Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.

Seekord tarisin läpaka endaga kaasa, kuna oli plaan natuke kirjutada massaažikursusest ja vastata lugejate küsimustele, mis on mulle postkasti laekunud ja siis oma emast, kes šokeeris mind oma välja ütlemisega, AGA nagu ikka, siis plaanid on selleks, et neid ümber teha või edasi lükata. Elu tuleb lihtsalt vahele.

Eile helistas mulle üks juhtkoerakasutaja ja mitte lihtsalt suvaline, vaid inimene, kellel oli juhtkoeraks samast pesakonnast koeraplika, kust minu poobikki pärineb ehk Janeti õde. Meil oli kuidagi aastate jooksul kujunenud traditsiooniks aeg-ajalt üksteisele helistada ja uurida, kuidas meie karvapallidel läheb, eriti sünnipäevadel. Kuidagi vahva oli muljetada erinevatest seikadest, et mismoodi emma-kumma koer mingis olukorras käitus, milliste krutskitega on hakkama saanud, millised on sarnased iseloomujooned jne.

Umbes kuu tagasi helistas mulle Elle (Janeti õe perenaine), kes andis teada, et Jasminel avastati eriti agressiivse vormiga luuvähk ja sellise koha peal, mida ei ole võimalik opereerida. Elle saadeti kliinikust ära tugevate valuvaigistite ja sõnadega, et enam pole miskit teha, elab nii kaua kui elab, heal juhul pool aastat. Mind võttis ausalt öeldes see uudis esialgu sõnatuks, sest ma olin siin vaikselt omaette plaaninud Jasmine ja Janeti ühisjuubelit tähistada. Ellega jäi viimane kokkulepe sedasi, et kui Jasmine on juunikuus veel liikumisvõimeline ja nad saavad transporti, siis on nad kindlasti kohal.  

Ma ei tea, kas juba märkasite, et kirjutan minevikuvormis ehk et sain täna uudise Jasmine lahkumisest meie seast. Eile oli siis see päev, kui Janeti õde pandi magama. Appike, mul isegi praegu seda lauset kirjutades kisub silma märjaks. See on kuidagi nii valus minu jaoks, sest teadmine, et minu poobik on sama vana ja alles nädal tagasi avastasin minagi Janeti roiete alt mingisuguse kahtlase mügariku, mistõttu hakkab reaalsus mulle aina enam ja enam kohale jõudma, et ega minugi poobik pole igavene. Mõni päev on nii krapsakas ja kepsutab ringi nagu kutsikas, kuid siis on päevi, kus ma tajun, et Janet ei jaksa enam väga pikki marsruute kõndida, vahepeal läheb tähelepanu ära, vahepeal lihtsalt loivab nagu oleks liigestel valus. Sellistel hetkedel lajatab reaalsus täiega vastu vahtimist. Kuid helgematel hetkedel vaatan oma kullakest, kes silkab kelmikalt oma karvase vänderdava tagumikuga elamises ringi, endal mänga hambus, mida järjepanu 126 korda vahetpidamata rütmiliselt piiksutab..

Siin lõpus üks ja ainus ühispilt päevast, mil koeraplikad said 3-aastasteks. Janet paremal, kes keelega limpsab ja kõrval siis meie seast liiga vara lahkunud Jasmine.

Me jälgime Joosepiga Youtubest sellist kanalit nagu What would you do... If you think that nobody is watching. Sellel kanalil on hetkel 137 lavastatud videot erinevatest olukordadest, mis reaalselt igapäevaselt meie ümber aset leiavad ning siis jälgitakse kaaskodanike käitumist. Kes aitab, miks aitab, kes jalutavad ükskõikselt minema, kes pööravad pilgu kõrvale, kes tõttab appi - ühesõnaga jälgitakse, kes seisavad ainult enda perse eest ja kes on valmis pikemalt mõtlemata ulatama oma abikäe ligimese aitamiseks.

