Kunagi ammu, kui selline reality show nagu "Naabrist Parem" alles esmakordselt Eesti teleekraanile jõudis ja kus üheks võistluspaariks olid saarlased, noored kiiksuga kunstihinged ja veel neli noort, keda ma hetkel enam ei suuda meenutada, siis tol ajal ma veel nägin ja maru põnev oli jälgida, et mismoodi ühed suhteliselt ehitusvõõrad noored teostavad ehitustöid ja siseviimistlust. Vahepeal on vist veel neid saateid olnud, sest see praegune on vist juba neljas hooaeg? Ma ei tea, kus ma vahepeal elanud olen, aga mina neid vahepealseid saateid pole näinud ja pole ka kuulnud neist suurt midagi. Võimalik, et mul oli just sel vahepealsel perioodil tegemist oma nägemise kaotusega. Ja no ma olen üpris veendunud, et ega ma millestki olulisest ilma pole jäänud, eriti kui vaatan nüüd seda praegust hooaega.

Mulle tegelikult kõiksugu sellised siseviimistlus ja sisekujundus saated meeldivad, kuna sealt võib vahel päris kasulikke ja ägedaid ideid üles korjata ning saab ühtlasi väärt nõuandeid kõrva taha panna, et mida kasutada, kuidas kasutada või hoopis mida kindlasti mitte teha jne. Aga praegune saade... Ausalt mul on nii kurb vaadata neid noori, kes lihtsalt visatakse järjekordse võistluse ette ja kästakse näiteks üks sein poole tunniga ära tapeetida. Nagu päriselt või? Palun näidake mulle meistrit, kes tapeedib teil poole tunniga korrektselt ühe seina ära. Ma olen üpris kindel, et üks korralik ja asjatundlik töömees saadaks teid selle poole tunni jutuga pikalt. Ta ei hakkaks isegi üritamagi põlve otsas tapeetimist, sest meister ei lubaks endale sitanikerdamise taset. Isegi mina, kes olen vist ainult paar korda elus olnud tapeetimisel abiks, võin öelda, et see pole mingisugune lasteaialapse käsitööring, kus lõigatakse ja liimitakse. Paanid on tarvis välja lõigata ja lõigata nii välja, et need hakkaks mustrisse jooksma. Liimisegu on tarvis valmis teha ja ala, kus hakkad paane liimiseks tegema tuleb iga paani jaoks ette valmistada, et järgmine paan ei läheks õigelt poolt liimiseks. Kui paan on seina asetatud, siis tuleb seda siluda ja harjata, et ei jääks õhumullikesi jne. Ei noh, mida ma siin seletan ja räägin. Usun, et teate seda isegi, aga see ajab lihtsalt närvi, mida neid noori pannakse tegema. Mis valemiga nad peaksid terve seina 30 minutiga ära tapeetima, kui räägime kvaliteetsest ja korralikust tööst, mitte aga rapsimisest. Mis valemiga? Ja siis laotakse lademes miinuseid, et no siin on vähe liimi, siin ei jookse muster kokku ja no see pole korrektne...
 

Või siis nüüd selle nädala saade, kus noored pidid põrandakatet panema ja vist ei tasu mainidagi, et jällegi ajalimiidiga. Alguses ei öelda neile suurt miskit ja pärast, siis kui võistlustööd ära hinnatakse, tuleb tõsise näoga hindaja ja alles siis annab väärt nõuandeid, et kuidas oleks võinud ja pidanud põrandakatet paigaldama. No aitüma, ole isegi meheks! Miks enne ei anta? Või siis see pahteldamise teema, kus noortele anti 5 mintsa, et mingu leidku selle aja jooksul Bauhofist 5 asja, mida neil võiks endi arvates üheks korralikuks pahteldustööks vaja minna. For real? Siis ei oleks nagu hullu, kui ma võiksin 10 asja korvi laduda, aga need viis asja olid põhimõttelised sellised must have tarvikud pahteldamiseks. No ja loomulikult oli seal noori, kes võtsid valesid asju, aga et saada lõppudelõpuks endale õiged tööriistad ja abivahendid, siis iga vahetusega läks neile miinus kirja, mis pole ju üldse reaalse tööga seotudki. Näiteks üks paar- Triin ja Tanel, kes näe ei tahtnudki miskipärast rohkem miinuseid kirja saada, aga kuna pahtlilabidas oli vale suurusega, siis naine pahteldas papitükiga, mille sai selle tööriista karbi küljest, kus oli mitte nii vajalik pahteldamis tarvik sees olnud.
 

