Lisaks on küsimus, et kui laps on alles kõhus, siis miks pole tal õigusi, aga kui sünnib, siis automaatselt väljaspool naise keha tekivad lapsele õigused elule.

Abort on üldse väga raske teema, sest isegi kui ühel hetkel avastad, et oled soovimatult rasestunud, siis tekib ikka küsimus, miks polnud partneriga kaitstud vahekorras? Jajaa, tean kõiki neid, et elu juhtus ja kõike ei saagi alati ette näha ja ära hoida ning loomulikult ei saa naine end lõpuni kaitsta ka vägistajate eest jne. Kuid, kui kaks inimest on otsustanud lihtsalt for fun linade vahele hüpata ja natuke hullata, siis võiks enda poolt teha kõikvõimaliku selleks, et EI  peaks hiljem tagajärgedega tegelema- neid samu SOS-pille koheselt sisse sööma, kui tõesti juhtus n-ö elu. Iga laps võiks ikkagist olla siia ilma soovitud ja oodatud ning sündida armastusväärsesse perekonda. Vahet pole, kas tal oleks mõlemad vanemad või ainult üks, peaasi, et oleks armastus, turvatunne ja hoolitsus.



Aga rääkige, kuidas teie aborti suhtute?

Sattusin täna Liivi blogis just selleteemalist postitust lugema ja alguses mõtlesin, et tohotillae, kas on üldse olemas igavamaid ja mõttetumaid küsimusi kui need... Kuid siis tegin avastuse ja sain teada, et see idee pärineb blogipostituste grupist. Seda teemat jagas üks blogija ja kutsus ka kõiki teisi blogijaid nendele küsimustele vastama, no et õpiksime üksteist paremini tundma vms. Ma nüüd päris täpselt ei saa aru, et mil moel ja kui palju need minu vastused peaks teid edasi aitama minu tundma õppimisel, aga mõtlesin, et no olgu pealegi, vahest võib ajuvabadusega kaasa ka minna. Ega mul hetkel eriti muud teha polegi. Mitte, et ma ei peaks siin kirjutama Saarema ja Haapsalu tripist, eksole ning Lauri Pedaja ja abordi teemaline postitus on samuti kannatlikult oma aega ootamas...