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid reaktsioone ja tegutsemisi ja kui kaaskodanik on olukorda sekkunud, siis selle kanali saatejuht astub inimesele kaameraga ligi ja uurib lähemalt, et mis ajendas või andis tõuke aidata toda abivajajat. Aeg-ajalt on ka nendele inimestele ligi astunud ja uurinud, kes on pilgu ära pööranud või minema jalutanud, et miks otsustas ignoreerida antud olukorda. Tavaliselt Sageli need inimesed vastavad, et see ei puutunud neisse. Minu jaoks absoluutselt arusaamatu ja mõistmatu põhjendus. Mäletan sellelt kanalilt üht minu jaoks eriti emotsionaalselt rasket lugu autistidest, keda teised mõnitasid ja irvitasid nende üle nagu nad oleksid väärtusetu inimkõnts. Juba see suhtumine oli vastik vaadata, aga veel hullem oli see, et liiga vähesed inimesed reageerisid ja astusid autistide kaitseks välja. Lihtsalt kurb! Mis sellest maailmast niimoodi saab, kui meid ei koti, mida teistele tehakse? :(  .

Mul on kahjuks olnud selline juhus, kus ühes Tallinna väikeses toidupoes anti mulle vahetusrahana tagasi teise riigi münte segamini eurodega. Ma ei tea, kas see oli meelega, aga kuidagi imelik oli see küll. Ma oskan loomulikult eurosid eristada, aga ma olin tookord kahjuks liiga usaldav, sest müüja oli sõbralik ja lahke olemisega ja libistas mündid mulle otse pihku, no et ma ei peaks neid sularahaaluselt ise kokku kaapima. Mul ei tekkinud sellist tunnetki või kahtlusekübet, et peaks üle lugema või sularaha õigsust kontrollima. Ma ei tea, ju ma siis mõtlesin, et pimedat ei tule ju ometigi keegi petma. Pärast kodus olles avastasin, et mis asja, mis imelikud mündid mul rahakotis on ja kui Joosepilt uurisin, siis saingi teada, et see hoopis teise riigi raha. Aga noh, kui see müüja tegi seda teadlikult, kasutades minu pimedust ja usaldust ära, siis no palju õnne, sai nüüd mõnekümne eurosendi võrra rikkamaks.

Ma saaks aru, kui seal poes käiks igapäevaselt kümneid pimedaid ja kooriks siis iga pimeda pealt mõnikümmend eurosenti, et siis saaks kuu lõpuks arvestava palgalisa, aga lihtsalt nöökida ühte pimedat sedasi.. No ma ei tea, mis selliste inimeste peas küll toimub.

Siin siis video What would you do kanalilt, kus näitlejaks on võetud päris pime mees, kes soovib kohvi osta ja annab 20 dollarilise, mille müüja libistab endale taskusse ja annab pimedale vahetusraha valesti tagasi. Kõike seda näeb muidugi pealt teine järjekorras seisev inimene, kes siis... Eks vaadake ise! ;)



Kuidas teie sellistes olukordades käituksite, kui näete, et kellegile tehakse liiga või ilmselgelt käitutakse valesti? Kas pigem hoiate eemale, kuna pelgate sattuda sekeldustesse või olete pigem selline õigluse jalule seadja?

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!

Ma kirjutan viimasel ajal blogisse nagu kuuvarjutus. Igal hommikul ärgates võtan plaani kindlalt blogida, aga siis juhtub miskit imelikku, mis on viimasel ajal minu puhul kuidagi igapäevaseks muutunud. Mind on tabanud mingisugused kahtlased meeleolu muutused. Ühel hetkel olen täiesti rõõmsameelne, teen nalja ja elan tavapärast elukest, kui äkitselt niidab mind jalust maha mingisugune enesehaletsushoog ja hakkan masetsema. Tunnen, et ükskõik, mida ma ka ei teeks või ütleks, et kõik on vale. Vahepeal, või mis vahepeal, praktselt iga päev poetan paar pisaratki ja siis olen sedasi oma pool tunnikest kuni pool päeva. Kui oma masekaga saan ühele poole, siis ajan endale kargu jälle alla ja hakkan edasi toimetama. Endal laibamatja ilme ees.

