Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Mul viimasel ajal tekib blogimisse eriti tihti neid viiepäevalisi pause sisse, aga see tuleneb sellest, kuna ma rapsin nagu orav rattas ringi ja ei saa üldse mahti vahepeal maha istudagi, et paar rida blogisse kirja panna. Hea, kui ma pärast pikka ja väsitavat päeva jaksan üldse veel külmikuni end loivata, ukse avada ja miskit põske pista ja oi jeerum, veel läbi ka mäluda.

Kuid tavaliselt enne, kui ma oma tonnised silmaluugid sulen, skrollin kärmelt oma blogrolli läbi ja viskan kiire pilgu teiste blogidesse. Ma loomulikult enam ei mäleta, et mis päeval see postitus ilmus, aga see oli Eveliisi sulest. Paljud arvavad ja ütlevad, et Eveliis on üks ütlemata kibestunud, õel ja kuri inimene, kes on kõigi ja kõige peale kade. Seda suisa õhkavat igast tema teisest postitusest välja. Mina aga tõstan käed üles ja tunnistan, et mina seda lõputud vingu ja kibedust ei oska küll kuskilt välja lugeda või otsida. Võib-olla on Joosepil tõesti õigus ja ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne ja proovin pea alati uskuda inimestest ainult head. Kui keegi lööks mulle noa selga või annaks släppi, siis ma mõtlen ka, et ju tal oli halb päev või raske lapsepõlv.

Lihtsalt näitlustamaks, kui sinisilmne ja kaastundlik ma võin olla, siis isegi see inimene, kes koksab kellegi maha või vägistab või piinab või istub purjuspäi autorooli, siis mina ei torma kohe inimest maapõhja sajatama, et on alles tropp ja debiilik. Ma loodan, et keegi ei saa nüüd minust valesti aru. Ma ei õigusta mitte ühtegi eelpool nimetatud kuritegu, sest need inimesed, kes on midagi sellist korda saatnud ja läbi oma teo põhjustanud kellelegile lõputud valu, hingetrauma ja jätnud sügava jälje inimese ellu, ei ole mitte vähimatki õigustust sellisele käitumisele. Kuid tihtipeale ma avastan end mõtlemast, et mis selle inimesega ometigi juhtus, kes sellise kohutava või mõtlematu teoga hakkama sai. Ma mõtlen, et mitte keegi ei sünni ju siia ilma monstrumina või ükskõikse ja hoolimatu tõprana. Nad kõik on olnud armsad pehmete põskedega naerusuised beebid, kelle hing on siia ilma sündides olnud nii puhas ja siiras, mis ei oska vähimagi tahtmise juures kellelegi kurja ega halba soovida.

Ehh, ma isegi ei tea, miks ma praegu üldse kirjutasin siia sellest, mida üks või teine Eveliisist arvab ja et on täiesti võimalik, et mina olen silmaklappidega hobune, kes ei suuda laiemat pilti näha. Igatahes mulle jäi enda blogivabadel päevadel silma üks  Eveliisi postitus, õigemini üks lõik tema postitusest, mille suhtes tahtsin sõna võtta.

Eveliis kirjutas, et ta olevat kunagi kindlameelselt väitnud, et ta ei hakka kunagi tasuta kraami nimel reklaampostitusi tegema, kuid mõni aeg hiljem siiski tegi ja siis üks sõbranna lõpetas temaga mõneks ajaks suhtluse, kuna sõbranna pidas Eveliisi silmakirjalikuks.

Minu jaoks nii arusaamatu käitumine, sest kas mõned inimesed tõesti arvavad, et inimesed on mingisugused fossiilid, kes lõpetavad teatud eluetapis arengu ja eeldavad, et me oleme kahe, viie või 10ne aasta pärast sama maailmavaate ja väärtushinnangutega? Minu teada on inimestel endiselt säilinud võime areneda, vähemalt enamusel meist. See kas areng on positiivne või negatiivne ehk taandareng, no see pole minu otsustada ega öelda.

Meie maailmavaade  ja väärtushinnangud on igapäevases muutumises. Me loeme ja saame pidevalt kamalaga uusi mõtteteri ja teadmisi juurde, mõtleme asjad enda jaoks ümber. Võtame kasvõi praeguse postituse… Kui inimesed ei nõustu või näevad antud olukorda minust erinevalt, siis nad kirjutavad ja jätavad siia oma mõtted ja juba ainuüksi see võib panna mind asju teistmoodi nägema ja vaatama. Ja see oleks küll idiootsuse tipp, kui ma lihtsalt kiuste taoksin endale rinnale ja raiun, et ma ei muuda oma arusaami ja väärtushinnanguid,isegi siis mitte, kui saan mõistusega aru, et teise jut makes sense. Ma arvan, et ma oleksin retard, kui ma ei oleks võimeline muutuma.

