Blogimisvõistluse kuuteema- ma lugesin...
Püsin kangekaelselt ikka veel sees blogimisvõistluses, mis sai alguse enam kui aasta tagasi ja olen jõudnud viimase nelja sekka (kuigi need neli viimast on püsinud juba, noo...mingi 3-4 kuud vähemalt). Ega sees püsimine pole mulle tea mis eneseületus või raketiteadus, sest reeglid on lihtsad:
a. iga nädal pead postitama vähemalt ühe postituse pikkusega 1500 tähemärki (see teeb umbes 25 rida minu toretsevaid mõttekilde). Kuid augustis on oht, et peab hakkama postitama iga nelja päeva tagant ja septembris juba igapäevaselt...no problemo...saab tehtud :)
b. teine reegel on see, et iga kuu antakse üks kuuteema ja sellest teemast blogimine on kohustuslik, kui reeglit ei täida, siis bye-bye!
Kui vaadata selle kuu teemat, siis enamik hakkaks võib-olla kirjutama raamatutest, mida nad viimati lugesid või mis hetkel on kaunistamas nende öökapi pealset. Kuid nagu mulle omane, siis teen väikese vingervangerduse ja räägin hoopis oma kiiksust, mis on samuti seotud lugemisega. Ma ei ole veel uurinud, et kas mul on mingisugune hälve või sündroom, aga ma tõesti loen näiteks selliseid asju nagu:
a. Mitu vee- või mahlalonksu joon.
Tavaliselt ma eelistan juua 20-ne lonksuni, aga kui see ei õnnestu, siis joon näiteks 8 lonksu ühe reklaamipausi ajal ja järgmisel reklaamipausi jooksul joon 11, siis korrutan ning mida lähemale saan sajale, seda rahulolevam ma olen. Ega maailma lõppu ei tule, kui ma ei saa oma soovitud skoori või tulemust, aga annab korraks sellise hea tunde, et püstitatud eesmärk on saavutatud.
b. Loen oma samme.
Jah, seda ma teen tõepoolest, aga mitte koguaeg ja igalpool ja igal tänavajupil, vaid pigem siis, kui on üksluine tee või kui tahan kiiremini sihtkohta jõuda. Vahel teen ka nii, et kui auto sõidab minust mööda, siis hakkan numbreid loetlema ja loetlen neid kuni järgmise auto möödumiseni ja võib-olla teen ka nii, et kolmanda auto tulemiseni loetud arvu korrutan eelnevalt saadud summaga jne. Variante on erinevaid kuidas rehkendada. Muig, ma tegelt olen äärmiselt nõrk mates (tugev 3+).
No vot, ja kui sammude lugemisest rääkida, siis viimati lugesingi ma Tartus olles ära, et mitu sammu on Kuperjanovi ja Kooli tänava ristumisest kuni Näituse ja Kooli tänava ristumiseni, ehk et ma lugesin palju samme tuleb Kooli tänavatpidi liikudes. Kuna olen selline väike jupats, siis sain 448 sammu. Siin võib-olla muidugi erinevusi, sest mul läheb vahest lugemine sassi, kuna siblin nii kiiresti, et ei jõua lugemisega järele ja vahepeal ju pean oma juhtkoera ka korrale kutsuma, kiitma või keelama ning sellest tulenevalt võivad mul mõned sammud kaotsi minna või juurde lisanduda.
Aga, et te ei arvaks, et ma olen täielik külamats ja üldse raamatuid kätte ei võta ning tähti ei tunne ja kõnet ei mõika, siis loetlen kolm viimast raamatut, mida lugesin:
a. "Cowboy & Wills A Love Story" Monica Holloway
Autistlikust poisist, tema perest ja ühest koerast, kellest sai poisi kõige suurem sõber ja abiline, kes aitas Willsil maailmaga kontakti luua. Soovitan soojalt :)
b. "Liivamülgas" Victoria Holt
Noorest kaunist koduõpetajast, kes läheb ühte rikkasse perre, sõbruneb ja armub ning samas hakkab otsima vastuseid müstilistele kadumistele ja mõrvale. Raamatu lõpp on äärmiselt põnev. Jällegi soovitan väga lugeda :)
c. "The Fault In Our Stars" John Green
Hmm, see raamat ei vaja vist pikemat tutvustust, kuna kinodes jooksis ka selle raamatu põhjal vändatud film. Kuid pean nentima, et film oli paras kräpp ja ma ei saa aru, mida need inimesed seal kinosaalis ulgusid. Raamat oli ikka tõsiselt mitu korda parem. Kiku veel reklaamis, et ma saan täiega nutta. Lugesin siis raamatut suure elevusega, et noh, millal ma juba ükskord nutma saan hakata. Mul oli raamat peaaegu läbi, aga mina polnud ikka veel ühtegi pisarat valanud. Selle peale hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et kas mul on tõesti südame asemel üks külm kivi... Aga eii, lõpuks pigistasin endalt selle pisarakese vägisi välja.
a. iga nädal pead postitama vähemalt ühe postituse pikkusega 1500 tähemärki (see teeb umbes 25 rida minu toretsevaid mõttekilde). Kuid augustis on oht, et peab hakkama postitama iga nelja päeva tagant ja septembris juba igapäevaselt...no problemo...saab tehtud :)
b. teine reegel on see, et iga kuu antakse üks kuuteema ja sellest teemast blogimine on kohustuslik, kui reeglit ei täida, siis bye-bye!
