Ma olen Joosepi vist surmani ära tüüdanud oma blogijuttudega, sest hiljaaegu ütles mulle, et ma võiksin ükskord ometigi ära otsustada, et mis blogi ma sooviksin olla. Ma olin nagu mis mõttes!? Ma oma mikroskoopilise kanaajuga arvasin end olevat eluline blogija, kes võib ükskõik millest kirjutada, alustades kudumisest-tikkimisest, laste kasvatamisest,pingelistest päevadest ja lõpetades vaibapuhastuse, suhteprobleemide või kasvõi soojamaareisiga.

Kuid hiljem, kui ma vaikselt omaette selle üle mõtisklesin, siis jõudsin järelduseni, et kas pole veider, kui ma kirjutan läbi huumoriprisma ja teatava sarkasmi oma elust-olust, tegemistest ja feilidest, siis inimesed elavad täiega kaasa ja on vaimustuses, et kuidas üks pimedaks jäänud noor inimene suudab tunda elust rõõmu, aga kui kirjutan mingi arvamuse, siis ma olen mingi universumi kohutavaim vingats ja kohe laotatakse lahkelt dislikesid.Nagu mul ei tohiks oma isiklikku arvamust olla ja võin ainult oma pimedusest kirjutada. Et mis värk nagu sellega on?

Ma olen täiesti teadlikult jätnud mõned arvamuspostitused avaldamata, kuna seisan dilemma ees, sest ega ma mingi masohist pole, et tahaksin endale vabatahtlikult heitereid kollektsioneerida. Ma olen selle variandi peale ka mõelnud, et võib-olla on asi lihtsalt minus, no maakeeli öeldes olen võib-olla lihtsalt sitt arvamuse avaldaja, no kes lihtsalt ei oska oma mõtet lugejani õige temperatuuriga serveerida. Hah, ma juba praegu tunnen, et kui lambine see postitus saab olema. Igatahes mõtlesin anda endale veel ühe võimaluse, sest mul istub juba kolmandat nädalat draftides üks postitus.

Mõned blogiteemad tulevad minuni iseenesest ja nii kummalisi teidpidi. See järgnev postitus sai näiteks tõuke minu maikuu Delfi kolumnist, või kui täpsem olla, siis selle alla jäetud ühest kommentaarist.

Kui tavaliselt pole mul olnud kombeks võtta kuskilt kommentaariumist kellegi x kommentaar ja siis hakata seda lahkama, siis seekord teen erandi, kuna patt oleks jätta antud mõtteavaldus tähelepanuta. Ma ei tea, kas peaksin paari lausega oma kolumni pointi ka välja tooma või mitte...Aga no põhimõtteliselt kirjutasin paar näidet sellest, mismoodi arstid on mulle teatanud, et oleks ma varem nende vastuvõtule märganud tulla, siis oleks mul võib-olla natuke nägemist ja võib-olla oleks ka üks väike mõngel meil kodus ringi paterdamas. Oma kolumni lõpus kirjutasingi, et väike okas on hinges just selle arsti suhtumise pärast, tänu kellele jäin ma arvatavasti bioloogilise emarõõmudest ilma ja et huvitav,mida ma praegusel eluetapil maha võiksin magada.Noh, selline küllaltki neutraalne jutuke, kus puudutasin nii üht kui teist ja siis tuli selline imeline kommentaar:

njah

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.

Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.