Vahepeal oli blogijate seas ilgelt pop kirjutada oma kiiksudest ja mitte et ma tahaks end hullult kiita ja jätta endast mulje nagu ma oleksin just äsja jalgratta leiutanud, AGA... enne, kui paljud teised blogijad hakkasid oma vähem ja rohkem imelikke veidrusi letti laduma, seisis mul see teema juba oma pool aastat listis. Aga nagu ma kord juba olen sellise pika vinnaga, siis jõudis keegi krapsakam nobenäpp minust ette ja mul tekkis tõrge ja nii ei soovinud ma enam jupp aega mingitest kiiksudest kirjutada. Täpselt nagu mul on olnud sama keiss mitmete teiste teemadega, mis peavad nüüd kannatlikult draftides oma hiilgeaega ootama.

Kuid nagu olete vist juba aru saanud, siis ma olen vahepeal uusi vahvaid blogisid ja juutuubereid enda jaoks avastanud, kes mind naerutavad ja mu aega sisustavad ja nii sattusin lugema, taaskord muistsel aal, Kaisa kiiksupostitust, kus alustas oma postitust sõnadega, et üks õhtu rippus oma mehe jala küljes ja demonstreeris oma ahvihäälitsusi ja teate, mul valgus üle kogu näo lai naeratus, sest mind tabas äratundmisrõõm ja mulle meenusid kohe meie ühised lapsikuse hetked Joosepiga.

No näiteks mismoodi me keset ööd kihutame pappkastis mööda korterit ringi nagu poolearulised. Ses suhtes, et mina istun pappkastis ja Joosep teeb mulle rallit või kui parasjagu pole ühtegi üleliigset pappkasti, siis tõmban endale libeda tallaga sussid jalga ja siis lunin Joosepit, et too lohistaks mind mööda põrandat.



Või kui Joosep on vetsus paiknevale aknalauale piisava hulga vetsupaberi papprulle hoiustanud ja ma need ühel ilusal hetkel sealt taas avastanud, siis meisterdame nendest mingisugused trompetilaadsed pillid ja hakkame puhuma. Üritades mingisuguseid u-tuurist puukuuri noote välja puhuda, ajades koonud oma musitseerimiskatsetustega närvi.

Igatahes, oma pika sissejuhatava jutuga tahan ma sinnamaale jõuda, et öelda - siit tuleb minu kiiksupostitus, mis minu enda jaoks on tegelikult täiesti normaalne, kuna kui need oleksid minu jaoks mingid epic tegevused, siis ma ei teeks ju neid. Logish.

