Selle asjaga on natuke pahasti. Bibi lugu te teate ja kes ei tea, siis saab lugeda SIIT.
Minu toonane postitus tekitas kõvasti furoori, isegi pimedate liidus võeti teema lauale, asjaosalised olid väga pahased jne. Kuid ma ei teinud välja ning mõne aja möödudes torm veeklaasis vaibus. Leppisin sellega, et uue juhtkoera küsimus on hetke seisu vaadates ebakindel ning lükkub ilmselt teadmata ajaks tulevikku. Sest lihtsalt pole pädevaid treenereid, kellel oleks motivatsiooni koeri treenida.
Kuid mõned kuud hiljem kuulsin juhuslikult, et üks pime mees loobus oma juhtkoerast ning otsustasin uurida, kas koerale on juba uus kasutaja leitud. Et kui ei ole, siis mina oleksin huvitatud. Ja nii võtsingi kooliga uuesti ühendust.

Aga asi, mida ma ei teadnud oli see, et too pime mees polnud oma juhtkoera pea aasta aega eesmärgi päraselt kasutanud ja koer oli päris palju asju ära unustanud. Kui mitte öelda enamuse. Aga enne, kui kokku saime, tegi treener talle väikese nädalaajase restardi ja kui esimest korda kohtusime, siis tundus, et sellest koerast võib täitsa asja saada. Ent järgmisel kohtumisel oli koeraga vahepeal mingi taandareng toimunud. Muidugi võis ka lihtsalt halb päev olla. Ka juhtkoertel esineb neid päevi, kus nad absull ei viitsi tööd teha. Parema meelega vaataks unistaval pilgul Emajõel suplevaid parte ning kujutleks end sinna keskele sulpsamas. Ja siis pärast mõnusat jahutavat veevanni püherdaks kuskil liivas ja murus ja igasuguses sodis ja oleks lihtsalt üleni rõõmus. Aga ei, ma pean siin mingit pimedat ringi talutama ja kohviku laua all igavledes nohisema, kuni ta oma teiste pimedate sõbranjedega maailma asju muljetavad. Pardid on ikka palju huvitavamad.
Ja üleüldse võiks juhtkoertel ka mingid õigused pimeda peremehe valimisel olla. Et oleks vähemalt kaks ühist huvi. Soovitatavalt pardid ja ujumine. Ujumise võib asendada ka kõiksugu põnevate asjade söömisega, mida väljast võib leida või siis püherdamisega kõige sees, mis lõhnab kahtlaselt. Tähendab, vabandust, ma tahtsin öelda imeliselt.

Aga tagasi asja juurde.
Ma ei mäleta enam, mitmendal kohtumisel ma küsisin koera enda kätte, aga minu mälu järgi oli see vist mingil kolmandal korral. Ja no mis ma oskan kosta. Kui me läksime jalutama, siis ta ei läinud tee äärde, ei otsinud sebra. Ta oli täpselt sellise näo ja olekuga, et kuule, otsi ise. Samal ajal piidles ise pidevalt mu taskut, et kas ma nüüd annan talle maiust. Ja kui andsin talle korralduse vasak sebra otsida, siis ta võttis küll hoo maha, ent ei saanud nagu aru, et mida ma tahan. Joosep ütles ka, et ta on sellise olekuga nagu ta kuuleks esimest korda seda sõna. Läksime siis koer rihmaga käe kõrval sebra juurde, kiitsin ja patsutasin, andsin treeneri soovitusel maiustki, aga ei midagi. Koer keeldus sebrale minemast.

Kui läksin tagasi treeneri juurde, et mõneks ajaks koer jälle tema kätte anda, siis rääkisin ka sellest vasaku sebra asjast. Järgmisel kohtumisel treener tunnistas, et tõepoolest, Angelil on mingi teema nende vasakute sebradega, et ta ei taha esimesena pööret sebrale teha. Et ilmselt on see tulnud sellest, et tema treenerina on esimesena keeranud ja siis sellest on koerale tekkinud ootus, et inimene teeks esimese sammu sebra suunas ja soovitas mulle sama taktikat. Aga ma hakkasin vastu vaidlema, et ma ei saa ju pimedana ise esimesena pööret teha, ma ju ei näe millal sebra mu kõrval on. Ma võin umbes aimata, et nüüd kuskil siin peaks sebra tulema, aga... nojah.
Ühesõnaga, Angel oli lihtsalt üks nunnu „süga mind kõhu alt“ kodukoer, kes parema meelega piidles naabrite kassi kui et otsiks mulle treppi ja ust. Õues käies oli ta ka rohkem arvamusel, et me läksime sinna niisama trallima ja mängima.

