Kunagi nooremana unistasin sellest, et oleks selline teistmoodi romantiline pulm – lihtne elevandiluukarva kleit, ilma sitsi ja satsita, enamus juukseid lahtiselt ja osa punutises ning pruudikimbu asemel üks pikk valge kalla või  peas lillepärg. Kuid tänasel päeval ma mõtlen, et millal veel kui mitte praegu kanda puhevil valget kleiti ja tunda end maailma kaunima printsessina. Ja just nii kirjeldasin ma oma unistuste kleiti ka emale, kellega me istusime tunamullu suvel terassil. Seda ma muidugi veel ei teadnud, kuidas ja milline ülemine osa peaks olema. Et korsetiga küll, aga kas sirge või südamekujulise lõikega, käistega või ilma, kristallide või pärlitega. Et neid detaile on ju niiii kohutavalt palju, mis võivad otsustamisel rolli mängida. Ja ma võin ju sellist kleiti tahta, aga kui ma selga proovides seda õiget tunnet ei tunne, siis lõpuks valin ikkagi sootuks teistsuguse kleidi.

„Kai, ma tahaks, et kõik, mis puudutab Sinu välimust – kleit, kingad, juuksed, et see oleks minupoolne pulmakingitus Sulle,“ teatas ema ootamatult just sel hetkel, kui olin teekruusist lonksu rüüpamas.

Eks iga ema ole ehk ettekujutanud oma tütart pruutkleidis ja ilmselt sealt pärines ka see armas soov. Kuid esiti olin ma skeptiline, kuna pelgasin, et ema võib hakata liigselt minu kleidi valikut dikteerima ja teiseks tundsin, et see oleks liiga kallis kingitus. Kuid ema oli vankumatu. Ja nii jäi meil kokkulepe, et las ma esmalt lähen kleite proovima, siis valin meelepärase välja ning siis vaatame kui palju see kleit üleüldse maksab, mis mulle kõige enam meeldib ja siis jagame summa pooleks. Ja sinna see jutuajamine toona jäigi.

Kaks kuud hiljem istusin ema juures salongis. Ema punus mulle juustesse korvi ning kui hakkasime omadega valmis saama, uuris ema, et mida ma esimesel advendil teen. Ma esiti mõtlesin, et tahab pereringis advendi puhul ühist istumist korraldada ja et siis selle pärast uurib ka plaanide kohta. Ma ütlesin, et pärastlõuna peaks MEIL Joosepiga vaba olema, kuid selle peale ütles ema midagi väga ootamatut – Joosepit ära kaasa võta. Ma olin nagu meh, mis mõttes?

Kuna ema algusaastatel polnud just number 1 Joosepi fänn, siis hetkeks tekkis mul deja vu tunne, et midagi on jälle pahasti. Et mis siis see kord nüüd? Kuid ilmselt ema nägi mu segaduses ilmet ja lisas kavalalt: „Ei-ei, ära muretse, mul on lihtsalt Sulle üks üllatus, aga Joosep ei tohi seda näha… „

Koju jalutades nautisin ilusat sügiseselt päikesepaistelist ilma, Janeti tatsuvaid samme ja maha langenud krabisevaid lehti, kordagi muretsemata selle kummalise jutuajamise üle, mis  meil just äsja oli emaga olnud. Alles koju jõudes , kui Joosep uuris, et kuidas mul ema pool läks ja mulle meenus too nii-öelda „üllatusjutt“, mida ma ka Joosepile ümber jutustasin, alles siis hakkas mu süda midagi paha aimama ja ma katkestasin oma lause poole sõna pealt..

„Joosep, see üllatus, mida Sina väidetavalt näha ei tohi, ega Sa ometigi ei arva, et see kleit on?“ julgesin ma esimest korda selle hirmumõtte valjusti välja öelda.
„Ei usu.. Su ema ei teeks ju midagi sellist,“ proovis Joosep mind maha rahustada.
„Aga mis see muu olla saab kui mitte pruutkleit?“ arutlesin ma murelikult.
„Eee.. no ma ei tea, äkki on see pesu,“ pakkus Joosep naljatledes.
„Jaa, muidugi. See peab ju hirmus saladuslik olema,“ vastasin silmi pööritades.

