Nagu ma siin juba eelmises postituses natuke saladuseloori kergitasin, siis nädalavahetusel käis mul õetütar Jaanika külas. Ta oli juba ammu tahtnud külla tulla ja nii saigi kokkulepitud, et 16 ja 17 on ta meil külas. Kuna Jaanika on 13-aastane, siis meie ajaviide oli ka vastav- mängisime lauamänge, vaatasime filmi ja käisime kelgutamas. Kusjuures pean ära märkima, et ma pole vist rohkem kui viis aastat kelgutanud. Ma ei teagi kuidas statistikaga on, et kas ja kui paljud 25+ kelgutavad. Ma saan aru, et emad lastega vast ikka sõidavad mäest alla ja kui on mingisugused väljasõidud seltskondadega, et siis ka for fun, aga et niisama...noo ma ei tea.

Läksime siis Kilingi-Nõmme kõige kõrgema künka otsa, mis ongi spetsjom kelgutajate tarbeks kokku kuhjatud. Ma oleksin eelistanud, et künkal poleks olnud mitte ainsatki hingelist, aga imelikul kombel oli sellel ilusal päikesepaistelisel pühapäeval teisigi lapsevanemaid oma lastega kelgutamas (või noh, lapsed kelgutasid ja vanemad juhendasid, et millal ja kumb käsi / jalg maha panna, et pidurdada või suunda muuta). Ma olin siis ainuke eeskujulik "lapsevanem", kes läks ikka koos lapsega kelgu peale ja unustasin igasuguse väärikuse, kui mäest alla tuhisedes üle künka kõige kiledama häälega kiljusin (hea, et ma olen pime ja ei näinud, mis nägudega mind vaadati).

Olgu nende teiste kelgutajatega kuidas on, aga kindel on see, et Janetile ei meeldi, kui ma kelgutan. Kiskus mind käisest ja läks täiesti pöördesse. Aga kas teate kuidas koerad üritavad olukorda kontrolli alla saada, kui näevad, et asjad on ikka täiesti lappama läinud? Üritavad Sind koinima hakata. Muidu seda koinimist esineb dominantsetel emastel koertel, kes siis tahavadkõigile selga ronida, olenemata kas see on elus, elutu, isane, emane, suur, väike, suleline, karvane jne. Janet iseenesest ei ole dominantne emane, aga ju tema jaoks see kelgutamine on ikka midagi nii pöörast, arusaamatut ja ohtliku ning kuna käest sikutamine ei aidanud olukorda kontrolli alla saada ja perenaine ikka kelgutas edasi, siis suurest ahastusest proovis koinimist.

Nädalavahetusel sai meil kolm kuud kolimisest. Ja ei, me ei korraldanud mitte ühtegi koosistumist, prallet ega käinud ka väljas (ainult õetütar käis külas). Ma julgen isegi arvata, et Joosepil polnud sellest halli aimugi, et meil sai suurest kolimispäevast kolm kuud.   Pean nentima, et mul on küll kõik asjad lahti pakitud (kusjuures kogu kraami pakkisin lahti ja sorteerisin ära vähem kui viie päevaga), kuid sellest lahtipakkimisehullusepäevast on ikka veel asju, mille asukoht on mulle teadmata. Et teil oleks väikenegi ülevaade sellest kraamist ja sodist, mida pidin pimesi sorteerima, siis siin ka väike fotojäädvustus. 

Aga vaatame vastukaaluks närvesöövatele asjadele tiba positiivsemaid külgi ka. Meil näiteks avaneb köögiaknast maaliline vaatepilt lumisele männimetsale. Naabrid on endiselt supertoredad ja sõbralikud. That's about it! :D Ei, tegelikult on positiivseid asju veel, aga ma ei viitsi nendest praegu kirjutada (ega see mingi trillalaa postitus siin pole).

Lisaks elab täpselt ületee meil siin see terroristkoer Robi, keda olen ka varasemas postituses maininud. Ainult, et selle vahega, et varasemalt polnud ta meile ületeenaabriks. Ja nüüd, kus paks lumepudru on maas, siis pole üldse tore, et Robi terroriseerib meid. Lumega on üleüldiselt raskem liigelda ja aru saada, et kus parasjagu asud, sest kõigepealt katab teed mingisugune mitmekümne sentimeetrine lume- ja jääkiht, siis on Sul jalas paksu tallaga talvesaapad ja siis tulevad alles jalatallad. Nii, et tee ja jalataldade vahele jääb ikka üpris korralik ja arvestav hulk sentimeetreid.  Katsu Sa siis midagi sellest läbi tunda ja oma maamärke tajuda, eriti veel, kui tähelepanu on ka Robi pärast häiritud.  Janetile muidugist see variant sobib, siis saab mind salaja metsajalutusele nihverdada. Ja nii me siis siin elamegi. Kui mina üritan siin vaikselt selle maha sadanud lume värgindusega hakkama saada, siis Janet kasutab alatult "vaese pimeda" perenaise olukorda ära.

