Kui olime Joosepiga Kliinikumi parklasse jõudnud ning veel viimased minutid vaikuses autos istunud, suundusime hetk hiljem EMO sissepääsu juurde. Kohe kui sisse saime, täitsime paberid, sain endale randmepaela ning üks noor meditsiiniõde viis mu endaga kaasa, et mõõta rõhku, tegi EKG ning toksis midagi arvutisse.
Samal ajal kui ma toolil istusin küsis ta, et ega ma juhuslikult see Kai pole, kes blogi peab, mispeale vastasin, et juhuslikult olen küll. Selle peale muutus ta nii rõõmsaks ja ütles, et jaaa, ta töökaaslane oli just täna hommikul blogist lugenud, et sain kõne siirdamisele ja ta olevat olnud nii elevil ja siiralt rõõmus minu pärast. Ma olin muidugi südamepõhjani liigutatud, et mul on nii palju kaasaelajaid ja seda igast Eestimaa otsast. Hea, et ma sinnasamma ära ei sulanud nagu varakevadine lumememm.

Andmed sisestatud ja muljed vahetatud, liikusime käsikäes naerdes ja rõõmsalt lobisedes röntgenisse, sest enne kui mind lahti lõigati oli vaja teha kõhuõõnsusest ja vaagnast pilt. No et oleks ikka päris selge, kuhu need organid mahutada. Olin end juba poolest kerest paljaks koorinud, kui sain ehmatusega teada, et radioloogiks on noor meesarst. Ja ma olin seal nagu issand jumal küll, palun halasta mu peale ja pane mulle palun silmapilkselt kohe kõik riided selga tagasi! Ma tean-ma tean, nende jaoks pole hsee ilmselt midagi erakordset, et järjekordne poolpaljas naine seisab nende ees, usual day as always, aga see ei lohuta mind sugugi, sest imelik on mul ikkagi. Tunnen end alati nii kohmetult, et tahaks end iga kord sündsalt lina või kätega kinni katta.
Kui röntgenist tagasi tulin ja uuesti Joosepi kõrvale maandusin, siis küsis ta esimese asjana, et kuidas ma seda teen? Ma ei saanud esiti aru, et millest ta räägib, mida ma kuidas teen. Ta siis selgitas, et lähen mina võhivõõra inimesega teise ruumi, viis minutit hiljem tuleme koos naerdes ja juttu puhudes tagasi, nagu vanad sõbrannad muiste, et kuidas ma seda teen? Ma vaatasin talle nõutult otsa, sest ma ei tee ju mitte midagi erilist, ma lihtsalt olen mina ise. „No just, Kai. Sinus on midagi, mis mõjub inimestele vabastavalt, pannes neid tundma nagu te oleksite juba ammusest ajast parimad sõbrad. Ma ei tea mitte kedagi teist, kes suudaks nii ruttu võita inimeste südameid ja usaldust,“ selgitas Joosep. Minu jaoks aga täiesti tavaline.

Edasi tuli kuskilt osakonnast keegi hooldaja ning saatis meid uroloogia ja siirdamis osakonna intensiivpalatisse. Seal anti mulle pidžaama ja mõni tund hiljem ka esimesed immunosupressandid, et hakata vaikselt juba mu immuunsust alla suruma. Siis tuli hooldaja ning aitas mul trombisukad jalga venitada. Ma küll ei näinud, kuidas nad mul jalas istusid, aga sellest hoolimata tundsin ma end nendes väga kauni ja seksikana. Ja kui ma sain teada, et need on veel valge-lilla triibulised, kaks minu lemmik värvi lisaks roosale, no siis olin ma lõplikult müüdud. Olin päris kindel, et ma pakin need koju kaasa ja hakkan neid seeliku või kleidiga kuidagi sedasi kandma, et lõppude lõpuks ei saa mitte keegi aru, et mul on trombisukad jalas, haha. Aga võin juba etteruttavalt teid maha rahustada ja öelda, et need paraku jäid minust haiglasse maha, kuna pärast oppi olid neil vereplekid ja joodiplekid ja sada muud „võluvat“ plekki, mistõttu ei tundunud nad enam peale selliseid katsumusi sugugi nii ilusad. Nii et võite rahuliku südamega hingata, ma vaene pime inimene ei silka trombisukkades mööda linna ringi.