Kas praegused veganid, kes kunagi olid paadunud lihasööjad, kes vitsutasid kahe suu poolega liha sisse ja raiusid enesekindlalt järgmist steigiviilu noaga nüsides, et nemad ei lähe kunagi taimsele toidule üle, kas nemad on ka kõik silmakirjalikud, . Mina küll ei julgeks seda silmakirjalikkuseks nimetada. Kui meie teadmised kasvavad sellest, mis toimub hiiglaslikes loomafarmides, millised kohutavad elutingimused on sealsetel loomadel ja lindudel ja millist piinarikast elu elavad, siis see pole ju silmakirjalikkus. Mina ei ole taimetoitlane, aga meie oleme Joosepiga oma maailmavaatega jõudnud sinnamaale, et me ei osta enam neid tooteid, mille kohta me teame kindlalt, et nendel loomadel seal ja seal farmides on piinarikkad elutingimused. Me ei soovi sellist asja toetada.
Näiteks ükspäev tuli Joosep poest koju ja ütles, et tal on nii hea meel, et poes on nüüd vaba kasvatuse kanamune saadaval ja lisas, et kindlasti ei osta me enam Läti import kanafileed, kuna sealsed kanad elavad kohutavates tingimustes. Varem me selliseid asju ei jälginud.

Või kui inimene on kunagi öelnud, et tema on linnapreili, tahab elada linnas ja shopata ja ta mitte kunagi ei koliks kuskile maale ahjuküttega majja elama, sest see on nii mõttetu ja nüri.Kuid aastaid hiljem võib seesama paadunud linnavurle potikutes mööda porgandipeenravagusid ringi mütata ja nokitseda oma ahjuküttega tarekese eest. Kas siis see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes enne oli ateist ja nüüd kristlane, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes ütles, et ta ei osta mitte kunagi parim enne kuupäeva minetanud toidukraami ja nüüd, kus elu on teinud omad keerdkäigud ja uue palgapäevani elamiseks peab inimene vaatama allahinnatud söögikraami, kas see teeb temast silmakirjaliku inimese? Kas inimene, kes kunagi kindlameelselt väitis, et ta ei lase mitte kunagi oma last vaktsineerida ja siis kui ühel päeval seisab valiku ees, kas vaktsiin või lapse püsivad ja rängad tervisekahjustused, siis kas see lapsevanem on silmakirjateener ja pillutakse kividega teiste vaktsiinivastaste pooltverbaalselt surnuks, kui langetab otsuse vaktsiini kasuks. Kas inimene, kes on ühel eluetapil läinud kellegagi riidu ja löönud rusikaga lauale väites, et mitte kunagi enam ma selle inimesega ei suhtle, ei andesta, et kui ühel päeval mõtleb enda jaoks asjaolud selgemaks, hakkab nägema tüli teisi tahke ja on valmis sõjakirve matma, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes väitis, et tema jaoks on talv üks jäledamaid ja rõvedamaid aastaaegu, kuid aastate möödudes leiab teda koos lapsega rõõmsalt kelgumäel talve nautimas ja lustimas, kas see teeb temast silmakirjalikuse etaloni? Kas inimene, kes vandus käsi pühakirjal, et tema ei hakka never oma last tibukeseks, nunnukeseks või tupsukeseks kutsuma, kuna igal inimesel on oma nimi, millega neid kutsuda ja ega laps pole mingi kanapoeg, kes ei vääriks oma nime ja siis näe – saab emaks ja iseenesest hakkab oma last kullakeseks ja maailma armsamaiks linnupojaks ja tibukeseks ristima, sest sõnadest jääb lihtsalt väheks väljendamaks oma armastust selle pisikese ilmakodaniku vastu. Kas see inimene on silmakirjalik? Minu arvates ei ole. Isegi siis ei ole, kui need olukorrad vastupidiseks pöörata.

Minu arvates on inimene lihtsalt aja jooksul hakanud asju teistmoodi nägema, mõtlema ja lihtsalt oma väärtushinnangud ümberkalkuleerinud. Minu jaoks on silmakirjalik inimene hoopis see, kes täna räägib ühest inimesest sellist saasta kokku, taob verbaalselt mutta ja siis järgmisel päeval, hoopis teises seltskonnas, seletab naerusuiselt nagu õige mees muiste, et kui tore, tubli ja hea inimene too on, kes eile oleks võinud tema sõnade kohaselt kasvõi maha kärvata. Vot see on silmakirjalik inimene, kes kannab enda ees mingisugust „headuse“ ja „õigsuse“ maski, kuid maski taga on üks õnnetu ussitav inimene. Teine võimalus on muidugi, et tegu on skisofreenilise inimesega ja kui tegu on tõesti haigusega, siis pole sinna miskit parata. Ega inimene pole tahtlikult ju haige. Kuid mõtlevad ja arenevad inimesed, kes koguvad mõttekillukesi ja analüüsivad erinevaid olukordi ning sellest tulenevalt suudavad andestada, näha olukorra erinevaid tahke, muutuda ja öelda otse ja ausalt selle välja, ilma susserdamata ja üritamata iga hinna eest jätta endast muljet, kes nad tegelikult ei ole, siis need ei ole minu silmis silmakirjalikud inimesed.

Sai vist natuke segane jutt, aga loodan, et enam-vähem saate aru, mis mu kogu loo point on. Kuidas teie näete kogu seda silmakirjalikuse värki? Kas mul jääb midagi märkamata, millele ei osanud tähelepanu pöörata või mõelda?

Nonii, tulin mina arvutisse, mõtlesin, et skrollin kärmelt blogrolli läbi, vaatan, mida head keegi on täna postitanud ja siis hakkan ise kirjutama tänasest päevast ja oma glükoosi monitooringust. Aga juhtus nii, et läksin Ebapärlikarbi postitust lugema ja no ma ei saa mitte vait olla.