Ja asi ei ole selles, et ma olen oma vana kogenud juhtkoeraga harjunud. Janet oli ka esimestel kuudel pelglik ja arg. Kartis eksida ja oli super ebakindel, aga ebakindlusest hoolimata oli tunda, et koer otsis ja vaatas ringi, et kus võiks see uks või sebra olla, mida ma küsin. Ja kui sain aru, et liikus õiges suunas, siis kiituse peale hakkas saba hoogsamalt liputama. Angel seevastu seisis lihtsalt liikumatult ühe koha peal ning vaatles ümbritsevat loodust, tuules õõtsuvaid puulehekesi ja hirmust kangestunud kassi. Ja kui mina liigutasin end, siis ainuke huvi oli tal see, kas ta saab nüüd jälle maiust.

Nii et jaa, ma loobusin ka Angelist. Ja see otsus ei tulnud raskelt, sest kui läksime Tallinnasse eksamiks harjutama, siis ma pole never end nii ohustatult tundnud. Ma reaalselt mõtlesin, et ma jään trammi alla, sest Angel lihtsalt jalutas suvalt kõnniteele, üle ohutussaarte, ja kõnniteed, mis üldjuhul lõppevad sebradega, tema läks lihtsalt kaks meetrit kõrvale seisma. Ja kui ütlesin, et sebrale-sebrale, siis ta vaatas  siukse näoga, et mida sa tahad inimene. Tal nagu puudus sõna sebra ja selle asfaldil lebava valgetriibulise asja vahel seos. Et ma nagu ütlen mingeid sõnu, aga ta päris täpselt ei saa aru, mida mingi sõna tähendab. Ning nendest kordadest ei hakka ma üldse rääkimagi, kus ta mind vastu posti viis ja kuidas ta absoluutselt ei arvestanud, et ma pean ka kuskilt läbi mahtuma. Võib-olla olen mina imelik, aga mina üldiselt kasutan hoonesse sisenemisel ukseavaust, mitte aga selle kõrval olevat seina.

Kui treener meile koju tuli, siis rääkisime ja võin öelda, et läksime sõbralikult laiali. Ta ütles, et jah, tal sisimas on soov ja tahtmine koertega minna ja jalutada, aga siis tuleb elu vahele ja pole motivatsiooni jne. Mina jällegist rääkisin, et mulle ei meeldi need maiustega treenitud koerad. Et vanakooli meetot on ikkagist parem. Koer teeb asju siis puhtalt sellepärast, et meeldida oma peremehele, mitte aga mugida näost maiuseid sisse. Toit ei saa olla esimene motivaator koera jaoks, eriti veel juhtkoera jaoks. See on minu arvamus. Ja nii oligi. Tegin veel enne ära minemist Angelile viimase pai ja oligi kõik.

Jumal tänatud, tunneli lõpus paistab siiski valgus. Ma tahan sellega öelda seda, et juba nädala pärast lähen ma ühe ingli-koeraga kõndima. Ja kui me omavahel klapime, siis saabki temast minu uus juhtkoer. Aga ega ma rohkemat väga ei tahakski praegu selle toreda koeratüdruku kohta reeta, sest kui peaks midagi pekki minema, siis pole ta mulle veel jõudnud südamesse pugeda. Kuigi, kes oli täna see, kes surfas lemmiklooma e-poodides ringi ja vaatas erinevaid retriiveri rihmasid ja ripatseid ja maiustusi ja karvahooldusvahendeid ja pesasid ja kõikekõikemuud sellist. Ega ometigi mina? Teisisõnu, ma olen juba all in. Lihtsalt kui mõelda uue kutsa nimele, siis paratamatult tekib tunne, et ta on tõesti tõeline ingel, kes tuli mind ja olukorda päästma. Aga eks näis, nädala pärast saame teada, kas see on päriselt ka nii.
Ja kui kõik läheb hästi, siis on mul ilmselt oktoobriks uus koer. Tegu on juba treenitud koeraga, kellest kasutaja isiklikel põhjustel loobus.