No paar näidet ka teile...
Ühel rahulikul hilisõhtul pühkisin põrandalt koerakarvu kokku, kui äkki Joosep uuris, kas see on praegu ilmtingimata vajalik tegevus. Kuna ta valmistus õhtuseks trenniks, siis teda häiris minu sehkendamine kühvli ja harjaga. No ja ega Joosep ei karjunud mu peale, et kuramuse naine, võta oma kühvel ja hari ja ära virvenda mu silme all, vaid lihtsalt informeeris mind oma häiritusest, aga kuidas reageerisin mina? No igatahes mitte nagu päris normaalne ja täiemõistuse juures olev inimene.
Ma tõusin püsti, viskasin solvunult kühvli ja harja nurka ja kõndisin demonstratiivselt teise tuppa ja virutasin ukse vähe tugevamini kinni ja kukkusin nutma, sest mina mõtlesin, et no tore, ma olen nädal aega kodust ära ja juba ma käin talle närvidele ja häirin teda ja olen ees ja nüüd ongi nii, et ta ei armasta mind enam kohe üldse mitte jne. Ja kusjuures enne seda intsidenti olin täiesti rahulik ja rõõmsameelne. Minus polnud grammigi närvilisust, kurbust, pettumust vms.

Või siis täna...
Joosep tahtis minuga üht teemat arutada. Kuid selle asemel, et teda normaalselt kuulata, kleepusin ma ta kaela külge nii, nagu ma kannataksin mingisuguse eriti ränga ja raskekujulise lähedusepuuduse all. Aga no Joosep ei suuda väga hästi oma jutule keskenduda, kui ma ta näo ees ripun nagu mingisugune märg kalts. Ja ega see polnud ka sellist sorti jutt, kus oleks hirmsamat moodi tarvis olnud üksteise küljes tilpneda. Kui üksteise küljes riputakse, siis tegelikult pole ju üldse väga vaja lobiseda, aga no see selleks :D

Igatahes Joosep taaskord informeeris mind, et äkki ma suudaks normaalselt seista, et ta tahaks minuga arutada, aga mina solvusin ära ja meeleolu läks täiesti nulli. Või mis nulli. Miinustesse läks. Ja ma saan praegu ka kirjutades aru, et need on niivõrd absurdsed näited ja olukorrad, et mõni inimene ütleks, et kammoon, võta end kokku ja ära tujutse vms, aga no ma ei suuda. Ma imestan, et Joosep pole juba oma seitse asja võtnud ja kuskile meeste tugigrupi poole punnu pistnud, või mulle lähimasse hullumajja koha bronninud.

Ma sisendan endale pidevalt ja seda juba pikemat aega, et Kai, katsu olla vähem emotsionaalne. Mõtle peaga ja ära draamatse. Ma tunnen ja mõtlen, et ma pole tasemel, piisavalt hea ja vean kogu aeg kedagi alt. Kuidagi selline läbipõlemistunne on. Ega ma ei tea kindlalt, kas see on, aga lihtsalt selline tunne on. Mul on vist kehahormoonid paigast ära. Panin endale just meditsiinilise diagnoosi :D

Kui asjad on hästi ja keegi mulle kurjasti või pahasti ei ütle, siis on kõik täitsa timm, aga nii kui natukene keegi tõsisemalt või konkreetsemalt ütleb, siis kohe tõmbun tõsiseks ja silm kisub märjaks ja tahaks nutta.
Ma praegu ka seda kirjutades mõtlen, et äkki see pole ikka päris õige, et sellest räägin, sest inimesed on harjunud mind nägema super positiivsena ja siis pelgan, et äkki vean nüüd teid ka alt või valmistan kuidagi pettumust. Ahjaa, selle positiivsusega meenub see ka, et siin tekib järjekordne konflikt minu enda tunnetega, kuna loomu poolest olen rõõmsameelne, siis taolised madalseisud tekitavad minus endas pahameelt, et nagu mis mõttes Sa praegu töinad siin või mossitad?! Miks jälle ei suutnud enda emotsioonidega hakkama saada ja nüüd siis oled siin sedasi vissis. Ühesõnaga ise olen ka meister endale etteheiteid tegema.

Ohjah, ei oska isegi kuidagi väga arusaadavalt kogu seda tunnete ja emotsioonide virrvarri kirjeldada ja lahti seletada. Lihtsalt endale jääb küll mulje, nagu ma oleksin peast puhta soojaks läinud või mingi eriti raske esemega vastu pead saanud. Eriti veel sellepärast, kuna asju ja inimesi,mille ja kelle üle rõõmustada, on ju minu elus küll ja veel. Mul on kodu, soe söök, mul on armastav ja hooliv mees, mul on super nunnukas ja armas juhtkoer, mul on vanemad, armas õeke ja õelapsed, sõbrad ja eneseteostusvõimalused jne. Aga mina töinan ja masetsen siin. Jah, eks meil kõigil ole keerukaid olukordi ja inimsuhteid, mis meid paraku ühel või teisel moel mõjutavad, aga vaevalt kõik sellepärast nutavad ja mõtlevad ilgemalt negatiivseid mõtteid või langevad sekunditega masendusse. Mind igatahes mõjutavad märkimisväärselt. Ma juba olen kord selline, kes väga kergesti võtab oluliste ja lähedaste inimeste muresid ja konflikte südamesse, aga no ega ma sinna väga miskit parata saa.