1. Ma söön pulgajäätistel alati ennem ära glasuuri ja siis alles hakkan sisu sööma ja ma mitte kunagi ei hammusta jäätist, vaid alati limpsin seda või lutsutan või mida iganes.
2. See läheb veits sinna foobiate alla, aga mulle ei meeldi helistada ja suhelda võõraste inimestega. Näiteks paar nädalat tagasi palus Joosep mul helistada Stefanisse ja meie seltskonnale laud bronnida, aga ma hakkasin protestima, et mina ei taha ja mina ei julge ja helistagu ise jne. Joosep helistaski ise, aga kuna liin oli kinni, siis oli tarvis, et ma sõidu ajal prooviksin uuesti. Lõpptulemusel läksime võtsime Joosepi sõbra kodust peale, kes siis tegeles helistamisega. Wuh, vedas seekord!
3. Ma plaksutan väga imelikult. Sõbrad ütlevad, et see on tagurpidi plaksutamine. Põhimõtteliselt ma ei tee kätega plaksu, vaid ajan käed plaksu asendist hooga hoopis laiali ja siis aeglasemalt taas kokku, mis justkui summutab plaksu ära. Sellist imeliku plaksutamist teen ma siis, kui olen ülielevil või rõõmus millegi üle. Näiteks võidan kihlveo. Mul on tegelikult veel üks veider plaksutamisviis... see näeb peaaegu sama imelik välja kui esimene. Ma nimelt plaksutan ainult sõrmeotstega, lüües hästi kiiresti ja hääletult neid kokku, ilma et peopesad omavahel kokku puutuksid.
4. Mul on mingi imelik komme sõnade lõppu lisada tähti nagu õ, ö ja öä. Mis ämblikujaladöä, ma ei tahaaaö, mina ju ei teaõ jne. Ma ise ei pane peaaegu kunagi tähele, et ma neid tähelisasid kasutan või millal mul see pihta hakkas, aga ühel hetkel Joosep hakkas mind jäljendama ja siis sain ma ise ka teada, et mul selline imelik komme on ja peaaegu alati on see minu jaoks uudis, et ma taas öäõtasin.
5. Kui ma midagi joon, siis ma alati loen oma lonkse. Eriti teen ma seda siis, kui joon pudelist. Ning see pole veel kõik... ma üritan alati lõppnumbriks saada 100 või sinna ligilähedale.  No näiteks joon esimese korraga 10 lonksu, siis hingan ja siis joon järgmised 10 lonksu ja siis korrutan. Vahel teen iseendale challengeri ka, kus ma siis üritan ühe reklaamipausi ajal juua sobivaima arvu lonkse ja oleneb, kui mitu lonksu jõuan esimese pausi ajal ära juua, siis vastavalt sellele joon teise reklaamipausi ajal teised lonksud, et saada kokku 100 ja kui lõpp summa tuleb üle selle, siis teen kolmanda reklaami ajal uue joomise ja lonksuloenduse ja siis lahutan need viimasest tulemusest maha. Ma ise muidugi alati mõjutan ja liigutan neid tulemusi, sest see on one man stand. Vahel on nii, et mul on ammu joogijanu kustutatud, aga kuna mul pole numbrid klappima saadud, siis ma joon ja joon, kuni olen pilgeni täis ja vats loksub.
6. Kui ma olen üksi kodus ja keegi koputab ootamatult uksele, siis ma olen suuteline teesklema nagu kedagi poleks kodus. Selle "mitte kodus olemisega" on muidugi nüüd selline pisike probleem, et kuna elame kolmandat aastat väikelinna kortermajas, kus kõik teavad kõiki, eriti mind, siis pole mul enam lootustki sellist fiaskot teha. Enne, kui elasin oma majas, siis oli veel mingigi šanss ignoreerida, no et kui postiljon tuli maxikirja tooma, siis ma uksekella kuuldes tardusin soolasambaks ja vahest isegi pugesin diivanile teki alla peitu ja lasin koertel lõuata. Miskipärast olid postiljonid alati väga innukad ja kui koerad olid juba oma viis minutit lakkamatult haukunud ja välisuksele tuli uus koputus, siis ma mõtlesin küll, et tsiiiisas, kas inimene EI saa aru, et kedagi POLE kodus ju, daaaah! :D See kiiks on tõesti veider. Isegi mina saan mõistusega sellest aru, aga nohjah.
7. Kui me autoga kuskile sõidame, siis ma üldjuhul lukustan alati endapoolse ukse, sest ma kardan, et ma kukun sõiduajal uksest välja või kui seisma jääme, kas valgusfoori taha või niisama pargime kuskile, siis ma kardan, et tuleb mingi psaiko ja tungib mulle kallale. Say no more.
8. Ma mälun alati toidu umbes 30x läbi. Isegi manna ja banaani. Võite 3x arvata, kes on alati seltskonnas kõige aeglasem sööja ja viimane lõpetaja :D Lallallaalaaa.
9. Vetsupaberirullide juurde tagasi tulles, siis mul peab alati lint jooksma pealt ja kui kuskil on teistpidi, siis ma nahaalselt vahetan selle omavoliliselt ümber, isegi külas olles.
10. Teate neid puupulki, mida saab tanklatest ja kioskitest võtta, kui endale kuuma joogi ostate? No ühesõnaga, kui ma oma kakao sisse lisatud siirupi joogiga läbi segan, siis mulle meeldib pärast seda pulka imeda ja tunda oma suus seda magusat läbiligunenud puidu mekki. Miskipärast meenutab see lapsepõlve. See maitseb nagu lapsepõlvest pärinev pulgajäätise pulk.
11. Mulle meeldib magada üleni teki sisse mässituna, nii et ainult ninaots paistab välja. Minu tavaline magamajäämisasend on n-ö looteasend, tekk peab kindlasti olema kõrva peal ja tekinutsakas kaisus.

Ongi vist kõik. Rohkem nagu selliseid ekstra imelikke veidrusi polegi. Need olid siis sellised esimesed, mis kohe pähe turgatasid. Ma ei saa aru, et kust inimesed imesid enda kohta a la 30 ja enam kiiksu välja. Mingeid selliseid ei hakka ma üldse loetellu lisamagi, et värvin ripsmeid peegli ees või et banaani avan alati otsa, mitte varre poolt ja dušši alla minnes pesen alati esimesena juuksed ära, sest keda huvitab, kes millist kehaosa esimesena või viimasena puhtaks nühib, peaasi, et puhtaks saab ja ei haise..

Oma postituse lõpetan ühe Joosepi kiiksuga. Tüüp kategooriliselt keelab mul harja külge kogunevaid juukseid plita alla visata, kuna ei suuda minu küljest tulnud asju ära põletada. Isegi minu vere nägemine freaks him out, kuna see pidavat olema ohumärk, et minuga on miskit valesti vms.