Kuskilt lugesin, et need võistlused on just televaatajate jaoks korraldatud, et need mängud olevat vaatajamagnetid. Ma ei tea, kelle jaoks selline põlve otsas nikerdamine magnet on ja kes silmad punnis vahivad ekraani, et näha kuidas noored koguaeg teevad vigu  ja rapsivad. Mina tahaks näha ikka kvaliteetset tegemist ja tulemust. Eriti, kui arvestame, et need korterid lähevad pärast ju müüki. Kui mul oleks tagataskust sellist raha võtta, siis ma ei ostaks isegi relva ähvardusel mitte ühtegi nendest korteritest, sest koguaeg näidatakse, mis feile ja apsakaid seal juhtub ja seda mitte nende noorte süül, vaid saatetegijate ebanormaalse formaadi süül. Saatesse kandideeris juttude järgi ligi 1000 paari. Võtnud siis nende seast need ehitustöölised ja siseviimistlejad, kellel oleks aega kõiksugu muude jamadega tegeleda.
 

Lisaks on mind kui lastetut alates esimesest saatest peale vaevanud selline "olmeküsimus"- kuhu need noored oma tulevased maimukesed kavatsevad panna? Keldrisse? Pööningule? Kummutisahtlisse? Kui ma õigesti aru olen saanud, siis kõik need korterid on seal 2-toalised. Ma eeldaksin, et kui kogu oma higi, vaev, veri ja energia panna sellisesse ebanormaalsesse saateformaati ja loota, et sellest saab minu tulevane unistuste kodu, siis ma eeldaks, et elamine oleks vähemalt 3-toaline.

Täna peale seda, kui sain siraka läpaka laadijalt, panime ta lahasesse. Lahas koosneb siis kahest mahlapulgast ja teibist ja tundub, et täitsa toimib (nagu uus). Loodan, et see lahas peab piisavalt kaua vastu, sest mul pole mõtet hakata uut laadijat ostma, kuna võib juhtuda, et pean üleüldse uue läpaka soetama. Mul nimelt pole enam mitte läpakas, vaid Lenovo lauaarvuti, sest ilma laadijata ei suuda mu rüperaal kohe üldse ärkvel püsida. Ma ei teagi nüüd, et kumb oleks mõtekam, kas soetada täiesti tuttuus arvuti koos kogu varustusega või piirdun ainult uue aku ja laadijaga, mis tegelikult võib juba rohkem kui pool läpaka hinda maksma minna. Aga noh, seniks kuni see veel hingitseb mul siin, siis ma veel ei jookse ummisjalu elektroonikapoodi.

Kusjuures, kas teie olete kursis või oskate äkki mulle infot jagada, et mismoodi on kõige kasulikum läpaka akut laadida? Ma ei ole sellest siiani aru saanud.  Kas juhe võib koguaeg taga olla või pean kohe lahti ühendama, kui näitab, et aku on full ja siis lasen jälle peaaegu tühjaks ning siis jälle laadima.Praegu ma ei saa küll enam midagi päästa, aga lihtsalt tuleviku mõttes uurin, sest kui ma peaksin kunagi uue arvuti saama, et siis olen tark ja oskaksin hoida ja säästa. ...

Eile oli siis see ajalooline päev, mil külastasime notarit, kus korter kirjutati meie nimele ja saime võtmed kätte. Peale notarit läksime tähistasime korteriostu Eedelweissi restoranis, aga kui korraks teemas teha kõrvalpõige, siis on minu meelest Eedelweissi menüü ja toitude maitsed kahjuks võrreldes algusaegadega kõvasti alla käinud...kokk vahetunud vms). Õhtul käisime ka korteri pealt läbi ja arutasime, et kuidas võiks reedel mööblit paigutada ja mis oleksid sellised esmased kiireloomulised asjad, mis vajaksid ära tegemist. Kuigi ilmselgelt olime ju varem ka seda korterit vaatamas käinud ning mul oli üldpilt enam-vähem korterist olemas, kuid siiski kõiki nurgataguseid ma polnud veel üle katsunud, sest müüjate juuresolekul ma ei tihanud piinliku täpsusega uudistada või öelda, et ma ei saanud veel päris hästi aru, mismoodi see või too ruumpaikneb teise ruumi suhtes. Need müüjad olid nii lahked inimesed, et nad oleksid olnud vist sellisel juhul nõus istuma ja seletama mulle hommikuni korteriplaani.