Olen hakanud oma mõtteid mediteerimise suunas mõlgutama, aga ma ei oska mitte kuskilt otsast alustada. Kunagi lugesin Mai-Agate Väljataga eneseabiõpikut, kus kirjutas umbes järgmist. Kujuta endale meelepärast värvi õhupalli ette, täida see oma unistuste ja soovidega ning lase seejärel see õhupall nööriga kosmosesse. Hoides ise kogu aeg nöörist kinni. Las see siis hõljub seal Sinu unistustega ja iga päev tegele selle mõttega ning lõpuks universum täidabki Sinu unistused. See on vist see mõttejõu värgindus või see teema, et positiivsus tõmbab positiivsust.

Ma kuulasin ja kuulasin, aga see oli nii kohutavalt igav raamat, et ma jäin suisa mitu korda selle kuulamise ajal magama. Ehh, nüüd mõtlen, et võib-olla oligi see taotluslik. Igatahes mina suutsin ainult I peatüki sealt ära kuulata ja siis panin selle raamatu raske südamega kinni. Mulle lihtsalt see õhupallimeditatsioon kohe üldse ei istunud. Ega täitsa võimalik, et järgmistespeatükkides liiguti õhupallidest ja universumist kaugemalegi, aga minu jaoks peab raamat juba esimestest ridadest olema niivõrd huvitav ja paeluv, et ma lausa ahmin seda endasse.

Kuid sellist meditatsiooni tahaksin küll, kus ma istun rätsepistmes, toas mängib mingisugune vaikne loodusmuusika või ei mängiks üldse muusikat ja siis lihtsalt istun vaikides keset tuba koos oma mõtetega. Aga kas selleks ei peaks olema mingisugune kindel spot, millel on hea energeetika? Ja ümbritsev keskkond peab ka ju olema neutraalne, et poleks häirivaid välistegureid, aga no kuidas ma seda saavutan, kui üks mees meil kodus töötab.

Ühesõnaga ma olen veits nagu rajalt kõrvale kaldunud ja tunnen, et mu hing ja vaim ja keha vajaksid midagi. Ma vajan rahu, stabiilsust ja positiivset energiat, aga ma ei tea kuidas seda saavutada. Ma lihtsalt kujutan ette, et kui minus on rahu ja positiivsus, siis olen enesekindlam ja suudaksin paremini toime tulla kõiksugu pingeliste olukordadega.
Kas ma kõlan väga arulagedana?

Oeh, leidsin ka nüüd vahelduseks endas aega blogger lahti võtta. Jõudsime Janetiga pühapäeva õhtul koju. Ilmselt võite juba aimata, et võistlused ootuspäraselt ei läinud, sest muidu ma poleks oma postitust alustanud ohkega. Minus on hetkel niivõrd palju ja mitmeid emotsioone. Eelkõige pettumus ja kurbus. Kurbus seetõttu, kuna absoluutselt kõik, mis sai nihu minna, see ka läks.

Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D

Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.

Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.

Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.

Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).

Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.

