Blogimisvõistluse kuuteema - Minu sõnavara

Ma ei tea, aga üldiselt mulle ei meeldi viimasel ajal kirjutada blogimisvõistluste kuuteemadel. Võib-olla on asi selles, et see võistlus on kestnud peaaegu juba aasta ja kuradi raisad (loe: konkurendid) ei taha välja ka langeda. Aga võib-olla on asi minu kinni kiilunud mõtlemises kinni, või täiesti võimalik on, et asi on lihtsalt laiskuses ja viitsimises.  Kuid mina ei saa ju ometigi alla anda, sest ma lubasin iseendale, et panen selle võistluse kinni ja nii ma siis tiksun siin õnnetult ja halan kõigile, kes viitsivad kuulata ja neile ka, kes ei viitsi, et kui raske kuuteema jälle on jne.

Isajänesest on teema huvitav ja olen mõelnud erinevate asjade peale, et millise nurga alt läheneda aprillikuu teemale. Kui lugeda minu blogipostitusi, siis ehk olete märganud, et mulle ei meeldi väga lühidalt olukordi või sündmusi kirjeldada (kuigi viimasel ajal olen ma üritanud end rohkem kokku võtta, sest ma olen hakanud mõtlema, et kellele see pikk kirjeldusjoru ikka meeldida võiks). Lisaks ei tiki ma oma tekste täis mingisuguste mõtetute pikkade ja tarkade sõnadega, sest olen arvamusel, et lihtsuses peitub võlu. Eriliselt häirib mind taoline  sõnavara kasutamine Mihkel Raua sõnavõttudes, sest see jätab mulje nagu inimene üritaks enda tarkust, ego ja tähtsust üle paisutada. Inimesed soovivad kuidagi oma jutuga teha suurt kunsti, levitada tarkust ja / või peita oma uhke sõnavara taha mingisugust kolmandat kompleksi. Aga kui ma ei saa tonnide viisi aru millest Ta küll räägib või miks Ta seda räägib, või miks Ta seda niimoodi peab rääkima, siis ma ei viitsi ka pikalt kuulata. Las kuulavad ja loevad siis need, kes aru saavad :)

Oma sõnavaras proovin ma vältida teadlikult igasugu slänge, kuid eks kohati lipsab ka neid sisse. Vahel jääb lihtsalt emotsiooni kirjeldamiseks tavapärasest ja igapäevasest keelekasutusest puudu ja siis tuleb natuke vürtsitada teksti mõne uue või laenatud sõnaga. See küll otseselt sõnavarasse ei puutu, aga mul on üks selline pisikene hobikorras kogumik, mida ma aegajalt täiendan. Ma nimelt kogun eesti keelseid sõnu, mis on kahe / kolme tähendusega (nt kastan, tulp, lõhe, toll, lood jt).

Kokkuvõtteks ütleks, et meeldib lihtsus, kuid on tõesti selliseid olukordi, kus tegelikult keerukam sõna võtab olukorra palju lihtsamini ja kiiremini kokku ning siis on see igati mõistlik kasutusviis. Samuti pooldan ma erinevate uute sõnade kasutusele võtmist, mis kuidagi muutuvad inimestele suupäraseks ja kui keegi ütleb, et sellist sõna ei esine eesti keeles, siis ütleks so what? Keel areneb ja uuenebki läbi aja ning kui läheksime ajas tagasi kasvõi 50 aastat, siis leiaksime sealt nii mõnegi sellise sõna, mida tänapäev enam ei kasuta. Inimesed ja kultuur loovadki keele, kuid mina tahaksin loota, et eesti keel ei sure välja ja ei minda väga hulluks igasugu slängide ja lühendite kasutamisega. Mulle kohe üldse ei meeldi lühendid. Seda kohtab eriti internetis. Miks ei või inimene kirjutada vastuseks "jah", pidevalt kohtan "jh". Kas tõesti on niii raske see üks täht sinna vahele kirjutada? :S

Nii, mu kokkuvõte läheb oma raamidest nüüd täitsa välja, kuna läksin taas hoogu ja ma ei hakka uuesti kirjutama, et mulle meeldib lihtne sõnavara, sest usun, et kõik said sellest juba aru. Igatahes ärge selle võõrsõnaga väga hulluks minge, eks ole! ;)