Eile parandasin siis selle vea ja käisin üksipulgi kõik läbi. Vahepeal käskisin Joosepil kuskile teisele poole toanurka seisma jääda ja minuga rääkida, et mul tekiks kujutluspilt tubade suurusest ja laiusest jmt. Ma olen ikka üliõnnelik, sest oma kodu saamine on minu jaoks alati olnud üks suurimaid unistusi. Lisaks on ka see väga oluline aspekt suhtes, et mees mõtleks tuleviku peale ja ühiselt rajataks miskit püsivamat ning ei elataks ainult päev korraga. Mõni asi peab elus ikka kindel ka olema ning selleks võikski olla kaaslane ja kodu ehk koht, kus alati saab akusid laadida ja tead, et kuskil ei liigu ringi n-ö see päris korteriomanik, kes võib põhimõtteliselt suvalisel ajal tulla teatega, et rohkem üürilepingut ei pikenda ja adjöö. Lõputult ei jaksa ju ka inimesed kolida ja ma pigem maksaks laenu pangale ning tean, et selle tulemusel saab korter päriselt meie omaks. .

Kuna selle korteri müüja on ühtlasi meile ka naabriks, siis eile õhtul, kui OMA korteri peal ringi askeldasime, siis tuli läbi korraks ka naabrimees, sest tal paar topist veel korterist ära viia (ta nimelt jahimees). Lisaks tuli jutuks ka küttepuud, köögi- ja aknavalgustused, ahjusiibrid ja niisama muud korteri juttu, kui äkki naabrimees siis ütles: "Novot, ega te vist ei ole ju pimedas seda korterit näinudki..." (kell oli seitse läbi ja õues oli päike loojunud).  

Khm, mina nagu ma olen (suure suu ja sarkasmiga) kohe ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja kinnitasin innukalt, et jaaajaaa, näe, ei ole tõepoolest pimedas siin seda korterit näinud ja kukkusin naerma (the usual thing). Naabrimees ainult kerge naeruga muigas ja ütles veidi punastades: "Sa veel naerad selle üle, aga mina sain alles hetk hiljem aru, et mis ma öelnud olin."

Aga mulle väga meeldis selline lause, sest minu meelest näitab see seda, et inimene ei ole krampis ega mõtle igat sõna läbi, mida hakkab rääkima, kartes, et issand-issand, äkki ma ütlen midagi valesti või haavan inimest. Ma arvan, et nii enesekesksed ei saa ega tohiks inimesed olla, kes nõuavad, et teine inimene peab mingisugust kõnelemiskoodeksit jälgima, et Jumala eest ei solvaks vestluskaaslast.

Sama hästi võiks öelda, et ma olen allergiline ja tundlik sõnale "munarest" ja võib-olla on mul sellega mingisugune isiklik trauma ja iga kord hakkan nutma ja räuskama, kui keegi kasutab sõna "munarest" või teeb sellega seonduvat juttu.

Kui ma mingi aeg tagasi kirjutasin korteri sisekujundusest, siis ma vahepeal olen jälle ümber mõelnud :D No köök on kindel mis kindel, see tuleb lilla ja kollasega, aga kui ma eelmises postituses kirjutasin, et elutuba võiks tulla värske leheroheline, siis nüüd puhuvad mul juba teised tuuled peas ja mõtlen, et seinad võiksid ikka tulla mahedat lillakat tooni (üks sein võiks siiski olla äkki mingisuguse teistsuguse värvi lisa või varjundiga). Aga noh seda asja veel vaatab, sest üks asi on kindlamast kindlam- nimelt peaaegu ükski värvivalik pole päris kindel, kui see pole veel seina peale saanud. Päris naljakas on mõelda, et mismoodi võiks nägijatele minu, kui pimeda, kujutlev kirjeldus ja arutelu värvide üle kõlada... Kas nii...