• Kaks korda oli sebra otsimine, millega Janet kenasti hakkama sai. 
• Takistusest möödumine, kus tuli korraks kõnniteelt maha astuda ja peale takistust uuesti tagasi kõnniteele minna. Selle ülesandega sai Janet samuti väga täpselt hakkama, kuigi seal võeti meilt punkte maha, kuna ma lõin oma peakese kergelt vastu serva ära. Kuid ma pole päris kindel, et see oli puhtalt Janeti süü. Mul lihtsalt korraks tekkis soov Janetit selle suurepärase lahenduse eest tunnustavalt patsutada, kuid siis mõtlesin ümber, aga ju ma siis juba kuidagi suutsin end veidi kallutada ja saingi oma kolksu kirja ja Janet miinuse. Mjäu! 
• Pargis vasaku ääre ja põhiraja hoidmine. Saime ideaalselt hakkama.
• Maha kukkunud asja ära toomine ja kätte ulatamine ehk aport. Seekord oli see ülesanne üles seatud järgmiselt: kui jalutasid läbi pargi, siis suvalisel hetkel pudistasid "kogemata" oma valitud eseme pargiteele maha. Seisma jääda ja ümber pöörata võisid alles siis, kui peakohtunik oli selleks loa andnud. Seejärel lasid koera rihmast lahti ja koer pidi käsu peale maha kukkunud eseme üles leidma ja koheselt leitud eseme Sinu kätte tooma. Janet tegi selle 100% sihikindluse ja täpsusega ära.
• Käsklus "Siia!" täitmine.Vabastad juhtkoera rakmetest ja rihmast ning lased tal niisama tuuseldama minna ja kui peakohtunik annab koera tagasi kutsumiseks loa, siis ideaalvariandis peab juhtkoer esimese kutsumise peale tagasi tulema. Janet täitis ka selle ülesande ideaalselt! :)
• Erinevate raskusastmetega ristmike ületused. Kahepeale saime ületatud! ;)

Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .

Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud.  No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.

Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.

Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.

Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.

Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)

Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.

Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.

Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.

Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.

Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti  jne jne.

Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.

Ma tahaksin nii väga öelda, et ma teen praegu julma ja koledat nalja selle peksujutuga, aga tegelikult juhtus päriselt ka selline päevavalgust kartev lugu.

Kõik sai alguse sellest, kui Joosep hommikul uuris, kas mul on plaanis täna kuskile minna ka. Saades teada, et mu tänane päev on imekombel täitsa kodune, siis Jossif andis teada: "Väga hea! Kaja ja Vallo tulevad täna meile külla!". Minu reaktsioon oli muidugi selline: "Misasjaa?! Millal Sa sellest teada said".
"Eile..."
"Mulle ei tahtnud natuke varem teada anda või?"
"Einoh, Kallis, vaata asja positiivset külge. Ma ütlen Sulle seda praegu, aga mitte siis, kui nad on juba uksest sisse astunud ja siis ütleksin, et oi näe, Kaja ja Vallo tulid meile külla!" sõnas Joosep arutlevalt.

Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui meile on oodata külalisi, siis ma soovin olla maailma parim võõrustaja, kes katab laua heast ja paremast looka, kraamib kodu läikima ja tervitab külalisi naerusuil ja pestud ja kasitult. Joosep üritas mu kerget hommikust hüsteeriahoogu rahustada sõnadega "aga ma armastan Sind, Kallike!", kuid ma ainult kokutasin ja sõnad jäid justkui kuskile kurku kinni ja Joosep muidugi iga minu häälitsuse peale aina kaisutas ja korrutas hellitavalt, et kui väga ta ikka mind armastab jne.

Tänasin mõtteis almašt taevaisa, kes andis mulle nii palju oidu, et ma eelmise päeva õhtul olin tolmukaga elamise üle tõmmanud ja nõud tublisti ära pestnud, kuivatanud ja kappidesse asetanud. Minu ainukeseks mureks jäi nüüd ainult see, mida külalistele lauale panna. Otsustasin, et kuna Manjana blogist näpatud kaera-õunakook koos õhukese biskviit kattega maitses oivaliselt, et siis teengi ainult biskviiti ja lisan veel banaani- ja šokolaaditükikesi maitseks sisse.
Joosep tõmbas minu rahustuseks korra veel ka tolmukaga põhiruumid üle ja juba nad saabusidki.

Mina tormasin magamistuppa, et kodused nartsud seljast visata, oma kiharad harjaga üle harjata ja siis rõõmsalt kauaoodatud sõpru tervitama minna. Hakkasin siis magamistoast välja astuma, kui minu ees laius Vallo. No laius ses mõttes, et tüüp on 2,05 pikk ja nagu armsale Vallole kohane, siis ütles talle omaselt midagi totakat, no nagu alati. Mina kohe andsin talle selle eest paar-kolm släppi.. Oo holy cow, kolmandal korral või siis kui käsi liikus veel neljandatki släppi andma, siis äkitselt pidurdasin oma kätt ja mu ajju jõudis signaal, et oot-oot, see udusule sarnaste karvakeste ja pehme nahaga kaetud olend, ei ole ju teps mitte Vallo käsi ega rinnak. Ja nii me siis seisime seal murdosa sekund, nagu kaks töllakat, eksole. Vallo ka tardunult, sest no ta ei osanud oodata, et ma pime tungin ta lapsele kallale ja mina olin nagu tuppa s*ttunud kass, kes sai just aru, millega hakkama sai ja suutsin öelda ainult "Oi!". Nii, kui ma selle sõna üle oma huulte kuuldavale lasin, hakkas väike printsess muidugi hädakisa tegema ja nõudis häälekalt oma emme sülle, sest vähemalt see inimene on turvaline ja ei lase kellegil teda peksta.