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Mul ei olegi magamistoas riidekappi, vaid kummut ja nende sahtlid on küll kinni. Ma olen aja jooksul hakanud vaikselt taipama, et lahtised kapiuksed on mulle ohtlikud. Olen paaril korral katsetanud, kui puhast pesu kappi asetan, et jätan uksed lahti, kui lähen uue portsu pesu järgi ja selle aja jooksul suudan muidugi selle väikese fakti unustada ja jooksen taaskord nägupidi vastu kapiust.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Ei, sest mul on uutes kohtades küllalt tegemist, et vetsupott ja tualettpabergi üles leida, viitsin ma jee hakata siis otsima veel mingisuguseid 10ml pakikesi ja topsikesi. Pealegi võõraid vannitube on minu jaoks niivõrd ebameeldiv katsuda, kunagi ei tea, kuhu võid oma käe pista, fuh!
3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Ajakirjade vahel on kupongid või? Ma pole küll ühtegi viimase 10-aasta jooksul näinud :D Ei, tegelikult ei lõika, ei nüüd ega ka nägija ajal. Suht mõttetu minu arvates.
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
No mida küsimust!? See on umbes sama kategooria küsimus, et kas ma sooviksin sarimõrvariga kohtudes nuga saada neeru või eelistan kõri läbilõikamist... Noh, aga kuna mesilase käest olen saanud sutsata ja need mahuvad igast praost sisse, siis prooviks karurünnaku ära. Äkki mul õnnestub karu meega ära osta :D
5. Kas Sul on kortsud?
Ajasin praegu spetsjom selle küsimuse vastuse saamiseks oma p*rse üles ja läksin Joosepilt aru pärima. Sain teada, et vanaduskortse mul pole, kuid mul on emotsioonikortsud, õrnad naerukurrud põskede juures :D
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Oma teada küll jah, sest see on kuidagi nii loomulik. Miks ma peaksin laskma jäädvustada end kurja kirvemõrtsuka näoga.
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Üldjuhul mitte. Ainult siis loen, kui mul on tarvis teada, kui kaugel asub mingi konkreetne asi. Näiteks viimati lugesin ära, et mitu sammu on trepikoja esisest platsist meie puukuurini, sest sinna ei vii eriti konkreetset rada ja siis on vaja teada, millal tuleb ära keerata, et jõuda õige ukseni.
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
On siin keegi, kes ei oleks või? Ma jagan teiega parem oma elu kõige pingelisemat pissil käimist ja bussisõitu. See juhtus siis minu nägija ajal. Sõitsin õele külla, kes tol ajal elas maal ja ei pääsenud nii tihti linna, kui oleks olnud vaja. Bussisõit pikk ei olnud, selline kõige tavalisem maabussiliin, mis vurab mööda kruusateid. Bussis oli peale bussijuhi, mina ja veel paar reisijat. Ma olin juba mitu tundi kannatanud rämedat pissihäda, mis lõi juba valusähvatusi alakõhtu. Lootsin küll, et pean õeni vastu, aga no kus sa sellega, kruusateel raputamine ei aidanud just olukorrale kaasa... Lisaks oli mul kaenla all õe poolt tellitud Pampersipakk, mida ma nii magusvalusalt piidlesin. Nii ma siis loksusin seal maabussis oma räige kusehädaga, kui lõpuks otsustasin, et tühja kah, kuna ma istun teistest reisijatest nagunii eraldi, et siis võtan selle ühe mähku ja pissin sinna. Ja nii tegingi, polnud just tea mis glamuurne värk, aga vähemalt ei kusenud ma bussiistmeid täis ega väljunud bussist silmad häbi täis. Noh, nüüd saite küll mind veits rohkem tundma, eksole... :D
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jep, oleme niisama Joosepiga pulli teinud ja kuivalt tangot tantsinud.
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Ei, never.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
Meil on kodurahu huvides 120x200 suurune voodi. Joosep keeldub kardinaalselt laiemat voodit ostmast, sest väidetavalt ma roomavat unes mööda voodit ringi ja siis tal ei õnnestu mind kaissu võtta ja mina olen siis hommikul muidugi solvunud, et mind öö jooksul kordagi kaissu ei võtnud :D
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Mul ei ole nädala lemmiklaule. Mul on oma kindel playlist, mida ma lihtsalt aegajalt täiendan.
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Absoluutselt! Kui mees on piisavalt mehine ja enesekindel, siis suudab roosa värvi väga stiilselt välja kanda.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Ikka veel vaatan jah...
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Ma olen see imelik inimene, kes ei joo söögi kõrvale mitte kui midagi, küll aga kulistan peale söömist klaasitäie mahla või vett peale. Kui sõpradega kuskil väljas sööme, siis nad igga aegajalt tuletavad mulle meelde, et mul on jook klaasiga laua peal (arvavad vist, et mis silmist, see meelest), kuid alati ma ütlen, et olen teadlik ja et joon peale söömist.
16. Mis kastme sisse pistad kananakitsaid?
Ma ei söö eriti kananakitsaid, aga kui peaksin üldse midagi kuskile külmkastmesse pistma, siis oleks selleks küüslaugu-hapukoorekaste
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Ma ei tea, kas seda saab päris söögiks nimetada, aga ma võiksin elupäevade lõpuni toituda värsketest hernestest, seentest ja krevettidest.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
"If Only...", "10 Things I Hate About You" ja "Gladiator".
19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Joosepile, aastal 2009, kui teenis aega. Kusjuures ma kirjutasin selle kirja täiesti pimedana ja siit saate ka minu "imekaunist" kalligraafiat piiluda:

Just nii. Käisin möödunud aastal ka Arvamusfestivalil, kuid mitte külalisena, vaid pesitsesime Janetiga sellises telgis nagu Helpific. Seal said inimesed proovida, mis tunne on pimedana juhtkoera ja valge kepi abil liikuda ja ühtlasi saada nende kahe vahel võrdlusmoment, sai haistmismeelte abil erinevaid maitseaineid tuvastada, puutetundlikke ja punktkirjaraamatuid näppida ja palju muud huvitavat, mis on seotud nägemispuudega inimestega. Teistest interaktiivsetest ja elulistest asjadest sai proovida poksikinnastega purgi avamist, sealt endale komm urgitseda ja see ühtlasi ka avada. See viimane oli siis selleks, et inimesed saaksid aimdust, mismoodi reumahaigetel see kõik käib. Lisaks oli ratastoolikate takistusrada, kuhu olid monteeritud enimlevinud probleemkohad, mis meie tänavatel esineb. Ma tegin ka selle raja läbi ja ütleme nii, et päris pingeline oli, sest nii palju asju oli vaja jälgida (no nagu näiteks, et kui tahtsid end kõrgemast randist üles vinnata, siis pidid jälgima, et liiga palju selja taha end ei kallutaks, sest muidu kukud oma tooliga lihtsalt upakile). See kõik nõudis üllatavalt palju jõudu ja head tunnetust. No mul muidugi oli tänu oma pimedusele ekstrakeeruline, aga hakkama sain.
Kuigi mind kutsuti ka see aasta meeskonda, siis paraku otsustasin loobuda sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna nähes eelmisel aastal, kui palju põnevaid ja intrigeerivaid arutelusid toimus samal ajal, mil mina pidin oma meeskonna telgis viibima,siis otsustasin, et järgmisel aastal tulen raudpoltkindlalt lihtkülalisena, et saaksin ka festivalimenust osa.  Seega mina mitte üheski telgis "meelelahutust" pakkumas ei ole ja seega te ei saa mind lõpmata paljude huvipakkuvate küsimustega surnuks pommitada ega Janetiga pimesi kõndimist proovida.
Kuid, kui kellegil on endiselt soov proovida takistusrada läbimist ratastoolis, poksikinnastega klaaspurgi ja kommi avamist ja juhtkoeraga kõndimist, siis otsige üles festivalialalt üles selline telk nagu Pane Oma Meeled Proovile. Või no, kui mind näete kuskil ringi siiberdamas, siis võite ka ikka minult õlast kinni haarata ja ajame törtsu juttu ning luban ka Janetit silitada ja soovi korral natuke kõndida. Tegelikult unustage ära see loll soovitus "õlast haaramine", sest see on üks halvimaid asju üldse, mismoodi pimeda poole pöörduda. Või noh mina luban endalt õlast haarata, aga enamik pimedaid seda ei soovi, sestsee on ehmatav ja võib tekitada tunde, nagu keegi tahaks tema õlakotti ära varastada vms. Mind võib kasvõi sülle haarata, kallistada, no ühesõnaga mida iganes. Minu juurde võib ka hiilida ja siis teha näo ees "buu!". Sellisel juhul peaksite muidugi arvestama variandiga, et ma korraks kriiskan üle festivali või jooksen igas suunas laiali, aga kui esimene ehmatus on möödas, siis järgneb sellele juba naerulagin. Naerulagin muidugi ainult sellisel juhul, kui Sa tõepoolest kotivaras polnud :D Lihtsalt ole meheks ja astu julgelt ligi ja ajame juttu.