Kuna mul süda ei andnud enam rahu ja hing värises kahtlustest sees, otsustasin helistada õele, et äkki teab tema midagi ema plaanitavast üllatusest. Aga ei, Karin oli sama nõutu kui mina ja ütles, et ema pole talle midagi rääkinud. Kuid lubas, et sondeerib maad ja annab esimesel võimalusel teada, kui midagi selgub.
Möödus mitu päeva. Need olid minu elu ühed kõige pikemad päevad, põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. Ma olin päriselt ka murest murtud, sest mida enam ma sellele võimalikkusele mõtlesin, seda enam ma pingesse läksin. See oli esimene ja viimane asi, mille pärast ma enne uinumist oma südant valutasin.

Seitsmenda päeva õhtul helistas õde, kes enne ohkas ja siis ütles: „Kai, see on kleit!“
„Päriselt!?? Oled Sa kindel?“ halasin ma ahastusest.
„Jaa, ma just hetk tagasi rääkisin emaga ja ta kutsus mind ka selleks päevaks enda poole, et me teeksime kõik koos tüdrukuteõhtu ja et ma läheksin talle toeks Sulle seda üllatust serveerima ja kleiti kirjeldama ja selga proovima,“ seletas õde pausi tegemata.

Hetkeks pudenesin ma koost ja ma surusin oma pea patjade vahele ning siis lisas õde: „Üks asi veel. „“
„Mida?“ pobisesin ma lootusetult, sest mis võiks sellest just äsja kuuldud uudisest veeeel hullem olla. Don’t push your luck, ütleks selle peale.
„Kai.. see kleit on vist kollast värvi… „
„KOLLANE!!!!!“ kiljatasin ma üle, tahaks öelda üle kvartali, aga ilmselt piirdusin ikka korteri ulatusega.
„Ma väga loodan, et sain valesti aru, aga ta rääkis midagi kollasest värvist ja kleidist,“ selgitas õde.

Peale seda telefonivestlust istusin ma umbes 10 minutit liikumatult rätsepistmes, mudisin higiste käte vahel oma telefoni ja mõtlesin kuidas oleks kõige parem emaga vestlust alustada, ilma liialt emotsionaalseks minemata. Kuna mul ei turgatanud ühtegi head mõtet pähe, siis helistasin niisama, ilma plaani omamata.
Ema vastas telefonile rõõmsal häälel, küsis kohe esimese asjana, et kas mul on midagi mureks, kas saab midagi mu heaks teha.
„Ema, see üllatus.. kas see on pruutkleit?“ lajatasin ma otsekohese küsimusega.
„Jaa, on küll,“ vastas ema peale pisukest pausi hästi malbelt, kuigi tajuda oli natuke ka elevust, „ma teadsin, et ma poleks pidanud Sulle ütlema, et tegu on üllatusega. Ma teadsin, et siis Sa arvad ära. Ma poleks pidanud mitte midagi ütlema.“
„EMA! Sa poleks pidanud üldse mulle kleiti ostma!“, hurjutasin mina ja jätkasin pärimist, „milline see on?“
„Ei. Ma ei saa öelda, las see jääda üllatuseks,“ lisas ema kähku.
„EMA, mul ei ole vaja selliseid üllatusi! pruudil EI ole vaja selliseid üllatusi. Ütle mulle kohe, milline see kleit on!“
„No.. see on väga ilus.“
„Emaaa,“, ägisesin ma, „ilu on väga erinev mõiste inimeste jaoks, palun kirjelda mulle seda kleiti!“
„See on valge,“, ütles ema ja ma tundsin, kuidas kivi langes mu südamelt, „sellel on korseti osa pärlite ja selliste litritega kaetud. Tõesti, Kai, hästi ilus on.“

Oeh, peale vestlust emaga, kus ma nõudsin pruutkleidi kirjeldust, pidin ma nentima, et kirjelduse põhjal tundub kleit tõepoolest olevat imeilus, aga ma ei suutnud siiski saada lahti sellest tundest, mis mind valdas. Ma olin ju pikalt oodanud jaanuarikuud, et minna pulmasalongi pruutkleite proovima. Olin kõik taustauuringud ära teinud ja mul oli kindel plaan, et lähen Annabella ja Pärli salongi ning sellest tuleb üks kõige imelisemaid päevi minu elus enne laulatust. See on see päev, kus ma tunnen end nagu väike laps kommipoes, mitmed ja mitmed  romantilisusest õhkuvad Tuhkatriinu kleidid muinasjutust. Üks kaunim kui teine. Pruutkleit on ju üks kõige olulisemaid ja tähtsamaid elemente pulmas ja ma tahan end selles terve päeva hästi tunda, ma tahan tunda end maailma kõige kaunima naisena.