Ebapärlikarp kirjutas kopeerimisest, ahvimisest ja sellest mismoodi mingi asi saab nii popiks, et see muutub rahva seas massipsühhoosiks ja kui peaks nägema juba mitmete inimeste seljas sama hilpu, mis temalgi on või kui massid hakkavad tegelema-harrastama sama või sarnase hobiga, siis tekib automaatselt blokk ette ja rohkem ei taha.
Näitena tõi erinevaid asju välja. Alustades kollastest Timberlandi saabastest, mis võivad olla küll ulmemugavad, praktilised, soojad ja universaalsed, aga vot ei taha, kui kõigil teistel on juba need jalas, või siis puust kikilipsud ja käekellad, mis igal kolmandal vastutulijal tilpneb kaelas ja käel ja lõpetades esikolmikus ilutsevate ülipopulaarsete nimedega nagu Rasmus, Robin, Emma, Maria, mida ilmselgelt Ebapärlikarp ei paneks never oma lapsele nimeks, isegi siis mitte, kui see nimi oleks lapsepõlvest saati hinges.

Nii ma siis lugesin ja lugesin ja kui jõudsin postituse lõppu, siis põhimõtteliselt esimene asi, mis mulle pähe turgatas oli see, et kui kurb ja pingeline võib taoline eluke olla. Sa leiad miskit, mis on Sulle hingelähedane, soetad endale meelepärase rõiva või aksessuaari, leiad endale hobi või trenni, mis Sulle sobib, mis Sind motiveerib ja mida teed tõelise kire ja pühendumusega, kuid siis ühel hetkel avastad, et dammit, Sa polegi ainus või üks vähestest, vaid sarnase huviga on ka teisi inimesi ja siis hakkad paaniliselt miskit uut ja enneolematut otsima.

Ma saan aru, et osad inimesed teevadki kõike ainult moe pärast, et käia ajaga kaasas ja olla in ning ajavad näpuga piinliku täpsusega järge, et mitte välja näha so yesterday. Kuid ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes ainuüksi sellepärast keelduvad endale soetamast miskit, mis neile väga-väga meeldib või on hingelähedane, mis paneb neid suurepäraselt tundma, kuna asi on massidesse jõudnud. Kui ma näen poes miskit, mida olen ammu otsinud ja mis mind rõõmustaks, siis ma soetan selle endale. Ma ei kuku kalkuleerima, et mitu inimest enne mind on endale täpselt samasuguse asja ostnud. Või kui avastan enda jaoks super laheda hobi, mis mind paelub ja inspireerib, siis ma ei viska seda mõtet ainuüksi sellepärast nurka või paremaid aegu ootama, kuna keegi tegeleb sama asjaga. Minu jaoks ei muuda sellised olmeprobleemid asja olemuse väärtust, kuna rõõm, mis ma sellest saan on mitmekordne.

Eriti idiootne ja arusaamatu oli minu jaoks see nime näide. Pühamüristus, kui mulle on näiteks lapsepõlvest saati meeldinud nimi Rasmus ja meeldib siiani, siis ma ei hakka oma lapsele ainuüksi sellepärast mingisugust teist nime otsima või välja nuputama, kuna sellenimelisi on juba nii palju. Võin ju valida meeldivuse poolest järgmise nime, mis pole ehk nii populaarne, aga miks? Miks inimene ei lähtu oma unistustest ja soovidest!? Või panen mingi suvalise nime, mis ei figureeri kuskil toppides ja siis vaatan heldimusega oma maimukest ja mõtlen, et küll mul on tore laps, nimi pole küll päris see, mida algselt tahtsin ja soovisin, aga vähemalt pole teistel sama nime. Kellele see laps tehakse, endale või teistele?

Ühesõnaga ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et minul on küll sügavalt poogen ja mina oma valikuid ja otsuseid langetades küll ei lähtu käesolevatest moeröögatustest või sellest, et kes ja kui palju veel sama asjaga tegelevad. Praegu mõtlen, et sellisel juhul peaks Ebapärlikarp oma blogimisele ja fotokoolitusele ka blokkpidurid peale tõmbama, sest minu meelest pool maailma tegeleb blogimise ja fotograafiaga... Elu on siiski praegu elamiseks, mitte aga oma unistuste ja soovide ootele panemiseks. Me ei tea, mis homne päev toob ja seepärast tulekski tunda rõõmu nendest asjadest, mis meeldivad nüüd ja praegu, olenemata sellest, kas teistel on samad asjad või hobid.

Kas mitte alles hiljuti ma ei vastanud ühele oma lugeja kommentaarile, et selleks, et ma üldse Perekoolist kirjutaksin, peavad nad palju enam pingutama, et ma tahaks sõna sekka öelda, aga näe, armas taevaisa võttiski mu sõnu kuulda ja nüüd ma siin olen ja kirjutan ühest populaarsemast ja skandaalsemast foorumist.

Ütlen ausalt, et mina seal foorumis ajaviiteks lugemas või teemasid sirvimas ei käi (välja arvatud paar varasemat korda, mil keegi on oma blogis linkinud mõnele teemale), sest no mul pole oma eluõiekesi, kelle kasvamise, arengu ja motherhood kohta tahaks kõiksugu asju teada ja uurida. Isegi siis ei oleks see koht minu jaoks eriti kutsuv, kui mul praegusel hetkel ripuks tissi otsas üks präänik, sest lapates täna põgusalt foorumis valitsevat üldist melu, siis jättis see üpris mannetu mulje. Vägisi tekkis tunne, et mõned on vist küll liiga kauaks nelja seina vahele oma maimukestega jäänud, mähkmete-marlilapikeste-luttide-pudelite-kõrinate-püreede-piima-okse-ila maailma mattunud ja pole juba vääga pikka aega värsket õhku saanud hingata, n-ö restarti teha.  Kuidas muidu seletada sellist vaenulikku suhtumist, mis pressib igast august välja.