Oodata tuli tegelikult väga kaua. Haiglasse kutsuti meid kella kaheksaks ning vahepeal oli kell tiksunud üheteist peale. Joosepil oli selle aja peale kõht tühjaks läinud ning talle toodi putru ja võileiba. Mina ei saanud paraku midagi. Olin eelmisest õhtust saati söömata ning enne oppi sain vaid mõned lonksud vett, et hiiglaslikud tabletid alla neelata.
Aa, ja enne sellist pikka operatsiooni antakse patsientidele ka lahtistit ja ütleme nii, et seda ei manustata suukaudselt. See oli vast kõige ebameeldivam protseduur kogu selle ettevalmistuse eel. Ei midagi valusat, kõigest mõni sekund sealsamas voodis, aga lihtsalt ääretult ebamugav, kui keegi seal tagaotsas oma pastatuubi ja kummikindaga sudib. Üritasin seda nüüd võimalikult siivsalt seletada. Ehk õnnestus.

Kui kõik protseduurid ja ettevalmistused tehtud, siis pikutasin niisama voodis, mängisime kordamööda elektrivoodi puldiga, unelesime ja rääkisime Joosepiga niisama juttu. Kui siis üks hetk astus palatisse kirurg. Ütles, et usub, et saan umbes kell kaks opile, et hetkel võetakse organeid välja ja et sellega läheb veel pisut aega. Peale mida ta lahkus. Ma olin hetkeks sõnatu, lebasin liikumatult voodis ja seedisin äsja kuuldut. „Nad siinsamas lõikavad praegu kellegi seest organeid välja, siin samas,“ sosistasin ma šokeeritult Joosepile. Ma polnud arvestanud sellega, et mu doonor tuleb siit samast Eestist, sest variant oli, et tuleb ka mujalt. Kuid hiljem tõesti selgus, et minu doonoriks oli keegi nooremapoolsem naine Eestist. Ma vahel siiani mõtlen selle inimese peale ning sellele, et kusagil on keegi, kes kaotas endale väga kalli ja armsa inimese. Kellegi, kes võeti ootamatult nende eludest ära. Seda enam tunnen ma kohustust hoida oma uusi sõpru veelgi hoolikamalt, suhtuda lugupidamisega nii siirikutesse kui oma kehasse, sest need on saadud kingituseks kellegi elu hinnaga. Ning kuskil sügaval südamesopis kannan ma seda peret endaga alati kaasas.

Lõpuks hakkas kell liginema kolmele ning intensiivpalatisse tuli kõne opisaalist, et mind oodatakse. Hooldajad panid mulle krõpsudega õhukese ürbi selga ja mütsikese pähe ning sussid jalga ning heitsin voodisse teki alla ning mind viidi mööda pikki koridore, liftiga kuhugi (ma ei saanud aru, kas üles või alla) ning peagi ütles keegi Joosepile, et siit tema kahjuks enam edasi tulla ei saa. Ta oli terve selle aja koos minuga kaasa liikunud, hoidis mul käest kinni ja kinnitas igal sammul, et on minu kõrval ja et kõik läheb hästi. Mu silmad olid veekalkvel, noogutasin talle, endal süda sees värisemas. Püüdsin isegi natuke naeratada, kuid ei suutnud.
Enne, kui Joosep maha jäi, kallistas ta mind korra veel tugevasti ja andis põsemusi ning seejärel libiseski mu käsi tema soojast peost välja. Püüdsin kõigest väest oma mõtteid mujale saada, sest teadsin, et kui nii edasi läheb, siis hakkan sealsamas lihtsalt südantlõhestavalt nutma. Kuid ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud argiseid mõtteid mõelda, ma ei suutnud, klomp oli kurgus. Ja siis see juhtus. „MA ARMASTAN SIND, KAI!“ hõikas Joosep läbi uste mulle järele ning ma oleksin nii väga sel hetkel tahtnud tema juurde joosta, teda veelkord kallistada ja paluda, et ta tuleks minuga opisaali kaasa. Tean, naeruväärne, kuid nii ma tundsin.
Õde, kes oli tulnud operatsiooniruumi ustele vastu, märkas, et mul pisarad silmas, lohutas mind ning sõnas lahkelt naeratades, et kõik läheb hästi.