Kui saabus see kauaoodatud proovipäev, siis olin otsustanud, et ma ei kilka vaimustusest isegi siis mitte, kui kleit peaks esmajoones hea mulje jätma. Suhtun asjasse stoilise rahuga, ei lähe eufooriasse ja ei puhke nutma. Ema juurde jõudes suunas ta mu esmalt dušši alla ja pistis pihku ka valge aluspesu. Jah, ta oli ka selle eest hoolt kandnud, et mul oleks pulmakleidi all õige pesu. Lisas muidugi, et kui ei meeldi, siis ei pea kandma, aga lihtsalt, et oleks olemas.

Hüppasin siis pesust läbi, toppisin uue pesu selga, hommikumantel peale ja üles korrusele me läksime.

Seisin siis keset lagedat kaminatuba ja ema tõi esmalt alusseeliku. Alusseelik tekitas minus küll wow-efekti, sest oli kvaliteetse materjaliga ja suursugune. Seejärel tõi ema kleidi, mis aidati mul üle pea selga ja kui õde hakkas korsetipaelu siduma, siis pidin kätega rinnust toetama, et korsett ja paelad saaksid õigesti seotud. Ja sel momendil, kui ma asetasin käed rindadele, käis mu peast läbi mõte „oi juudas, kui palju kivikesi!“. Ma ise olin ausalt öeldes oma peas ette kujutanud vähe tagasihoidlikumat korsetti, no et enamuses on tikandiga ja siis natuke sädeluseks lisatud kristalle sinna-tänna, aga see korsett oli tihedalt kaetud pärlite ja kivikestega.

Kõik ahhetasid ja ohhetasid ning ütlesid, et see kleit sobib mulle oivaliselt hästi. Ema kiitis, et mu rinnapartii on selles kleidis väga ilus ja mu sale piht joonistub selles kleidis imeliselt hästi välja. Teised noogutasid heakskiitvalt kaasa ja ma uskusin oma õde, sest meil oli kokkulepe, et kui kleit mulle kohe mitte üks raas ei sobi, kasvõi kõige pisemgi detail on nihkes, siis ta ütleb mulle seda.

Kleit seljas, keerutasin ja näitasin iga külje pealt end ning ütlesin, et ilus on, aga et ma pean mõtlema. Selle peale ütles ema, et oodaku ma, tal on veel midagi… ja siis hakkas tulema: loor, kõrvarõngad, kaelakee, pitsist kätised, valge bolero, sõrmusepadi, tiaara jne. Ma seisin seal nagu tukunui ja ütlesin, enam mitte oma emotsioone varjates: „Emaaa, Sa ütlesid mulle telefonivestluse lõpus, et kleit on AINUS asi, mis tellisid, et rohkem mitte midagi pole!“

Kokkuvõtteks, selle esimese loori praakisin ma kohe välja, sest nii kui ema hakkas seda mulle pähe asetama, tundsin nagu mulle oleks vanaema magamistoast võetud kardin pähe topitud. Ehted praakisin samuti välja. Pitsist kätised jäid esialgu küsimärgiga, aga tänaseks on needki soovimatute asjade nimekirjas. Tiaara jätsin ka välja, vähemalt selle ema valitud ja ostetud, sest see oli minu maitse jaoks liiga suur ja ülepakutud. Bolero jäi samuti välja. Lihtsam oleks vist öelda, et mis jäid: kleit ja alusseelik jäid ning sõrmusepadi.