Ma ei tea, kas mul on üldse mõtet Teie kiiksude ja veidruste kohta küsida, sest ilmselt olete saanud end juba oimetuks kirjutada nende mitmete teiste blogijate postituste all... :D

Et alustada algusest ja ausalt, siis pean taaskord alustama oma postitust sissekulunud sõnadega... istusin mina niisama FBs ja lappasin sõprade ja gruppide teavitusi läbi, kui järsku jäi mu pilk pidama Marise postitusel, kus loetles üles asju, mida pole kunagi proovinud/teinud/käinud/kogenud või muud säärast ja kuna see tundus ülikhuul mõte, millest blogida, siis haarasin minagi sõnasabast kinni ja siin *trummipõrin* on minu loetelu asjadest, mida ei ole ma kunagi proovinud ja teinud:

• Ma ei ole kunagi söönud tigusid. Kuigi ma olen suur kala- ja krevetisõber, siis minu taldrikust jäävad heaga välja kõiksugu rõvedad ligased ja iminappadega molluskid. You name it - kalmaarid, kaheksajalad, austrid, merekarbid, jõekarbid... vahet pole - OUT!
• Ma ei ole kunagi Venemaal käinud. Kuigi vahel tekib küll selline kahtlane tunne nagu me kõik oleksime kordki elus seal idapiiri taga ära käinud - kes vabatahtlikult, kes sunniviisiliselt. 
• Ma ei ole kunagi reisinud Euroopa piirest välja. Kõige kaugemad sihtpunktid on olnud Rootsi, Soome ja Läti ja seal viimases sihtpunktis ei käinud ma alksitripil. #tahansoojamaareisi
• Ma pole kunagi lennukiga lennanud. Ma pole isegi lennukit lähedalt näinud. Enam ei näe ka vist. #seelennukonnüüdküllvistläinud
• Ma ei ole kunagi lasknud endale panna ripsme- ja juuksepikendusi ega ka geelküüsi. Mul on geellakk, aga seda enda küünte peal. Ma ei näe vajadust oma küüsi rikkuda. Mul on looduse poolt antud ilusad tugevad küüned.
• Mu keha ei ole kaunistamas  ükski tätoveering... veel. Khm, see tõesti peagi muutub, sest just oma eelmises postituses kirjutasin sellest lähemalt. See on olnud üks minu salajasi unistusi, kuna olen alati olnud selline lõhkiste teksade, ketside ja maika tüdruk.
• Ma ei ole kunagi lumelauaga või -tuubiga sõitnud, sest nagu minu hirmupostitusest teada saite, siis ma kardan ko-hu-ta-valt kõrgust ja kukkumist.
• Ma ei ole kunagi kontaktläätsi kandnud. Minu nägijaajal polnud need vist nii populaarsed ka või olid (?), aga kuna mul nagunii polnud nende soetamiseks raha, siis ma ei mõelnudki nende hankimisele. Mul olid lihtsalt tumeda raamiga nohikuprillid, mis olid üliänksad. Praegu oleks need täiega IN.
• Ma ei ole kunagi kogenud merehaigust. Nothing more to say here.
• Ma ei ole kunagi doonor olnud. Ise ma tahaks väga olla, aga nemad ei taha jällegi mind. Niuks.
• Ma ei ole kunagi pidutsedes end mällerisse joonud. Minu jaoks on oluline enesekontroll. No et ma ei jooks end kuskile kummuli. Kuigi aastaid tagasi oli küll üks selline pidu, kus kohe uksest sisse astudes valati paar pitsi tervitusnapsu ja minu tõmbas see suht kohe siruli ja ajas iiveldama, kuna ma polnud päeva jooksul miskit eriti söönud. Lõpuks tuli sõber ja korjas mu peale ja viis ära koju. Minu kõige lühem pidu ever.
• Ma ei ole kunagi abielus olnud. Selle-eest olen saanud mitmeid abieluettepanekuid ja ainult ühele neist olen andnud jaatava vastuse. Hmm, huvitav küll kellele... :D
• Ma ei ole kunagi ühtegi instrumenti mänginud. Kahjuks. No kui selle alla ei lähe just lasteaias tilistatud triangel... ? Muidu minu üheks suureks unistuseks on õppida mängima tšellot, aga selleks oleks mul tarvis oma isiklikku pilli. Kui kellegil juhuslikult vedeleb kuskil üks üle, siis võite mulle Smarti panna :D 
• Ma ei ole kunagi suitsetanud ega ühtegi narkootilist ainet tarbinud ega ka proovinud. Ei tunne puudust ega vajadust ka.
• Ma ei ole kunagi sülitanud või maha rögastanud. Ma saan aru, et osadel inimestel kogunebki röga kurku ja et see põhjustab teatavat ebamugavustunnet, aga armulise taeva pärast, paluuuun võta taskurätik ja sülita sinna oma kehaeritis, mitte keset tänavat asfaldile. See lihtsalt on rõve.
• Ma ei ole kunagi kuivšampooni kasutanud. Ma olen nende kohta lugenud erinevaid tootearvustusi ja minu jaoks tundub see mingi kõrgemat sorti raketiteadus. Küll ei tohi spreitada liiga kaugelt, siis jälle liiga lähedalt ja siis vali kindlasti õige toon ja siis kammi ja ära kammi ja kohenda ja ära kohenda. Aarrggh, ma parem lähen lasen endale vett pähe ja pesen vanaviisi.
• Mul ei ole kunagi ohatist olnud. Ptui-ptui-ptui. Ma olen üliõnnelik selle üle ja oskan seda väärtustada, sest tean kui paljusid meist see vastik herpesviirus painab.