Opisaali jõudes heitsin lauale pikali, anesteesiaõde hakkas minuga koheselt tegelema, küsis küsimusi ja oli kuidagi hästi sõbraliku ja sooja olemisega. Sain talle ära räägitud, et milline ebameeldiv ja hirmutav kogemus oli mul dialüüsitoru paigaldamisel. Et kuidas ma ei suutnud peale narkoosist ärkamist arstidele ja õdedele märku anda, et olen ärkvel, kuna keha oli halvatud. Ja nii nad seal toimetasid mu kallal, vasaku käe küljes oli vererõhumõõdik, kehale pandi klemmid ja parema käe küljes oli juba esimene kanüülgi sees. Nad olid nii professionaalsed. Teate nagu oleks varemgi seda teinud.
Olin juba täitsa rahulik, suutsin isegi juba naeratada, sest pinge oli maas, kui opisaali sisenes keegi tehnik ja ütles „ma tõin neeru, panen kasti siia maha“ ja ma olin seal nagu ee, ookei, ma olen nüüd valmis tuttu jääma.

No vot, selline oli siis siirdamisele eelnenud ettevalmistus. Eks ma pisut lühendasin, sest muidu tuleks sellest ilmatu pikk postitus, kuid kõik oluline sai kirja ning juba järgmises postituses räägin sellest, mis olid minu esimesed tunded peale kahe organi siirdamist, palju mul juhtmeid küljes oli, kuidas ma füsio abil esimest korda voodist püsti tõusin ja miks ma tema peale oksendasin ning kõigest muust põnevast.
Kui jätsin midagi rääkimata, siis küsige julgelt kõike, mis teile huvi pakub.                

Ma pole viimasel ajal üldse leidnud aega, et blogisse jõuda.Kuid nagu enamus teist teab, siis seekord oli mul päriselt ka vabandus mitte blogimiseks olemas. Noh, teate ju küll, käisin siin siirdamisel või nii. Kusjuures, haiglasse minnes tarisin ma arvuti ka kaasa, aga olgem ausad, see oli suht pointless, sest ma võtsin selle täpselt kaks korda kotist välja.. ja ilmselgelt mitte blogimiseks. Aga nüüd olen ma siin ja nagu ma suure suuga lubasin (vähemalt ma arvan, et ma kusagil midagi sellist olen teile lubanud), siis panen jõudumööda kogu siirdamisega seonduva info kirja: kuidas läks siirdamine ja opist taastumine, kuidas ma juba teisel päeval törts füsio peale oksendasin, miks ma kolm päeva järjest nutsin, miks olin oodatust kauem haiglas jne jne.

Nii, aga alustame siis algusest…
Esmalt tahan rääkida sellest, kuidas ma üldse selle kauaoodatud kõne siirdamisele sain ja milline oli minu reaktsioon. Olles eelnevalt kuulnud kõiksugu lugusid sellest, kuidas inimesed on suhteliselt apaatselt reageerinud (mitte et neil oleks ükskõik), lihtsalt osad neist on ilmselt minisüdari või šoki saanud ja siis ongi super apaatsed olnud. Umbes et aa, siirdamisele jah, oookei, eks ma hakka siis vaikselt tulema. Või siis nagu üks tore proua, südamega asja juures olev koduperenaine, kes palus siirdamiskoordinaatoril natuke oodata, kuna tal olevat hetkel supitegu pooleli. Et ta keedab selle lõpuni ja siis tuleb.
Mina igatahes olin otsustanud, et mina ei kavatse mitte mingil juhul apaatseks jääda või hakata supikest lõpuni keetma. Mina kavatsen juhheitada, rõõmust püsti karata ja hõisata jeeejeeejeeee, ükskõik kus ma parasjagu siis ka ei oleks. Poes, bussis, trammis, tänaval, vahet ei ole, igal juhul rõkkan rõõmust ning teeme Joosepiga selfi, pöidlad püsti ja saadame kõikidele oma sõpradele.