Ega ma ei oskagi rohkem midagi kosta. Ma tänaseks olen tegelikult maha rahunenud ja kleit on hetkel rätsepa juures, sest seelikuosas tehakse üks kohendus. Ja mulle kinkis natukest südamerahu tagasi ka see, kui rätsep Annely nentis, et tõesti on ilus kleit. Aga eks seda kurikuulsat pruutkleiti saate näha siis peale pulmi, kui oleme fotod ja video pulmadest kätte saanud. Need, kes ei jaksa mitu nädalat pulmafotosid oodata, siis minu Instagramis tehakse otselülitusi ka laulatusest. Nii et uudishimulikud saavad läbi sotsiaalmeedia vahenduse ka meie kiriklikust laulatusest osa.

PS. Arutasime Lottaga pulmakleidi detaile ja üritasime selgusele jõuda, et mis kaunistusi on korsetil kasutatud. Kuna ma ise olin peale esimest kleidi proovimispäeva ühtaegu nii elevil kui ka liimist lahti, siis ma ei pööranud täpsemat tähelepanu, kas tegu oli pärlite, kristallide või litritega. Ja nii üritasimegi sotti saada, et millega tegu.

Lotta: Hmm, aga äkki need polegi litrid vaid kristallikesed? Sest kui ma Su rindadele sisse suumin (sorry??), siis tõepoolest tundub nagu need polegi üksteise peal osaliselt, vaid kõrvuti. Värvi ja kuju poolest paistab pildilt nagu litrid.

Mina: Ma annan Sulle andeks, et Sa siin pühapäeva hilisõhtul mu rindasid suumid.

PPS. Ja paluks ainult positiivseid ja toetavaid kommentaare, sest ma ei suuda enam ahastada. Ja kui kellelgi on mõni eriti dramaatiline lugu enda pulmakleidist, siis olete lahkelt palutud jagama, sest nagu tõelisele eestlasele kohane, siis teiste õnnetuste najal tunnen end paremini ja saan end lohutada sellega, et võrreldes teiste juhtumite kõrval on minu lugu titimiti.

Kuna kleit on Joosepi eest kuni pulmapäevani suur saladus, siis peate esialgu ainult kingakestega leppima… Ja nagu ilmselt isegi aimate, siis pärlid lähevad ümber pahkluu.

En    ne, kui ma asun loetelu kallale, tahaksin ma esmalt natuke kirjeldada meie pulma kontseptsiooni.
Meie     tähtis päev leiab aset 4. juulil 2020 Pärnu metodisti kirikus ja meie mõlemi soov on, et nii kirik kui ka peopaik oleks rohkelt lilledega kaunistatud. Kuna tegu on modernse hoonega, siis kirikusaalis on olemas ka lava, mille trepiastmetele oleme mõelnud paigutada valged paksud küünlad, mõni madalam, mõni kõrgem ja osadel pulmavärvis siidlindike ümber seotud.

Kirikusaali paremas seinas on suured avarad aknad, kust avaneb vaade männipargile ja osaliselt on ka tänavat näha. Mis on eriti tore, sest kui ma peaksin kirikusse saabuma hobukalessis, siis saavad pere ja sõbrad minu saabumist aknast näha. Heh, Joosep mitte, kuna altari juures seistes jääb tänavavaade natuke varju.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis Joosep ootab mind pastoriga altari juures, kuhu isa mind saadab ja peiule üle annab. Kusjuures, ma kaalusin tõsiselt ka varianti jalutada Janetiga altarini. Oleks rakmed valge siidpaela ja siidist heleroosade roosinupsukestega katnud.. aga matsin selle mõtte juba eos maha, sest hakkasin põdema, et mõelda vaid, mis siis saab, kui koeraproual peaks tekkima keset tseremooniat vastupandamatu soov minna sõpru tervitama või niisama kuskile pingiridade vahele uudistama. Lisaks ei mahu Janet väga hästi mu kõrvale kõndima, kuna mul on printsessilikult vahuline kleit.

Kuna vaimulik, kes meid laulatab, ei oma perekonnaseisuametniku õiguseid ja meie ei soovi enne laulatust kuskil kabinetis abielu sõlmimise dokumente allkirjastada, siis uurisime, et mida peab selleks tegema, et perekonnaseisuametnik tuleks kirikusse kohale ja viibiks tseremoonia läbiviimise juures. Ja selgus, et midagi kontimurdvat ei peagi tegema, kui siis ainult tuleb rahakotti natuke rohkem kergendada, või pigem pangaarvet tühjendada, ja maksta selle erisoovi eest 150€, pluss abielu registreerimise riigilõiv 30€.