Alates kella 18 suundun ma Janetiga üheõhtu kodukohvikusse, mis on spetsjom festivali tarbeks avatud. Algselt mul sellist plaani küll ei olnud, aga kuna Linda esineb solistina sealsamas kodukohvikus, siis ega mul väga muud valikut ei jäänud. Paidet ma ei tunne ja niisama kooserdada teadmata mööda Paide Vallimäge oleks ka veits kahtlane. Igatahes bronnisin endale sinna kodukohvikusse koha ära, edastasin oma valiku menüüst ja jään põnevusega ootama. Kui keegi sooviks minuga ühineda ja tulla ka nautima kolmekäigulist õhtusööki ja minu ülemõistuse toredat seltskonda, siis lisainfot selle kodukohviku pakutavate roogade ja registreerimise kohta leiate siit! Ise nad kirjutavad endi kohta järgmist:


Peakokk hobi korras
Annely
*
 Ja festivalikava leiate siit! Kuidas teiega lood on, kas olete Arvamusfestivalile minemas?

Käisin eile kohalikus veterinaarkliinikus, kuna viimasel ajal on Janet hakanud oma kõrvadega ülemäära palju laperdama ja kratsima. Eile oli kliinikus tavapärasest rohkem külalisi ja liiklust, aga kuna mul oli aeg kinni pandud, siis saime suhteliselt kiirelt löögile. Suundusin siis ühe väriseva labraatoriga arsti kabinetti, kus poobikul puhastati kõrvu ja manustati ravimit. No selline tavaline protseduur. Kuna Janet meeletult kardab arsti, siis kükitasin tema selja taga ja hoidsin teda paigal ja silitasin. Kui põhiline osa protseduurist oli läbi ja arst vaatas meile juba ravimit välja, tundsin mina, et midagi torgib mind vasakus püksisääres (kuskil reie tagaküljel). Kui päris täpne olla, siis mul olid tegelikult retukad jalas. Häda ei anna häbeneda ja hakkasin aga jalga rahulolevalt sügama, kui äkitselt tundsin sõrmede all mingisugust sodi, mis mul retuka ja reie vahel kükitas. Mõtlesin, et pegens küll, kust see sodi sinna nüüd nii äkitselt tekkida sai... Üritasin siis vaikselt ja märkamatult seda sodi läbi retukate susida ja mudida, et mureneks pudimaks või miskit. No, et ei torgiks mind nii palju. Ühtlasi palusin mõtteis kõrgemaid taevaseid jõude, et saaksin normaalselt koju kõndida, ilma, et keegi vahiks, mis asi mul seal püksis pungitab ja ilma, et see sodi kogu aeg torgiks mind. Teate ju küll, kui väärakas on olla, kui miski meeletult torgib või sügeleb ja te ei saa koheselt seda kratsida. Igatahes püüdsin mis ma püüdsin, aga ma ei suutnud seda sodi ignoreerida ja mõtlesingi, et ah tühja sellega, kükitan ju nagunii näoga arsti poole, kes nagunii parasjagu luges üldse ravimipakendilt kasutusjuhendit ja nii ma otsustasingi kähku retuka värvlikohast käe endale selja tagant püksi ajada ja sodi püksist välja noppida. Tegin seda suisa kaks korda, sest esimesel korral pudenes see saast kaheks ja nii pidin ka teist kordselt sellele järgi sukelduma. Nii lihtsasti laheneski minu mure. Olin nii uhke enda üle, et suutsin "delikaatselt" ja kiirelt probleemi lahendada, kuid hetk hiljem meenus mulle, et kliiniku ooteruumi ja arstikabineti vahele käib läbipaistev tõmmatav klaasuks ja just nimme see oli mulle seljataguseks olnud. Hetkeks tõmbusin näost kaameks, et oo, milline suurepärane delikaatsus, Kai! Lausa imetlusväärne! :D Aga ei, ma ei löönud verest välja, ma keerasin otsa ringi, kõndisin nagu õige naine muiste kabinetist välja ja olin sellise näoga, etbring it on või tehke järgi, kui julgete! :D
Kui Janeti tervislikust seisust rääkida, siis tegelikult on see tal üks iga suvine teema nende kõrvade ja varbavahedega, kuna atoopiline dermatiit lööb välja.  Varasematel kordadel oleme saanud sügeluse hormoonidega paika ja mõnel korral on see kihelus ka täitsa ise imekombel taandunud. Ühesõnaga kõik oleneb välisteguritest: temperatuur, niiskus, stress, toit jmt. Kuid see aasta nii hästi ei läinud ja Janetil lõi dermatiit põletikuliseks ja suisa nii hullusti, et vasakus kõrvas on tänu põletikule tekkinud ka väikene haavand, mis omakorda muudab selle kõrva veel valulikumaks. Kuid hetkel on ravi peal ja kahe nädala pärast uus visiit.