Tegelikult saaks sellest ühe lõputu pika postituse valmis vorpida, kui hakkaksin loetlema kõiksugu imelikke asju, mida ma ilmselgelt pole veel proovinud... ma pole kunagi köielkõndi proovinud, ookeani sügavustes koos haikaladega ujunud, härja munandeid söönud, mõõka neelanud, tuld pursanud, üleni end šokolaadiga kokku määrinud... ma isegi ei tea miks peaks keegi üldse seda tahtma teha, aga no inimesi on erinevaid. Veel pole ma kunagi laipa näinud. No mitte, et see oleks ka mingi selline harilik vaatamisväärsus, mida argiste toimetuste vahel kogeda või näha.

Ühesõnaga minu loetelus olid esindatud vähe realistlikumad ja levinumad tegevused, toidud ja harjumused, mis on meie praeguses ühiskonnas levinud või n-ö mainstream.
Kas mingites punktides samastusid minuga ja mis on need asjad, mida Sina pole kunagi proovinud või teinud? :)

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, aga mulle tundub, et mida vanemaks me saame, seda rohkem me kartma hakkame. Või on asi pigem selles, et ma pole endast last välja pressinud ja tundnud seda kõikvõimast ürgset valu, peale mida kahvatuvad kõik manjakid, psühhopaadid ja kummitused... või pole laste saamise ja hirmude kadumisel omavahel mitte mingitki seost?

Ma nagu ise ei mäletaks, et oleksin lapsena midagi meeletult kartnud. No heakene küll, üksi kodus olemist ja pimedust kartsin, aga ma tulin selle hirmuga toime nii, et kui pidin ühest ruumist teise liikuma, siis ma seletasin valjuhäälselt, mismoodi ma ikka kõiksugu võitluskunste valdan ja et eriti kibe käsi olen karates. Aga sellist asja, et ma oleks lapsena kollast traktorit kartnud... no kust otsast!? :D Vbla lapsena oleme uudishimulikumad ja ei oska oma rikkumata mõistusega mõelda kõiksugu halbadele asjadele, mis võiks juhtuda...

 1. Ma kardan kõiksugu putukaid, kuid kõikidest nendest kõige hirmsamad on ämblikud - aaargh, need on ühed maailma jubedamad olevused. Usun, et teistele arahnofoobikutele ei pea rohkem midagi selgitama - me mõistame üksteist ilma sõnadetagi.

2. Ma kardan ko-hu-ta-valt treppidest alla kõndimist. Iga kord ma natuke suren seestpidiselt, kui lähenen astmetele. Kardan, et kukun endal hambad suust välja või löön peakese vastu trepiserva ära vms.

3. Ma kardan puu otsa... või no õigemini ükskõik mille otsa ronimist. Tõtt öelda olen ma ise tibakene segaduses selle konkreetse kartuse osas, kuna mind valdab ühel ja samal ajal mitu hirmu korraga. Tegu vist mingit kahtlast sorti multihirmuga. Kardan ronimist, sest siis ma võin ju kukkuda ja kui ma isegi ei kuku ja jõuan õnneliku ja tervena üles, siis valdab mind uus hirm - kõrgusekartus- et appiiii, ma olen niii kõrgel ja siis ma kardan uuesti alla kukkumist. Näiteks vaatetorni ronides valdab mind alati kabuhirm sellest, et see variseb minu all kokku.

4. Ma kardan üksi kodus olles dušši all käia. Tavaliselt ma üritangi oma duššitamised siis ära teha, kui Joosep on kodus, sest siis saab mind vajadusel päästma tulla... ja isegi vannitoa ukse lukustamine ei aita selle igati ratsionaalse hirmu vastu, sest siis ma hakkan mõtlema, et nii ei pääse Joosep piisavalt kiiresti minuni.

5. Ma kartsin kunagi jalgu voodi ette maha panna, no ikka selle voodi alt jalast krabamise värgi pärast, aga see hirm on mul õnneks tänu Janetile üle läinud, sest poobikule meeldib voodi all magada. Kuid selle asemele on tulnud teine hirm, mis on tegelikult grammike kangem... mingine next level - nüüd ma kardan, et kuskilt voodi alt tuleb mingi creapy käsi, mis libiseb vaikselt mööda madratsiserva mulle teki alla ja puudutab mind vms. Õnneks esineb seda hirmu aruharva. Enamasti siis, kui Joosepit pole kodus ja Janet magab mul voodis kaisus. Hehe, mis juhtumisi ongi täna. Ups! :D

6. Ma kardan magada varbad/jalad teki alt väljas, sest selline tunne on nagu kohe-kohe tuleb tavaline harilik jalasthaaraja manjakk ja hakkab mind sikutama. Täiesti ratsionaalne 32-aastase täiskasvanu hirm, eksju!?