Olen lugenud, et noorpaarile soovitatakse  planeerida fotosessioon kaks-kolm nädalat enne pulmapäeva, mil pruudile on tehtud proovimeik ja -soeng, aga.. meie sooviksime ideaalis kogu selle ilupildinduse ära mahutada peale laulatust ja õnnitlemist, sest tahame, et Joosep näeks mind pruutkleidis esmakordselt alles siis, kui ma pulmamarsi ajal kirikusaali sisenen.Et oleksid kõige ehedamad vau-emotsioonid. Seepärast on ka mu pruutkleit väga suur saladus. Mõtlesime peale tseremooniat hobukalessiga linna peal ühe tiiru teha ning ilusa ilma korral endise mudaravila, praeguse Hedon spaa ringil mõned ilupildid teha, sest seal on imeilus purskkaev ja lilled. Aga praegu tundub see veidi utoopilise soovina, sest noh.. ajakava ja teiseks, meil pole fotograafigi.

Aga olgu, ma praegu rohkem pikemalt ei kirjuta ja liigun edasi nimekirja juurde, sest muidu venib see postitus kilomeetriseks ja keegi ei viitsiks seda sellisel juhul enam lugeda.

• peopaiga otsing osutus parajaks peavaluks ja seetõttu tuleb sellest ka täiesti eraldi postitus, aga nii palju võin öelda, et meie pulmapidu toimub imeilusas mõisas.
• catering on peopaiga poolt. Ma ei tea, kas kellegil on huvi kuulda, mida meie pulmamenüü sisaldab?
• muusikute/bändi jaoks meil raha pole, seega ilmselt koostame playlisti.

kirikusaali ja peopaiga dekoreerimine: hetkel pole ei floristi ega ka küünlaid. Ja mis puutub pulmaküünlasse, siis alguses ma mõtlesin, et see on mingi mõttetu tilulilu, aga nüüd mõtlen, et oleks päris armas ja ilus.

• pruutneitsidele heleroosad kleidid, kokku on neid kaks. Pisikesel õetütrel Mammul on auväärne ülesanne sõrmused sõrmusepadjal saali tuua. Ühtlasi oleks ka lilleneiule midagi sobivat vaja selga leida. Heleroosades toonides lilleline kleit?
• sõrmusepadi on olemas.
• pruudikleit, loor, sukapael, aluspesu, tiaara.. kõik olemas, ainult kingad on veel puudu. Ja kleidi seelikuosa vajab veidi kohendamist.
• ülikond, vest, triiksärk, lips, kingad: kõik puudu. Praeguse seisuga läheks Joosep omaenda pulma porgandpaljalt. Aga kindel on see, et soovime helehalli ülikonda ja heleroosat lipsu.
• sõrmused: olemas-olemas! Meil on Joosepi vanavanemate abielusõrmused, kes elasid õnnelikult elu lõpuni koos ja meil on luba neid kasutada. Vajavad lihtsalt natuke ümbertegemist ja graveerimist.
• pulmatort ja kirikusse kook: Joosepi ema lubas tordi ja koogi kulud katta. Pulmatort tuleb kolme- või neljakorruseline. Ja otsime Viljandist kondiitrit. Soovitusi?
• Valge pulmaauto ja sohver: olemas.
• pulmavanem on väidetavalt olemas, Joosep tegeleb sellega.
• Hobukaless. See on minu kindel soov, kuna oma pimeduse tõttu pakuks see mulle suuremat ja meeldejäävamat elamust kui lihtsalt autorongis ringi tuututamine.Meil on Laane Tallidega kokkulepe, et kohe, kui Pärnu ja Tartu hansapäevade toimumisajad on saanud ametliku kinnituse ja need ei kattu meie pulmapäevaga, siis nad teevad suurima rõõmuga meile pulmasõitu. Neil on asi lihtsalt selles, et neil pole võimekust üle kahe ekipaaži korraga välja saata.
• kutsed, lauaplaan- ja numbrid, nimesildid: kutsed on tegemisel ning lauaplaan koos nimesiltidega alles otsustamisel.
• Kingikarp/aardelaegas ja külalisteraamat on samuti puudu.
• foto- ja videograaf: oeh, tahaks nutta. Päriselt. Meil pole ikka veel ei foto- ega videograafi.

