Sattusin eile Kiku blogipostitust lugema ja mis ma avastasin? Kiku tegeleb mingisuguse blogimeemega, kus postituse lõpus annab teatepulga edasi järgmistele blogijatele koos teemaga,et millest nad võiksid kirjutada. Vähe sellest, et ma pean blogimisvõistluse kohustuslikel kuuteemadel kirjutama, ei anna Kiku mulle ka enam asu ja tahab, et ma fantaseeriksin, milline oleks minu elu ilma Džännuta ehk juhtkoerata. Kusjuures Kiku andis Mallukale ka teema, kuid peab ebatõenäoliseks, et too tema blogisse satub ja kuna see oleks ääretult ebaaus, kui ma peaksin üksi fantaseerima seni kuniks teised lulli löövad, siis hei Mallu, hüppa korraks seda postitust lugema ja kirjuta midagi Milvjuškast (aga kuna Sa oled ikkagi Eesti tuntuim ja mõjuvõimsaim blogija, siis tead mina Sinu asemel küll ei laseks ennastd mingil suvakal blogijal kamandada ja paneks oma sõna maksma :D).

Aga kuna mina OLEN veel suvakas, siis mina allun käskudele.   Ma proovin nüüd siis ise midagi kokku klõbistada...

Mmm...ma fantaseerin...

Mmm...kui huvitav fantaasia...

Mmm, oodake, ma fantaseerin natuke veel...

 Kui kõige esimene mõte seoses Džännu omamise või mitte omamisega kirja panna, siis kõige-kõige esimene mõte oli, et kui mul poleks Džännut, siis oleksin ma suure tõenäosusega nägija. Kuid see kõlas nüüd küll täpselt nii, nagu ma oleksin pidanud Džännu eest oma silmamunad mustal turul maha parseldama. Kuid tegelikult on minu mõte palju lihtsam. Poleks mul Džännut, ei seikleks ma mööda laia ilma pimedana ringi, ei oleks leidnud nii palju uusi ja ägedaid sõpru ja tuttavaid, ei oleks nii iseseisev ja julge jmt. Sest olgem ausad, mina ja valge kepp nüüd küll just kõige paremat kooslust kokku ei anna. Selles mõttes, et mina olen küll suht veendunud, et ilma juhtkoerata ma nii aktiivselt üksi ringi ei liiguks. Eriti veel täiesti võõrasse kohta kepiga ringi kooserdama ma kohe raudselt ei läheks. Olen ka seda kunagi öelnud, et ma tegelikult imetlen neid nägemispuudega inimesi, kes liiguvad ainult valge kepi abil ja seda eriti veel talvel, kui hanged on kahe meetrised, sest nagu päriselt, mis informatsiooni on võimalik saada mingisuguse pulga kaudu, kui maad katab ühtlane lumemass ja jääkonarused. Siis võidki seal oma kepiga mööda kohevat lund vehkima jäädagi, sest lihtsalt pole võimalik tuvastada maamärke. Juhtkoer ongi minu meelest selles suhtes ikka palju parem, et kui on mingisugune lage väli ja ainult üks väike sissetallatud rada, siis juhtkoer leiab selle sekunditega üles. Kepiga otsid ja otsid ja kombid ja kõhkled, eriti kui ümbrus on veidi võõram ja minul ausalt öeldes pole nii palju kannatust, et ühele asjale nii palju aega kulutada. Lisaks ei meeldi mulle see tähelepanu, kui inimesed passiksid, et mismoodi ma näiteks kepi abil otsiksin vihmaveerenni kaudu sissepääsu hoonesse. Ma hakkaksin nutma, kui ma eksiksin kuskile ära ja mitte kuskil poleks inimesi liiklemas, kellelt abi küsida ja öö oleks tulemas. Ja kellele ma süüdistaval ilmel otsa vaataksin, kui ma kuskile otsa koperdan või feilin, selleks on mul ju ikka koera vaja.   Lisaks juhtkoer näitab mulle ära, et kummal pool on ukselink ja üldse uksed ja seega ei pea mina oma käsasid määrima. Oih, nüüd kiskus postitus veidi juhtkoeri ülistavaks ja ma parem lõpetan võrdlemise, sest muidu kepiaustajad tulevad ja virutavad mulle üle küüru oma kepiga.

   Ilma Džännuta ei oleks ma aastal 2011 Tallinnasse tööle läinud ja seega poleks tutvunud Kikuga. Ilma Džännuta poleks ma eelmine aasta Paides seminari korraldanud ja kohtunud Lindaga ja kui mul poleks neid kahte inimest, siis poleks ju mul kellegile ülesandeid ja kohustusi delegeerida, millega ma ise hakkama ei saa. Ilma Džännuta poleks mu blogis neid vahvaid juhtumeid ja ilma Džännuta ei oleks ma raudselt Tartu trussikuvälgutaja, that's for sure.

