Seiklusi täis päev

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...