Mul polnud täna plaanis isegi mitte blogida, sest no polnud teemat ega mõttepojukestki, millest võiks kirjutada ja niisama tühja pushida on ka mõttetu. Selle asemel läksin kööki ja hakkasin kokkama. Mul oli parasjagu kartulite koorimine pooleli, kui Joosep äkki teatab, et näe, Perekooli foorumis sõimatakse TV3 uudiseankruid, no et nad on oma kleitides nagu tööd ootavad libud. Tean-tean, see pole kõige mahlakam ja vapustavam iseloomustus inimeste kohta, millega nad on seal maha saanud, vaid nad on ju halastamatult kaitsetuid lapsekesi ka maha teinud ja madistanud omavahel nii, et tutikarvad lendavad kahes kaares laiali.

Ma ei tahaks siinkohal nägijate mängumaale oma varbaid tõsta ega hakata kleite kiitma, sest nagu foorumis üks kägu kirjutas, et tema arvates need, kes neid kleite kiidavad, neil on silmanägemisega probleeme. Ma arvan, et ma oleksin puhta idioot, kui ma ei aduks ära, et see kommentaar käib ka minu kohta, sest no daah, ma olen pime ja oleks veits akward, kui ma hakkaksin täiesti lambist kiitma midagi, millest mul puudub mingigi ülevaade. Seega jätan kleitide plahvatusohtlikuse hinnangu andmise pommidemineerimisrühma spetsialistidele. Kuid ega ma ilma põhjuseta siin selle teema ei tõstatanud.

Hommikul Facebooki ajajoonel märkasin Miiu jagatud kodu müümise postitust. Ehee, te nüüd kindlasti mõtlete, et mis seos on sellel Perekooliga, aga relax, I'm getting there. Lugesin postituse läbi ja siis jäi mu kõrv pidama ühele teisele postitusele, kus Miiu kirjutas, et tema tütar oli kurb, kuna keegi lasteaialastest oli öelnud Miiu tütrele, et too on paks. Ma ei tea, kas tohin siia kopeerida postitusest lõigu, aga loodan, et Miiu ei pahanda, sest viskan postituselingi ka siia.

"Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?"

Ilmselgelt lugesin ma foorumis antud teema all kõik kommentaarid läbi, et saada täielik ülevaade valitsevast meelsusest ja siis jäigi silma vot selline kommentaar:

"Vähe sellest, et kitsas-lühike ka. Juhtusin üks päev lõppu nägema ja tibi istus nii, et sukaääre pits laialt paistis! Ütlesin veel mehele, et nagu libu "

Uudised on õhtul kell seitse ja sel ajal on minu teada terve pere juba kodus - ka lapsed. Ma arvan, et põhjuseid lasteaialaste suuvärgi kohta ei tule kaugelt otsida. Ega ma nüüd praegu mingisuguse ilmaime ja pommuudisega lagedale ei tulnud, aga mind lihtsalt pani kogu see lugu mõtlema, et millised lapsevanemad seal koos käivad? Viharavi vajavad mampslid? Huvitav on see, et teised jäävad neile pidevalt millegagi hammaste vahele ja "valutavad" südant, et millised lapsed keegi üles kasvatab, aga iseennast kõrvalt ei oska korraks analüüsida ja vaagida. Maailm algab ikka Sinust endast, eksole.

Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Ma tahtsin tegelikult sellest tsölibaadist kirjutada juba vahetult peale seda, kui olin pajatanud oma materiaalsetest väärtustest, aga siis otsustas mu läpaka adapter minuga nõupidamata plahvatada ja siis pidingi selle teemaga paar päeva ootama.

Ma ei oska täpselt öelda, kust mulle üleüldse selline mõte ühtäkki pähe kargas, aga mõtlesin siiski asja lähemalt uurida. Ma tean, et iga hea suhte aluseks on seks ja mitte lihtsalt mingi suvaline kuiv nühkimine, vaid ikka selline, kus on särtsu, kirge, elektrit, teineteisega arvestamist, fantaasiat ja miskit uut. No ühesõnaga, et mõlemale sobiks ja meeldiks. Mitte nii, et mees tahab saada ja siis naine keerab end selili ja laseb end lihtsalt tuimalt tonksida ja peale akti keeratakse üksteisele selg ja jäädakse norsates magama.

Ma ei ole kursis, kuidas teistel on, sest mul pole tavaliselt kombeks käia teiste magamistoas piilumas, aga mõtlen, et ikka ju tahame ja otsime mingil eluperioodil miskit uut ja värsket. Kui mitte värskust sekslelude näol, siis kasvõi tunnete maailmas. Miskit, mis sütitaks. Mallukas kirjutas kunagi, et hea suhte aluseks on keretäis keppi. Jep, eks selles ole oma tõetera sees. Vahest, kui ma super tujukaks ja närviliseks muutun, siis Joosep ütleb, et mind tuleb kalibreerida :D

Kuid ma jäin mõtlema, et alati ei aita suhetes pingeid maha võtta seks, vaid vahest on tarvis midagi enamat. Puhkust kahele, omaette aega, privaatsust. Minuga on selline naljakas lugu, et kui ma muidu armastan stabiilsust ja rutiini, siis tunnete osas vajan ma värskust ja miskit sellist, mis paneb pulsi kiiremini tukslema. Minule avaldab mõju juba seegi, kui olen kasvõi ööpäev Joosepist lahus ja kui järgmisel päeval kohtume ja kallistame ja musitame, siis on see juba kuidagi teistmoodi ja erilisem.