Ma nüüd ei tea kas kogu see eelnev jutt oli fantaseerimine, pigem ikka vist oletatavad faktid. Sest, kui ma oleks pidanud fantaseerima mingi story, et milline oleks üks minu päev pimedana ja ilma Džännuta, siis oleksin küll pidanud kirjateose lõpetama sõnadega "...ja kui Kai lõpuks traumaosakonnas üleni kipsi pandi ja kodusele ravile saadeti, siis peaks ta veel tänaseni rõõmsalt reformvoodis lebotama. "

Lõpetuseks...

Kui Kiku pidi kirjutama, et mismoodi ta endale Ellie sai ja kuidas sõbrad-tuttavad-perekond reageerisid koeravõtu uudisele, siis Kiku lisas lõppu, et now everyone love her, aga mina ütlen Džännu kohta almost everyone love her :D (ikka leidub ju inimesi, kellele ei meeldi, kui ma näiteks Džännuga bussi ronin, sest peaaegu alati on kuskil see üks kibestunud vana õel mutike, kellele ei meeldi juhtkoer). Ma lähen sheerin nüüd Kiku soovil miljon kallimusipaid Džännule selle eest, et on lihtsalt olemas :)

Ahjaa, aga enne ma annaksin siis ka selle blogimeemi edasi. Kirjutada võiks UK-s resideeriv Kaisu ja kuna mulle kohutavalt meeldib igasugu whoopse lugeda, siis panegi kirja näiteks kolm oma kõige piinlikumat äpardust või feili.

Hmm, kellele siis veel teatepulk edasi anda...? Katre, äkki oled nii armas ja kirjutad milline oleks üks Sinu päev mehena ja Brit, Sinult ootan postitust sellest, et millal, kus ja kuidas kohtusid oma mehega.

Sorry, aga ma pean sellest kirjutama, sest see oli nagu wtf. Tegelt on üldse terve tänane päev olnud suhteliselt wtf. Käisin täna päälinnas ühel konverentsil ja mingi hetk tsekkisin ka feissbuuki ning mida ma näen? Õige vastus ei ole "mitte midagi", vaid Mariann Treimann...Mallukas...Mallu...(või nagu ta ise veel lisas) mis iganes, on mulle kirjutanud :D Kuid, kuna ootajaaeg on pikk, siis vahepeal oli Mallu saanud "hüva" nõu Kikult, et kirjutagu minust sõimupostitus, et äkki ma siis reageerin. Ma olen ju oma pimedusega nii ülbeks ja uhkeks ära läinud (on ikka ju asi ka, mille üle uhke olla...nänänä, ma olen pime, Sina ei ole :D), et isegi vastata ei kõlba enam. Mallule olevat see mõte vist suisa meeldinud, et kirjutaks a la "vastik ülbe pime mutt". Paraku oli see Kiku poolt suht feil nõuanne, sest noo ausalt, mismoodi oleks mind üldse võimalik sõimata? Sa krdi pime...vastik silmavärdjas...vaata milline Sa välja näed? Kukkusid sünnitusel näoli põrandale või?! :D

Aga olgu, ma olen liiga väsinud, et mingit jura toota. Tegelikult oli asi palju ilusam ja sõbralikum. Mallu nimelt kutsus mind omale külla, isegi mainis eraldi ära, et võin koos koeraga tulla. See saaks küll olema üks põnev külastus, sest Džännu pole never notsusid näinud. Nii, et ma ei tea mismoodi ta Milvisse suhtuks.

Lisaks ütles Mallu, et ta vist nägi mind Viru keskuse kandis, mis oli ju täiesti uskumatu kokkusattumine, sest ma olingi seal kandis. Kuid, kuna ta polnud vist päris kindel, et see mina olen, siis ei hakanud minu juurde tulema ja pealegi ta tegi tööd (hakka siin veel mingi pimeda järgi jooksma). Aga ma ei tea, kui Mallu oleks siiski tulnud ja end mulle tutvustanud lives, siis ma oleksin küll vahtinud teda nagu wtf näoga. Mitte selles mõttes wtf näoga, et mingi tropp oled või, vaid selles mõttes, et it can't häppening right know.

Nii, mida siis veel tänasest kirjutada...kõige põhilisem ja oluliseim päevauudis sai siiski edastatud- Mallu nägi mind, jejee (nüüd ma võin rahus surra). Tartu-Tallinn täistunnika bussijuht sõimas klienti, see oli ka tänase päeva wtf, sest muidu on nendel bussidel ikka üliviisakad töötajad. Marial on mingi elunõme jakk (loe: meeegaaaa iluuus) ja ma vihkan teda selle eest...you ugly, I hate you!

Aitab, kõik, finito, ma kaon magama ära, sest hommeee on mul juhtkoerte maavõistlus. Küsite, et mis asi see veel on? Siis jään hetkel vastuse võlgu ja kui homme viitsimist ja tuju on, siis kirjutan...või veel parem, otsige ise mu blogist selle kohta postitus üles...mul peaks kuskil see olema. Head ööd! ;)