Ajendatult eilsest Joosepi üllatusest ja Reeli kommentaarist, kus ta ütles, et näe, romantikust mehed polegi kõik veel päris välja surnud, mõtlesin, et kirjutaks sellest teemast natuke pikemalt.
Ma ei saaks öelda, et Joosep päris puhtatõuline romantik on, kindlasti mitte, ent minu arvates on temas just parasjagu seda mehisust ja romantilisust. Ja mida ma selle all silmas pean on see, et kui ma vaatan Joosepit, siis ma ei ohka heldimusest, et no küll on alles romantiline mees, nii tore ja armas, muudkui veab sülemite kaupa lilli ja kingitusi kokku, ei, pigem  on ta kahe jalaga maa peal ratsionaalselt mõtlev mees.

Aga kui nüüd järele hakata mõtlema, siis neid  armsaid ootamatuid hetki on olnud ikka mitmeid ja neid tuleb jooksvalt aina juurde. Ja tavaliselt nii, et ma ei oska seda üldse oodata, sest kuna ta pole hingelt romantik, siis mul pole sellist eeldust, et kui ma koju tulen, et siis tuled on hämaraks lastud, taustal mängib vaikne muusika ja uksel vastas seisab lilledega mees. Kuigi ma pean nentima, et korra on ta mind sellise setiga vastu võtnud küll, nii et terve tuba oli põlevaid teeküünlaid täis ja muusikagi mängis. Ja enne eilset roosipuketti ja kommikarpi, saatis ta mulle esimese päeva õhtul messengeri enda kirjutatud luuletuse sellest, kuidas ta mind igatseb.

Veel meenub mulle Sindi ajast üks naljakas lugu sellest, kuidas Joosep üritas mulle romantilist õhtut korraldada, aga enne kui ta selleni üldse jõudis, jõudsin mina väga pahaseks saada, sest ma ei saanud aru, miks ta nii pikalt kuskil ära on. Hiljem muidugi selgus, et üllatus algas juba sellest hetkest kui ütles mulle toidupoe ukse ees, et hakaku ma üksi ees koju liikuma, et ta tuleb mõne aja pärast järele ja kui olin parklaala ületanud, siis ta hõikas üle terve suure platsi „KAI, MA ARMASTAN SIND“. Ja kuna ma olin juba sellest häiritud, et ta saatis mind üksi ees minema, sest meil oli plaanitud ühine filmiõhtu ja käsi käes jalutus, siis ma ei kukkunud suurest heldimusest põlvili. Aga noh, mis siin salata – meelitatud olin ma küll ja ühe kohmetu naeratuse võlus ta mult ka välja.
Teel koju mõtlesin, et noh, ta peaks juba mulle järele olema jõudnud, aga mitte kusagilt ei kostunud tema samme ja nii ma vantsisingi Janetiga üksi koju ja uskuge mind – ma olin vääga kuri, no ikka väga.

Koju jõudes, olles nüüdseks veelgi pahuram, läksin otsejoones meie tuppa ja kukkusin mossitama. Umbes 20 mintsa hiljem kuulsin, kuidas ta ka lõpuks koju jõudis, ent ei tulnud kohe üles. Mina muidugi eeldasin, et ta tuleb. Et tuleb ja vabandab, et tal läks poes oodatust kauem. Et kohtas kedagi tuttavat ja jäi pikemalt lobisema, unustas minu ja meie plaanid jne. Aga ei. Tohkendas seal allkorrusel miskit ja alles ligi tunnike hiljem tuli üles, kaval naeratus näol. Ma olin alguses niii kuri, et keeldusin alla minemast. Ütlesin isegi, et mul täitsa ükskõik, mis seal all on.
Ja ma isegi ei mäleta enam, et mis nipiga ta mu sinna alla sai, aga ühel hetkel ma seal all olin ja üllatus oli tõesti suur ning mu pahameel oli hetkega lahtunud, kui nägin, mille kallal ta oli kogu selle aja nokitsenud. Vann oli kuuma vett ja vahtu täis, ta oli ananassi seest tühjaks teinud ja sinna sisse puuviljasalatit hakkinud, muusika vaikselt mängis, lilled, küünlad jne.

