Eelmisel nädalal oli mul kaks pikka ja sisutihedat koolipäeva ja kui ma tavaliselt olen öömaja saanud peretuttava pool, siis seekord ööbisin massaažikeskuses ehk Tondil. Ma ei tea, kui paljud teist on kursis, et milline see Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja massaažikeskuse hoone välja näeb... Tallinnlased ehk on kursis, aga kaugema kandi rahvas - Google aitab! :) (ma tegelikult palun hiljem Joosepit, et lisaks siia mingisuguse pildikese sellest vanast ja räsitud hoonest). Tegu on vana majaga, mis vajab hädasti uut fassaadi. Seest on hoonet tasapisi värskendatud ja remonditud. Näiteks massaažikeskuse osa on täielikult renoveeritud, kus on adminni ja juhataja ruum, ootesaal, maassaažikabinetid, õppeklass, teooriaklass, köök ja muud olmeruumid.

Ma olen tegelikult peale möödunud nädala neljapäeva veel ühel korral Tondil ööbinud. Umbes täpselt kuu aega tagasi ja kuna minu üks teine kursakaaslane on samuti väljaspoolt Tallinnat, kes ööbib pidevalt Tondil, siis olime koos. Esimesel korral, kui ma Tondile jäin, siis hakkas Ingo rääkima, et oioi, tead ikka, et siin kummitab. Ma küll üritasin mitte välja teha ja naersin, sest teadsin, et püüab mind hirmutada. Kuid samas ei andnud hing rahu, sest mul on varasemaltki kõiksugu paranormaalseid kogemusi elus olnud ja uurisin, et mismoodi see maja siis kummitab. No ega Ingo miskit detailset ei rääkinud, kuna ta ise polnud väidetavalt miskit kogenud, aga teised, kes on hoones varasemalt korduvalt ööbinud ja viibinud, et aeg-ajalt kostuvad sammud ja uksed vajuvad lahti ja tagasi kinni jne. Okei, mulle piisas sellest, sest ma olen jõhkralt elava kujutlusvõimega ja kui olin oma ohkimise ja ähkimise lõpetanud, siis esimesel korral viisin jutu mujale ja sellega see teema vaibus ning esimene öö Tondil oli rahulik. Ses suhtes, et võib-olla seal oli midagi, aga kuna ma olin rampväsinud, siis ma uinusin praktselt kohe kui pea patja puutus.

Kuid neljapäeva hilisõhtu oli veider. Esmalt, enne uinumist käisin Ingoga köögis istumas, sest ma sõin oma kiirputru ja siis Ingo läks endale madratseid ja voodipesu tooma ning mina läksin vetsu. Ingo oli oma voodi tavaariga juba õppeklassi jõudnud ja mina sisenesin ruumi viimasena. Õppeklassiuks on uus uks, aga kuna on kas natuke ära vajunud või pole päris millimeetri pealt õigesti paigaldatud, siis peab natsa rohkem jõudu kasutama, kui tahad, et uks päris kinni läheb ja lukukeel auku libiseks. Mulle muidu sellistes olukordades, kus on eesruumid ja üldse suured pinnad, et ruum, kus mina viibin, eelistan, et uks oleks vahepealt kinni. Kuidagi privaatsem ja hubasem. Kuid seekord ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga ma ei surunud ust päris lõpuni kinni, vaid lükkasin natukene kinni. Pragu ei jäänud ka, aga nii kinni samuti ei pannud, et oleks kinni-kinni. Põhimõtteliselt tuuletõmbusega oleks uks lahti vajunud.

Mina tegin siis ruumi vastasseina äärde) diivanile mõnusa pesakese. Ingo magas natsa diagonaalis paremal põrandal. Ega meil pikka juttu polnud, kuna kell oli peaaegu südaöö ja soovisime üksteisele head ööd ja kõik jäigi vaikseks. Ahjaa, massaažikeskuses ööbis ka õpetaja, kes meile päeval on-site toolimassaaži õpetas ja kuna järgmisel pidi õpe jätkuma, siis õpetaja jäi samuti keskusesse ja ööbis teises ruumis.

