Aasta alguses hakkas mulle aina enam silma selline sõna nagu "squattimine". Ja aina enam vilgsatas see mõne ilusa influentseri jutu seest läbi. Esimesena kuulsin sellest Brigitte blogist, kus tal oli külas keegi Erna, Esna. Keegi, kes on meie Maarjamaa parim squattija.

Ma ausalt polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja ma teadsin sellest sama palju kui mu pooleks tunniks kaotsi läinud merisiga Pibi, ent tänu BSH teematõstatusele sain minagi grammike targemaks. Aga ainult õite pisut. Sain nimelt teada, et tegu on mingit sorti trenniga, kus mingi spetsjom kummilindiga tehakse kükke. Ühesõnaga, see oli see, mis mulle Brigitte videost meelde jäi. Ma ei saanud muidugi endiselt mitte muhvigi aru, et mis see tehnika ise on, kuna trenni ajaks pandi tümps peale ja näidati ainult kannide välkumise saatel squattimist ennast. Ilma lisaseletusteta. Vähe tolku minusugusele pimedale.

Sellepärast jättis see ka mu esimesel korral suhteliselt ükskõikseks. Sest ise ma küll ei viitsinud mina hakata googeldama, et kuidas tuleks, peaks või võiks oma tuharaid treenida, et saada ka endale ilusat pähklikujulilist peput. Ja sinna kogu see squattimine esialgu ka jäi. Aga kui sattusin Youtubest Playnupu üritust järelvaatama, kus Pedaja intervjueeris neiu Ernat, seda Eesti kõige kaunima pepuga neiut, kes väidetavalt teab squattimisest KÕIKE, ja nii tärkas minus taas see sisemine kolmeaastane ja tema uudishimu.

Nii otsustasingi ühel õhtul küsida Joosepi abi, et otsiks mulle va vaevatud hingele squattimis manuali, et ma saaksin vastused oma küsimustele. Et mida a. see õigupoolest üldse tähendab, b. milline on tehnika ja c. miks ei ole squattimine samaväärne kükkide tegemisega, mida me omal ajal koolis teha vehkisime. Kus või milles peitub salapärane spetsiifika???

Joosep, ilma taidlemata ja vastu punnimata, otsiski mulle koheselt vajalikud instruktsioonid välja ja seletas mulle videopõhjal kõik väga kenasti ära. Noh, nii et pime ka ikka aru saaks. Aga ega ma ausalt öeldes enam väga ei mäletagi, kuidas see käis. Aga minu arvates squattimisel ja tavaliste kükkide tegemisel mingit olulist vahet polnudki. Vist. Varbad pidid olema lihtsalt ühel joonel, harkseisakust alustama ja siis muudkui kükitad, hop ja hhop. Aa, õigus jah, ma ju ei jõudnudki kükitamiseni. Sellepärast ma ei saagi erinevust mäletada, sest kohe kui Joosep oli ära öelnud, et varbad peavad olema ühel joonel, siis mina hakkasin nuputama, et kuidas ma pimedana saan kindel olla, et mu varbad on tõepoolest nii-öelda ühel joonel.

Nii tuli mul geniaalne mõte. Võiks isegi öelda, et aasta mõte. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Meil on ju elutoas puidust kirst, kõrguselt mulle just paras ehk natuke üle põlve. Olles ise väga elevil ja uhke, et leidsin enda probleemile nii kärmelt lahenduse, läksin asetasin varbad kenasti vastu kirstu alumist äärt ja pärisin Joosepilt hästi entusiastlikult ja rõõmsalt: "Noh, mis edasi!?".
Joosep, kes oli kogu seda sehkendamist vaikides pealt vaadanud,uuris nii muuseas: "Kai, mismoodi Sa kavatsed kükke teha, kui Su põlved on vastu kirstu?"
Ma olin nagu... eee, aa jah.
"Mine seisa parem seljaga vastu seina", soovitas Joosep. Ja mina kepsutasingi täiesti süüdimatult üle toa vastu seina seisma, pepu ja selg korralikult vastas.
Kuid ühtäkki hakkas Joosep üle toa laginal naerma ja siis ahastunud häälel  ütles: "Kaiiii!!! Sa EI saa ju sedasi kükitada!!!".
"Aa, ei saa jah," tõdesin mina. Mõistes kõigest 30 sekundit hiljem, et minu armastav Jossu lihtsalt rämedalt trollib mind.