a. Öäk, ma siiralt loodan, et sellist jubedust endale koju seinale ei pane.

b. Mul pohlad...ise peab elama seal, ainult mehest on kahju. Kuid eks kõigil on maitsed erinevad.

c. Ooo, päris lahedad mõtted (hah, kahtlustan, et seda viimast mõtteviisi või arvamust pole peaaegu mitte kellegil, aga küll te näete veel, kui armas ja äge minusisekujundus tuleb...made by blind...võiksin selle oma kaubamärgiks võtta). 

Praegu on meil köögimööbel valge, aga mina tahan naturaalsest täispuidust ja sellise tumedama õlivahaga töödeldud kapipindasid (samamoodi ka elutoa mööblit ja esikukappi). Magamistuba on hetkel minu peas kollane, selline soe, mõnus ja pehme. Mul oli vahepeal mingi teine värv ka mõtteis, aga Joosep ütles, et tema intensiivset tooni magamistuppa ei taha, sest see on ikkagist koht, kus inimene peav saama puhata ja ma olen üldiselt sama meelt. Vannituppa tahan siis samuti tumedat puidust kappi ja seinad võiksid olla kaetud selliste pisikeste mitmevärviliste kahhelplaatidega (malbe roheline, kollane, oranž, meresinine või türkiis, beež ) ja siis dušinurgal oleks selline tumendatud klaas ees ning väga tahaksin seda "dušisegistit", mis paigaldatakse lakke. Vannitoas kasutaksin elevandiluukarva rätikuid ja kuna meil on vannitoas ka pisike aken, siis sinna võiks panna bambustaime ja muu träna oleks punutud korvides. Ühesõnaga minu mõistes tahab vannituba saada palju pappi, sest uut kaksiksüsteemset boilerit on ka vaja, kuna saame soovi korral sooja vett ka pliidi kütmisel. Kõiksugu asjalikke san-tehnika tooteid leidsin siit.

Mnjah, ma läksin jälle sujuvalt üle kodusisustamisele ja unistamisele. Igatahes homme viime mööbli ka sisse ja siis hakkab pöörane lahtipakkimine ja sisseelamine.

Selle kolimisega on mul kõik asjad unarusse jäänud. No näiteks minu töökohustused on jäänud täiesti tahaplaanile, kuid ma loodan, et inimesed suhtuvad sellesse mõistvalt. Täna lunastasin vähemalt oma eelmise nädala patu ja käisin siis täna lastel juhtkoeraga külas. Nii ma siis jooksengi nagu orav rattas, kellel on ilmnenud esimesed mäluhäired ja väsimuse tundemärgid, sest vähe sellest, et ma unustan oma kohtumised ära, siis täna näiteks koju sõites jäin ma  bussis magama (ma olen varem ka jäänud, selles polegi midagi trastilist, aga täna ma jäin ikka konkreetselt magama). Mingi hetk siis avasin unesegaduses silmad ja üritasin aru saada, et miks buss seisab või mis üldse toimub, kus ma olen, kui äkki ma tulin unekoomast välja ja meenus, et ahjaa, ma sõidan ju koju. Kuid, kuna buss seisis, siis mõtlesin, et tark oleks vist uurida, et kus me oleme ja nii ma tegingi. Just nii ma küsisingi "Kus me oleme?". Ei mingit viisakust, et "Vabandust, mis koht see on?". Minu kõrval istuv noormees vastas siis, et Kilingi-Nõmmes. Mu kott lendas sellisel ülehelikiirusel õlale, koer vahekäiku ja ronisin robakirobaki üle noormehe, ise samal ajal ähmis häälel lausudes: "Issand küll! Ma pean siin maha minema!"  (tuli igati kasuks istuda bussi kõige viimases reas akna all, muig, kiiretes olukordades äärmiselt kasulik ja praktiline- mitte).

Ahjaa, kodus veel avastasin, et ma olin terve aja linnas olles uhkelt ringi patseerinud lahtise püksilukuga...mnjah, ma olen väss.