Tavaliselt ma mingisuguseid filmiarvustusi ei tee, aga "Me Before You" on siiski film, mille kohta tahaksin üht koma teist öelda. Eritijust sellepärast, kuna antud film sai pääris suure ülemaailmse puuetega inimeste organisatsioonide poolse kriitika osaks. Lisaks soovitas seda filmi mulle ka üks minu armas blogilugeja Kristi, kui luges minu kunagist varasemat postitust, kus sai teada, et minu üks läbi aegade lemmik filme on "If Only...". "Me Before You" pidavat olema sarnane (kuigi ma alguses suhtusin sellesse üpris skeptiliselt, sest no minu meelest lihtsalt parema pointiga filmi, nagu seda on "If Only..." ei ole olemas).
Nüüdseks, kus ma olen "Me Before You" üle kaenud, pean nentima, et mõlemad filmid on parajad pisararebijad. Kuid võrreldes neid kahte filmi omavahel, siis tegelikult on need võrreldamatud. Seda kasvõi juba sellepärast, kuna viimane on tõsielul põhinev, kuid "If Only..." on väljamõeldis ja seal esineb ka üks teatud deja vu, mida reaalses elus kohe kindlasti esineda ei saa. Mõlemad on väga emotsionaalsed ja hingeminevad filmid ja nutta saab igal juhul. Mulle miskipärast kohutavalt meeldivad filmid, mis on so true storyga, kuhu on põimitud elulised olukorrad. Kui need on sellised hinge lahti rebiva pointiga, mis paneb elule veits teistmoodi vaatama ja mõtlema, siis tahaks ikka lõpus paar pisarat ka poetada. Muidu jääb selline poolik tunne sisse, et nagu oli ja ei olnud ka.

Kuid rääkides nüüd ainult filmist "Me Before You", pean tunnistama, et olen segaduses. Ma ei mõista, miks puuetega inimesed selle filmi vastu streigivad ja jonnivad.Ja veel vähem mõistan ma, miks  kutsus eutanaasia koalitsiooni tegevjuht Alex Zielinski inimesi selle filmi vastu poikottima, kutsudes seda filmi puuetega inimeste "surmapornograafiaks" ja et filmisüžee saadab puuetega inimestele selge ja häiriva sõnumi, et nende elu pole elamist väärt. Ja mitte ainult... Selle Zielinski sõnul edastab seeühiskonnale sõnumi, mis paneb inimesi arvama, et elu oleks palju parem, kui puuetega inimesed oleksid surnud, nagu mis asja??! Palun väga vabandust, aga ma tõesti ei nõustu ja ei näe probleemi!
Või no okei, kui see on tõsi, et väidetavalt antud film vändati Francesco Clarki autobiograafia ainete põhjal ja filmis ka viidatakse sellele konkreetsele eluloole ning seda tehti ilma küsimata ja loata, siis see on tõesti väär ja lubamatu. Kuid jätame korraks selle loa mitte küsimise ja viitamise kõrvale ning keskendume filmile, mis räägib lihtsalt ühest toredast ja päraturikkast noormehest, kes väidetavalt oli enne õnnetust suur naistemees. Elu viskab meile katsumusi- kellele kergemaid ja kellele raskemaid. Too noormees sai löögi tsiklilt ja jäi selle tulemusel kaelast saati allapoole halvatuks. Noormees langes depressiooni ja tegi ühel hetkel enda jaoks otsuse, et ta ei soovi selliselt edasi elada ja tegi avalduse Sveitši eutanaasia kliinikusse. Vanemad, kes on valmis poja jaoks mida iganes tegema, et tema meelt muuta ja panna teda siiski elust rõõmu tundma, palkavad pojale n-ö hooldaja, abilise, kuid pigem inimese, kes oleks talle sõbra eest ja aitaks tal päevi rõõmsamaks muuta. Noored armuvad, kuid noormees jääb siiski oma eutaneerimisotsusele lõpuni kindlaks. See siis selline lühike ja põhiline kokkuvõte filmist.