Lisaks on ta leidnud endale veel ühe uue hobi. Ta nimelt kaardistas kõik ümbruskonna eramajade kompostihunnikud ära ja iga kord, kui ma päästan ta rihmast valla, põikab ta väikesele kompostiringile ja tagasi naaseb vastavalt sellele, mida süüa sai. Lõhnates siis kas porgandikoorte, leiva või üleeilse ühepajatoidu järgi. Mina olen not so happy, aga Janet on see-eest endaga super rahulolev. Kui ma olen teda juba mitmeid minuteid tagasi kutsunud ja vilistanud ja häälepaelad ära karjunud, siis lõpuks suvatseb see kompostilaastaja ja äravedaja ka välja ilmuda. Tavaliselt näeb see pilt selline välja, et kuskilt maja nurga tagant jookseb kaabekaga miski koerale sarnanev olend (võiks isegi öelda, et tegu ongi koeraga...suisa labradoriga), ainult selle vahega, et see labraator on end vahepeal arbuusiks õginud. Ohjah, miks ei võiks see preili Janet aru saada sellest, et tal on atoopiline dermatiit ja labradorina soodumus minna ülekaaluliseks? Miks ei saa koer aru sellest, et kui näeb välja nagu arbuus, kellel on jalgadeks neli hambaorki, siis need orgid varsti ei pea enam raskusele vastu ja murduvad? Ma muidu täiega nõustun, et koerad on targad (vähemalt enamus), aga no sellistel hetkedel tahaks temale inimkeeli öelda "Sa pasa ja ühepajatoidu järgi haisev pudrulojus ja koeranässakas, kas Sa saad aru, et see on tervisele halb, väga halb!" aga ta ei saa sellest ju mitte mõmmigi aru ega ütle mulle, et "Aaa, okei, nüüd ma tean seda ja enam never nii ei tee", vaid vahib oma vastikult nunnu näoga otsa, liputab saba ja limpsab oma porgandikoorte järgi haisvat keelt ning kirsiks tordil laseb Sulle krooksu näkku (see porgandikoorehais on veel headel päevadel...alati mul nii hästi ei vea). Aga kallis on see suslik kõigest hoolimata :)

 

Ma räägin nüüd teile loo sellest, et mismoodi see jõulupuu lõpuks meie koju jõudis. Esiteks ma pean ära märkima, et ma olin ikka kurb ja õnnetu küll, kui selgus, et me ei lähegi 20. detsembril koos metsa kuusejahile. Vahel ma mõtlengi, et milleks ma neid plaane teen ja miks end sedasi kiusan, sest kui ma ei teeks plaane, siis ei oleks mul ootusärevust ja kui miski pekki läheb, siis ei peaks ma tundma meeletut pettumust. Samas teise külje pealt lähenedes, kui ma üldse ei planeeriks ja teeksin kõike spontaanselt, siis oleks Joosepil minu tegemiste ja plaanidega keeruline sammu pidada. Ühesõnaga ma ei saa aru, et mis oleks ideaalne lahendus, sest kui teen plaane, siis tihti need ei lähe üldse plaanitult ja kui ma ei tee plaane ega teavita Joosepit nendest, siis on ka pahandus majas. Ma ei tea kas te üldse saate aru, mida ma öelda tahan? Ma pole kunagi olnud suurem asi seletaja ja selgitaja. Tavaliselt ongi nii, et kui oleme seltskonnas ja ma hullu elevusega laterdan mingist asjast, siis vaatab mulle otsa mitu paari mõistmatuid silmapaare, aga siis Joosep päästab hetke ja ütleb: "Las ma selgitan teile...Kai tahtis öelda seda, et..."

Tagasi kuuse juurde...

Oli juba 22. detsembri õhtupoolik ja mul endiselt polnud kuuske ja teadsin, et 23. detsembri peale ma seda üritust jätta ei saa, kuna pidin hommikul vara ära sõitma ja pärastlõunal, kui tagasi koju oleksin jõudnud, oleksin pidanud hakkama jõululaupäeva roogasid ette valmistama. Nii ma siis kössitasin diivanil ja olin torssis näoga ja üritasin mingisugust plaani välja haududa (järjekordselt plaani, eksole....inimene ei õpi kah ma ütlen). Äkki helistas ema ja uuris niisama, et mis teen ja kuidas läheb ja loomulikult halasin talle ka, et mul pole kuuske, mille peale ema küsis, et aga miks ma lillepoest ei lähe ostma. Nagu daah, ofcourse, küll on tore ja hea, et meil on olemas emad, kes oskavad alati lahendusi pakkuda. Kamandasin kohe Kiku püsti, et davaiks nüüd lähme lillepoodi kuuske ostma. Teel lillepoodi muigasin Kikule pisukese irooniaga, et näed kõik lähebki minu plaanide järgi: lumi on maas, jalutan oma väikese perega RMK metsaalale kuuse otsima (loe: jalutasin keset pimedat ja sombust ilma lillepoodi koos Kikuga...mees ja labraatorid jäid koju...just selline plaan nagu ma plaanisin, eksole....või siis sutsu teistsugune).

