Need, kes mu Facebooki blogilehte jälgivad, on ilmselt juba kursis, et käisin lõunanaabrite juures – Lätis. Olin seal suisa kaks ööd ja kolm päeva. Ja ei, mitte alkotripil, vaid juhtkoerte maavõistlustel.
Meie Janetiga enam küll ei võistle, kuigi pean ausalt tunnistama, et kiusatus on siiani suur, sest parimatel aegadel oleme ikkagist päris mitu kuldmedalit koju toonud ja kuigi Janet on võrdlemisi eakas, siis oskused on proual endiselt tasemel. Aga hea sportlane teab, millal on aeg lõpetada ja nii me olimegi seekord lihtsalt omadele kaasa elamas ja käppa hoidmas.

Meie Gerliga, kes muuseas on samasugune pimesikk nagu mina, olime ühes numbritoas, neljandal korrusel. Algselt paigutati meid kõiki küll eraldi tubadesse, isegi eri korrustele, aga me Gerliga leidsime, et koos oleks vähe julgem ringi tuiata. Ja oi, kuidas me tuiasime. Ja see 4. korrus on järgneva loo juures väga oluline detail, pisike, kuid oluline. Sest nagu juba sai öeldud, siis liikusime me hotellis ja selle ümbruses enamasti iseseisvalt ringi (loe: pimeduses kobades), mis omakorda tähendab seda, et me ilmselgelt sattusime kõiksugu seiklustesse. Ilmselgelt. Ja kohe ma ühest humoorikamast seigast pajatama hakkangi.

Mis juhtub, kui kaks pimedat peavad jõudma neljandale korrusele liftiga, millel puudub häälteavitus?

Ei midagi erilist– lihtsalt suur tõenäosus on ära eksida. Õnneks, ma ütlen õnneks, olid liftil reljeefsed nupud. Seega vähemalt saime kompides õigele korrusenupule pihta.. või siis mitte.
Kui kõikidest olemasolevatest korrustest oli sobiv number tuvastatud, vajutasime nuppu. Meil olid äraütlemata enestega rahulolevad ilmed ees, sest esimene voor oli edukalt läbitud ja sõit võiski alata.

Mõni hetk hiljem, peale liftist väljumist pöörasime vasakule, sest noh, seal pool asus meie vanniga sviit. Sain kõigest neli-viis sammu teha, kui järsku Janet tõmbas kõigi nelja käpaga loha ja seisatas. Ma siis proovisin kobades aru saada, et mis toimub.. sein. Sein, mida poleks tohtinud seal olla.Sain koheselt aru, et oleme täitsa vales kohas. Keerasin otsa ringi ja kamandasin lähenevat Gerlit, et too pööraku ots ringi ja kobigu kähku lifti tagasi, oleme valel korrusel. Ronisime siis kribinal-krabinal tagasi lifti ja litsusime uuesti 4. korruse nuppu.

ÄÄREMÄRKUS: juhtkoer on õpetatud mööduma kõikvõimalikest takistustest, nagu näiteks prügikastid, veelombid, reklaamplakatid jms. Ühesõnaga kõigest, millest on võimalik sujuvalt mööduda, peab juhtkoer mööduma. Aga kui teele satub sihukene takistus, millest pole võimalik ilma suunda muutmata mööduda, siis juhtkoer on kohustatud jääma seisma, et pime saaks olukorraga tutvuda ja langetada otsuse, et mida koer peaks järgmiseks tegema. Juhtkoera üks suuremaid eksimusi on see, kui muudab omavoliliselt suunda!

Taas mõni sekund sõitu ja olimegi juba uuel korrusel.. vist. Ega pimedana ei saa kunagi sada prossa milleski kindel olla. Või noh, selles saab ikka kindel olla, et päike tõuseb igal hommikul idakaarest. Aga.. kui teisel korral enam seina vastu ei tulnud, siis olime juba lootusrikkamalt meelestatud ja naersime, et oli see vast lõbus seik. Peagi tundsime jalge all ka tuttavat kaldteed, mis oli meile justkui kinnituseks, et oleme õigel trajektooril. Andsin Janetile korralduse otsida vasak uks. Kõik korras, kõik klapib. Haaran taskust uksekaardi, piiksutan ja vajutan linki. Aga. Uks. Ei. Avane. Piiksutan uuesti, aga ikka mitte muhvigi. Piiksutan veel ja veel, aga ikka ei midagi. Uks jäi meile suletuks.