Kui Kristi mulle seda filmi soovitas, siis järgmisel päeval küsis Joosep juhuse tahtel, et kas oleksin huvitatud antud filmi vaatamisest ja jagas mulle ühtlasi ka siis toda poikottimis artiklit. Seega olin topelt põnevil ja ootuses, et mis filmiga on tegu, et see selliseid reaktsioone on puuetega inimestes esile tõstnud. Kuid pange tähele, puuetega inimesed jorisevad, et see on väär ja paha-paha, mismoodi puuetega inimeste elu demotakse, nagu nende elul poleks vähematki väärtust. Kuid samal ajal tuhanded kinosaalid on täis rahvast, kes nutavad ja EI, mitte sellepärast, et nad mõtleksid, et küll on kahju, et need puudega inimesed meie keskel elavad ja küll on kahju, et osa meie sotsiaalmaksust läheb puudega inimeste ravimitele ja abivahenditele jne, küll see eluke oleks ikka palju ilusam, kui neid väärakaid poleks ja küll see maailm oleks ikka palju parem paik, kui ei peaks linnapildis nägema neid kurgikärudega ringi siiberdavaid depressiivseid puudelisi. Eii, kohe kindlasti ei nuta nad sellepärast ja nad ei nuta ka haletsusest.
Inimesed, mis teil viga on? Miks te kogu aeg arvate, et iga inimese abi või siiras mure on haletsus? Miks on nii, et kui tavaline inimeneastub tänaval ligi ja pakub abi, pistab mõni puudeline kriiskama "Ma saan ise hakkama, mul pole vaja haletsust!". Nagu mis asja??! Minu arvates näitab selline suhtumine kibestumist ja seda, et inimene pole leppinud oma olukorraga, kuhu ta on sattunud, kas läbi haiguse, õnnetuse või sündinud siia ilma sellisena. Miks te muidu olete nii kibestunud ja tõredad ja vaenulikud?
Ma vaatasin seda filmi ja ma sain küll aru, et see oli lihtsalt üks paljudest võimalikest elutsenaariumitest ja filmis keskenduti ainult konkreetselt ühele juhtumile. Keskenduti inimtüübile, kes lihtsalt ei suutnud selle kardinaalse elumuutva õnnetuse tagajärgedega, emotsionaalselt ja vaimselt, hakkama saada. Ta tegi selle otsuse ja kõik. See ei tähenda, et nüüd kõik, kes on liikumisvõimetud, et nüüd palun taevaisa nimel, olge nii armsad ja bronnige kõik endale eutanaasiakliinikus aeg ja nägemist, sest saage aru, teie elu on väärtusetu kõnts. Ei ole ju nii, ma ei saa aru, kuidas üldse selline mõttelaad saab sündida...
Kui keegi kaotab jäseme, jääb halvatuks või mis iganes muu õnnetus juhtub ja ta tuleb sellest võitjana välja, siis on ju kõik hästi ning ükski film ei peaks istutama taolist mõttepojakest meie ajju, et äkki peaks ka ikka laskma end eutaneerida. No ma ei tea, vähemalt mul küll peale filmi vaatamist, ei tekkinud sellist tunnet, et haaraks telefoni ja helistaks ja küsiks millal on järgmine vaba aeg surmasüsti saamiseks. Meil on ühiskonnas väga palju positiivseid näiteid, kes on vaatamata õnnetuse tagajärel elurõõmsad ja oskavad elu täiel rinnal nautida. Kuid tunnistagem ka seda, et meie seas on tõepoolest ka neid inimesi, kes leiavadki, et nad pole piisavalt tugevad, on kaotanud igasuguse sihi ja ei oska enam ühiskonda sulanduda või / ja tunnevad, et on lähedastele koormaks ja ei soovi sedasi enam elada ning otsustavad endalt elu võtta.

Jah, ma ei nõustu, et antud filmi lõpplahendus oli ainuõige või et noormehe otsus oli õige. Ses suhtes, et otsuse langetamise hetkel oli ta tõesti võib-olla omadega niivõrd läbi ja väsinud võitlemast ja proovimast jne. Kuid, kui tema ellu saabus armastus, kes näitas, et puue ei pea olema ilmtingimata takistuseks, siis lähtudes sellest, oleks võinud noormees oma otsust edasi lükata ja tõesti vaadata ja anda võimaluse, et mis see armastus endaga toob, kuhu viib ja mida muudab. Elu on meile antud selleks, et elada ja ma ei taha brutaalselt kõlada, aga surra võime me ju tegelikult ükskõik millal, nagu näha. Sellist lõplikku otsust võib ükskõik, mis eluhetkel teha. See pole mingisugune lubadus, mida peab ilmtingimata täitma, et näe, lubasin, et suren ülehomme, siis nii olgugi. Uskuge mind, keegi ei solvu ega pahanda, kui sellise väga lõpliku otsuse tegemata jätate. Samamoodi, kas see on ikka meie õigus endalt elu võtta...?!