25. veebruari õhtal sain siis selle jeejee-kõne ja milline oli siis see minu suurejooneline reaktsioon ja vastus koordinaatorile. Esiteks, ma olin (!) suht apaatne. Kuulasin koordinaatori jutu ära, et mis tal öelda on ja siis küsisin oma aasta küsimuse – kas pean kohe tulema? Ei, Kai, ei pea kohe tulema, aega on selle neeruga.Tule siis kui saad või kui lumi maas, aasta pärast või nii. Me viskame neeru selleks ajaks sügavasse. Ära üldse põe. Lihtsalt geniaalne. Paluks mulle nüüd aplausi ja lilli aasta idioodi tiitli puhul. Nii palju siis minu fank jeest ja kukerpallidest ja rõõmust lakke hüppamistest, et kogu maailm saaks ikka aru kui õnnelik ma olen.

Aga okei. Aasta idioodi tiitel käes, läksin ma tagasi messengeri koosolekule, sest kõne siirdamisele tuli just täpselt siis, kui mul oli EV105 kontsertetenduse järgne koosolek ning me andsime kirjeldustõlgiga oma tööandjale ülevaate Estonias toimunust. Kui koosolek hakkas lõppema, siis viimasena andsin tüdrukutele oma uudisest teada. Mäletan, kuidas nad olid nagu misasja? Sa tulid koosolekule tagasi, olles ise saanud vahepeal sellise uudise osaliseks ja siis istud jumala tuima näoga koosoleku lõpuni, meile mitte midagi ütlemata ja ma olin nagu jep, ma tahtsin selle kõige magusama kirsi kõige viimaseks jätta.

Peale koosolekut hakkasin ma loomulikult inimesi läbi helistama. Esimene kõne läks Joosepile, kes oli parasjagu linnas. Kui ma ütlesin talle, et ma sain just kõne siirdamisele, siis tema reaktsioon oli kuidagi nii tore ja armas. Ma kujutan ette, et just nii võivad reageerida väga paljud mehed, kelle naine on esmarase ja siis kui algab sünnitegevus, siis nad on kuidagi toredasti ähmi täis. Joosepil oli umbes sarnane reaktsioon, et oot, mis asja, nüüd kohe või, eee, äää, okei. Mida ma nüüd tegema pean, kas tulen kohe koju või palju mul aega on?
***
Järgmiseks helistasin emale, kes sellisel kellaajal on tegelikult juba voodis ja loeb raamatut ja hakkab vaikselt juba unne suikuma. Ema võttis kõne vastu ja küsis rahulikult, peaaegu et sosinal: „Jaa, Kai, räägi.“

Mina: „Ma lähen siirdamisele.“

Ema sama unise ja rahuliku häälega: „Mida?“ ja siis juba äkilisemalt (ilmselt kargas voodist istukile) „oot, misasja!? Siirdamisele!? Millal? Nüüd kohe või?“ (ei pea vist kaugelt otsima, kust on minu „terava pliiatsi“ stiilis küsimuste esitamise geen päritud,muaha).