Ja kogu selle kupatuse püüame me ära mahutada 4000€ sisse. Tean, tundub järjekordse utoopiana, aga kuna me maksame ise oma pulma     kinni (ainult tort ja minu kleit on meie emade poolt kingituseks), siis lihtsalt ei jää muud üle, kui hakk                        ama saada. Meil on praegu reaalselt n    ii, et kui eelmisest kuust jääb     kasvõi viiekas üle, läheb see otsejoones pulmafondi. Aa, oih. Peaaegu                                 oleksin unustanud. Pul    mavärviks on meil valitud õrn heleroosa/violetne. Stiiliks elegantsus ja kerge muinasjutulisus.            

Ma soovin nii palju kui võimalik kogu protsessi, pulmaeelseid ja järgseid mõtteid-tundeid siia talletada, et hiljem oleks millele tagasi vaadata, meenutada ja naeratada. Kuigi praeguseks etapiks on mu naerulind kuskile peitu pugenud, sest ma oma sinisilmses toreduses arvasin, et meie Joosepiga planeerime, valime,otsustame ning vajadusel saame sõprade ja pere toetusele loota, siis praeguseks oleme sellisesse seisu jõudnud, kus me ei taha enam kellegile väga oma mõtteid avaldada, välja arvatud meie armsale pulmakorraldajale (tsauki-tsau Lotta!), kes on nii ülimalt armas inimene.

Lihtsalt ühelt maalt läks seda haiglaslikku uudishimutsemist ja oma arvamuse avaldamist liiga paljuks. Ärge saage minust valesti aru.. arvamused on teretulnud, aga ainult siis, kui need on soovituslikud, mitte etteheitvad ja rahulolematud. Ühel õhtul ma lihtsalt surusin oma pea patjade vahele ja soigusin Joosepile, et ma ei taha enam, teeme lihtsalt tseremoonia ja kogu moos. Ma ei taha pidu, ma ei taha külalisi. Sest vägisi hakkas tunduma, et me justkui peame korraldama pulmi kõigi teiste meeleheaks ja enda soovid tahaplaanile seadma. Kõik need kommentaarid, arvamused, etteheited, mingid imelikud naljad.. ühel hetkel sai seda kõike liiga palju, et emotsionaalselt ära händlida.

Pulm ei tohi olla nagu iga teine, seal peab olema uudsust ja originaalsust. Ja et nime matmine on so yesterday, aastast 96 ja alkovaba pulmapidu on tore küll, aga tervitusjoogiks ei sobi vahuvein, sest õiget Eesti meest rõõmustaks tervitusnapsina pudel käsitööõlut ja üleüldse.. kui meie alkoholi eest ei pleki, siis kelleks me end üldse peame, kui tahame kingitust ka veel saada. Et siis peavad ju külalised rohkem raha kulutama, kui kellegil on soov tarbida. Kas laseme pulmatordile vigurina porikärbse ka lisada? Ja kas olete juba uurinud, kui kaua kalessisõit kestab, sest mida need vaesed külalised peaksid seni tegema. Ja mina sellist kleiti oma pulma ei paneks.

Ja seda muudkui tuli ja tuli, igast uksest ja aknast, ja mul tõesti sai mõõt täis.

Ma saan aru, et inimesed ei mõtle seda pahaga, aga mingi hetk oleks ma tahtnud dramaatiliselt karjuda, et AITAB! Kas tõesti arvate, et meil on meie elu ühest kõige tähtsamast sündmusest ükskõik?! Et me ei mõtle igat viimast kui detaili läbi. Et me ei vaagi üht- ja teistpidi erinevaid variante. Minu meelest on see siililegi selge, et iga pruutpaar soovib, et nende tähtis päev oleks meeldejäävalt ilus ja eriline.

Loomulikult me arvestame ka külalistega, kuid ennekõike tuleb pidu ja laulatus siiski meie nägu. Just selline nagu meile meeldib ja pole kellegi teise asi kobiseda. Ja lubage mul meelde tuletada, et pulmapäeva kesksel kohal on ikkagist pruutpaar.. mäletate jah?! Need kaks inimest, kes on otsustanud abielluda ning on kutsunud lähedasemad sõbrad ja pere seda olulist sündmust koos nendega tähistama.