Jõudsime lillepoodi ja mida ma näen? Või noh, mina ei näinud endiselt midagi, aga kurb tõsiasi oli see, et Kiku ka ei näinud...mitte ühtegi müügiks olevat jõulupuud. Korraks kahtlesin isegi tema silmanägemises, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda oma kõrvu. Lootsin vist, et kuskil nurga taga peab üks jõulukuusk minu jaoks olema või müüja selle leti alt välja tõmbama. Aga eii, müüja ka kinnitas, et üks sats neil oli kuuski, aga need müüdi läbi (kes kurat ostab kuuse nii varakult ette?) ja loomulikult ega uut satsi ka enam ei tooda, sest kõigil oli juba kuusk olemas, ainult mina olin see ilma kuuseta õnnetuke. Poes oli üks klient, kes kohe soovitas meil minna ise metsa ja kuusk tuua, mille peale müüja muidugi hoiatas meid, et kui lähme, et siis läheksime ikka RMK alale ja et maksaksime, sest politsei on väga aktiivne jne. Nojah, seda ma ju algselt tahtsingi...

Suhteliselt nõutult astusime lillepoest välja ja meile järgnes selja tagant see sama klient, kes soovitas ise metsa minna. Kui õue jõudsime, siis proua hakkas elavalt seletama, et kui ta õigesti aru saab, siis me oleme vaegnägijad, mille peale ma siis käe üles tõstsin ja parandasin teda, öeldes, et ainult mina olen pime. Proua jätkas siis oma juttu: "Teie noored inimesed minge ise metsa ja võtke milline kuusk tahes, kui metsa ei taha minna, siis igalpool siin kraavides kasvavad ka kuused- ainult minge ja võtke, te ei pea sellepärast raha maksma- mina küll ei maksa. Ma tõin sama moodi õhtul pimedas, ma teen iga aasta nii. Ma tean kus Sa elad ja seal Sinu lähistel ka palju kuuski, minge ja võtke. Ma tean ka kus Su ema elab ja seal lähedal põllu peal on ka mitu kuuske. Ma räägin pimedas lähete, võtke oksasaag kaasa ja kolm mintsa ja ongi teil puu käes. Ma räägin teile tõsiselt, minge ja tooge endale ise kuusk metsast ja te ei pea maksma."

Proua rääkis nii julgustavalt vargile minekust ja kui lahkus, siis seisime hetke seal, mõlemil näos küsimus, et mis nüüd edasi? Ma siis ütlesin, et lähme ehituspoodi ja ostame siis kuusejala ja oksasae. Vaherepliigina ütlen, et Kikuga ehituspoes käia on sama hea, kui pimedaga kunstinäitusele või jalutuga balletti tantsima minna. Esmalt leidis mulle suure sae, aga no see poleks just undercover kuuse toomine, kui meil on kaasas viie meetrine puusaag, seega otsisime edasi. Lõpuks pistis Kiku mulle kätte mingi väiksema riista, aga kuna see tundus kahtlane olevat, siis otsustas Kiku oma olemasolevaid silmi kasutada ja pakendilt lugeda, millega täpsemalt tegu on- kipsinuga. Lõpuks pidime ikkagist müüja poole pöörduma ja saime ka oma soovitud oksasae.

Ehituspoest tagasi kodu poole jalutades külastasime siis toda põldu, millest proua rääkis, et seal võsastikus peaks kuused kasvama...no meie ei leidnud ühtegi...või no suhteliselt keset põldu ilutsesid tõepoolest kolm uhked kuuske, aga no kammoon, ma ei hakka saagima kesklinna lähistel põllult kolmest kuusest ühte maha. See oleks sama hea juba, kui ma läheks kellegi aeda ja saeksin endale sealt sobiva puu. Seega esmasel vaatlusel meile kuuske silma ei jäänud ja lõime käega ning läksime koju ära. Koju jõudes hüüdsin Joosepile, et tulgu vaadaku, kui ilus kuusk meil on ja kui Joosep lõpuks esikusse tuli, siis ütles, et aga ta ei tea ju kus meie kuusk on, mille peale Kiku vastas: "Mina ka ei tea." :D

Joosep kiikas veel trepikotta ka, kuna arvas, et teeme mingisugust tobedat nalja, aga siis rääkisin talle loo ära ja nentisin, et meil endiselt pole kuuske.

