Mõned nädalad tagasi hõiskasin ma oma Facebooki blogilehel, et arvake ära, kes läheb Soomaale tõukekelgutama ning lisasin, et loodetavasti läheb kelgutamisega nats paremini kui suusatamisega. Ja no selles mõttes läkski, et kuhugi vastu puud ma ei kelgutanud ning kraavi ka ei kihutanud. Tõele au andes ei kihutanud ma üldse kuhugi, sest me ei käinudki kelgutamas. Ja takkajärgi olen isegi  natuke rahul, et jätsin minemata, kuna rahvast oli murdu. Mulle meeldiks Joosepiga kahekesi kelgutada või siis väikse sõprade seltskonnaga. Lihtsalt sellepärast, et Soomaa on selline koht, kus on suured lagedad lumme mattunud väljad, mõned üksikud lumised madalad männid ja…vaikus. kui mass korraga rajale läheb, siis kaob minu jaoks osa sellest looduse ümbritsevast võlust ära. See on umbes sama, et miks me tihtipeale käime metsas ja rannas üksi või koos koeraga jalutamas… Ma ei tea, kas saate aru, mida ma silmas pean.
Ent see polnud põhjus, miks jätsime minemata. Aga no ma kohe räägin teile sellest päris põhjusest ka.

Juhtus nii, et päev enne kelgutamist vigastas Joosep kuidagi nii õnnetult oma jalga, et see raibe hakkas vastu ööd valutama. Hommikuks polnud olukord parem, nüüd oli jalg lisaks valule  veel turses ka ja mina, hea ja armastava naisena, võtsin ainuisikuliselt otsuse vastu, et me ei lähe kelgutama. See otsus tuli väga raske südamega, sest ma tõesti ootasin seda niii väga, kuid antud olukorras pidasin ma Joosepi jalavalu kelgutamisest siiski olulisemaks. Ma pean ju ikkagi oma kalli kaasa eest hoolt kandma. Nii nagu ma talle neli aastat pühalikult valges kleidis altari ees tõotasin, et olen ta kõrval nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, rikkuses ja vaesuses…ja pealegi, kes mind siis poputab, autoga ringi sõidutab ja minuga treppidel võidu üles jookseb ja selja taga möirgavat karu teeb kui mina samal ajal kiljudes eest ära lidun, kui ta jalg peaks siin otsustama igavesest igavesti valutama jääda!?

Ühesõnaga ma tegelt ka muretsesin ta jala pärast nii väga, et pidasin ainuõigeks mitte kuhugi minna, aga Joosep ei näinud seda asja üldsegi nii roosilisena nagu mina, vaid ta sai mu peale väga kurjaks, et ma sedasi, ilma temaga aru pidamata, otsustasin tema eest ära…ja siis me läksime tülli. Ma siis selgitasin, et see pole ju mõeldav, et ta läheb valuliku ja turses jalaga tõukekelgutama, mispeale tema arvas, et ta võiks ju minu ikka kohale viia. Ja kui ma küsisin, et mida tema siis senikaua teeb, ütles ta, et autos istub. Eino tere hommikust, kas ma olen sellise näoga nagu ma hullult tahaksin kelgutada, samal ajal kui mu kallike istub autos!? See oli minu jaoks lihtsalt nii loll jutt, et ma läksin nii närvi, ja no ega temagi rahuga hiilanud.
Lõpuks hakkasin ma nutma ja olin nii hingepõhjani solvunud, et kuidas ta ometigi aru ei saa, et ma tegin seda kõike suurest armastusest ja hoolivusest tema vastu ja et eelkõige tahan ma just temaga kelgutama minna. Ent kuna me olime mõlemad selleks ajaks juba nii turris ja okkalised, siis ilmselt kostusid meie sõnad teineteisele umbes täpselt sedasi: blaablaablablaablablablablaa.

Kusjuures, tal siiani jalg valutab. Nii et ma endiselt arvan, et tegin ainuõige otsuse. Jaa, okei, ma hiljem tunnistasin talle, et võib-olla olin ennist tõesti pisut liialt impulsiivne ning oleksin võinud enne otsuse tegemist temaga natuke asja arutada. Või siis oleksin pidanud oma otsust talle sedasi pehmelt ja hellalt serveerima, peakest silitama ja lillepärjakese pähe asetama, et seda puhisevat hmöirapulli tema sees vagusi hoida.
Aga no on kuidas on. Kui me lõpuks end tühjaks vahutasime ja karjusime, mina oma solvumisest üle sain ja nutud nutetud sain, leppisime kokku, et lähme teine kord kahekesi koos ja ehk ongi siis pisut rahulikum.

