Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.

Kui küsite endalt, et huvitav millest Kai küll selle teema all kõneleb, siis võin ette ruttavalt öelda, et ma ise ka veel ei tea...
Tavaliselt on mul mingisugunegi pilt või aimdus olemas, et no peaks teemaga jõudma vot sinna punkti, siis täna see totaalselt puudub. Puudub sellepärast, et kui ma hetk tagasi arvutisse logisin ja Skype vestlusi uurisin, siis jäi kõrvu kirjanduse grupp, millele oli lisaks märgitud ka kuuteema "Tema lemmik". Püüdsin paaniliselt meenutada, et kas täna on juba 1. veebruar!? Uhh, õnneks alles kuskil 9 tunni pärast saabub meie maile külmakuu-küünlakuu-sudenkuu ehk hundikuu-vastlakuu-pudrusöömise kuu-kassikuu-lihaheitekuu-tuisukuu. Mnjah, heal lapsel mitu nime. Igatahes selle üheksa tunniga peaksin isegi mina hakkama saama oma postitusega :D Mõnes mõttes on see isegi kuidagi põnev ja miskit uut. Nii, aga aitab pikast ja lohisevast sissejuhatusest ning alustame teemaga. Ahjaa, üks asi siiski veel...
See on siis ikka endiselt see blogimisvõistlus, milles ma osalen ja mind pole veel selle 7-me kuu jooksul välja suudetud puksida - ma olen sitke ja pealegi ma lubasin ju võita...oma lubadustesse tuleb kindlakäeliselt suhtuda.

Mõtlesin ja mõtlesin ning ei suutnud iseseisvalt ära otsustada, et kelle lemmikust kirjutada (Joosepist või Janetist). Korra isegi plaanisin valida sõprade seast ja egoistlikult kirjutada laiale ilmale, et ma olen just Tema lemmik sõber...kuid mõeldes oma õrnahingelisele hingele, siis ma ei elaks seda üle, kui selguks, et tegelikuses see polegi nii. Seega jätan endale roosad prillid ette ja lähen naerusuiselt edasi.
Kõigepealt üritasin siis Joosepilt välja pinnida, et kas peale majanduse, programmeerimise, meditsiini ja joonestamise on Tal äkki mingisugune salajane lemmik, mille olen unustanud. Jah, olin tõepoolest unustanud, et eelpool nimetatud asjadele on Tema lemmikuks veel Coca-Cola, teadus, suurejoonelisus, suvi, riigikaitse ja mina. Kui üritasin välja pinnida, et aga nendest see kõige-kõige lemmikum, mida tahaks teha või rääkida või kuulda või lugeda nii söögi peale, söögi alla kui ka vahepealsetele söögipausidele, siis sain vastuseks: "Kai, mitte ükski inimene ei suuda ühe tegevusega. ilma pausiteta, lõputult tegeleda.!
Ma loomulikult ei rahuldunud selle vastusega ja tahtsin, et valiks siiski selle ühe lemmiku, mis oleks teiste ees eelises (mul oli ikkagi vaja blogisse võistluslugu). Sain siis oma küsitud küsimusele vastuse ja see vastus ei olnud see, et "Kai, Sina oled mu lemmik tüdruk". Mkm, vastus oli märksa realistlikum ja konkreetsem "majandus ja joonestamine". Mnjah, ma võiksin ju igat Joosepi lemmikut oma vaatevinklist kommenteerida, kuid ma kahtlustan, et Ta ei soovi, kui ma kõik avalikult blogisse laiali laotaksin. Kuid natuke võin purgikaant kergitada küll:
1. Kui asi puudutab teadust, meditsiini ja majandust, siis loeb, uurib ja analüüsib teemat väga põhjalikult. Ta ei ole kunagi pinnapealne.
2. Kuigi Ta töötab programmeerijana, siis see pole Tema jaoks pelgalt töö, vaid vahel meeldib Talle niisama oma ja teiste lõbuks miskit uut ja ägedat lahendada ning välja nuputada.
3. Joosep on laia silmaringiga ja Ta on ellusuhtumisega, et Ta ei ole siia selleks sündinud, et lihtsalt lasta elul kulgeda ning seega soovib Ta võimalikult palju unistusi teoks teha ning üks plaanidest on ka õppima minna majandusteadust ja kiirabi tehnikuks.
4. Neli on Joosepi lemmik number ja seepärast üle nelja punkti ma välja ei too. Viimaseks jätsin Tema Coca-Cola sõltuvuse ja kui ütlen "sõltuvus", siis ma sugugi ei liialda,sest kui Joosep sai paar aastat tagasi sünnipäevaks 77 liitrit seda musta püha jooki (see on see kuidas Joosep seda kutsub), siis ühe kuu ja kahe nädala pärast oli see otsas. Tänan küsimast Ta elab ja tunneb end hästi! Pole veel susse püsti visanud ja jõudu on nagu loomal, sisikond pole ka krussi tõmmanud ja hambad ilusad terved säravvalged.  
Ja lõpetuseks otsustasin, et ma loetlen ka Dzännu lemmik tegevused ette:
1. meeldib Maci ja Ellie pool külas käia
2. meeldib kõhu alt ja pepu pealt sügamine
3. Dzännule meeldib õunte hooajal käia õunaraksus ja talviti lindude söögilaua alt sihvkakoori süüa
4. meeldib päikesevanne võtta ja krõmpsutada porgandeid, kapsast, kartulit, herneid ja hernekaunasid
5. armastab piiksuvaid ja pehmeid mänguasju
6. Dzännu edasiviiv jõud on söök :)