See kui ma jalutan Janetiga mööda linna ringi ja jagan talle iga natukese aja takka käsklusi, nagu näiteks otsi vasak sebra, pink, lähme üle või anna x maha kukkunud asi, siis selles pole midagi imelikku. Aga vahel ma mõtlen, et huvitav kui imelik see on, et a. kodus olles räägin ma oma koeraga igapäevaselt ja b. kui teised seda teaksid, siis huvitav, kas nad peaksid mind veidraks?
Ja okei, ma ei räägi temaga Teisest Maailmasõjast vms, ent kõikidel teistel teemadel suhtleme küll.

Ma tegelikult tahtsin kirjutada ka loetelu asjadest, millest me EI räägi. Tõestamaks endale, et mu mõistus pole mind jäädavalt hüljanud, aga mnjaa. Kui hakkasin mardipäev kirjutama, siis tabasin ehmatusega, et appikene küll, muidugi räägin ma koonule ju Martidest. Et kes need siukesed hiiglama suurtesse palitutesse ja tahmanägude taha peitunud murjamid on, kes ukselt uksele jooksevad, laulavad ja kõiksugu tantsu-tralli inimeste esikutes korraldavad. Ma pean teda ju ette hoiatama ja sõnad peale lugema, et nende peale ei pea kurjustama.

Veel tahtsin nimekirja lisada, et ma ei aruta Janetiga raha asju. Kuid ka see ei vasta tõele. Raha olemasolu või selle puudumine mõjutab väga otseselt koonu maiustusi. Kui mõni kuu olen rott ja Janet veab mind järjekordselt poodi minnes maiustuste leti juurde, siis pean selgitama, et täna maiust ei osta…
Aga seda maiustuste mitte ostmist ja südame kõvaks tegemist pean ma siiski veel harjutama, sest miskipärast lahkun ma ikka poest mõne koeramaiusega. Ja vahel ma uurin Janetilt, et mida võiksime täna õhtusöögiks teha ja kui pakun erinevaid toite, siis liputab rõõmsalt saba ning see pakkumine, mis saab kõige tulisema sabakoputuse, siis selle valingi.

Vahel mulle tundub küll, et kui  Janet oskaks inimkeeli kõneleda, siis ta küsiks, et „ou, mida sa räägid kogu aeg, ma ei saa nagunii sust aru“. Aga olgugi, et vahel ta põrnitseb mind andunult oma suurte vesiste silmadega, endal silmis mõistatuse pilk, siis sellest hoolimata on ta ikka viisakas ega vaidle vastu. Sellepärast mulle meeldibki temaga asju arutada, sest ta ei sega vahele, ta kuulab innukalt, ohkab alati õigel ajal, toksab sind koonuga õigel hetkel ja kõnnib minema ka õigel ajal, et saaksid aru, et oled võib-olla oma jutuga veits tüütuks muutunud. Aga ainult veits.
Ma nüüd istun ja jään rahulikult ootama, et millal mulle järgi tullakse ja viiakse valgete pehmete seintega asutusse…

PS. Kuna ma viimasel ajal nägin unes igasugu jubedusi, et mis kõik Janetiga juhtub, siis arvan, et see oli mingi märk sellest, et olen alatult vähe kirjutanud oma nunnust karvapallist. Nüüd sai see võlg ka tasutud. Nii et parem oleks, et ma täna öösel näeksin midagi ilusatt.. näiteks, kuidas me Janetiga õnnelikena koos jookseme mööda aasasid ja viljapõlde, püüame liblikaid, peame pikniku ja käime ujumas.

Kuna mul ei ole hetkel kedagi, kes aitaks mul postituse lõppu Janetist pilti lisada, siis mängime sellist mängu, et ma kirjeldan teile ise oma kujutletavat fotot.
Foto kirjeldus:
Pildi keskel murul lamab kollane labrador. Vaatab oma suurte pähklipruunide silmadega otse kaamerasse. Kõrvad on lontis ja kui muidu on kasukas liivakollane, siis kõrva otsad on kergelt karamellitooni, nina roosa. Peas on Janetil võilillepärg, mille õietupsud on mõnusalt prisked. Koera ilme on rõõmus.