Olin natuke aega saanud olla vaikselt silmad suletuld, tekk kõrvuni ja und oodanud, kui kuulsin korraks teisel pool ust (klientide ooteruumis) naksumist. Alguses ei teinud sellest välja, sest no põrandad, laed ja seinad ikka naksuvad, eksole. Eriti kui päeval on päike korralikult kütnud ja siis päikese loojudes, kui maja jahtub, siis hakkab ikka naksuma. Seega ei lasknud ma esimesest kahest-kolmest naksust end häirida. Kuid paratamatult hakkas mulle mingisugune muster nendest naksudest joonistuma, sest need hakkasid sarnanema sellele nagu keegi jalutaks  pikkisirget mööda ooteruumi põrandat. Mõtlesin, et võib-olla õpetaja läheb vetsu ja jäin kuulatama, kas vetsu ukse või mingigi muu heli kostub, mis viitaks vetsus käimisele, aga ei olnud.

Mulle muidugi meenusid kohe Ingo kummitusjutud ja mõtlesin, et olgu, isegi kui siin on keegi majavaim, et no ju ta siis jalutab lihtsalt mööda koridore ja ooteruumis ja ongi kõik, kuid kohe, kui ma oma loogilise ja lootusrikka mõtte lõpuni mõtlesin, lõppesid naksud. Sama äkki, kui need olid alanud. Kikitasin korraks kõrvu, et kas tõesti nii äkki ja võib-olla oli tegu ikka mingisuguse soojuspaisumisega, aga siis kuulsin mingisugust kahtlast heli, milles ma pole tänaseni kindel, aga mulle tundus nagu keegi oleks õppeklassiruumi ust üritanud lahti lükata. Selline sahin oli. Mõtlesin küll, et okei Kai, nüüd oled küll lõplikult mõistuse kaotanud. Sisendasin endale mõtteis rahu ja püüdsin enda fantaasiat korrale kutsuda, kuid siis äkki hakkas põrand väga selgelt naksuma selles samas ruumis, kus meie magasime. No õigemini üritasin magada. Naksumine algas ukse juurest ja liikus umbes ühe-kahe sekundiliste intervallidega meile lähemale ja peatusid järsult poole ruumi pealt. Kõik oli haudvaikne ja ma püüdsin end vaimselt valmis panna, et nüüd juhtub midagi hirmsat (näiteks vaim tõmbab teki pealt ära või silitab pead / nägu). Aga kuna see kõrvu lukustav vaikus, mis peale neid naksusid ruumi tekkis, viskas mu pulsi kuskil 200ni, siis mu närv ei pidanud vastu ja võtsin kogu oma ema rinnapiimaga kaasa antud julguse kokku ja küsisin nii reipal häälel, kui suutsin: "Ingo, kas Sa magad?"

Ingo aga nohises täies südamerahus ja sügavalt edasi ega teadnud toimuvast midagi. Kuna ma olin peaaegu püksi tegemiseni ära hirmutatud ja suht kõhe oli, siis äratasin igaks sajaks juhuks Janeti korraks üles, kes end sirutas ja heitis minu ette uuesti lösakile. Peale seda lõppesid kõik naksud. Mina tõmbasin teki veel rohkem endale ligi ja kui enne oli tekk kõrvuni, siis hiljem tõmbasin silmini.

Hommikul rääkisin teistele juhtunust ja õpetaja otseloomulikult ei teadnud juhtunust midagi, kuna juba ammu magas sel ajal ja rohkem kedagi majas ei olnud - või oli... Õpetaja rääkis vastukaaluks oma hirmuäratava kogemuse kummitustega. Juhtus see Paide Vallimäe kõrval olevas väikeses saunamajakeses, kus ööbis. Läks sõpradele külla ja ööseks jäi saunamajja, kui siis äkki keset ööd tundis, mismoodi keegi tõstab diivanit ja liigutab mujale ja ühtlasi ka tema käsi tõsteti üles... Ma küsisin, et on ikka kindel, et sõbrad mingit vingerpussi ei mänginud, aga ütles, et täiesti kindel, kuna pani ööseks saunamaja ukse lukku ja ta nägi mismoodi täiesti suvalise tühja koha pealt ilmusid mingisugused käed välja, mis haarasid tema omadest kinni.
Arutasime omakeskis, et eks see Vallimägi ole kirju ajaloolise taustaga paik ka , kus on palju inimesi halastamatult hukatud ja mõrvatud. Ühtlasi ka need neli kuningat. Nii et pole sugugi võimatu, et mõni vaevatud hingeke seal ringi jalutab ja vahepeal, kas igavuse peletuseks või oma rõõmuks, mööbeldab.