Esiti arvasin, et uks jukerdab, sest olen varemgi nende hotelli toaustega jeegerdanud nii, et higimull otsa ees. Aga kui peale korduvkatseid seisime seal ikka nagu nuiad nurgas, mokad töllakil, siis ma ei tea kust, aga tekkis mõte proovida, et ega äkitselt uksenumber pole kombatav. Ja ennäe imet, tundsin tõepoolest õrna reljeefsust sõrmede all. Natuke kobamist ja järgmine hetk piiksatan ehmunult: Issand halasta, „see pole üldse meie tubagi!“. Me oleme jälle valel korrusel. Meil on tuba 409, aga see siin on 309.“

Keerasime padavai otsa ringi ja lahkusime kuriteopaigalt lõkerdades, kui hetk hiljem liikus meile keegi kodakondne vastu, kes juhtumisi osutus olema just selle toakese elanik, mille ukse taga ma sekund tagasi meeleheitlikult uksekaardiga piiksutasin ja ukselingiga klõgistasin.
Otsustasin, et minule igatahes tänaseks aitab liftiseiklustest ja järgmise korruse lähen mööda treppe. Ent ega ma loll pole, sest loll on see, kes oma vigadest ei õpi. Enne, kui ma jälle piiksutama hakkasin, kontrollisin igaks sajaks juhuks uksel paiknevat numbrit ka. Seekord oli tõesti sõrmede all 409. Ja nii me kaks pimedakest leidsimegi viimaks oma kauaotsitud numbritoakese üles. Jebedijee!

*Eesti kohtunik ja treener, kes ööbis üksikus numbritoas, kirjutab mulle südaööl messengeri.
A: "Ma kuulen, et keegi räägib vetsus telefoniga.. „
B: "Sinu vetsus või?“

Peale selle, et ma nii head kildu rebisin, tahan ma lisaks öelda seda, et Primos on natuke liiga õhukesed seinad. Kuid samas.. millises hotellis ei oleks, onju!? Sest hommikul enne seitset hakkas meie korrusel kellegi värdjas kukk kirema. Ja ei, sõbrakesed, see polnud selline tervisest pakatava maatõugu kuke kikerikii, kes hommikuse pärlendava kasteheina taustal rõugu otsas kireb. Ei, kaugel sellest. See hotellikukk röökis nii nagu ta vaeseke oleks kaks ööpäeva jutti kuskil rockkontsertil pidu pannud, lotti ja harja visanud, kurgu ära külmetanud ja siis varakoidikul end tööpostile vinnanud. Mul kippus vägisi itsitus peale tulema, aga toppisin tekiotsa suhu ja üritasin vaikselt olla. Ma ei tea siiani päris täpselt, et mis hea pärast küll, kui nagunii kõik hotellikülalised olid sihukese kiremise peale ammuilma juba ärkvel ja rivistunud hommikuvirgutuseks koridori.

Ja ma sain järjekordse kinnituse sellele, et ma endiselt ei oska pakkida. Ma viskasin kotti retukad ja Denimi särgi, et oleks vabal ajal mugav ja mõnus olla. Kas ma kordagi kandsin neid reisil olles? Ei, muidugi mitte. Kotti lendasid veel mu lemmik kleit, paksud villased sukapüksid, mitu paari sokke-trussikuid, veel mingid pluusid ja soojad tuduriided, mis on minusuguse külmavarese jaoks must be. Suurest spordikotist kasutasin ma ainult aluspesu, hügieeni- ja Janeti reisitarvikuid. Ja ongi kõik! Teisi asju EI puutunud ma sõrmeotsagagi.

Aga eks näis, meil seisab lähiajal veel üks reis ees. Ja kuna ma tahan uskuda, et inimene on arenemisvõimeline isend, siis loodan, et 14. Novembriks olen ma targem. Fingers crossed. Ja kuigi tegu on kõigest paaripäevase reisiga, siis ootusärevus on suur, sest tegu on lennureisiga. Ma pole never ever lennukiga lennanud, Janet ka mitte. Nii et, see saab olema meie mõlemi eluesimene lennureis. Ma loodan, et ma oma kõrguskartuses seal üleval sussi püsti ei viska ja et turvakontroll poobiku toitu ära ei konfiskeeri. See ei meeldiks proua juhtkoerale kohe teps mitte.

Ise murran pead, et huvitav, kas koeratoit peaks olema originaalpakendis? Et kas ma peaks kindluse mõttes hankima pisikese kilose pakendi või võin suurest toidukotist vajaliku portsjoni kaasa võtta? Ühesõnaga, kõik targad ja kogenud reisisellid, ärge olge kitsid, jagage infi.