Täispikkuses artiklit, mis on juba minu jaoks niivõrd toorelt ja vääralt sõnastatud, leiab siit. Sealt kaudu saingi üldse sellest puuetega inimeste nördimusest teada.  Esiteks on selline üleskutse, et ärge minge filmi vaatama, sest see jätab ühiskonnale vale mulje puuetega inimestest, just midagi sellist, mis äratab uudishimu ja just nimme minnakse vaatama. Ka minul oli uudishimu just üks nendest põhjustest, miks veel enam tahtsin filmi näha. Kuna n-ö keelatud vili on magus. Arvan, et selle asemel, et hakata poikottima, oleks võinud sellest filmist lihtsalt täpsustava ja selgitava artikli kirjutada. No, et antud filmi süžee ei kajasta ülemaailmset puuetega inimeste vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui üldse....
Aga rääkige, kes on toda filmi vaatamas käinud, kas teil tõesti kerkisid taolised mõtted pähe mida puudega inimesed pelgavad,, et puudega inimesed võiksid kõik loomavagunis Sveitši saata ja lasta ära eutaneerida? Või mis mõtteid ja tundeid see film siis ikkagist tekitas?
 

Käisime täna Joosepiga maja peal, kuna oli tarvis veel üht koma teist sorteerida. Seni kuni Joosep seal omi asju sorteeris, mõtlesin mina ajaviiteks blogisid läbi sirvida. Kuna ma suht paljudesse blogidesse lähen otse läbi kellegi blogrolli, siis üldjuhul ma ei vaeva end nende domeeninimedega, sestolgem ausad, mugavus maksab ka midagi ja pealegi osad blogiaadressid on nagu hiina keel. Kuid täna maksis see mugavus ja laiskus mitte "hiina keelt" õppida mulle haledalt kätte.
Läksin Mallu blogisse, et Manjana ja Triinu-Liisi blogisse klikkida, kui avastasin, et Mallul polegi enam blogrolli. Läksin koheselt Messengeri ja uurisin Mallult, et mis värk on, kas on tõesti lasknud blogrolli eemaldada või paneb minu ekraanilugemisproge pange. Mallu ütles, et mingi script on katki, aga seda juba parandatakse, kuid lahkelt jagas mulle siiski Manjana ja Triinu-Liisi blogilinke. Lisas veel juurde, et Triinu-Liis blogib ju nii harva... Kuid ma lootsin siiski, et äkki on ikka miskit uut, kuna pole juba nädal aega sinna kiiganud.
Esimesena läksin siis Manjana blogi lugema. Loen ja loen ja vaatan, et näe Mallul täitsa puha vale info, et Triinu blogib nii harva, sest blogis vahtis mulle vastu juba tänase kuupäevaga tuttuus postitus. Ja mitte ainult tänase kuupäevaga, vaid Triinu oli bloginud ka eile ja üleeile jne. Hakkasin aga rõõmsalt otsast lugema, kuni jõudsin sellise faktini, et Triinul tuli tütar peikaga külla vms. Ja siis ma mõtlen omas peas, et mida helli, kas Triinu pole mitte 23-aastane, et kui vana see laps tal siis veel on? Või et misasja, tal on laps või??!! Miks ma mitte midagi sellest ei tea ja pole kuulnud? Aaa, võib-olla pole ta tahtnud oma last avalikkusele näidata, hindab lapse privaatsust või miskit. Mitte, et see oleks minu asi, aga kuna ma tean seda pisikest fakti Triinu vanuse kohta, siis ma ei saanud seda mõtet oma peast välja, et kui vana see laps tal ikkagist on ja et mis Triinu sai lapse mingi 10-aastasena või? No kui võtta arvesse, et tuli koos peikaga külla. Vaevalt siin mõnel kolme aastasel peika on ja elab juba vanematest eraldi...
Ühesõnaga lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas oleks veits imelik Triinu ühelt parimalt sõbrannalt- Mallult küsima minna, et kas Triinul on laps... Kuid siis jõudsin otsapidi avalehel olevate postituste lõppu, kus oli kirjas "autor Manjana". Ja eiii, mul ei löönud kohe pirn peas põlema, et ma loen Manjana blogi. Samuti ei lahendanud sellega minu aasta küsimust: kas Triinu-Liis sai 10-aastaselt või veel varem lapse. Vaid mina esimese mõttena mõtlesin, et miks Triinu blogis on autoriks märgitud Manjana? Miks? Või kas tegu on blogrolliga, kuhu Triinu on jälgitavate blogide hulka lisanud ainult Manjana :D
Palun saatke mulle >"Aasta Idioodi" diplom! :D

Kes ehk mind tiba rohkem teavad ja tunnevad ning on pikema ajalisemad lugejad, siis on vist tähele pannud, et mingisugusel kummalisel moel on minus esindatud nii flegmaatik, pohhuist ja füürermutt. Kuid loomulikult ei pendelda minu emotsioonid ainult nende kolme emotsiooni vahel, nagu mingisugusel poolearulisel, vaid tegelikult olen ma täiesti tavalisel hetkel rahulik, malbe, rõõmsameelne ja siin ühe mehe sõnul ka kirglik. Kuid see kõik võib muutuda sekunditega, olenevalt siis asjaoludest.

