Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.
Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!

Iga jumala kord kui olen läinud linna peale seiklema ja ei näe välja nagu aasta kaltsakas, siis mõtlen, et oh, teeks Facebooki laivi. Et võtaks teid endaga kaasa, et saaksite ka näha, millistesse olukordadesse võib üks pime inimene sattuda keset tänavat, linnamelu.
Näiteks eile...

Jalutan mina rahulikult mööda teed, tunnen end ilusana ja kuidagi kerge on olla ning maha langenud puulehed, mis jalge all nõnda vahvalt sahisevad, on toonud mu näole naeratuse. Nii ma siis seal omas mullis jalutasin, päike mõnusasti mu palet soojendamas kui äkitselt.. sain okste puhmakaga vastu vahtimist. Janet nimelt arvas, et seekord pole vaja minu pea kõrgusele vaadata.
Kui ma oma hädakisa ja podisemisega olin ühele poole saanud, siis ühtlasi juhtisin ka poobiku tähelepanu pea kohal laiuvatele okstele. Haarasin ühest oksast kinni, sikutasin alla ja näitasin Janetile, et „näed? Näed jah, mööda pead nendest viima. Said aru?“. Aga ta ilmselgelt EI saanud minu oksaga vehkimisest mitte essugi aru, sest ta üritas veel korduvalt mind läbi puu ladva vedada.
Ent viimaks kandis mu kangekaelsus vilja ning talle jõudis vist pärale, et ma pole kohe teps mitte nõus jalutama peaga läbi põõsa ja läksime ringiga. Aga noh, nagu Janeti puhul juba tavaks on saanud, siis ta võtab asja ikka tõsiselt ja südamega.. või siis minu kiuste, et mulle demonstratiivselt näidata, et tal oli ikkagist ennem õigus. Ja nii me läksimegi ringiga, vääga suure ringiga. Lausa nii suure ringiga, et me jalutasime mõnikümmend meetrid mööda sõiduteed.

Ja kui me siis eile nõnda huligaanitsesime, siis tabasingi end mõtteld, et jessas, kui ma teeksin teile laivi ja te saaksite otse seda kõike näha, siis see oleks nagu tõeline põnevik. Kas Janet viib Kai postist mööda? Kas nad jõuavad elusalt üle sõidutee? Kas Kai saab ka seekord okstega vastu vahtimist? Kas, kas, kas, kas, kas koer siis ei näe, et auto sõidab otse nende suunas?

Aga kui rääkida põhjustest, miks pole ma laive teinud, siis selleks on väga lihtne põhjus. Mu telefon nimelt ei ütle, milline kaamera, kas esi või taga, on parasjagu sisse lülitatud. Ja ma saan aru, et kindlasti mõni heatahtlik vaataja ütleks seda mulle, aga ma kardan, et mul pole kõndimise pealt mahti hakata seal sõrmega paremale-vasakule vehkima, et näha, kes mida on kirjutanud. Ent samas kui ei proovi, siis ega ma ei saagi teada. Lihtsalt veits piinlik oleks kui esimese asjana hakkab tööle esikaamera ja seni, kuni mõni hea inimene seda mulle ütleb, peate Janeti armsa karvase tagumiku asemel hoopis minu kaunist laupa imetlema.

Aga kui tänasesse päeva tulla, siis käisime proua juhtkoeraga Tartus, kus täiesti juhuslikult astus meile bussijaamas ligi üks naine – Triinu, kes tutvustas mulle end kui minu blogilugeja. Jeesus maria! Ei, ma ei tundnud ju end üldse imelikult või kohmetult, mkm. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nii kui keegi tuleb minuga rääkima ja ütleb, et loeb mu blogi ja et ma olen ikka nii tore-tubli-armas, siis ma ei oska mitte midagi öelda. Päriselt. Ma seisan seal nagu mingi lukuaugus olev vatitropp.
Kui keegi tuleks ja sõimaks mul näo täis, et mis möga ma seal blogis ajan, siis ma ilmselt oskaks natuke rohkem reageerida. Kergitaksin kulme ja itsitaksin hiljem pihku. Aga kiituse peale ei oska nagu suurt midagi, peale aitähi, öelda. Natuke nagu lahjaks jääb või nii.
Aga hoolimata enda kohmetusest oli vägaväga vahva oma lugejaga kohtuda ning ta muutis mu päeva kohe veelgi rõõmsamaks, sest nii armas on kui keegi ütleb sulle, et talle läheb korda, mida ja millal kirjutad jne. Triinu isegi mainis, et kui ma mingi aeg polnud pikalt kirjutanud, siis hakkas juba mõtlema, et minuga miskit juhtunud. Aga sellepärast ei pea te küll keegi muretsema. Ma luban käsi südamel, et kui ma hakkan sussi püsti viskama, siis annan eelnevalt teile siia teada.

Tartust tagasisõit oli üsna piinarikas. Mul nimelt vist see „vahva“ kuufaas algamas ja terve tee oli alakõhus ebameeldivad torkevalud, nagu sada sipelgat oleks mind sealt alt närinud. Õnneks koju jõudes andis valu veidi järele, aga bussis kaks tundi sundasendis istudes ja iga maantee muhu peale andis kohe eriti tugevalt tunda. Aga ega loodus tühja kohta salli. Kui mõne aja möödudes kõhuvalu siiski halastas ja tõmbus nats tagasi, siis järgmiseks hakkasid silmad valutama. Ja silmad hakkavad mul tavaliselt siis valutama, kui silmarõhk läheb kõrgeks. Selline tunne on nagu keegi tilgutaks hapet mu silmadesse. Ja ei, see pole öeldud selleks, et tahan kuidagi üli dramaatiliselt kõlada, vaid see reaalselt ongi super valus, õhetav ja kipitav.

Natuke pimeda inimese argipäevast huumorit ka teile siia lõpetuseks.
Ma uuendasin paar päeva tagasi oma iPhone IOsi 10 peale ja nüüd see voiceover teatab mulle tähtsalt: 32 meetrit tagasi helistas Joosu, 5 meetri pärast silmatilgad, 2 meetrit tagasi saatis Kiku sõnumi jne. Tegelikult on seal lühend m, aga voiceover ei saa aru, et tegu on minutitega ja teisendab need eranditult kõik meetriteks. Ma iga jumala kord irvitan, kui mu telefon taskus maru tähtsal häälel teatab, et 4 meetrit tagasi kirjutas keegi mulle Messengeri vms.

Aga olgu, tõmban otsad kokku. Ma ei hakka hetkel midagi lubama, aga võib-olla homme teen laivi ja katsun lähiajal kirjutada oma pooleli olevad postitused ka valma. Näiteks juba mõnda aega istub mustandites mu titeisust rääkiv postitus, kus ma kirjutan bioloogilisest kellast. Siis depressioonist, siis suvetripist ja lapsepõlve toredatest mälestustest jne. Ahjaa, selle saladuse avaldan ka lõpuks, et mis pakkumine mulle septembris tehti. Ühesõnaga ma katsun end nüüd kokku võtta ja hakkan vaikselt võlgnevusi likvideerima.

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist: