Eile lappasin niisama ajaviiteks FB newsfeedi läbi ja sattusin Pere & Kodu poolt avaldatud postituse otsa, kus oli juttu laste kasvatamisest ning kuigi rumalatel lastetutel paluti laste kasvatamise kohapealt mokk maas hoida, siis mina paraku ei suuda vait olla, kui loen sellist ebaõiglast hinnangut. 
https://perejakodu.ohtuleht.ee/866107/enne-lapsi-mul-oli-kindel-ettekujutus-kui-taiuslik-ja-tubli-ema-minust-saab

Ausalt, ma saan kõigest sellest aru, et see pole mingi üles haibitud liialdus, et kui juttu tuleb laste kasvatamisest, siis miskipärast kipuvad alati need teised olema need kõige-kõige targemad ja kõige-kõige kogenumad ja kuidas nemad ikka teeksid ja kasvataksid oma lapsi teistmoodi jne, kuid ma ei saa kuidagi nõustuda väitega nagu seda teeksid suures enamuses just lastetud inimesed. Mina olen täheldanud, et kõikvõimalikke õpetussõnu ja hinnanguid tuleb tavaliselt ikka teistelt kaasvanematelt. Ma ei tea näiteks ühtegi lastetut inimest, kes oleks FBis liitunud XXX titegrupiga eesmärgil minna ja hakata tulihingeliselt targutama, et kuidas peaks keegi oma last kasvatama... pigem kipuvad omavahel nääklema ja vaidlema ikka lapsevanemad ise.

On nii neid, kes soovivad siiralt ja heast tahtest aidata, kaasa mõelda ja rahulikult arutleda ning jagada oma järelproovitud meetoteid, et kui neil mingi nipp toimis, siis ehk on abiks ka kellegile teisele. Kuid on ka selliseid, kes vangutavad pead ja pööritavad silmi ja imestavad, et kust pilvepiiri pealt see nüüd oma kasvatusmeetotitega alla sadas ning loomulikult ei jäta nad seda võimaluse korral valjuhäälselt väljendamata, et just nende tõekspidamised ja meetotid on need ainuõiged. Neid on ka, kes ei pruugi kõigega alati nõustuda, aga nad ei lähe seepärast kisklema või  oma õigust taga nõudma.

Mis puutub inimestesse, kellel pole veel oma eluõiekesi, siis ma ei leia, et laste mitte omamine võtab inimeselt õiguse ära lastega seonduvaid mõtteid mõlgutada. Inimesed ju ikka mõtlevad ja unistavad ja planeerivad, et kuidas oleks olla lapsevanem ja mismoodi nad oma maimukest kasvataksid ja mis oleksid nende n-ö eesmärgid ja soovid ja kogu see muu värgindus. Ning need soovid ei pea minu arvates isegi realistlikud olema. Las pealegi olla natuke naiivsed.

Ma julgen tõsimeeli väita, et lastetuid, kes titeemmede seltskondades näägutaksid ja seletaksid mingisugustest ebarealistlikest soovunelmatest, et neid on käputäis. Kui paljud unistused ja soovid on üleüldse realistlikud ja kes oleme meie sellised, et tuleme kellegile teisele ütlema, et ou kuule, kui sa pole vähemalt ühte väikest inimest üles kasvatanud ja pole ka praegusel eluperioodil aktiivselt titendussektoris sees ja pole kursis uusimate trendide ja kasvatusmeetotidega, siis oled ilge värdjas, kui hakkad siin sõna võtma. Mis ajast on armastus lapse vastu devalveerunud?


Ma ei saa tegelikult üldse aru, milleks sellise asja peale oma närve ja aega kulutada. Kui ise olete rahul ja õnnelik ning laps on ka seda, kas siis natuke savi pole, mida keegi ütlebmõtleb/arvab. Tehke seda, mida ise õigeks peate, lähtudes oma vanemlikust instinktist. See on ürgne ja peaks ju olema eksimatu ja ei tohiks alt vedada.
 
Mina lugesin selle postituse läbi ja ma ei tea, kas peaksin nüüd olema uhke või tundma end kuidagi erilisena, aga ma ei suutnud end mitte üheski punktis samastada või tunda, et jaa, olen minagi nii mõelnud. Näiteks...