Näiteks mul ei saaks rohkem pohhui olla mingisugustest suvalistest külaklatšidest, et kes pettis keda, kellega ja miks. Või kui palju keegi teenib ja mida oma teenitud või võidetud papi eest endale soetab. Nägija ajal lugesin ikka Kroonikat ja sirvisin keskendunult pea kõik kollased uudisnupukesed läbi. Aga nüüd pimedana pole mul mõtet poest kassa kõrvalt Kroonikat, nii möödaminnes endaga kaasa haarata ja selleks, et kuskilt Elu24 lehelt kuulsate ja tuntud inimeste eludel silma peal hoida, no selleks olen ma liiga laisk. Mul parematki oma ajaga teha, kui siin Stalkerit netis mängida. Mis muidugi ei tähenda seda, et kui mul juhuslikult satub uudisnivoo peale mõni kirgi- ja meeliköitev klatšihõnguline pealkiri, et ma seda lahti ei klikkaks. Ikka klikkan ja mitte ainult ei klikka, vaid loen läbi ka ning mõistan taaskord, et no mitte ühtegi emotsiooni või elamust ei andnud mulle selle kõlaka lugemine . Kuid miskipärast ma ikka ja jälle klikkan neid newsfeedile sattuvaid uudislinke, nagu mingisugune sõltlane. Põhimõtteliselt on vist nii, et ma saan mingisuguse infokillu kellegi elust, mis jätab mind täiesti ükskõikseks, kuid talletan selle siiski kuskile mälusügavustesse ja kui peaks kunagi mingisugune eluline olukord tekkima, siis on naljakas mõnda neist infokildudest antud situatsioonis ära kasutada.

Samuti mind absoluutselt ei huvita, kui keegi räägib mulle, et tema lellelehmapoja kaudu olev väike sugulane läheb nüüd see aasta 1. klassi.Mille pärast peaks mind selline asi huvitama? Või veel olulisem küsimus, miks üldse võiks keegi arvata, et see kedagi huvitab? Ma ei tunne seda inimest, pole kunagi näinud, kohanud, suhelnud. Sama hästi võiks inimene mulle öelda, et tead mis, tänavu alustab Hiinas kooliteed enam kui üks väike hiinlane. Ma saan aru, et tolle inimese jaoks on see ehk sündmus, kuna tegu ikkagist sugulasega, aga et sellest näiteks pool tundi pikalt ja laialt leelotada, no ma ei tea. Kui inimene on jõudnud juba sinna kõrgesse ikka, kus enamus oma päevi sisustab sussi sahistamise ja Prillitoosi vaatamisega ning väga ei puutu enam otseselt välisilmaga kokku, et siis soovib oma mälestustest heietada.  Samuti inimestest, keda ma ei tunne ega tea, aga see on kuidagi teistmoodi, kui kasvõi võõras memm või taadu jutustab mulle turu järjekorras seistes õhinal, et tema lapselapselaps alustab tänavu kooliteed. Neid inimesi ma samuti ei tunne, kuid ma mõistan, et vanainimene sai ehk korra nädalas turule ja saab nüüd oma uudiseid kellegagi jagada. Kuid muudel juhtudel ma ei mõista sellist minu jaoks seosetud juttu, kui seal pole just mõnd kasulikku nõuannet, vihjet, õpetussõna vms. Mu näos ei liigu mitte ainuski lihas, Ma võin täiesti surnud kala ilmel talle otsa vaadata ja ma ei vaevu isegi viisakusest naeratama.

Mul ei hüppa kops üle maksa, kui keegi lippab punase tulega üle tee. Mul ei teki sarnastel hetkedel vajadust karjuda või pobiseda vihaselt, näost punasena, silmad punnis ja tatti suust pritsimas, et ta on debiilik. Mul pole tarvidust kellegile selliseid silte külge kleepida, mitte üheski olukorras. Arvan lihtsalt, et kui keegi teeb midagi eriti haiget, siis ilma minu või teiste vaherepliikideta, suudavad teised inimesed ise ka märgata ja hinnanguid anda. Ühesõnaga need on siis need mõned asjad, mis jätavad mind tuimaks ja ei puuduta.