Nii ma siis mõtlesin, et prooviks ka tsölibaati. Ma muidugi enne tegin otsuse ja siis hakkasin alles uurima, et mida see endast üldse kujutab. Minu teadmised piirdusid ainult sellega, et tsölibaadi ajal tuleb hoiduda seksist. Ma ise oletan, et tsölibaadil võiks suhtele olla selline värskendav mõju, et kui Sa midagi väga-väga ihaldad, aga ei saa, siis hiljem on palju parem. Ega niisama öelda, et kaugsuhetes on rohkem särtsu ja kirge. Oleneb muidugi kaugusest ja elupäevade lõpuni päris nii ei tahaks ka suhtes olla, aga ma kujutan ette, et elu jooksul mõnel korral teha sellist restarti mõjuks värskendavalt. Murrab nagu sellest seksirutiinist välja. Eks rutiinist ja mugavustsoonist välja tulemiseks on teisigi lahendusi. Erinevad poosid, kohad, grupikad, partneri vahetused ja mida kõike veel tänapäeval ei harrastata, aga tsölibaat on nagu ühtlasi ka oma vaimu turgutamine.

Kuid ma ei teadnud, kas kallistamine, musitamine ja kaisutamine, et kas need tegevused on siis lubatud või keelatud. Või kui kaalulangetajatel on korra nädalas lubatud teha 30 minutiline cheatmeal, et kas siis paarissuhtes on tsölibaadi ajal sama privileeg olemas. Võtsin siis Google appi, aga pean tunnistama, et ega ma eriti targemaks ei saanud. Vikipeedia ütles ainult, et tsölibaadis elavad preestrid, mungad, nunnad, piiskopid, aga no mina pole teadupärast ükski neist eelpool nimetatuist. Seega otsisin edasi. Leidsin siis Delfist sama teema, aga sealt sain ma hoopis paraja törtsu nalja.

Nimelt, kuna üks naine, kes pöördus oma tsölibaadi murega Delfi Naisteka lugejate poole, kirjutas tsölibaadi valesti ehk "tsölipaat" ja loomulikult ei jätnud meie lahked eestlased kasutamata suurepärast võimalust ilkumiseks. Tavaliselt mulle selline teiste kallal võtmine peale ei lähe, aga need kaks kommentaari, mille otsa komistasin, need olid minu jaoks humoorikad.

Keegi lugeja siis uuris, et mis asi see tsölipaat on? Kas mingi uus imeline veesõiduk? Ja kui mõned kommentaarid edasi kerisin, siis sain vastuse, et tsölipaat tähendab seda, kui lähed pikaks ajaks merele ja keppi pole kaasas.

See oli siis väike vaherepliik. Aga ma parem räägin teile, mismoodi Joosep reageeris, kui ühel õhtul mulle vaikselt külje alla ujus ja ma talle teatavaks tegin, et ärgu mind näppigu, mul on tsölibaat. Põhimõtteliselt ta naeris mu välja ja ütles: "Muidugi Sul on tsölibaat, Kai..." :D
Jah, ta ei jäänud mind uskuma. Eks see ole mõistetav ka, kuna tavaliselt olen just mina see, kes käib ja nurub, et kudrumudrutame ja tule diivanile ja võta mind kaissu. Ma olen selline suur õrnuse- ja hellusekott. Ma võiksin sedasi tunde olla.

Igatahes, kuna ta ei uskunud mind, siis ei jätnud mind rahule ja kiusas edasi. Ütles ainult, et ma vaadaku talle silma sisse ja öelgu, et ma ei taha, et teeks. Ma siis seletasin, et ma ei saa seda öelda, sest see oleks vale, aga ma kasvatan iseloomu. Aga no seda iseloomu on maru raske kasvatada, kui ta tuleb ja siis on selline armas ja õrn ja musitab, kaisutab, paitab, silitab ja keskendub sada protsenti ainult minule. Pealegi pole ma tänase päevani saanud vastuseid, et mis täpsemalt selle tsölibaadiga kaasneb. Kas peame üksteisest kilomeetri kauguselt mööduma, magama eraldi tekkide all, üldse eraldi voodis, eraldi tubades ja ei tohi üksteise poole isegi mitte piiludagi, eriti mina, eksole :D
Või suhtes olles võib see tsölibaat olla leebemas vormis. Või kas üldse on tarvis tsölibaati, kui soovitakse sellist vaimset iseloomu kasvatada ja hiljem kogeda üksteist uuest küljest? Kaua üldse keskmine tsölibaat kestab? Vaevalt see nii on, et ma otsustan tervelt ühe päeva olla ilma seksita ja siis kutsun seda tsölibaadiks. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Mõtlesin eile, et jõuan kärmelt, enne kui kodust lahkun, kirjutada oma produktiivsusest. Kuid paraku kommenteeridele vastamine võttis oma aja ja selle nahka minu postitus ka läks.