Me siin vaikselt peame Joosepiga aru oma korteri sisekujunduse küsimuste üle. Fakt on see, et minul on peas igasugu mõtteid ja lahendusi, aga ma ei suuda hetkel lõppvarianti välja valida ja olukorra teeb keerulisemaks ka see, et mul pole päris vabad käed, sest ega ma sinna korterisse üksi elama ei asu. Seega peaks soovituslikult ka natuke mehe maitse eelistustega arvestama...soovituslikult :D

Hetkel on ainult paar asja kindlat...see, et köök ja elutuba on avatud planeeringuga ning köök tuleb tume sirelililla ja kollasega. ja kuigi elutuba on hetkel helelilla, siis pikemas perspektiivis näeksin ma elutuba leherohelisena, mille üks sein (näiteks diivani tagune sein) võiks olla triibuline. Sisustuse poole pealt võiks diivan olla tumelilla koos leheroheliste ja triibuliste dekoratiivpadjakestega. Kuna hetkel ei ole võimalik Joosepile eraldi töötuba planeerida, siis tuleb talle elutuppa töönurk, mille eraldame spetsiaalse ja praktilise riiuliga (kui see riiul saab tellimustööna valmis, siis

teen kindlasti pilti ka). Köögi ja elutoa mõttelist osa eraldab ilus täispuidust söögilaud. Mulle täiega meeldivad söögilauad, sest minu meelest on see nii äge, kui saab pidulikel sündmustel laua katta ja ühiselt pere ja sõpradega laua äärde istuda.

Hetkel on meil päevakorras ka uue diivani valimine. Kui algselt tahtsime nurgadiivanit, siis paraku Joosepi töönurk võtab elutoast arvestava ruumi enda alla ära ja nurgadiivan ei jääks oma massiivsuse tõttu enam ilus. Seega peame hetkel leidma kahe- või kolmekohalise diivanvoodi. Diivanvoodi sellepärast, et meil käib arvestav hulk sõpru külas, kes tavaliselt jäävad ka öömajale ning seepärast on see üks oluliseimaid detaile, et diivan käiks voodiks ja sisaldaks mahukat pesukasti.

Kuna ma ei hängi niisama mööblipoodides ringi ja veel vähem vahin ma silmad punnis kaupade hindu (või no ma vaataks, kui ma näeks, aga üldiselt elan ma üheksa aasta taguses maksumaailmas) ja seega ehmatasin ma eile õhtul endal kõhu lahti, kui vaatasin tänapäeva uute diivanite hindu.

Tsiises, nagu päriselt! Ma arvasin, et saame uue diivani mingi 250-350 eurtsiga kätte, aga ilmselgelt olin ma liiga naiivne. Normaalsete ja korralike diivanite hinnad algavad alates 500 eurtsist ja võivad küündida mis iganes summani, eriti veel, kui tahame originaalvärvist teist värvi kangast diivanile. Ja kui ma alguses naersin Joosepi välja, kui tuli minu juurde jutuga, et äkki esialgu laseme vanale diivanile lihtsalt uued katted õmmelda, siis nüüd ei tundugi see jutt enam nii naeruväärne. Uuel nädalal, kui Soomest tagasi tulen, siis kohe esimese asjana hakkan kribinal-krabinal hinnapakkumisi küsima, sest ma väga hetkel isegi ei kujuta ette ka, et kui palju see lõbu maksma võiks minna. Kui kellegil teist on veel soovi oma diivaneid, tugitoole või mis iganes mööblit lasta restaureerida, siis siit, siit ja siit leiate selle kohta infi. Aga võib-olla on mõni minu lugeja eriline nobenäpp ja kuldsete kätega õmbleja, siis võib samuti oma pakkumise teha ning kindlasti teen pärast meie ilusast ja n-ö uuest diivanist ka pildid.