Peale tunniajalist sebimist, mis sisaldas lillepoe külastust, vargile utsitamist ja meie peaaegu kuusevargile minemist, istusime taaskord diivanil ja mina mossis ja kurvana. Ühtäkki teatas minu kõrval istuv Kiku, et kuulge teil on see RMK metsala kohe üle tee, et lähme toome selle kuuse sealt ära ja maksame ausate inimeste kombel ja nii me tegimegi. Nagu kaks naist muiste suundusime pimedasse metsa, kaasas oksasaag, taskulamp, telefon ja suhkruvesi...juhuks, kui tahan hakata susse püsti viskama.

Pimedas metsas ringi kollates oli päris hirmus, sest mul oli koguaeg tunne, et keegi tuleb ja koksab meid maha ja veab esimese põõsa alla. Õnneks nii ei läinud, aga kui oma soovitud kuusepuu leidsime ja uudistasime selle pikkust, laiust ja värskust, siis kostus eemalt krõbinat. Ma püüdsin seda lapselikul kombel ignoda, umbes nii, et mida ei kuule ja ei näe, seda pole ka olemas (ninja invisibility crap ehk et kui lapsega peitust mängida, siis laps seisab seina ääres ja katab näo kätega, sest siis keegi ei näe teda...where are you? I have no idea...). Kui kuuse kätte saime, siis vedasin seda ühe käe otsas nagu rambo, sest ma keeldusin kuuske horisontaalselt kandmast, et ladvast hoiaks Kiku kinni ja mina alumisest osast, sest sellisel juhul oleksin ma pidanud taga kõndima, aga see oli ka nii hirmus, sest ma olin endiselt üpris kindel, et keegi sarirappija jälitab meid.

Kui oma kuusega trepikotta jõudsime, siis astus alumine naaber just koduuksest välja, mille peale Kiku teatas, et meil on sõnum olemas (loe: sõnum, mis kinnitab, et oleme tasunud RMKle tolle kuuse eest). Aga kusjuures hullud süümekad olid ja kui seda ausalt saadud kuuske koju vedasime, siis koguaeg tundus nagu kõik vaataksid meid nagu mingeid kuusevargaid. No näed, kuidas kasvõi halvad mõtted tekitavad süümekaid. Ma lisan siia igaksjuhuks pildi ka, et tasusime tõepoolest ausalt selle kuuse eest...no juhuks, kui mõni armas inimene tahaks hakata mind laimama vms.

Ma tean, et igalpool Eestis ei ole seda ilusat, imelist, võrratud ja puhast lumevaipa veel maas, aga meil siin Nõmmes on - nänännää, olge nüüd kadedad :P

Ma käisin ka siis täna isiklikult seda lumevaipa kaemas ja tegime Džännuga väikese jalutuskäigu. Selle lumega on iga aasta Džännul mingi teema, sest nii kui esimene kiht lund maha potsatab, on Džännu täiesti hajevil ja uudistab lumealust maailma ehk et koon on pidevalt lumes. Ega loll oleks olnud minust arvata, et tänavu miskit teisiti on. Kuigi ma püüdsin teda keelata ja vahepeal end talle meelde tuletada, et halloo, mina siin, see pime...mäletad ehk veel...vajaks endiselt liiklemisel juhendamist?! Aga eii, tal polnud väga tahtmist minuga tegeleda, sest väljas on ju selle aasta esimene lumiii.

Mul oli tegelikult plaanis juba tuppa minna, aga nagu Džännul varasemaltki kombeks on olnud, siis kui preili midagi ei taha teha või ei taha kuskile minna, siis neid otsitavaid asju siin maailmas sel hetkel tema jaoks ei eksisteeri. Seekord "puudus" siis otsitavate elementide hulgast uks. Vedas mind mööda maja esist edasi ja tagasi ja ikka uksest mööda. Lõpuks viskas mul see tiiru-taarutamine kopa ette, sest kaua Sa ikka ringiratast käid. Võtsin siis Džännu rihmaga käe kõrvale ja ütlesin, ise samal ajal välisukse poole suundudes: "Näe, vaata kuhu ma minna tahan!"

Sain teha mõned pikemad ja reipamad sammud kuni käis pauh-puhh ja põmaki ja ma avastasin end 200 liitrise prügikonteineri otsast, mis tagatipuks minu rammimise peale kummuli lumme vajus, sest seda oli just äsja tühjendatud. Great job, well done! :D