Et jah, vot selliseid suuri üllatusi, neid on olnud küll, aga üksikuid, mitte väga palju. Ent lilli kingib ta see-eest tõesti usinasti. Lihtsalt niisama. Läheb poodi ja siis näeb lillepoest mööda minnes, et näe, nii ilusad roosid, viin Kaile või siis lihtsalt on tal väidetavalt südamesse selline tunne tulnud, et võiks Kaile lilli viia, ta on nii armas. Vahel toob ta poest mu lemmik snäkke ja ütleb, et mõtles, et võiksime koos mõnd head filmi teineteise kaisus vaadata. Mis minu arvates on samuti nii nunnu, sest esiteks ta teab, et mulle väga meeldib kaisutada ja teiseks ma tavaliselt ise ei mäleta oma lemmik snäkke, aga tema teab ja mäletab. Vahel ma isegi olen küsinud, et oot, aga mis mu lemmik snäkk siis on ja kui ta ütleb, siis ma olen nagu aa, on jaa, haha. Ja vahel me käime piknikul, rabas jalutamas, vaatetornides seiklemas jne. Meil on oma lemmik restoranid ja metsasalud jne. Ja mulle nii väga meeldivad need meie igapäevased kallistushetked, õrnad musid või kui ta tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et ma olen ilus. Kui tulen pesemast ja istun diivanile ja hakkan oma juukseid harjama, siis ta võtab need viis minutit ning tuleb ja hakkab ise mu juukseid kammima ja väikseid juuksesõlmekesi lahti harutama. Sellised igapäevased lihtsad asjad on hästi nunnud ja väga olulisel kohal meie suhtes.
Et selline on siis Joosep. Ma ei tea, kas see liigitub just romantilise mehe alla, minu meelest mitte. Pigem on temas lihtsalt kuhjaga nunnusust, hoolivust ja soojust.

Ja kui veel rääkida sellisest asjast nagu uste avamisest või käekoti kandmisest, siis ka seda teeb Joosep. Ma tean, et tänapäeval päris paljud naised on suhtumisega, et „mida asja!? Ma suudan ise oma kotti kanda ja uksi avada“, siis minu arvates on see just armas, kui mees märkab seda teha. Mul oli ükskord nii, et jalutasin ühe oma meestuttavaga, meil jutt jooksis ja kui jõudsime majani, siis ta marssis lihtsalt ise esimesena uksest sisse nii, et uks vajus mu nina ees kinni ja ma olin nagu eem, okei. Mitte, et ma ei oleks ise võimeline uksi avama, ikka olen, mul on täitsa kaks toimivat kätt küljes, aga ma olin lihtsalt nii harjunud, et Joosep avab mulle uksi ja laseb mind alati esimesena uksest sisse (välja arvatud need korrad kui tal on midagi mega rasket käes ja ta tahab selle ruttu üles tuppa ära viia), et ma olin ausalt esimesed sekundid šokis. Ma elan siin rahulikult oma mehega koos, kes avab mulle uksi, veendub, et ma autosse istudes pead ära ei lööks ja kingib lilli ja siis järsku selline ükskõiksus. Ütlen ausalt – lõi veits rivist välja küll. Ent samas tõi ka tagasi maa peale ning tuletas meelde, et meie ümber elab väga palju erineva maailmavaatega inimesi ja et mis ühe jaoks on elementaarne viisakus, siis teise jaoks pole see teps mitte.

Ja samas ma tean ka naisi, kes ei tahagi, et neile lilli kingitakse või kui kingitakse, siis ainult potililli. Uste avamisest lugu ei pea, neil on endil käed küljes, et uksi avada ja kotte kanda jne. Ja see on okei, aga mina olen ilmselt teatud kohtadelt vanakooli harjumuste ja vaadetega naine. Mulle ikka nii väga meeldib kui mees mind poputab ja hellitab. Pannes mind tundma, et ma võin ja saan vajadusel olla habras ja õrn, et ma ei pea kõike ise kandma, tegema, vastutama, korraldama jne. Mulle nii meeldib see ütelus – tõeline õrnus on tugevus ja tõeline tugevus on õrnus. Ja veel meeldib mulle see teadmine, et ka kõige raskematel ja keerulisematel hetkedel võin ja saan ta kaissu pugeda ja öelda, et ma enam ei jaksa, palun võta midagi ette ja siis ta minu suure ja tugeva kangelasena hakkab asju lahendama. Mulle nii meeldib nii.

Aga okei. Ma tunnen, et see postitus, mis pidi tegelikult algselt üldse ainult romantilisusest ja lillede kinkimisest rääkima on ületanud nüüdseks juba igasugused piirid. Et enne kui see teema veel rohkem laiali valgub, tõmban otsad kokku ja küsin, kuidas teil on – kas mees kingib lilli, kas meeldib lilli saada, kas olete rohkem see „ma avan endale ise uksi ja kannan ise oma kotte“ naine või peate lugu, kui mees seda teeb?