Depressioon, milline hirmus häbiasi
Möödunud kuul ma kirjutasin ja mõtisklesin selle üle, kuidas iga päev nutta pole vist päris normaalne. Saad sellest lugeda siit. Kuidas ma solvun, ärritun, nutan ja siis veelkorra nutan ja ärritun, sest saan enda peale pahaseks, et miks ma üleüldse sellise tühise asja pärast närvi kaotasin. Igatahes päev peale seda emotsioonipostitust olevat minu psühhiaater, kelle juures ma kunagi käisin, uurinud meie ühiselt tuttavalt, et kuidas mul läheb. Sõbranna olevat öelnud, et olen rõõmsameelne, kuid emotsionaalne ning selle peale leidis siis tohtriproua, et ma võiksin teda korra külastada ja paar sõna juttu puhuda ja vot nüüd lähengi 9. novembril psühhiaatri konsultatsioonile. Eks siis saan teada, kas see on mingisugune mööduv faas või on siiski tarvis tabladega ajukeemiat veidi timmida.
Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega. Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.
Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.
Igatahes, kuna tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.
Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."
Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.
Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.
Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.
Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.
Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.
Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah, mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.
Ma pole kunagi varem blogis sellest kirjutanud, et miks ja kuidas ma psühhiaatri juurde sattusin. Hah, sõna "sattusin" kõlab nagu ma oleksin sinna ühel ilusal päeval lihtsalt tekkinud, aga ei-ei, tegelikult psühholoog saatis. Kandsin endaga kaasas "koormakotti", mis pärines lapsepõlvest ja suhetest inimestega. Mälestusi, mis kõik polnud sugugi positiivsete killast. Raskematel eluperioodidel kippusid need minu üle võimust võtma ja minu kahjuks töötama. Aastaid ma ignoreerisin neid mõtteid ja tundeid, mida need välja öeldud sõnad minus tekitasid ning seega suutsid need sõnad mind aja jooksul üpriski korralikult õõnestada. Tean-tean, see ei pruugi esmapilgul väljagi paista, et mul võiks esineda aeg-ajalt ebakindlust ja alaväärsuskompleksi. Eks tegelikult igas inimeses esineb teatud doos ebakindlust. Kes on ebakindel oma puseriti hammaste pärast, kes kongus nina pärast, kes kehakaalu pärast või üleüldiselt kogu oma välimuse pärast. Kuid ega ebakindlus ei puuduta ainult välimust, kuid eks kindlasti on see üks kõige levinumaid ebakindluse väljundeid. Ebakindlus- see on täiesti normaalne tunne. Normaalne ei ole see ainult siis, kui see võtab võimust inimese mõtlemise ja tegutsemise üle ning halvab kainet mõistust. Mina kippusin sageli lappesse minema ja seepärast otsisingi psühholoogilt abi. Minus kerkisid need tunded esile siis, kui negatiivsus vuhises laviinina minust üle, haarates mu kaasa sinna emotsioonide- ja tunnetemöllu, mattes mind halastamatult enda alla. Nendel madalseisudel hakkasin end pommitama küsimustega, kas ma olen ikka piisavalt hea naine, õde, tütar, sõber, inimene ja kas ma olen siin ühiskonnas ainult saaja või suudan ma midagigi ka vastu anda jmt.
Käisin mitmel psühholoogiseandsil, kus lobisesime niisama maast ja ilmast, kuid tegime ka praktilist teraapiat. Näiteks peegeldamist, rollivahetusi ja alati analüüsisime antud olukordi põhjalikult. Aga kuna kogu see aastate pikkune ajukeberniit oli mu ajukeemia veits sassi tõmmanud, siis psühholoog leidis, et lisaks seanssidele oleks mul võib-olla tarvis ka antideprekaid, et paremini mustast august välja tulla ja kehakeemia paika saada.Lõpuks, peale aastakest, saingi enam-vähem kõigest sellest võitu.Kkuigi vahel tänaseni tunnen puudust psühholoogist, kellega aeg-ajalt elust-olust pajatada. Nad oskavad kuidagi nii õigeid asju öelda ja annavad uut hingamist. Pärnus ma pole kahjuks uurinud psühholooge, kuna ma ei viitsi käia ja katsetada. See on tohutu energiakulu. Tahaks lihtsalt kohe esimese laksuga kellegi hea juurde saada.
Igatahes, kuna tegu pole sellise peo ja pillerkaare teemaga, millest tahaks kõigile jahvatada, siis olengi seda enda teada hoidnud. Pealegi need on pigem sellist isiklikumat laadi teemad, mida ei olda alati valmis kohe terve universumiga jagama. Kuid põhjus, miks otsustasin sellega praegu kapist välja tulla, on äärmiselt proosaline.
Mul on sõbranna, kes on viimased pool aastat mööda erinevaid arste jooksnud, sest küll tal valutab pea, siis kõht, siis juuksed, siis munasarjad, siis liigesed, siis selg jne. Ma ei kujuta ette, teda on vist pealaest jalataldadeni läbi uuritud, aga ei miskit. No ja siis ühel päeval helistas mulle ja kukkus dramaatiliselt seletama: "Ehh, kas tead nalja?!! Arst helistas ja soovitas mul psühholoogi külastada. Ta arvab, et ma olen mingi psühh ja ma mõtlen oma valusid välja..."