Siis helistasin isale, kes reageeris väga isalikult, öeldes „ohoh, vägev!“, nagu oleks tema väike tütar just äsja millegi suurega hakkama saanud, ma ei tea, võitnud näiteks mudilaste maratoni. Veel helistasin siirdamis õele Elole, kes oli siiralt pisarateni liigutatud ja kuidagi nii südantliigutav oli kuulda, kuidas inimene mulle kaasa elas. Me olime just kümme päeva tagasi käinud haiglas analüüse andmas ning ühtlasi astusime ka Elo juurest läbi. Viisime talle kimbu roosasid tulpe, sest päev enne seda oli olnud sõbrapäev. Kui aga Elo esmaspäeval tööle tuli (siirdamine oli pühapäeval) olid tulbid lõpuks kõik oma kroonlehed maha langetanud. Kui Elo mulle seda lugu rääkis, siis ütles, et see oli kuidagi nii märgiline olnud, et meie kingitud lilled õitsesid täpselt nii kaua, kuniks mulle sobiv doonor leiti.
***
Ja loomulikult ei saanud ma jätta helistamata ka Kikule, kes ilmselt sõpradest tundis selle kaheaastase dialüüsravi vältel kõige enam huvi, kas ma sain uue neeru, küsides seda iga jumala kord kui helistasin või messengeri kirjutasin. Kuid Kikuga on selline lugu, et ta on veits nagu maal elav Milvi, kes on hommikust saati mööda peenravahesid roomanud, istutanud ja rohinud, loomi talitanud, heina vikatiga niitnud, keetnud-vaaritanud -küpsetanud ja siis õhtaks on nii läbi nagu tühi kartulikott, et poeb kohe peale aktuaalset kaamerat  koikusse ära. Lihtsalt selle erinevusega, et Kiku ei jaksa isegi aktuaalset kaamerat ära oodata, tema ronib juba kell viis õhtul oma tekikuhilaga  diivanile, vaatab sajandat korda Grey Anatoomiat või mediteerib end sõprade unenägudesse, et viia neid jalutama oma miljonivaatega korterisse või siis uurib planeetide, tähtede ja teiste taevakehade liikumisi, kiiruseid ja kes millal keda varjutab ja siis saadab põnevamaid fakte sõpradele messengeri (sry, ilmselt ajasin praegu suht pada, aga ma ei oska nii targalt kosmosest rääkida). Igatahes, fakt on see, et Kiku läheb suht varakult magama, umbes kell 21 magab juba õndsat und või kui ei maga, siis üritab magama jääda ja kui keegi peaks tema püha üritust häirima, siis võib ta väga kurjaks saada.
Etteruttavalt ütlen ära, et kell oli juba 21.. ja ma helistasin.

Kiku esimene lause mulle: „Parem oleks, et sa said neeru!“ (ma ütleks, et praegu seda siia kirjutades kõlab see veits nagu ähvardus, pluss ta oli suht tusane).

Mina: „Sain.“

Kiku juba palju rõõmsamalt: „Houly-mouly! Päriselt või?!“

Arvestades, millise „ülevoolavalt sõbraliku“ häälega ta mu kõne vastu võttis, siis kui suur tõenäosus on, et ma oleksin praegu elus ja kirjutaksin siin teile oma haiglamemuaare, kui oleksin öelnud eeem, ei, tegelikult helistasin ma niisama, et lihtsalt veits lobiseda ja küsida, mis teed.

Aga nii palju siis nendest perele ja sõpradele teatamistest. Kuna koordinaator ütles, et mul on kaks varianti, kas a. ma tulen ööseks haiglasse ja juba hommikul vara hakatakse mind opiks ettevalmistama või b. ma magan öö kodus ja pean hommikul hiljemalt kell 8 olema TÜ Kliinikumi erakorralises. Ma otsustasin viimase kasuks, sest esiteks, Joosepit polnud kodus ja teiseks, ma olin liiga elevil, et olla suuteline kokku panema oma viimaseid asju (hambahari ja -pasta, aluspesu, näokreemid, pesemisasjad, arvuti – mida me nüüd kõik teame, et ma kasutasin kogu aeg ja väga palju, khmm).
Öösel ei maganud ma muidugi sekunditki, muudkui ketrasin, kas kõik asjad on olemas, kas ja kui palju ravimeid ma peaks kaasa võtma, kas insuliini läheb ka peale siirdamist vaja, kas ma peaks kaasa võtma kolm või viis paari sokke ning muud säärased eluliselt olulised küsimused vajasid öösel vastuseid (mitte et ma olin haiglasse minemas, kus on lademetes tablette ja muid vajalikke ravimeid,tarvikuid, tuduriideid, juhuks, kui minusugune kuldaju peaks midagi olulist maha unustama… aga noh jah).