Ma käisin eile perearstikeskuses ja lasin end puugi ja gripi vastu vaktsineerida. Ma üldiselt ei ole mõttelaadilt selline inimene, et kui üks aasta jääb gripivaktsiin tegemata, et siis järgmisel hetkel, kui keegi julgeb ühistranspordis minu suunas kasvõi aevastada või mulle näkku köhatada, et siis panen kabuhirmus esimese apteegi poole leekima, et soetada endale valuvaigistit, paratsetamoli, ninaspreid, köhasiirupit, D-vitamiini, C-vitamiini, kalamaksaõli, köhateed, sinepiplaastrit, Vietnami salvi, kuumakott, kurgupastille. Ühesõnaga kõikvõimalikke külmetusravimeid ja siis topin end pilgeni C-vitamiini täis ja jään nelja seina vahele gripiviirust ootama, mis minu puhul võib lõppeda surmaga, kuna ma ikkagist ju riskigrupis. Ühesõnaga nii fanaatiline ma veel pole.
Kuid rääkides riskigrupist, siis see pole minu peamisi vaktsineerimispõhjuseid, sest kui see oleks nii, siis ma poleks jätnud end eelmisel aastal vaktsineerimata. Eelmisel aastal meil lihtsalt polnud finantsi vaktsiini ostmiseks, kuna viimnegi sent läks oma kodu soetamiseks ja kolimiseks. Ma ei saa väita, et käisin täiesti muretult avalikes kohtades ringi. Umbes, et mul täiesti pohlad, kui mulle bussitäis rahvast korraga näkku aevastaksid. Tavaliselt siis hakkaski kripeldama, kui järjekordne kodakondne üritas oma kopse minu kõrval või selja taga välja köhida või nina luristas, siis ma automaatselt pistsin nina jope krae sisse peitu. Ma saan aru, et kui gripiviirusega inimene istub põhimõtteliselt minu kõrval, et siis ega see jopekrae enam mind päästa suuda. Olen automaatselt potentsiaalne gripiviiruse edasikandja. Aga see on see inimlik instinkt.

Mina vaktsineerin end eelkõige südamerahuks.Vähemalt enda poolt olen ma siis kõik teinud ja väldin teadlikult viiruse edasi kandmist. Pealegi mina ei usu kõiki neid vandenõuteooriaid, kus räägitakse, et see vaktsiin on üks kurjajuur ja välja mõeldud inimeste nöörimiseks. Et tegelikult ei aita see meid karvavõrdki, vaid hoopis mürgitab meid, sest see sisaldab elavhõbedat, oioioii. Mulle lihtsalt ei mahu pähe see, kui kriitikavabalt inimesed võtavad ühest ja ainsast sõnast kinni ja kukuvad siis võidu laterdama ja ohkima, nagu nad oleksid teinud äsja maailma suurima avastuse. Jättes tähelepanuta, et tegelikult meie igapäevases toidusedelis on teisigi keemilisi elemente, mis kuuluvad mürkide hulka. Võtame kasvõi lihtlabase aedoa. Toorelt mürgine. Mürgine mis mürgine. Loomulikult ei sure keegi ära, kui sööme neid toorelt, sest asi on koguses. Samamoodi ka vaktsiinis, keegi ei süsti teile süstlatäis elavhõbedat ju...

Ma ei hakka kellegile siin ütlema, mis on õige ja mis vale, las igale ühele jääb oma õigus ja vabadus ise otsustada, aga kas pole huvitav tähelepanek, et kui selliste lihtsamate tervisemurede ja traumade korral usaldame arste ja nende poolt määratud ravi, siis vaktsiin on saatanast ise. Raudselt nende "teadlaste" ja "arstide" poolt välja töödatud "ravim", kes arstiteaduskonda ei lõpetanud ja kogunesid siis kuskile maaalustesse keldritesse ja mõtlesid välja geniaalse plaani, mismoodi võiks inimkonda mürgisüstidega ehk vaktsiinidega hukata. Või kui mitte hukata, siis poolvigaseks süstida, sest siis saame muudkui uusi ravimeid välja töötada ja mis kõige toredam, võtame selle eest rohkelt pappi ka ja saame ratsarikkaks. Kõlab ju loogiliselt, eksju.

Lisaks vaktsineerimisele, kaeblesin perearsti õele oma kroonilist köha ja ebastabiilseid veresuhkruid ning sain endale bulmonoloogi ja endokrinoloogi juurde ajad 22. detsembriks. Pluss 14. novembril lähen näitan end perearstile ka ja vahetame minu vererõhutablad välja, kuna üks lugeja avaldas arvamust, et Gardace üks kõrvalnähte võib olla köha. Ma veits kardan seda perearstivisiiti, sest mul puudub usaldus. Lihtsalt kõik need apsakad, kui perearst helistab mulle koju, et teada anda mulle minu neerupuudulikusest, mis mul on juba 10-aastat olnud, siis tekitab natuke teatavaid küsimusi. Mul see praegune ravim ei ole ainult vererõhu pärast, vaid see konkreetne ravim kaitseb ka neere, aga ma ei tea, kas arst suudab leida mulle samaväärse asendusravimi.