Ingo hommikul ainult naeris mu kummitusjutu peale, aga kui ma surmtõsiselt kinnitasin, et päriselt oli ka nii, siis ütles, et ärgu ma seletagu ja arvestagu, et tema peab veel Tondil üksi ööbima. Ma soovitasin tal järgmisel korral valada enda ümber soolaring ja kaela riputada küüslauguvanikud, siis on ehk julgem olla. Aga ega siin nalja pole, ma ise pean ka Tondil veel mõned korrad ööbima.

Minu jaoks on maailma kõige kõhedusttekitavamad ja hirmuäratavamad kohad keldrid. Vahet pole millised, sest kelder on kelder. Aga kõige-kõige hirmsamad on minu meelest siiski need Ameerika filmides esinevad keldrid. No teate küll, need, mis asuvad majas sees ja siis teed lihtsalt ukse lahti ja siis vahib Sulle vastu mingi eriti järsk kivitrepp, kust kõnnid siis alla keldrisse. Uh, mul ajab isegi praegu see jutt judinad peale. Ja alati, kui filmis on mingi imelik hääl või müra, siis see tuleb alati raudpolt kindlalt keldrist ja loomulikult läheb peaosaline ülekere värisedes ja infarkti äärel, aga siiski vapralt, asja uurima... Kus on mõistus? Miks ei võiks haarata mobla ja majast põgeneda ja samal ajal helistada päästeametisse? Ikka vaja ise minna müsteeriumit lahendama. Ja mis on vääriline tasu sellise vapruse eest? Eluaegne trauma, eluksajaks vigane või surm.
Nonii, nüüd läks veits teemast kõrvale, sest noh tegelikult ei tahtnud ma keskenduda Ameerika majakeldritele ega filmidele ja isegi mitte sellest ei tahtnud rääkida, et kui rumal või vapper keegi on. Vaid tahtsin rääkida teile hoopis meie kortermaja keldrist ja oma foobiast. Meie kelder on nagu kelder ikka ja kiituseks ütlen, et see on üpris korralik ja õnneks ei vii keldrisse ka mingit kilomeetrist treppi. Kuid hoolimata selle korralikusest vms, siis no ei kisu mind sinna üksi minema. Kahel korral olen Joosepiga käinud ja siis on ka nii, et Joosep peab kogu aja mult käest kinni hoidma või kui peaks keldrist enne lahkuma, nii et mina peaksin ukse viimasena sulgema, siis konkreetselt satun paanikasse. Mul on lihtsalt koguaeg tunne, et kui ma hakkan keldriust kinni tõmbama, siis tuleb out of nowhere kellegi kummituse käsi ja haarab mu käest kinni või siis ei lase lihtsalt kiusu pärast ust kinni panna vms. Sest noh kummitused võivad ju vahel pahatahtlikud olla...
Ma isegi ei arva, et see foobia oleks kuidagi mu nägemisekaotusega seotud, sest mäletan, et ka lapsena ma pelgasin rõskeid ja hämaraid ruume. Võib-olla ma saaksin siis oma hirmust üle, kui mul oleks oma lihane laps, keda vaja kaitsta ja kellele olla eeskujuks jne, aga seni kuni mul pole sellist motivatsiooni, siis kardan südamerahus edasi. Kusjuures sattusin sel teemal alumiste naabritega suhtlema ja siis naabritüdruk ütles, et tema nägi ükskord keldris kummitust, et mingi vanamees, pika halli habemega istus kolme jalaga taburetil... Mnjaah, nüüd ma tahan veel vähem sinna keldrisse minna.
Kuigi olen mõelnud ka nii, et isegi kui mõni kummitus tahakski mind ehmatada, siis see tal väga hästi ei õnnestuks. Sest näiteks oletame, et hakkan duši alt välja tulema, lükkan dušikardina eest ja siis mulle vahiks kummitus vastu... No nägija ehmataks taoline nägemus kõrvitsaks, aga mina oleksin sama tuima ja ükskõikse näoga edasi, nagu seal poleks kedagist ega midagist. Siis saaks hoopis kummitus tünga :D See mõte mulle isegi meeldib. Aga ainult senikaua, kuni kummitus ei proovi hakata oma kohalolekust kuidagi teistmoodi märku andma...
Mida teie kardate?

PS. Mõtlesin jupp aega, et no mida sellise postituse pealkirjaks küll panna ja siis küsisin Lindalt ideid ning tema soovitus oli järgmine "Kelder on nagu mu kaksikõde, mõlemad oleme pimedad ja õudsad".