See siis oligi minu esimene ja arvatavasti ka viimane avalik squattimine. #puhtakaltspeast

Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Jap, tõsi jutt. No mitte selliseks paksuks paksuks nagu valge emavaal, aga mul hakkasid püksid jalas kuidagi vastikult kiskuma ja siis ma tormasin ummisjalu poodi ja ostsin endale uued püksid, sest no see on ju esimene asi, mida iga normaalne laisk inimene teeb, eksole. No võib-olla mitte kõik inimesed, sest on neid tublisid inimesi ka, kes käivad meil ju trennis. Ma käiks ka, kui mu trennikaaslane poleks kaks kuud tagasi endast lapse välja pigistanud.

Igatahes ostsin mina endale H&Mist ilusad ja soodsa hinnaga uued püksid, sest ega ma ei saa ju palja tagumikuga ringi käia. Jalga need seal kabiinis läksid ja istusid lausa valatult, kuid mu rõõm oli üürike, sest peale ühekordset kandmist polegi ma rohkem neid endale jalga venitanud, või no õigemini korra üritasin veel, aga avastasin õudusega, et need raisad on samuti kitsaks jäänud. Jalga sain, aga pasta küll, mul oli selline tunne nagu keegi oleks mu vereringe kinni pigistanud ja kui need püksid peavad mul kasvõi minuti jagu veel jalas olema, siis toimub mul iseeneslik jalgade amputatsioon.

Ma ei tea isegi seda, et mis suuruses ma endale need uued püksid soetasin, aga fakt on see, et need jäid nädalaga kitsaks. Ma olin põhimõtteliselt olukorras, kus mul oli kapis 7+ paari pükse ja ainult ühed neist läksid mulle normaalselt jalga ja see oligi viimane piisk karikasse. Mõistsin, et enam ei saa vanaviisi jätkata , kus ma viimased pool aastat võtsin öösiti snäkikausi ette ja vahtisin järelvaatamisest poole hommikuni saateid ja seriaale järgi. Selle järelvaatamise küüsi langesin ma seetõttu, et mul muul ajal pole eriti aega telkut vahtida, aga ma ei saa, õigemini ei suuda jätta ju ka vaatamata, et mis teemasid uuriv ajakirjandus seekord kajastab ja mis lemmik seriaalides edasi juhtub jne.

Kuid õnneks tänu taevale mõistsin, et selline öine snäkitamine ja kaootiline unerežiim ei mõju pikas plaanis mu tervisele ja figuurile hästi ja kui ma ei lõpeta ja ei distsiplineeri end, siis ei lähe enam kaua, kui ma hakkan välja nägema nagu Dracula vanaema. Teadsin, et nui neljaks, aga ma PEAN end tagasi ree peale upitama, pprioriteedid paika seadma ja mõistusega endale aru andma, et need saated ei jookse kuskile eest ära ja selline karuteene oma tervisele pole seda väärt, sest meil on ainult üks keha ja üksainuke habras tervis! :)

Nii tegin lõpliku otsuse... ee, vist eelmise nädala teisipäeval, et elan suhkru- ja nisujahutsölibaadis ning suurendan kõiksugu aedviljade ja puuviljade kogust oma menüüs. Asendan kartuli tatraga ja näksimisisu rahuldan kõiksugu juurikate ja seemnete näksimisega ning ütlen ei suhkrule, ei kiirtoidule, ei poolfabrikaatidele, ei krõpsudele jne.

Minu kõige probleemsem piirkond on alati olnud kõht ja seda terve minu teadliku elu. Kohe kui unustad end natukenegi kauemaks diivanile istuma, on kõhupekk oma kamraadidega platsis ja panevad mingi hullema telklaagri koos pekipeoga püsti. See on lihtsalt nii haige ja nõme. Kobigu tissidesse. Mitte, et seal ka väga oleks rasvkoe defitsiiti märgata, aga kui oleks minu valida, siis no iga kell valiksin tissid. See on kaalutõusu juures vist kõige positiivsem nähtus ever - boobs are grouing ja seda ilma kirurgilise sekkumiseta.

Eks ma annan endale aru, et tegelikult hea vormi saavutamiseks ei piisa ainult õigest toitumisest, vaid tuleks ka liikumine paika saada ja trenni teha, aga no minu jõusaali käimised on ajutiselt pooleli jäetud, kuna mu trennikaaslane sai vahepeal lapse ja nii mul polegi teist kõhupeki saatusekaaslast, kes viitsiks ja tahaks tulla minuga 2-3 korda nädalas trenni tegema.

Sellised lood siis siinpool sood ja eks ma püüa pingsalt sihti silme ees hoida, sest lisaks tervisele ja figuurile motiveerib mind veel üks asi - minu kauaaegne unistus. Unistus, mille ma mingi aeg matsin täiesti maha, kuid nüüd on taas päevakorras ja see puudutab tätoveerimist ja needistamist. Kuid sellest kõigest plaanin lähemalt ja detailsemalt kirjutada eraldi postituses. Seniks aga be cool ja kuulmiseni! ;)