Hommikul, enne kukke ja koitu vedasime mu haiglakodinad autosse (või noh, her abikaasa vedas, minul oli daamile kohaselt ainult ridikül ja näpu otsas sussikott). Autos käisime veel viimast korda nimekirja mu asjadest üle ja kui tundus, et kõik on olemas, vähemalt oluliseim, startisime Tartu poole. Kell 7 olime Kliinikumi parklas  ning enne, kui sisse läksime, istusime hetke niisama. Lihtsalt olime, sest me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kui kiiresti hakkavad asjad sees liikuma jne. Mingi hetk aga pigistas Joosep julgustavalt mu kätt ja ütles: „Olgu, kallike, aeg on minna.“

Sellest, mis edasi juhtus, kirjutan juba oma järgmises postituses. Millised protseduurid mind enne siirdamist ees ootasid, kuhu meid edasi suunati, mida kirurg käis enne oppi rääkimas jne jne, kõik see tuleb ja veel palju muudki. 

Kes pole veel kuulnud, siis alates 18. detsembrist lisati mind aktiivsesse doonorneeru ootejärjekorda. See tähendab sisuliselt seda, et mulle võib üksdaspuha millal see kõne tulla, kus teisel pool toru olev inimene ütleb „palju õnne, teile on sobiv organ leitud“ või midagi seesugust. Ega ma päris täpselt ju ei tea, ma pole kunagi varem sellist kõnet saanud. Aga ühtlasi tähendab see ka seda, et ma pean eranditult kõik freaking võõrad numbrid vastu võtma. Ja te ei kujuta ette ka kui kohutavalt halb telefonile vastaja ma olen. Kõik mu sõbrad võivad seda kinnitada. Mitte kunagi ma telefoni ei kuule ega vastu ei võta, vähemalt mitte õigel ajal. Reaalselt.

Ma sain ükskord, kunagi aastaid tagasi, isegi oma isa käest selle eest sõimata, et miks ta ei saa mind telefoni teel kätte. Et ta muudkui ketrab ja ketrab ja no tee või tina, aga tütart telefonitsi kätte ei saa. Ja no siis tulid kõik need klassikalised küsimused ära, et miks sul üldse see telefon on kui sa vastu ei võta jne. Ja kuigi ma pean tõdema, et ei olnud just väga tore saada isa käest õiendada, siis tema jutus oli iva. Isa ütles, et alati tuleb kõne vastu võtta kui ta helistab või kasvõi tagasigi helistada, sest kust ma tean, võib-olla juhtus õnnetus, on suremas ja tahab mulle viimast korda öelda, et olen kallis ja et armastab mind. 

See vestlus isaga toimus üle kahekümne aasta tagasi ja mis on muutunud? Suurt mitte midagi, peale selle, et ma võtan nüüd eranditult kõik isa kõned vastu, haha. Nii et midagi oli sellest vestlusest ja kurjustamisest ikka kasu kah.

Nende 20 päeva jooksul on helistanud mulle seitse võõrast numbrit, kellest neli olid telefonimüüjad. Ja no teate, ma saan kõigest sellest aru, et nemad peavad ka kuskilt oma leiva lauale saama, aga pliiis, mitte minu kaudu. Ma ei vaja pärlitega näohoolitsust või prügist taastoodetud termostassi või super kodukindlustust. Ma niigi literally iga kord suren sisemiselt natuke, kui võtan võõra numbriga kõne vastu ja nüüd pean mina neid veel kurvastama kah. Mu süda lihtsalt murdub, kui pean oma keeldumisega sellelt üleni rõõmsalt telefonimüüjalt naeratuse näolt koristama. Ma saan mõistusega aru, et ega mina ei vastuta tema teenistuse eest, aga ikkagi on kuidagi nadi tunne öelda, et „kui sul mulle neeru pakkuda ei ole, siis nägemist, ma pole huvitatud“.
Okei, ma päris sedasi ei ütle. Aga mõtlen küll, haha.

Aga kui ükskord peaks see õige kõne tulema, siis ideaalis võiksin ma kuskil kahe tunni jooksul Tartusse jõuda. Selleks puhuks seisab mul esikus haiglakott juba pakitult ja stardivalmis. See on umbes nagu see rasedate haiglakott, lihtsalt ilma nibukaitsekreemita ja beebi stuffita. Aga mis ma siis kotti pistsin (teid ju hullult huvitab, mida üks siirdamisele minev isik endaga ühes veab) ja isegi kui ei huvita, siis sorry, but not sorry, ma kirjutan ikkagi. Võite südamerahus vahele jätta või siis hoopis kaasa mõelda, et mida mul veel võiks kindlasti vaja minna.
Kuna ma pean peale siirdamist 3-5 nädalat haiglas olema, siis pakkisin kaasa:

*Pesemisasjad – šampoon, palsam, duššigeel, nuustik, rätik, hambahari ja –pasta.