Ma siis hetkeks katkestasin tema jutuvada, püüdes väheke tuure maha tõmmata. Seletasin pikalt ja laialt oma nägemust olukorrast, et arst kohe kindlasti ei arva, et on psühh ja veel vähem arvab arst, et mõtleb oma valusid välja. Lihtsalt, kuna analüüsivastused ei näita kõrvalekaldeid, siis füüsiliselt on justkui kõik korras, kuid tunneb siiski muret ja soovib välja selgitada nende sümptomite põhjustaja. Arsti kohustus on soovitada erinevaid lahendusi. Käid korra psühholoogi konsuldatsioonil ära.Vaatad, kuidas on ja kas aitab. See ei võta ju tükki küljest ära.
Mulle tundus, et selleks hetkeks, kui mina rääkisin, oli tema oma kõrvakuulmise kuskile ära kaotanud, sest peale minu seletust jätkas ta sama mantraga."Arst arvab, et ma olen psühh..."
Kui oli mulle seda juba kaks miljon korda korrutanud, siis hakkas end juba ise psühhiks tituleerima ja et saatku me ta lähimasse hullarisse. No katsu siis sellisele midagi selgeks teha!
Mind oleks võinud samahästi koos temaga siis kuskile kinnisesse asutusse saata, sest mul oli vastupandamatu soov teda ära kägistada ja ennast samal ajal vastu seina taguda, et selle idiootsuse suhtes end tuimemaks muuta.
Kui see dramaatiline vestlus "psühhiga" oli kestnud minu jaoks terve valgusaasta, siis jõudsime ühel hetkel sellisesse punkti, kus psühholoogi juurde minemine on sellepärast välistatud, et ma mõelgu parem sellele, mis siis saab, kui tema sõbrad sellest teada saavad... No siis on ju elu läbi, sest siis hakkavad kõik ütlema, et ta on peast soe ja hull ja psühh, oeh.
Ma oleksin võinud vabalt telefoni kapi peale panna ja minna näiteks võtta vahepeal ühe kuuma dušši ja paar iluprotseduuri.Ta oleks rõõmsalt sama targalt edasi jahvatanud. Vahepeal püüdsin ma ikka vankumatult oma mantrat jätkata, et aga võib-olla on ikka minevikust asju hinge jäänud, millest ise pole teadlik ja nüüd see väljendub füüsilise valuna. Aga eii, selle peale sain ma vastuseks, et ta ei kanna muresid ja probleeme kaasas, lahendab kohe kõik ära. Tjah, see on see inimene, kes halab mulle ja ühele teisele vähihaigele, et kui pask ta elu on ja miks kõik sitt temaga juhtub. Elu nagu lill, eksole.
Lõpuks ei pidanud mu närvid vastu ja ma ütlesin talle otse ja konkreetselt, et ajab sellist kapsast suust välja, et mul hakkab paha ja et mõelgu vahelduseks peaga ja et see on kõige idiootsem jutt üldse, mida tema suust kuulnud olen. Mul tekkis ausalt tunne, et selle muidu nutika ja targa ja ilusa inimese sisse on pugenud mingisugune tulnukas, kes on võtnud võimust tema mõistuse üle. Ütlesin talle, et tal peaks häbi olema sellist iba rääkida, sest temasuguste suhtumistega inimeste pärast ei julgegi väga paljud inimesed, kes on sügavas mustas augus ja kellel oleks päriselt abi vaja, minna psühholoogi ja / või psühhiaatri vastuvõtule, sest ühiskonna silmis on see ju nii kohutavalt tabu ja häbiasi. Kas inimesed peavad end tõesti põõsasteks maskeerima ja mööda kraave roomama, et kliinikusse jõuda, sest hoidku Jumal selle eest, kui keegi peaks neid nägema sisenemas psühhiaatriakliinikusse vms. On ju nii häbi, kui inimene on oma eluga ummikusse jooksnud ja otsib abi.
Halloo, inimesed ei ole mingid hingedeta ja tunneteta kestad siin planeedil,kes on mõeldud kõigega hakkama saama. Depressioon ei ole nalja asi, vaid haigus, mida tuleb ravida. Vahel piisab ainult paarist seansist psühholoogiga, kuid vahel saadetakse edasi ka psühhiaatri vastuvõtule, kes omakorda vestleb ja siis ühiselt otsustatakse, kas oleks tarvis antideprekaid manustada.
Kuna mina olen ka üks nendest paljudest, kes on selle psühholoogi ja psühhiaatri ja antideprekate värginduse läbi teinud, siis uurisin sõbrannalt, et kas ma ka siis psühh? Mille peale ütles: "Ei, Sina ei ole. See on teistmoodi..."
Nojah, mina ei mõistnud olukorra erinevust, aga no võib-olla olengi ma nii tuhm mõistuselt. Igatahes psühholoogi, psühhiaatri või mis muu arsti juures käimine EI ole häbiasi ja need, kes vahivad mokk töllakil ja mõtlevad ma ei tea mida, siis neil endil on seal pööningul miskit viltu. Depressioon on nagu iga teine haigusseisund, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja abi otsida. Nii et, kui märkate kolmapäeval Tartu naha- ja psühhiaatriakliiniku vahetusläheduses kahtlast sagimist ja liikumist, siis teadke, et need oleme meie Janetiga, kes on end tõenäoliselt mõneks taimekultuuriks maskeerinud, üritades võimalikult märkamatult kliinikusse sisse vupsata.