• mul ei saaks rohkem savi ollagi, milliseid sukapükse kellegi laps kannab. Mul pole vahet mitme triibuga need on või kus need paiknevad ja mis värvi on. Olgu või 100 triipu.
• Mind ei huvita, mida keegi oma lapsele hommikuks süüa annab, palju kellegi laps päevas puu- ja juurvilju saab (kui laps ei näe just kahtlaselt näljahädaline ja hall välja).
• Mind ei koti, kui  kellegi eluõieke viskub poes keset riiulivahet end siruli ja pistab röökima nagu ratta peal, sest ei saanud kõiki soovitud maailma komme või sai vale kommi või mida iganes. Taeva päralt, las kisendab. Jah, kõrvadel on natuke vastik ja valus, aga ega mina ei pea selle väänikuga ju tegelema. Mul ei tule mõtteissegi minna sinna kõrvale silmi pööritama ja ohkima, et küll ikka on kasvatamatu jõnglane. Minu laps oskaks iga kell ja igal pool end viisakalt ülal pidada. Thats for sure.

No lihtsalt ei teki selliseid mõtteid ega soove kedagi õpetada, manitseda, sõrmega viibutada, nothing what so ever.

Ma saan mõistusega aru, et suure tõenäosusega on need emad ühte ja seda sama nõuannet ja nippi juba miljon korda kuulnud ja vaikselt muutub frustreerivaks, kui oled kõigile neile eelnevatele juba seletanud, et jaaa, proovitud-katsetatud-ei toiminud ja siis tuleb ikka keegi tarkpea, kes jätkab oma mantrat samal teemal, kuigi eelnevalt sai juba 58x öeldud, et proovitud ja ei toimi, saa armas inimene sellest ükskord ometigi aru, kuid EI! Lõpus peab ikka oma imestust väljendama ja lisama "Imelik, meil küll see toimis!". Veidi kummaline on, kui  hakatakse kahtlema teise ema pädevuses, et kas ikka talitab õigesti, no et kas ikka peab oma lapse heaolu silmas jne, sest iga normaalne lapsevanem annab ju endast igas võimalikus olukorras selle maksimumi, mida suudab anda. 

Piiblis on selle kohta väga hea ütelus - puud tuntakse tema viljast ehk inimesel võib olla kogemus ja teatav staaž, aga see ei anna veel kinnitust selle kohta, et me teeme seda õigesti, sest loeb tulemus ja tulemust näeme alles aastate pärast, kui puu hakkab vilju kandma.

Kui metafooriliseks minna, siis iga aednik kasvatab oma puud ise, oma maalapikese peal, kus kõigil on natuke erinev pinnas, ilmastikuolud - päike, tuul, vihm, niiskus jne ning vastavalt sellele peab iga aednik ise valima ja otsustama, lähtudes ilmastikuoludest, et mis on puu kasvuks parim, et ühel ilusal päeval kannaks see hoole ja armastusega kasvatatud puu maitsvaid vilju. Me võime aednikena jagada omavahel nippe, et mida proovida, no harvenda nii ja lisa seda väetist ja kasta nii ja kasta sellega või istuta sootuks teise koha peale ja kuigi me teame, et need on sellised nõuanded, mis on aidanud taime sirgumisele ja kosumisele kaasa, siis ei ole need universaalsed, et kõik toimivad kõigile. No et kui seda teed, siis raudselt saab kõik korda. Täpselt nii on ka kõige muuga siin elukeses.

PS. Ja taeva päralt, las need rumalad lastetud elavad oma roosas õhulossis ja unistavad, et kui nad saavad tütre, et siis nende laps kannab tihti kleite ja iga päev on armsad patsikesed peas ja kogu välimus ja käitumine on nunnulikult printsessilik ja sitsi-satsiline. Las unistavad. Teie ei pea selle eest hoolt kandma või muretsema, et see õhuloss koost pudeneks, sest kui see rumal lastetu peab ükskord reaalsusega silmitsi seisma, siis ärge põdege - küll seisab ja see vaene rumal lastetu hing saab omal nahal tunda, mis on tegelikult lapsega elu.

Kas mitte alles hiljuti ma ei vastanud ühele oma lugeja kommentaarile, et selleks, et ma üldse Perekoolist kirjutaksin, peavad nad palju enam pingutama, et ma tahaks sõna sekka öelda, aga näe, armas taevaisa võttiski mu sõnu kuulda ja nüüd ma siin olen ja kirjutan ühest populaarsemast ja skandaalsemast foorumist.

Ütlen ausalt, et mina seal foorumis ajaviiteks lugemas või teemasid sirvimas ei käi (välja arvatud paar varasemat korda, mil keegi on oma blogis linkinud mõnele teemale), sest no mul pole oma eluõiekesi, kelle kasvamise, arengu ja motherhood kohta tahaks kõiksugu asju teada ja uurida. Isegi siis ei oleks see koht minu jaoks eriti kutsuv, kui mul praegusel hetkel ripuks tissi otsas üks präänik, sest lapates täna põgusalt foorumis valitsevat üldist melu, siis jättis see üpris mannetu mulje. Vägisi tekkis tunne, et mõned on vist küll liiga kauaks nelja seina vahele oma maimukestega jäänud, mähkmete-marlilapikeste-luttide-pudelite-kõrinate-püreede-piima-okse-ila maailma mattunud ja pole juba vääga pikka aega värsket õhku saanud hingata, n-ö restarti teha.  Kuidas muidu seletada sellist vaenulikku suhtumist, mis pressib igast august välja.