Kuid siis on terve rodu asju, mis tekitavad minus emotsioone: rõõmu, joovastust, ärritust, pahameelt jne.  Üldiselt ei hoia ma oma emotsioone vaka all. Kui mulle miski asi või keegi ikka kohutavalt palju meeldib, siis ma ei sära vaikselt omaette kuskil nurgas, nagu üksik juudipuu, vaid kuulutan seda kõigile. Kui pettun, siis ikka täie raha eest. Loomulikult mitte nii, et kui avastan piimaleti ääres seistes, et minu lemmik maius on otsas, mille järele olen ma nädal aega vesistanud, et siis viskan korvi elupettunult põrandale maha ja kukun jonnima. Kindlasti mitte. Pigem olen natuke õnnetu olemisega ega käi suu kõrvuni, et jess, maius oli otsas. Ma arvan, et mitte ükski inimene ei suuda mitte ainsamagi pettumuse, ärrituseta vms elada. Iseasi lihtsalt, et kui palju me just neid negatiivseid emotsioone teistele välja näitame.

Minus on kübeke seda eestlastlikku jonnakust ja Krimmi tatarlase särtsakust. ja  Keegi tark inimene teadis rääkida, et inimene, kes elab sissepoole ja kogub kõik halva energia endasse, et see põhjustavat sapipõievähki. See on muidugist selline esoteeriline värgindus ja pole minu teada teaduslikult ära tõendatud ja kas alati peakski... Näiteks üleeile suutsin ma Joosepi peale taaskord niivõrd solvuda, kuna mulle tundus, et süüdistab mind ilma põhjuseta ja tõstis minu peale häält. Hiljem muidugi selgus, et meil oli täielik möödarääkimine. Kuid sel konkreetsel hetkel tundsin, et no olgu pealegi, kui me ei saa mõistlikult olukorda lahendada, siis võtsin Janeti, hernekoti ja läksin metsa. Ma olin ikka maru solvunud, et minu peale sedasi häält tõstis ja süüdistas ja otsustasin, et istun metsas pimedani, nosin herneid ja hingan värsket õhku. Las siis saab teada, et teatud tegudel on tagajärjed ja las mõtleb järgmine kord kaks sekundit kauem, enne kui häält minu peale tõstab. Jõudsingi siia meie kodulähedasse männikusse. Sättisin end mõnusasti sambla peale istuma, Janeti lasin jooksma ja ise nosisin värskeid herneid. Väga mõnus ja rahustav oli seal metsas sedasi loodushäälte keskel omi mõtteid mõelda ja enda ja Joosepi käitumist analüüsida. Tunnike läks mööda ja herned olid otsas. Kui kella vaatasin, siis avastasin, et kui ma tahan pimedani männikus kükitada, siis peaksin... No veel üks 7 tundi vastu pidama.
Igatahes, kui olin pea kaks tundi suutnud oma aega mõnusasti sisustada, siis läksin tagasi koju. Koduteel ma muidugi pidasin veel plaani, et ma kohe ei hakka Joosepiga suhtlema, sest mul oli jonn sees ja pidin ju kuidagi oma luhta läinud plaani millegi teisega asendama. Koju jõudes tuli Joosep mulle magamistuppa järgi, et olukord ära klaarida, aga mina üritasin oma nägu tema eest varjata, sest mind ajas nii kohutavalt naerma omaenese jonnakus. Ja ütlesin ka talle, et ma ei saa praegu temaga rääkida ja kui Joosep uuris, et miks mitte, siis purtsatasin laginal naerma ja ütlesin, et ma ei suuda enam tema peale pahane olla ja mu grandioosne plaan pimedani metsas istuda ja herneid terve aja nosida, läks vett vedama. Eks ma sain ise ka aru, et kui totakalt olin reageerinud, aga no need on emotsioonid, minu emotsioonid.

Joosep ütleb ka mulle tavaliselt, et "Kai, ära tee emotsiooni ajal otsuseid", sest siis ma otsustan mida iganes. Küll ma otsustan, et ma enam mitte kunagi ei korista, ei tee süüa, jagame punktuaalselt kõik kommunaalkulud ja pangalaenu pooleks või otsustan kasvõi selle ülalpool toodud näite põhjal, et ma nosin metsas pimeduse saabumiseni herneid jne, kuid pool tundi hiljem on emotsioonid vaibunud ja ole tervitatud kaine ja ratsionaalne mõistusehääl. Ma tahaks loota, et mul on see veel alles, vähemalt mingilgi kujul.
Aga jah, ma ei teagi, mis see on, mis minu emotsioone juhib. Kas see, et pole päris puhast Eesti tõugu, kodune kasvatus, ära hellitatus, iseloom, kirglikus või olen lihtsalt lapsik. Võib-olla natuke kõike. Mina igal juhul küll ei soovi kogu aeg olla mingisuguse kivistunud ilmega ja koguda kõiki negatiivseid tundeid endasse, sest see on parim toiteallikas kibestumisele. Igal inimesel peab olema keegi, kellega saab oma häid ja halbu emotsioone väljendada, rääkida, jagada jne.
Kuidas teil nende emotsioonidega on, kas püüate iga hinna eest negatiivseid emotsioone mitte välja näidata või laote ka kõik letti?