7. Õhupallle kardan, või no täpsemalt seda, kui keegi palli mudib ja krigistab ja siis ma kardan, et see teeb pauku ja ma saan haiget vms. Hehe, ühesõnaga mul on pauguhirm.

8. Ma eelistan, kui magamistoas poleks peeglit. Ma varem arvasin, et see on midagi sellist, millega ma ei suudaks never ever leppida, aga Tartu üürikas elades oli meil magamistoas suur riidekapp, millel olid peegeluksed. Ma kupatasin Joosepi kapi poolele magama, aga aeg-ajalt oli ikka kõhe tunne sees ja eriti rõve oli see, et ma ei saanud kontrollida, kas siis keegi jõllab sealt vastu või mitte. Kuigi see on ka selline kahe otsaga asi. Vahel ma mõtlesin, et hah, paras tüng kummitustele, sest kui ma ei näe, siis ma ei saa ju ehmuda vms, aga no rõve on ikka.

9. Minu kõige debiilsem hirm - ma kardan pimedust. Jap, lugesite õigesti. Ma olen ise pime ja mu kõik päevad on olenemata päevavalgusest kottpimedad, aga ma fakking kardan pimedust. No ja ma ei suuda end ära petta ka, et aaa yolo, kell on üks öösel ja väljas on kohutavalt valge, ausõna on... no ei mõika, sest ma tunnen õhuniiskusest ära, et väljas hakkab hämarduma ja ööhääled on samuti teistsugused jne.

Ma tean teisi pimedaid, kellel läheb öö ja päev vahetusse ja piinlevad seetõttu öiste unetuste käes, aga no minul seda probleemi pole, sest minu organism saab suurepäraselt aru, millal on mis.

10. Ma kardan konnasid ja vihmausse. Fäkkk, mul isegi praegu käisid mingid judinad üle kere ja võdistasin jäledusest õlgu. Kusjuures, need pisikesed konnapojakesed on nunnud, aga suured konnad... no las nemad elavad seal kus nad elavad ja hüppavad mööda oma rada ja ausalt ma ei tunne puudust ega vajadust, et keegi jookseks konn pihus mulle seda näitama. Eriti haige tegu on see, kui keegi ajudebiilik arvab, et maru naljakas on inimest, kes kabuhirmus kardab konni, konnaga taga ajada. Ma ei tea, kui kellegil oleks vee- või uppumishirm, kas see oleks naljakas, kui ma lohistaksin selle inimese nattipidi vette, pärast lihtsalt lohutaksin, et hahaha, rahune maha, ma tegin ju lihtsalt nalja. Loll nali.

Muide... kas teadsite, et inimese puudutus mõjub konnale kõrvetavalt? Nii et polegi tarvis neid vaesekesi näppida ja neile sellega haiget teha. Hehe, mulle just meenus, et suvel smuugeldasid naabrilapsed mulle purgiga päevakoerakesed söögilauale ja kui Joosep koju jõudis ja märkas, siis küsis, et mis ussikesed meil laual on, mille peale ma lihtsalt pistsin üle kortermaja kiljuma ja pröökama, et viigu äraaaaa! Ega ma otseselt päevakoerakesi ei kardagi, sest need on sellised nunnult karvased ja värvilised, aga kunaJoosep küsis ainult usside kohta, siis mul flippis juba ära :D

Mul on tegelikult veel  kõiksugu vahvaid asju, mida kardan (keldrid, käsipuud, helistada, kollased traktorid jms), aga no praeguseks aitab nendest kah. Fun fact: sattusin ühte lastefoorumisse laste hirmude kohta lugema ja seal üks laps kirjutas, et kardab megaaa palju asju ja siis ladus reaalselt oma kolm hirmu letti ja ma oma 10 hirmuga ei tundnud end ju sugugi esmaklassilise äpuna, mkm. Mul pole vabanduseks isegi seda tuua, et olen viie aastane plikatirts.

Mida imelikku/veidrat/naljakat Teie kardate?