Reedel oli ka üks humoorikas vahejuhtum...
Kuna esmalt perearsti õde pani mulle aja endokrinoloogile, mis on hommikul kell 9, siis pulmonoloogile sai aja kella 13:20ks, kuid tundis muret, kas äkitsi liiga pikk vahe pole kahe arstiaja vahel. Mul ema oli ka seal samas, kuna käis samuti vaktsiini saamas ja siis hakkas ütlema: "Ei ole, Pärnu haiglas on ju kohvik ja väga huvitav pil..." Ema katkestas ehmatusega oma lause, mille ma naerma puhkedes lõpetasin: "Väga huvitav pildigalerii, mida me kindlasti lähme vaatama!" :D
Ema ikka viskab ka aeg-ajalt sellist musta ja sarkastilist nalja minu nägemise pihta, kuid vahest ehmatab ära. Ju seekord oli nali plaanimata ja see tõmbas ta korraks lukku.

Peale perearstikeskust läksin poodi, siis turule, siis ema poolt läbi, siis lippasin kähku koju, tegin Joosepile salati valma, pesin nõud, vastasin kommidele, pakkisin asjad ja sõitsin paariks päevaks puhkama. Kõike seda suutsin ma teha umbes viie tunniga. Mina, kes on ainult sutikene kiirem kui tigu.

Ma ei oska ette ennustada, et millist vastureaktsiooni hakkab see postitus saama, kui üldse, aga mind on täna kimbutanud selline mõte, mis oleks kui teeks õige blogimisega lõpparve. Finito, kõik, lõpetan ära, panen poe kinni. Ma isegi ei tea põhjust. Lihtsalt vahepeal on varasemalt ka olnud selliseid uitmõtteid, et mida ja kellele ma ikka siin kirjutan. Aeg-ajalt satun isegi mõne oma varasema postituse otsa, eriti kui pealkiri on selline intrigeerivam ja siis loen diagonaalis läbi ja mõtlen endamisi, et pühamüristus, mina kirjutasin selle või? Keda üldse huvitab see, et ma öösel kell kolm läksin endale juustusaia vorpima ja jäin kööki magama. Keda huvitab, et ma tahan elutuppa diivanit ja rotangtooli, paljud tahavad ju. Keda huvitab, et ma järjekordselt ära eksisin või suhkru asemel soola tee sisse panin. Mis teid üldse huvitab, ah?

Aga eks iga inimene soovib tunda, et on vajalik, kasulik, tore, ilus ja tubli ja nii ma siis hakkangi endaga vaidlema ja argumenteerima ehk neid lolle mõtteid peast välja ajama. Tavaliselt mõneks ajaks aitab see, kui sisendan endale, et loomulikult huvitab inimesi, mismoodi Sa pimedana mööda ilma ringi seikled, peaaegu nägupidi kruusahunnikus lõpetad, mismoodi Sa palehigis otsid koduteed, mis Sind närvi ajas, mis rõõmustas ja sada muud asja veel. Ja ma teadvustan endale, et ega inimesed ei käi siin blogis ainult minu imelist kirja- ja sõnaoskust kaemas, vaid ikka see va mu pimedus on see, mis inimesi paelub ja pinget pakub, eksju.Ning just see ongi see, mis paneb mind küsima, kas ainult minu pimedus ongi see minu nišš ja kas see on OK, kui selle rasvalt siin blogin? Ma oleksin nagu mingit teatud sorti eksootiline imeloom, kes on siia keskkonda visatud ja oh kae imet, ellu jäänud.

Vahest mind lausa ärritab see suhtumine, et inimesed ei julge mulle otse oma arvamust välja öelda, kuna kardavad, et teevad mulle haiget või riivavad kuidagi minu hinge. Mõni võib-olla isegi mõtleb, et vaeseke on juba niigi palju elus pidanud läbi tegema, las elab rahulikult omas mullis. Aga teate mis? Ma tahan ja vajan, et oleksite minuga ausad ja otsekohesed. See on maru vahva, kui kiidate ja annate positiivset tagasisidet, kuid inimene vajab arenguks konstruktiivset kriitikat ehk Kui miski ei meeldi, siis tahan, et ütleksite ka selle julgelt välja. Ma ei taha, et minusse suhtutakse haletsusega, hoitakse vati sees ja puhutakse peale, kui keegi mulle halvasti ütleb. Ma tahan ise sõdida oma sõdimised ja seista enda eest. Tahan, et kui inimesed minuga suhtlevad, vaidlevad või soovivad mulle lausa sitasti öelda, siis julgevadki selle otse välja öelda ja unustaksid hetkeks selle pisikese teguri ära, et üks meist ei näe. Ma olen samaväärne vastane ja kaaslane nagu iga teine inimene siin planeedil, või väidate vastupidist?
Mnjah, see eelnev jutt võis nüüd kõlada nii, et ma hullult mangun, et keegi ütleks mulle halvasti, kuid kindlasti ei olnud see mu eesmärk. Ma lihtsalt soovin, et mind võetaks võrdväärsena ja et mu pimedusse suhtutakse lihtsalt kui väikesesse kaasusesse. No big deal, eksju.