Ma olin muidugi täiesti sõnatu ja suutsin vaid Vallole sädistada, et miks ta tuleb mingi lolli jutuga, laps ees, minu juurde ja siis arvab, et ma ei viruta talle. Mul on kogu aeg olnud mingi sugune idiootne komme kätega vehkida ja släppe tasuta vasakule ja paremale jagada, aga no vaene väikseke...
Aga no õnneks Eliisele meeldis Janet, minust ei arvanud ta alguses suurt midagi. Isegi meie varasemad ühishetked, kus ta mulle maailma tatisemaid musisid põsele tegi, isegi need mälestused oli ta oma peast pühkinud. Kuid   päeva peale läks asi paremaks ja ma tõusin ka peaaegu koerastaatusesse. No aga seda alles siis, kui ma olin lubanud riisikrõbse elamisse laiali puistata, pool pakki Janetile neid sisse sööta, arbuusi põrandale ja diivanile nühkida ja alles siis meenus väikesele präänikule, et ma vist olen see sama normaalne mutt, kelle juures ta varemgi on käinud. Lõpuks poosetas Eliise mul isegi sules, üks jalg söögilaua peal, nagu bossidel ikka kombeks on.

Vallo pööras ka muidugi asja naljaks ja igal võimalusel hõõrus mulle oma lapse nüpeldamist nina alla ja kujutles vaimusilmis ette, mismoodi mina oma tulevast last hakkan distsiplineerima. Kell on seitse hommikul, mis asja, veel magad või, ärka kohe üles ja kohe tõmbad ahjuroobiga üle kukla. Miks koolis "2" said, kohe släpid vastu nägu. Ja no loomulikult ei puudunud nende tundide jooksul sellised meeldetuletusfraasid nagu "Kuule vaata, et Sa Eliisele vastu vahtimist jälle ei viruta, ta praegu laua all", "Ma teadsin, et Sa led veidi agressiivne, aga et päris lapse kallale niimoodi läheksid".

Mnjah, ma mäletan ühte suvepäeva humoorikat seika, kus me Valloga jalutasime ja no järjekordselt ajas mingisugust kägu ja ma refleksist tahtsin talle maksakat küünarnukiga anda. No ma virutasin ka, aga no taaskord ma unustasin ära meie pikkuste erinevuse, et ta 2,05 ja mina 1,58 ning selle tulemusena andsin ma kogemata talle hoopiski ühe korraliku munaka. Kuid ilmselgelt mitte eriti tugevalt või ohtliku, sest nagu näha, siis lapsi on ta endiselt võimeline saama :D

Päeva lõpus ma arutlesin vaikselt oma peakeses, et huvitav, kas järgmisel korral on üldse mõtet enne lastega külalisi tolmukaga elamine üle võtta või mitte? Ühest küljest oleks see nagu viisakas, et siis nagu näitame, et me elame ikka tsiviliseeritult ja et me nende nimel pingutasime, et neil oleks hea ja mõnus olla, sest arvestades, et meil on kaks labraatorit, kes ajavad metsikult karvu ja toovad arvestav kogus liiva sisse, siis on ju nagu enesestmõistetav. Ja mul on nagu see värk ka, et kui mõtled lapsele, siis kohe tekib sisemine soov ja vajadus põrandad läikima lüüa, et laps saaks ikka puhtal põrandal roomata ja väänelda jne. Kuid, kui Eliise tuli, siis tema läks küll põhimõtteliselt esimese asjana ise koerapessa, nühkis, hõõrus ja lakkus seal. Lõpuks tõusis sealt nagu õige mees püsti ja juba suundus minu öökapi poole, kust avastas minu insuliinisüstlad. No ilmselgelt nendega me mängida ei lubanud, ma igaks juhuks mainin, eksole. Aga no kui põrand oli taas kattunud riisikrõpsupuruga, arbuusiga, karvadega ja mis iganes muu lägaga veel, siis Eliise pani rahus poolpaljalt mööda põrandaid ringi. Lihtsalt heitis selili ja pikutas täielikus õndsuses, siis tegi veel mõningasi akrobaatilisi harjutusi ja vabakava.