Nii, ja nüüd te ilmselt küsite, et kuidas see kõik puutub postituse pealkirjas viidatud käeluumurdu? Ma olen ju terve postituse seletanud ainult mingisugusest jala paistetusest ja valust. Aga vot, kallid sõbrad, see puutub täpselt nii palju siia, et kohe järgmisel päeval kukkus mul ema õuetrepist kuidagi nii õnnetult, et murdis käeluu. Viisime ta siis EMOsse, kus selgus, et tal pole mitte lihtsalt murd, vaid nihkega murd. Arstid tegid talle tuimestava süsti ning hakkasid siis kätt paika väänama. Kaks korda väänati, sest esimese korraga ei õnnestunud. Ja kui nüüd tõele au anda, siis ei õnnestunud päris sada protsenti ka teisel korral, mistõttu peab ema täna kirurgi juurde minema ning siis selgub lõplik tõde – kas tuleb lõikusele minna või mitte.

Nii, ja kogu see eelnev jutt oli kõigest sissejuhatus. Loo puänt on see, et mul on siin kaks uskumatult kangekaelset inimest. Üks jalahaige, kes ei pea paljuks tõukekelgutama minna ning teine, kes tuustib oma kipsis käega sedasi ringi nagu homset poleks. Ei päriselt. Endal oli peale kukkumist käsi turses, luust kild väljas, sõrmed sinised ja EI SAANUD (!) oma kätt liigutadagi, aga juba järgmisel päeval ta helistas mulle ja ütles, et tema on töö juures. Kui ma seda kuulsin, siis pidin reaalselt südari saama. „Emaaa! Sa peaks praegu kodus olema ja rahulikult puhkama!“ hurjutasin ma teda dramaatiliselt. Tema aga tõi põhjenduseks, et tal oli vaja uksele silt panna, et on kipsis käega haiguslehel.
Kuna mul oli samal hommikul pediküüri ja kulmudesse-ripsmetesse aeg pandud, siis pärast seda kui Joosep oli minu ära visanud, läks ta emale töö juurde järgi. Ja kui ma kaks tundi hiljem oma kallist kaasat taas nägin, olid tal juuksed maha pügatud. Võite kolm korda arvata, kes pügas!? Jah, minu töömesilasest emake. Ühe käega. Mis see terve käsi ikka sedasi kasutult siin ripub, eks ole.

Ning juba teisel päeval hakkas ta endale suurest igavusest kuurist puid tuppa vedama. Tal ei olnud vaja seda teha, Joosep oli talle mitme  päeva puud juba ette ära vedanud. Nii, ja siis ta keerab endale lokirulle pähe, sest iial ju ei tea, millal keegi ukse taha tuleb ja siis ta peab kena välja nägema. Ma püüdsin selgitada, et ta näeb niisamagi kaunis välja, aga ei pidavat nägema, kui rulle ei keera. Ilma rullitamata nägevat ta nagu lammas oma juustega välja. Ma ei saa aru, mis lammastel viga on. Lambad on ju nii armsad ja pehmed. Aa, ja rulle ta keeras väidetavalt ainult ühe sõrmekesega. Ühe pisikese tillukese sõrmekesega.
No ja siis ta seal veel küpsetab ja koristab ja tuustib niisama ringi. Täna ta näiteks ütles mulle, et ta pesi aknad ära, kuna ta ei võinud enam vaadata, kuidas päike aknast sisse paistab ja siis on kogu seda tolmu näha.
Ja ma olen nagu Issand halasta. Päriselt ka.

Ühesõnaga ma sain nüüd südamelt ära ja hakkas palju kergem. Ma lihtsalt väga loodan, et ema ei tee oma askeldamistega käele liiga. Ma saan aru, et meie suguvõsa naised ei oskagi puhata, eriti mu ema,teist kohta hoiab raudselt oma käes mu vanem õde. Ta on samasugune ringituuseldaja, kogu aeg tuustib tolmuimeja, lapi, harja, puhastusvahendi ja nuustikutega mööda elamist ringi, möödaminnes keedab perele vahepeal toidu ka valmis ja sada muud asja.
Aga muidu on mu ema väga nunnu ja armas, lihtsalt ta võiks veits rahulikumalt oma koristamistega võtta. Ega need pesemata aknad, tolm ja muu sodi endale jalgu alla ei võta ja minema jaluta. Ausõna, käsi südamel. Mina näiteks ei pea kuskilt murtud olema, et aru saada kui mõnus on vahelduseks diivanil lösutada ja Netflixi vaadata.

Kuidas teil, Kas luud-kondid terved või olete ka õnnetult mõne luu see talv murdnud?