Viimasel ajal olen olnud suht torssis olemisega ja tundnud, et mott on täiesti maas. Olete vist isegi seda märganud, et maru harva postitan miskit uut. Eks sellel ole ka põhjus. Ma nimelt mingi aeg võtsin aja maha ja hakkasin omaette peas mõtet veeretama, et mis oleks, kui lõpetaks üldse blogimise. No kohe täitsa ära. Finito, pakin pillid kokku ja adjöö. Ma ei taha ja ma ei viitsi ja mul on kopp ees. Jah, #olenratsionaalnesuurinimene

Kõik algas sellest, kui mul kevadise kursuse ajal polnudki lihtsalt piisavalt aega, et blogida ja see põhjustas minus frustratsiooni. Eriti rängalt mõjus see siis, kui tagasiteel koju panin bussis suurejooneliselt plaanid paika, et kui ükskord koju jõuan, siis löön jalad seinale, võtan läpaka sülle ja toksin kahe sõrmega 10 posti niimoodi valmis, et silm ka ei pilgu ja sõrmeotsad on pärast villis. Kuid reaalsus oli see, et nii kui ma kodu uksest sisse vajusin, toimus suuremat sorti pingelangus ja põhimõtteliselt ma ainult magasin ja vahepeal tihkusin looteasendis pleedi all nutta, sest ma ei jaksanud blogida. Joosep püüdis mind lohutada, aga mina ulgusin edasi nagu titt, et jätku mind rahule, sest ma tahan lihtsalt oma rutiini tagasi, tahan hommikul oma harjumuspärasel ajal ärgata, kohvi keeta, kodu kraamida, Janetiga tegeleda ja blogida. Tahan neid igapäevaseid tegemisi teha, mis olid varem minu üheks päeva osaks. No näete, siit saite praegu vastuse küsimusele, et kas olen pigem rutiini armastav inimene või pigem spontaanne.

Õnneks suvepuhkusega sai mul see halamisperiood läbi... vähemalt nii ma arvasin, sest kuigi mul oleks vahepeal olnud blogida terve maa ja ilm, siis ma ikka ei teinud seda. Miks? Sest ma tundsin, et enamik inimesi soovivad eranditult lugeda ainult ja ainult minu pimedusega seotud äpardustest, feilidest ja tegemistest, no et kuidas ma ikka täispimedana hakkama saan. Ühelt poolt saan ma lugejatest aru, et eks see teistmoodi maailm pakubki huvi ja on paeluv. Ma mäletan, kui olin ise alles 5. klassi koolijüts, siis meie kõrvalmajas elas samuti üks pime mees, kes jalutas iga päev meie maja taga oleval kasealleel, katsudes valge kepiga hoolikalt enda ees olevat teed ja muruäärt. Mäletan, et ma niimoodi salaja silmanurgast piidlesin tolle pimeda silmi (no salaja sellepärast, kuna kartsin, et kui otse silma vaatan, siis äkki vaatab vastu :D) ja need olid minu kui lapse jaoks veidi hirmuäratavad, kuna olid natuke moondunud ja üleni valged. Kuid hoolimata nendest kõhedusttekitavatest silmadest, oli mul juba lapsena mustmiljon küsimust, mida oleksin tahtnud teada, kuid ega niisama naljalt ei astu keegi ju pimedale tänaval ligi ega hakka intervjueerima.Esiti veel 20 aastat tagasi. Seepärast ongi tänapäeval blogi selline vahva kohake, kust saab veidi piiluda pimeda inimese telgitagustesse ja ma suurima rõõmuga jagangi kõiki neid hetki.

Mulle meeldib oma elu ise juhtida ja ise teha oma valikuid. Just sellisena tahan ka oma lugejatele meeldida. Ometi pole see koguaeg päris nii olnud. Mõni aeg tagasi märkas Joosep, et olen aeg-ajalt nukker ja natuke eemalehoidev ning esimesel korral, kui uuris, et mis mind vaevab, siis ma esiti ei osanudki kohe miskit vastata. Kuid natuke hiljem mainisin, et iga kord, kui päris ausalt enda tundeid ja mõtteid väljendan ning kui minu mingisugune arvamus või seisukoht ei ühildu kellegi teisega, siis vajutatakse kohe mu blogile dislike ja see on nii nõme ja mõjub ahistavalt, justkui ma ei tohiks muudel teemadel sõna võtta ja pean kindlates raamides püsima ja et mulle aitab - panen blogi kinni ja lõpetan Delfiga ka koostöö jne.

Selle peale tuletas Joosep mulle meelde ühe juutuuberi video, kes võttis sõna sellisel teemal nagu fake persona. Ehk siis see, kuidas inimesed kas sotsiaalmeedias, blogis või ilmsi jätavad endast teadlikult teise mulje sellest, kes nad tegelikult on ja mida enam nad seda teevad, seda rohkem nad seda tegema ka peavad ning  seda enam energiat nõuab see kestev valemulje jätmine. Näiteks need, kes riputavad endast kogu aeg netti üles alati ekstra sätitud pilte, alati meigituna, alati valitud riietega ja õige nurga alt... need lahutavad ennast järjest enam sellest, millised nad näevad niisama tavaolukorras, iseendana välja. See on nagu üks lõputu tsirkulatsioon, mis muutub aina stressirohkemaks ja järjest keerulisem on kogu aeg, igal ajahetkel tähelepanu käes olla selline fake persona.