Huvitav, kuidas sellist postitust tuleks lõpetada või kokku võtta. Kas ma peaksin pühalikult tõotama, et ma mitte kunagi enam ei löö ühtegi last? Hmm, ei. See ei sobi, sest see kõlaks, nagu ma oleksin mingisugune sari lapsepeksja. Või tunnistan veelkord lihtsalt oma süüd ja häbenen end maapõhja ning kui ma oma peksuga lapsele püsivaid kahjustusi ei põhjustanud, siis elavad nad tänapäevalgi kolmekesi õnnelikult koos... Või neljakesi, aga mulle pole nad oma teist last julenud näidata, sest muidu virutan sellele ka vastu pead. Või äkki oleks see liiga julm nali. Või, kui kunagi see präänik kooli läheb ja saab kehva hinde, siis ärge selle väikese koolijütsiga riielge, sest võib-olla on halb hinne põhjustatud minu nüpeldamise tulemusel. Helistage siis mulle ja sõimake mind.
Oeh, ja siis ma tahan endale veel last, eksole. Laps ei tahagi minu juurde tulla, kui ma kogu aeg selline vehkleja olen... Kui ma peaksin kuskile ära kaduma ja blogimisse tuleb pikem paus sisse, siis teadke, et ma sidusin endal lihtsalt käed kinni :D

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

Ma pole küll kursis, mida tähed mulle selleks aastaks lubasid või mida Mang mulle ennustas, aga tundub, et see aasta tuleb suurte muutuste aeg. Hetkel tegelen ma otsade kokku tõmbamisega, et igalt poolt MTÜdest välja astuda, kus ma olen kas juhatuses või lihtliikmena kirjas. Kõik need MTÜd on seotud pimedatega ja ega see otsus pole sündinud mul rabistades või uisapäisa. Vist olen seda otsust vaaginud oma aastake kindlasti juba ja nüüdseks olen jõudnud täie selguse juurde, et ma ei soovi kuuluda sellesse ringkonda. Jah, mitte nüüd küll selles mõttes, et ma ei soovi enam pime olla ja hakkan kuidagi poikuteerima teisi pimedaid, sest muidu nad tuletaksid meelde mulle minu enda pimedust. Ei, mitte seda. Suhtlema jään ma ikka oma pimedatest sõpradega ja tuttavatega, aga ma ei soovi olla osaline võimuvõitlustes, sest miskipärast osad kodakondsed arvavad, et mina või keegi natukenegi laiemalt mõtlev inimene ohustab nende positsiooni. Ma olen ausalt öeldes väsinud sellisest kemplemisest ja kui mulle kunagi üks sõber ütles, et "Kai,Sa oled sinisilmne omas heas usus", siis ma isegi olin natuke solvunudta peale, et minu heatahtlikust sinisilmsuseks nimetab (tsau Christel! ;)). Ma uskusin siiralt, et ühise eesmärgi poole saab ühiselt koos püüelda ja seda sõbraliku koostööna. Tänaseks on aga nii paljud olukorrad ja vahejuhtumid mulle selgelt näidanud, et ma tõepoolest olen olnud puhta lihtsameelne. Sellist asja nagu "üks väike õnnelik ja ühtehoidev kogukond", ma kardan, et seda ei eksisteeri. Võib-olla keegi lugejaist tahaks nüüd mulle öelda "tere tulemast päris maailma!" või et "lõpuks ometi oled ka Sina oma silmakesed avanud". Kuidagi mulle kui paratamatule optimistile, unistajale ja uskujale, et ühel ilusal päeval saab kõik korda (kindlasti saabki :D), on suisa ebameeldiv tõdeda või tunnistada, et ma poleks iialgi uskunud, et osades inimestes võib nii palju, vabandage väljenduse pärast, aga nii palju hingesitta olla.

Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.

Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.