Mul polnud täna plaanis isegi mitte blogida, sest no polnud teemat ega mõttepojukestki, millest võiks kirjutada ja niisama tühja pushida on ka mõttetu. Selle asemel läksin kööki ja hakkasin kokkama. Mul oli parasjagu kartulite koorimine pooleli, kui Joosep äkki teatab, et näe, Perekooli foorumis sõimatakse TV3 uudiseankruid, no et nad on oma kleitides nagu tööd ootavad libud. Tean-tean, see pole kõige mahlakam ja vapustavam iseloomustus inimeste kohta, millega nad on seal maha saanud, vaid nad on ju halastamatult kaitsetuid lapsekesi ka maha teinud ja madistanud omavahel nii, et tutikarvad lendavad kahes kaares laiali.

Ma ei tahaks siinkohal nägijate mängumaale oma varbaid tõsta ega hakata kleite kiitma, sest nagu foorumis üks kägu kirjutas, et tema arvates need, kes neid kleite kiidavad, neil on silmanägemisega probleeme. Ma arvan, et ma oleksin puhta idioot, kui ma ei aduks ära, et see kommentaar käib ka minu kohta, sest no daah, ma olen pime ja oleks veits akward, kui ma hakkaksin täiesti lambist kiitma midagi, millest mul puudub mingigi ülevaade. Seega jätan kleitide plahvatusohtlikuse hinnangu andmise pommidemineerimisrühma spetsialistidele. Kuid ega ma ilma põhjuseta siin selle teema ei tõstatanud.

Hommikul Facebooki ajajoonel märkasin Miiu jagatud kodu müümise postitust. Ehee, te nüüd kindlasti mõtlete, et mis seos on sellel Perekooliga, aga relax, I'm getting there. Lugesin postituse läbi ja siis jäi mu kõrv pidama ühele teisele postitusele, kus Miiu kirjutas, et tema tütar oli kurb, kuna keegi lasteaialastest oli öelnud Miiu tütrele, et too on paks. Ma ei tea, kas tohin siia kopeerida postitusest lõigu, aga loodan, et Miiu ei pahanda, sest viskan postituselingi ka siia.

"Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?"

Ilmselgelt lugesin ma foorumis antud teema all kõik kommentaarid läbi, et saada täielik ülevaade valitsevast meelsusest ja siis jäigi silma vot selline kommentaar:

"Vähe sellest, et kitsas-lühike ka. Juhtusin üks päev lõppu nägema ja tibi istus nii, et sukaääre pits laialt paistis! Ütlesin veel mehele, et nagu libu "

Uudised on õhtul kell seitse ja sel ajal on minu teada terve pere juba kodus - ka lapsed. Ma arvan, et põhjuseid lasteaialaste suuvärgi kohta ei tule kaugelt otsida. Ega ma nüüd praegu mingisuguse ilmaime ja pommuudisega lagedale ei tulnud, aga mind lihtsalt pani kogu see lugu mõtlema, et millised lapsevanemad seal koos käivad? Viharavi vajavad mampslid? Huvitav on see, et teised jäävad neile pidevalt millegagi hammaste vahele ja "valutavad" südant, et millised lapsed keegi üles kasvatab, aga iseennast kõrvalt ei oska korraks analüüsida ja vaagida. Maailm algab ikka Sinust endast, eksole.

•  -Kuigi laps on silmnähtavalt rasvunud, siis vanemad ostavad talle ikka kommi, friikaid, limpsi ja käivad ühistel perelõunatel Hessis- 7-aastat ilma aknaruuduta türmi.
• Laps sai rannas olles päikesepiste või põletuse. Kohe ränk karistus lapsevanemale peale, sest ilmselgelt ema oli hooletu ja selline ema vajab kohest korralekutsumist- 5-aastat türmi.
• - Laps on arengust maas- absoluutselt vanemate süü! Kohe 267 piitsahoopi emale ja isale, et nad oma lapsega nii vähe tegelevad.
•  Lapsele ei võimaldata kõiki klassiekskursioone ja uusimaid tehnikavidinaid, selle tulemusel põhjustavad või annavad aluse lapse norimiseks oma eakaaslaste hulgas.