Kuidas ma hädaabisse helistasin

Kuna suvi on täies hoos, siis minu juhtumised saavad kirja mõningaste hilinemistega, kuid konkreetselt see lugu, juhtus ikka see nädal...
Oli õhtune aeg ja suutsime jälle Joosepiga suht korralikult vaidlema minna. Me oleme tegelikult mõlemad väga keevaverelised, kuna minus on slaavi ja tatari verd ning Joosepi sugupuus esineb mõningasel määral valgevenelast. Igatahes vaidlesime ja vaidlesime...kas ütlesin, et vaidlesime? Antud juhul pole aga sugugi oluline, et mille üle vaidlesime, aga mul viskas see üle ja panin asjad kotti (loe: glükomeeter, süstlad, mahl, telefon) ja viskasin koti selga. Joosep jälgis mind natuke hämmeldunud olekul ja uuris siis, et kuhu ma minema hakkan. Ma siis selgitasin, et ma lihtsalt ei suuda enam vaielda ja lähen Janetiga pikemale ringile. Loomulikult polnud Joosep sellega nõus, sest aeg oli suhteliselt hiline ja ütles, et hakkab minu pärast muretsema ja kui ütlesin, et pole vaja muretseda, siis käis välja mõtte, et aga Ta siis sõidab rattaga mul järel...no polnud just minu ideaalne ettekujutlus rahulikust jalutusest, aga et ikka vunki üle võlli keerata, siis tegin näo, et see mind ei heiduta ja lähen ikkagi...
Tahtsin püsti tõusta, kui äkki Joosep haaras minust kinni ja surus mu külili, et mind kallistada või embusesse võtta, aga selle tulemusel jäi Tema käsi minu reite vahele ja loomulikult kasutasin ma kohe olukorra ära ning surusin jalad tugevasti-tugevasti kokku ja nii ma saingi Tema kätt lõksus hoida ja rahulikult Teda kõdistama hakata. Eesmärk oli siis alguses Tema teise käe haardest lahti saada, aga kui sain kõdistamise võlu maitsta, siis läks asi lõbusaks ja oi kuidas ma kõdistasin...nii palju kui suutsin ja jaksasin, ma kõdistasin ja kõdistasin...kõdistasin kohe tugevasti. Mul oli nägu nalja täis, kuna Joosep on ilmselgelt minust suurem, raskem ja tugevam ja seetõttu kõdimaratonid võidab alati Tema...aga nüüd oli minu kord! Selle kuue aasta jooksul pole ma erilisi võite saanud...väljaarvatud ühel korral, mis oli ka salakavalusega saadud võit.
Nimelt mul kukkus voodi taha käekett, millele siis Joosep abivalmilt järgi roomas ja käsi südamel, ma siiralt tunnistan, et mul ei olnud see plaan varasemalt välja mõeldud, aga kui Joosep seal voodi all kõhuli lamas, jalad voodi alt väljas, siis see oli nii ahvatlev, et ma lihtsalt ei suutnud juhust kasutamata jätta ja kõdistasin vaest kaitsetud Joosepit. Ta oli seal nagu minu jaoks serveeritult ja nii ma hakkasingi Teda kõdistama ja ikka kõige hellemast kohast...munadest.
Mnjah, see oli nii magus tunne ja nii lihtne...keegi ei takistanud ja keegi ei kõdistanud vastu. Oeh nii ilus mälestus...muidugi see mälestus enam nii ilus ei ole, mis sellele nurjatule tegevusele järgnes. Oh kurja...Joosep sai lõpuks voodi alt välja (ega veider oleks kah, kui ma oleksin lootnud, et nüüd jääbki sinna lebama või tuleb välja nagu õige mees ikka ja lausub mulle:"Kallis, pole hullu, et mind nii alatult ära kasutasid ja kuna ma armastan Sind nii-nii väga,siis ma ei kiusa Sind vastu). You wish! Joosep haaras must kinni, surus mu selili ja hakkas mind kõikvõimalikest kohtadest kõdistama: talla- ja kaenlaalt, kaela ja kõhu pealt, puusast. Mina, kelle teine nimi võiks vabalt olla "maailma suurim kõdikartja" tundsin, et ma ei jaksa enam naerust hingata ja et kohe-kohe lasen püksid täis, aga see kõik, mis sellele eelnes, oli siiski seda väärt.
Aga kui lähen selle nädalase juhtumiga edasi, siis sel ajal, kui Joosepit kõdistasin, ütlesin Talle veel:"Nüüd Sa saad raisk!", kui aga hetk hiljem kostis seljakotist minu telefon, mis lausus "Kõne kokkuvõte..."
Momentaalselt lõpetasin kõdistamise ja olin hämmingus, et misasja, et kellele ma helistasin või kas ma tõesti ei kuulnud sissetulevat kõnet. Kookisin siis mobla välja ja võtsin vastuvõetud kõned lahti ja seal ilutses kenasti sõna "Hädaabi". Mina muidugi hakkasin kohe paanitsema, et see oli nagu pilakõne ja et see on kriminaalkorras karistatav, mille peale Joosep muidugi lõõpis:"Kuuled või?"
Mina sosistades vastu:"Mida?"
Joosep:"Nad juba tulevad kopteriga Sulle järgi..."
Mina veidi valjemini:"Ah, Sa oled lollakas ja see pole üldse naljakas!"
Huvikorras võtsin ka kõnelogi lahti, kus selgus, et viimase kõne kestus oli lausa 11 sekundit ja oiii selle 11 sekundi sisse mahtus nii palju helisid ja hääli...Joosepi naer, minu naer, müramine ja loomulikult lause:"Nüüd Sa saad raisk!"