*Aluspesu. Ostsin mitu uut komplekti, kuna peale siirdamist oled sa hästi vastuvõtlik kõiksugu bakteritele ja nii pidasin targemaks tutikad hankida.

*Juhul kui sa ei taha ringi käia nagu kitlis vanaema, mina ei taha, siis isiklikud mugavad riided (pidžaama, pehmest fliisist vabaaja püksid, mõned pluusid jt). Mitte, et ma esimesed kolm päeva üldse kuskile jalutaks, aga no saate aru küll.

*Sokid – 5 paari, millest ühed on villased.

*Hommikumantel ja sussid. Isiklik hommikumantel on minu jaoks must be asi. Ma tean, et tavaliselt väga paljud ei viitsi haiglasse hommikumantlit kaasa tarida. Esiteks võtab see närakas palju ruumi ja teiseks ollakse arvamusel, et küll dressikas asja ära ajab. Aga vot mina ei saa nii. Ma  hommikul olen sellise hästi pikaldase ärkamisega ja kui ärkan, siis ma ei hakka kohe riideid vahetama. Ma viskan mõnusa pehme hommikumantli selga ja siis tiksun omas mullis. Ja pealegi on mul nii üleni tore roosa hommikumantel, mis on veel nii mega pehme, et ainuüksi juba seda kandes tuleb mulle naeratus suule.

*Läpakas. Kuna ma kavatsen haiglas olles blogida. Ma küll ei tea kui palju ma jaksan, aga kasvõi mõne rea kaupa kirjutan ja annan endast elumärki. Kui mitte siin, siis Facebooki lehel ikka.

Viimasel hetkel viskan kotti:

*Telefoni ja laadija.

*Midagi magusat – kommi ja mahla. Kuigi… Sellega on mul veits segased tunded, sest siiani olen ma alati haiglasse midagi magusat võtnud, juhuks, kui veresuhkur madalaks läheb, aga nüüd ma saan ju tutika pankrease ning sisuliselt tähendab see seda, et ma saan diabeedist vabaks ja suhkrud ei tohiks enam mäkra mängida. Võeh, ma ei tea.

*Rahakott ja dokumendid.

Ja nüüd, kus kott on pakitud ja ma istun telefon näpus, on mul tekkinud väike opieelne hirm. Mul pole ju kunagi olnud viietunnist lõikust, nii et mind lõigatakse full lahti, vereülekanded, pärast klambritega uuesti kokku tagasi, morfiin ja asjad. Ja kõik need ravimid hiljem, hormoonid ja immunosupressandid. Et jaa, ma natuke kardan. Eriti hormoonravi. Selle vastu ilmselt ei saa, et olen pärast oppi ja hormoonide manustamist nii või naa tsipa paistes. Aga  karvaseks kui ahv ma küll muutuda ei taha. Mõni, kellel on võib-olla rohkem savi, ütleks  et nojah, ju sa siis oled lihtsalt üks väike pärdik, kes on natuke paistes ja natuke karvane. Mõni teine jälle ütleks, et ei ole hullu, kõik on mööduv. Ning keegi kolmas tuletaks meelde, et kõikse olulisem on siiski see, et ma üldse saaksin uue neeru ja et see hakkaks korralikult tööle ja et organism ei tõrjuks seda ära. Ja ma selle viimasega nõustun sada prossa, peaasi, et uus organ kenasti, ilma viperusteta tööle hakkaks, aga ma valetaksin, kui väidaksin, et välimus pole mulle üldse oluline. Samas üks lugeja kirjutas ja ütles, et ta on 18 kuud hormoone võtnud ja pole karvkattes muutusi täheldanud. Nii et mul on lootust.

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.