Kui vaadata selle kuu teemat, siis enamik hakkaks võib-olla kirjutama raamatutest, mida nad viimati lugesid või mis hetkel on kaunistamas nende öökapi pealset. Kuid nagu mulle omane, siis teen väikese vingervangerduse ja räägin hoopis oma kiiksust, mis on samuti seotud lugemisega. Ma ei ole veel uurinud, et kas mul on mingisugune hälve või sündroom, aga ma tõesti loen näiteks selliseid asju nagu:
a. Mitu vee- või mahlalonksu joon.
Tavaliselt ma eelistan juua 20-ne lonksuni, aga kui see ei õnnestu, siis joon näiteks 8 lonksu ühe reklaamipausi ajal ja järgmisel reklaamipausi jooksul joon 11, siis korrutan ning mida lähemale saan sajale, seda rahulolevam ma olen. Ega maailma lõppu ei tule, kui ma ei saa oma soovitud skoori või tulemust, aga annab korraks sellise hea tunde, et püstitatud eesmärk on saavutatud.
b. Loen oma samme.
Jah, seda ma teen tõepoolest, aga mitte koguaeg ja igalpool ja igal tänavajupil, vaid pigem siis, kui on üksluine tee või kui tahan kiiremini sihtkohta jõuda. Vahel teen ka nii, et kui auto sõidab minust mööda, siis hakkan numbreid loetlema ja loetlen neid kuni järgmise auto möödumiseni ja võib-olla teen ka nii, et kolmanda auto tulemiseni loetud arvu korrutan eelnevalt saadud summaga jne. Variante on erinevaid kuidas rehkendada. Muig, ma tegelt olen äärmiselt nõrk mates (tugev 3+).
No vot, ja kui sammude lugemisest rääkida, siis viimati lugesingi ma Tartus olles ära, et mitu sammu on Kuperjanovi ja Kooli tänava ristumisest kuni Näituse ja Kooli tänava ristumiseni, ehk et ma lugesin palju samme tuleb Kooli tänavatpidi liikudes. Kuna olen selline väike jupats, siis sain 448 sammu. Siin võib-olla muidugi erinevusi, sest mul läheb vahest lugemine sassi, kuna siblin nii kiiresti, et ei jõua lugemisega järele ja vahepeal ju pean oma juhtkoera ka korrale kutsuma, kiitma või keelama ning sellest tulenevalt võivad mul mõned sammud kaotsi minna või juurde lisanduda.
Aga, et te ei arvaks, et ma olen täielik külamats ja üldse raamatuid kätte ei võta ning tähti ei tunne ja kõnet ei mõika, siis loetlen kolm viimast raamatut, mida lugesin:
a. "Cowboy & Wills A Love Story" Monica Holloway
Autistlikust poisist, tema perest ja ühest koerast, kellest sai poisi kõige suurem sõber ja abiline, kes aitas Willsil maailmaga kontakti luua. Soovitan soojalt :)
b. "Liivamülgas" Victoria Holt
Noorest kaunist koduõpetajast, kes läheb ühte rikkasse perre, sõbruneb ja armub ning samas hakkab otsima vastuseid müstilistele kadumistele ja mõrvale. Raamatu lõpp on äärmiselt põnev. Jällegi soovitan väga lugeda :)
c. "The Fault In Our Stars" John Green
Hmm, see raamat ei vaja vist pikemat tutvustust, kuna kinodes jooksis ka selle raamatu põhjal vändatud film. Kuid pean nentima, et film oli paras kräpp ja ma ei saa aru, mida need inimesed seal kinosaalis ulgusid. Raamat oli ikka tõsiselt mitu korda parem. Kiku veel reklaamis, et ma saan täiega nutta. Lugesin siis raamatut suure elevusega, et noh, millal ma juba ükskord nutma saan hakata. Mul oli raamat peaaegu läbi, aga mina polnud ikka veel ühtegi pisarat valanud. Selle peale hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et kas mul on tõesti südame asemel üks külm kivi... Aga eii, lõpuks pigistasin endalt selle pisarakese vägisi välja.