Käisin siin vahepeal nefroloogi vastuvõtul ja ausalt öeldes pidin sealt elupettunult välja astuma, sest sain teada, et kreatiniin, mis on lihasvalgu laguprodukt,  oli mul läbi aegade kõige kõrgem – 331. Norm peaks olema vist eee, mingi 50. Ja kuskil 500 ligidal pannakse mind doonorneeru järjekorda.

Veel sain teada, et mingi näit (eGFR), mis normaalsetel inimestel on 90, on minul 15. Ja kui see kukub 8 peale, siis alustatakse neeruasendusraviga ehk dialüüsiga. Ja kuigi teised näidud olid nii enam-vähem jonksus, siis see paganama kreatiniin valmistas ikka kuhjaga pettumust ja tuska. Ja mina veel arvasin, et kuna olen oma veresuhkrute mõõtmistes ja toitumises pedantlikult hoolas olnud, siis lahkun seekord arsti kabinetist ekstra õnneliku ja sillerdavana. Aga tutkit brat!

Manustasin eeskujulikult isegi seda rõvedat kipsitolmule sarnanevat pulbrit – Sorbisteriti, mida ma niiii väga jälestan, kuid mida ma PEAN neeruhaigena jooma, sest kui ma ei jooks seda, siis ma lihtsalt ühel ilusal päeval viskaksin lusika nurka ja ütleksin „adjöö, sõbrakesed, oli meeldiv, aga mina enam ei mängi“ ehk maakeeli öeldes saaksin infarkti. Ilma liialdamata. Sest kaua see süda ikka jaksab rahulikus olekus 100-110 lööki minutis vohmida. Asi nimelt selles, et kogu kaalium, mida ma endale toiduga sisse õgin, jääb mu organismi pidama, kuna neerufunktsioon on vähenenud ja kõrge kaalium põhjustab südame pekslemist, mis siis pikas plaanis on reaalne oht tõsiseks terviserikkeks.

Isegi reisile minnes vedasin oma kahtlase moega pulbri kaasa. Ent analüüsivastuseid kuuldes ütleks, et vähe tolku oli minu pulbriveost, sest.. ütleme nii, et kaalium oli küll referensis, aga Nagu suht seal ülemise piiri peal. Nii et mina loen seda juba kõrgeks.

Brrh, mulle ei meeldi tegelt üldse vinguda, nagu mingi paha siga. Ma ausalt öeldes tahaks oma hala peale praegu oksendada, sest elus on ju palju nõmedamaid olukordi, millega peab hakkama saama, aga lihtsalt vahest, vahest käib mul see klõps ära ja siis tahaks kõik pekki saata, sest mida ma pingutan ja olen hoolas, kui sellest pole vähimatki tolku. Ja võiks ju endale öelda, et võta end kokku tüdruk, kulista see pulber alla ja ela päev korraga, aga päriselt.. selle konkreetse ravimi manustamine on minu jaoks emotsionaalselt ülikeeruline. See lehkab nagu vana pesemata juustune sokk, maitseb veel hullemini ja tagatipuks ajab kõhu ka veel pööraselt valutama. Ja kui ma siis läbi raskuste sunnin end seda jooma ja tulemus on kesine, siis see tõmbab räigelt motti maha. Öäh.

Tänan kuulamast ja vastu pidamast, need olid siis tänased halaminutid. Liigume nüüd edasi rõõmsamatele teemadele.

Pulmadest nii palju, et ettevalmistused on täie hooga käimas. Mul on tegelikult mitu postitust kirjutatud, mis hetkel draftis kükitavad: millist pulma me soovime, nimekiri asjadest, mis meil olemas ja mis veel puudu, millal ja kus see kauaoodatud tähtis sündmus aset leiab ja veel palju muudki.Aga kuna ma kirjutasin need umbes poolteist kuud tagasi, siis ilmselt peaks enne avaldamist natuke infot värskendama. Ja ooo-taevamanna, oodake vaid seda postitust, kui saate lugeda, millise „üllatusega“ mu ema maha sai, tõmmates mind totaalselt pahviks ja põhjustades mulle nädalajagu stressi ja unetuid öid. See tuleb kuldaväärt lugemine. Ma luban.