Ma ei tea, kui paljud lugejad teavad, et millised ühed juhtkoera rakmed välja näevad. Kui ei tea, siis saate vaadata siit

. Eks neid rakmeid on ka igasuguseid, mida kallimad rakmed, seda fäänsimad ja mugavamad. Mul on kasutusel olnud juba mõnda aega suhtelised vanad ja natuke loguks muutuvad rakmed. Lisaks häirib mind räigelt see, et praegused rakmed on mingi kolme erivärvi nahaga kokku monteeritud...I hate that shit! Mulle üldiselt meeldib, kui asjad on toon toonis vms. Ja ärge tulge mulle ütlema, et Sa oled ju pime ja nagunii ei näe, et mis värvi miski asi on. See on kõige debiilsem lause üldse, mida mulle öelda. Ma kõigi pimedate eest ei julge sõna võtta, aga minu puhul kehtib küll see reegel.

Sain siis oma uued rakmed kätte, ilusast beežist nahast ja puha, ainult ühe väikese agaga...pannal, millega ma kinnitan rakmed ümber koera kere, ei lukustu ära. Veel on vaja lasta teha nahast kaks aaskinnitust. Noh, mis siis ikka. Helistasin Kikule ja küsisin, et kas viitsib minuga sadulsepa juurde kaasa tulla. Kiku muidugist uuris, et kus see sadulsepp asub, mille peale ma teatasin, et see ongi Tema ülesanne see info välja uurida...hihi ja nii ma rikkusingi Kiku lebo päeva ära. Üks sadulsepp pesitseb siis Raua tänaval, kuid enne ei riskinud sinna minna, kui polnud helistanud ja uurinud kas see koht on üldse avatud.  Neil oli vist kodukas ka, aga ärge muidugist kodulehtedel oma lahtiolekuaegade kohta infi jagage, sest muidu võib juhtuda, et mõni klient tulebki muidu päriselt õigel ajal kohale - pole vaja! Helistades selgus, et sadulsepp oligi linna peale asju ajama läinud, kuid viisakalt uuris, et mis mul mureks. Jõudsin vaevu ära mainida "juhtkoera rakmed", kui teiselpool toru karjatas mutt: "Mis asja?!" Ma siis selgitasin, et millega tegu, aga pmt saatis mu pikalt, kuid õnneks soovitas ühte kingseppa, kes pidavat väga korralikku tööd tegema.

Kuna kingsepp oli Kiku lähedal, siis võtsime rakmed kaasa ja seadsime sammud kingsepa salongi. Loomulikult polnud meistrit kohal ja alguses nagu vist ei tahtnud isegi seda tööd vastu võtta...noo, et meistrile jätta vaatamiseks. Kuid hetk hiljem mõtles ümber ja võttis mu numbri ning lubas kindlasti tagasi helistada. Lõpus veel ütles: "Noo, eks vaatame, mida meister ütleb ja mis siis kah hinnaks tuleb...ma vaatan, et Teil on ikka selline uhke ja kallis koer... noo, et vaatab seda hinda siis hiljem..." Ütleks, et tädil kukkus see nüüd küll eri nõmedalt välja, nagu ma oleks mingi mimm, kes laseb eritellimusega oma chihuahuale kotti õmmelda, kannan seljas Itaalia pitskleiti ja sõidan roosa Wolkswagen Beetle'ga. 

Mul jäigi nüüd lõpuni selgusetuks, et kas sai üldse aru, et ma olen pime ja see pole lihtsalt mingi suvaline koer mingi uhke rakendusega, või kas proua tõesti arvas, et ma ostsin ise endale 6500€ maksva juhtkoera, või on mulle tõesti otsaette suurelt kirjutatud "ropprikas...võtke palju raha!"?

Igatahes ma jään suure huviga järgmise nädala esmaspäeva ootama, et kuulda kas mind üldse võetakse jutule ja millise kirve hinna nad mulle, kui väga rikkale mutile, kah keevitavad. Teadmata, et ma tegelikult elatun oma töövõimetus ja puude rahast, mida kõik ülejäänud Eesti kodanikud higi ja verega teenivad ja riigikassasse maksavad ning muidugi ei tohi unustada Joosepit, kes ka töötab ja pole selline nagu mina...tööluusija...või noh, ma teen vabatahtlikku tööd, kuigi tahaks ka päris tööd, aga selliseid on vähe, kes julgevad enda meeskonda nägemispuudega inimest tööle võtta, sest eelarvamusi on fakking palju.