On täitsa võimalik, et mind on tabanud seesama krooniline ja tuntud blogijate haigus, ainult et ma ei oska öelda, et mis on selle sündroomi nimi. Äkki millemoosesepärastteidhuvitabmidamateen. Ühesõnaga nii ma siin olen nagu kellapendel. Ühelt poolt on kiusatus blogida, lobiseda ja jagada kõiksugu mõtteid, tegemisi, sest mulle meeldib. Ja kuidagi tore on, kui tead, et Sul on selline väike fanclub, nagu minu virtuaalsed lugejad, võiks isegi öelda sõbrad,, kellega omi rõõme, mõtteid ja muresid jagada. Aga teisalt tunnen ma end natuke rusutult, kuna kardan, et vean teid alt, kui ei saa anda endast maksimumi. Ma ei saa alati oma postitusi asjakohaste ja ilusate piltidega täiustada, mis olgem ausad, on nägijatele ülioluline. Lisaks ma olen ülikriitiline enda kirjutamisoskuse suhtes ja vahepeal mõtlen, et kas see üldse pakub inimestele ka midagi või? On huvitav? Aga nüüd ma läksin oma eelneva ja praeguse mõtetega natuke vastuollu. Kõik see võrdväärsus ja muu kräpp.  Samas nagu vist on ka, sest kui ma vaatan oma lehe vaatamisi, siis päris arvestav hulk inimesi käib siit päeva, nädala ja kuu jooksul läbi. Hah, ise küsin ja ise vastan.

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest Joosep tuli ja viskas end minu kõrvale voodisse pikali ja vähe sellest, et koerad niigi hargnevad, nüüd võttis terve tuusti Pythoni seljast ja üritab mulle kõigest väest karvu ninna toppida, et ma aevastama hakkaksin. Vot niimoodi nõutakse meie peres tähelepanu :D

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on. Kuidagi liiga tihti kipub kurbus peale tulema. Ma olen viimasel ajal nagu eesel Iiah.
Mulle on alati meeldinud omaette olla, oma mõtteid mõtiskleda, aga nüüd poeb nukrus südamesse. See pole üldse mulle omane. Ma kurvastan erinevate asjade pärast. Kurvastan pimeduse pärast, asjade pärast, mida ma ei saa teha või mis on jäänud tegemata, inimeste kibeduse üle jne. Mõtlen, miks inimesed tormavad ja siblivad ringi? Miks nad ei märka ega väärtusta olulisi asju enda ümber? Miks nad ei oska enam rõõmu tunda väikestest asjadest, nagu aia ääres kasvavatest taevasinistest meelespeadest. Tundub, et mitte ainult mina ei ole pime, vaid teised inimesed minu ümber ka ei näe.

Nojaa, ma saan aru, et pole minu asi öelda, mis kellegi jaoks oluline peaks olema, ent olles saanud ise tunda kui habras võib tervis olla, siis inimeste saagimine pseudoprobleemide kallal muutuvad ühtäkki nii tühisteks. Miks me ei võiks elada praegu, tunda rõõmu väikestest asjadest ja olla tänulikud, et meile on antud võimalus seda kõike kogeda.
Jaa, ma saan sellest ka aru, et ega ei peagi ju kogu aeg pilved peas ringi silkama ja naeratama. Vahel tuleb olla ka kurb ja vahel tuleb juhtida tähelepanu probleemkohtadele. See on vajalik, et asjad muutuksid paremaks. Aga see pidev rahulolematus, virisemine ja vingumine. Kui kogu aeg asju näha mustades toonides, siis kuhu mahuvad elu erinevad värvid?

Minu loomuses on muresid ja probleeme lahendada enamasti naeruga. Mitte küll kõiki muresid, aga selliseid igapäevaseid viperusi ja tagasilööke võtan pigem huumoriga kui hädaldamisega. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis üks inimene ütles mulle, et tema arvates on see silmakirjalik. Et kui inimene on kurb või tal on mure, siis ta ei peaks naeru lagistama.
Need sõnad tegid mulle väga haiget.
Võib-olla mõned inimesed nimetavadki seda silmakirjalikkuseks, ent mina ei pea seda võltsiks, kuna iga inimene püüabki oma emotsioonide ja tunnetega erinevalt toime tulla. Ja kui ma olen enamuse ajast rõõmus ja naerusuine, siis see kohe kindlasti ei tähenda, et mul poleks oma hetki. Hetki, kus ma tahaksin ka pleedi sisse kerra pugeda ning olla kogu maailma eest peidus. Ja on päris nõme teisele öelda või isegi nii mõelda, et ta on silmakirjalik, kui ta näeb maailma rohkem helgemates toonides kui mõni teine.

Käisin kolmapäeval Sadamasilla kontserdil ja esiteks, kes pole veel jõudnud, siis ma vägaväga soovitan.
Ma ei hakka ümber rääkima, millest solist Marek Sadam rääkis, sest see kõik oli kokku niii ilus ja terviklik, et kui hakkaksin killukesi välja noppima, lõhuksin selle mõttemosaiigi. Marekil oli juustes kaks valget luigesulge ja enne, kui laulmist alustas, siis palus inimestel hetkeks silmad sulgeda ja kujutleda end ette sadamasillal, kus on üks vana varblane, kes peab end vareseks, aga tegelikult unistab end sinitaevas lendlevaks luigeks, kes…
Aga vot selleks, et teada saada, mida Sadam edasi rääkis, selleks peaksite minema nende kontserdile.

Mis ma selle kõigega siis öelda tahtsin? Tahtsin öelda seda, et tekkis tunne, et pistaks ka oma tumedatesse juustesse luigesuled ja lendaks samamoodi läbi elu. Aga mitte lihtsalt tuisates, vaid ilusaid, erilisi, õpetlike, rõõmsaid, kibedaid ja värvikaid eluhetki kaasa haarates, et need oma mällu ja südamesoppi talletada. Kui vaid oskaks…