Mina õnneks olen selle koha pealt täiesti puhta südametunnistusega, sest pole never endast kuskile feik pilte üles riputanud ega emotsioone teeselnud/varjanud, aga ühes olen ma küll süüdi – ma hakkasin mingi aeg teadlikult vältima tundlikke teemasid, mille kohta mul oleks olnud oma arvamus, sest lasin end mõjutada blogi FB laikidest. Minu jaoks oli veidi arusaamatu see suhtumine, et mis mõttes keegi vajutab ühe postituse põhjal blogile dislike? Kui ma vestlen oma sõbraga ja kui meil juhtub olema mingi konkreetse teema osas erimeelsusi, siis ma ei torma jalgu trampides uksest välja ega lõpeta ju puhtalt sellepärast sõprust ära, kui üks meist arvab teistmoodi...

Seega jõudsin vahepeal olukorda, kus kajastasingi ainult neid teemasid, mille kohta arvasin, et need on populaarsed ja võiksid mu lugejatele meeldida, kirjutades põhiliselt ainult oma pimedusega seotud apsudest, juhtumistest koeraga ja vältides neid teemasid, mis väljendasid mind kui lihtsalt Kaid, kellel on omad mõtted, arvamused ja suhtumine rohkematel teemadel kui lihtsalt pimedus, puudega inimesed ja juhtkoerad. Sest tundsin, et kui inimesed juba teavad, kuidas ma süüa teen, kuidas riideid valin, kuidas ennast kaalun, teekest keedan, veresuhkrut mõõdan, kuidas saan hambaharjale pastaga pihta või kuidas on minu koera õpetatud, siis muu neid justkui enamei huvitakski. Ometi on mul mõtteid paljudel teemadel, mõnedega neist olen rohkem kokku puutunud, mõnel teemal tahaksin lihtsalt vahest midagi oletada ja siis kommentaaridest lugeda, mida minu lugejad asjast arvavad. Arvan, et minus on märksa rohkem peidus kui humoorikas teadmeteos juhtkoeraga pimeda inimese elust.

Tegelikult, kui ma alguses oma blogiga alustasin, ei osanud ma uneski ette näha, et ühel päeval võiks mul olla sadu jälgijaid ja tuhandeid vaatamisi päevas ja et mõningane populaarsus võiks mind nõnda palju mõjutada. Alguses ajasin lihtsalt vaikselt oma rida ja olin väga kauge kogu sellest blogindusest. Tänaseks olen aru saanud, et ole milline tahad, Sa ei saa kunagi kellegile 100/% meeldida ja edaspidi on mul nendest FB blogilehtede dislikeridest poogen,sest ma ei taha ennast statistika järgi kujundada ja kogu oma pika postituse lõpetuseks tahangi öelda, et edaspidi kirjutan taas ilma filtrita ja seega olge hoiatatud, sisu ei pruugi Teile meeldida! :)

Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.

Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.

Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.

Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.

Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:

• Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
• Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms. 
• Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).  
• Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D

Selle viimase punkti täienduseks ütlen nii palju, et loomulikult pole keegi kohustatud sunniviisiliselt kandma puusse pandud outfiti, aga no minu meelest oleks see maru naljakas, aga kui te tõesti häbenete oma pimesi tehtud valiku tõttu endalt silmad peast, siis no worries, keegi ei pea end peo lõpuni kuskile vetsu loputuskasti taha peitma või pimedasse nurka varjuma, sest võite soovi korral oma tuldud rõivastuses edasi pidutseda, aga lihtsalt eksperimendi mõttes oleks see fun! Idee seisneks selles, et see annaks natukenegi aimdust sellest, mismoodi pimedana võib käe all asi tunduda ilus ja sobilik, kuid reaalsuses woop-woop. Julgematele võiks päeva lõpuks korraldada ka "Aasta Moeprohmaka" valimised :D

Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.

Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.

Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D

Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)

Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com

Umbes kolm nädalat tagasi tekkis mul mõte lasta sõpradel kirjutada minu kohta iseloomustus, no et millisena nemad mind näevad. Mõte ise sündis sellest, et kuigi ma olen kindlasti ise juba läbi blogi suutnud jätta endast mingisuguse esmase mulje, mis kahtlemata ongi osake minust, aga kuna me keegi ei ole enda suhtes kunagi objektiivsed kõrvalvaatlejad, siis soovisingi teada saada, millisena ma oma sõpradele paistan. Nii ma siis koostasingi järgmise sisuga e-maili:

Armas sõber,
mul on selline ääretult lihtne palve, kui Sa oled mu sõber või tuttav, siis kas oleksid nõnda lahke ja kirjutaksid paar rida sellest, millisena Sina mind näed. Kui küsid, et mis ma selle infoga peale
hakkan, siis plaan on lihtne - ma monteerin kõik iseloomustused kokku
ühtseks postituseks ja avaldan oma blogis: http://www.puhtapime.ee/
Usun, et see oleks üks ääretult vahva ja värskendav lugemine nii mulle kui ka teistele, et millisena teised mind näevad. Laskem tõe päevavalgele :D
Marika küll alguses näiteks putkis vastu (ei kuulanud isegi mu mõtet lõpunigi, vaid kohe igaks sajaks juhuks keeldus, säh siis, selline sõber mul :D), kuna ei tahtvat tervele maailmale kuulutada, milline vingats ma olen, aga ma ütlesin, et negatiivsetest külgedest on samuti lubatud kirjutada, ma hiljem lihtsalt panen piiksud (loe: tärnid) peale :D Okei-okei, ühesõnaga palun saatke siis mulle kiiremas korras ehk KOHE PRAEGU lademetes iseloomustusi ja EI viska kirja draftidesse! Ja kuna ma ei viitsinud hakata otsima oma sõprade ja tuttavate e-maile, siis saatke see kiri neile edasi, kes mind teavad ja tunnevad.
Ette tänades!
Kai :)


*

Peale kirja saatmist jäin ma kannatamatult ootama vastuseid. Kõige kiiremini, võiks öelda lausa minutiga reageeris Kasper, aga teiste iseloomustusi muudkui ootasin ja ootasin. Alguses olin kohe päris nõutu, et miks keegi teine ei kirjuta. Isegi teada ei antud, et mis on see põhjus, miks ei kirjutata. Okei, Kiku ütles, et kuna Joosep kirjutas kunagi minu FB blogilehe kommentaariumis üliägeda kommentaari, millega iseloomustas mind niivõrd originaalselt, siis pole tal enam originaalset iseloomustust varrukast võtta ja vähesemaga ta lihtsalt ei lepi. Tjah, osalt saan aru, aga see pole ju võistlus, kellel originaalsem kirjeldus minu kohta, vaid antud juhul luges mõte ja soov, mis olid mulle olulised. No see selleks. Nii ma siis helistasin ja kirjutasin ja uurisin ise maad. Selle tulemusel kirjutasid paar sõpra mulle iseloomustused ning Joosep ütles, et ta kindlasti kirjutab, aga kuna ma pole mingi suvaline ahti tänavalt, siis ei taha mingit pläusti ajada, vaid soovib selleks eraldi rahuliku aja võtta. Kuna Joosepi iseloomustust ootasin mitu nädalat, siis selle vahele mahtus palju kurvastamist, pettumust ja pisaraid, sest ma ei mõistnud ega mõista tänaseni, miks mulle olulised inimesed mu üle lasid, aga see pettumus kadus, kui ma Joosepi iseloomustust lugesin - see oli niivõrd soe ja südamlik, et tõi mulle pisara silma. Appi, ma kõlan nagu piripiiga, kes iga asja peale vesistab :D
Aga aitab minu lobast ja asume kõige oluliseima osa juurde ehk iseloomustused minu sõpradelt. Aitäh teile, kes ei pidanud paljuks võtta aega ja panna kirja mõned mõtted - see oli mulle väga oluline! :)


Marika:
Nii, Kai saatis mulle kirja, et kui ma oleks nii lahke ja kirjutaks tema kohta iseloomustuse. Esiteks, alustame sellest, et mina ei ole lahke. Ja nüüd siis Kai iseloomustus: Kai on äärmiselt jäärapäine ja kangekaelne ja pealetükkiv. Ta muudkui käib peale, et kirjuta ja kirjuta. Uhh, kui ta mu parim sõbrants ei oleks, siis ma sellise pealekäimise peale oleks juba ammu ta pikalt saatnud, aga jah… Paraku on Kai, selle eeee, Ma ei teagi, mitme aasta või mitmeteistkümne aasta jooksul tõestanud, et on üks äärmiselt armas ja ustav ja truu sõber, nii et ma ei saa teda pikalt saata. Kai on tegelikult üsna keeruline inimene. Kui talle haiget teha või teda solvata, siis ei taha ta üldsegi sellest rääkida, et asjad selgeks saaks vaid üritab asjadest ise üle saada, aga paraku see ei toimi. Me oleme tülitsenud ja
oleme leppinud, oleme üksteist solvanud ja haiget teinud ja oleme andeks andnud ja sõpradeks jäänud. Nüüd oleme mõlemad nii palju õppinud, et probleemidest tuleb rääkida, nii et Kai on arenenud, muig. Ta räägib, kui umbes sada korda küsida, et mis viga on. Mul on sõpru, kes on head sõbrad, aga kes ei ole olnud valikute ees, kas jääda ustavaks ja truuks sõbraks. Aga ainus sõber, kes on oma ustavust ja truudust tõestanud, on Kai.Tean, et see ei olnud tema jaoks lihtne.Olen väga tänulik, et mul on selline sõber! Pöähh! See ei ole vist see, mida ootasid, aga eks nopi ise välja, mis Sulle sobib.


Leo:
Kai on kaval ja salakavalalt tark. Pealtnäha rõõmsameelne, aga sügav. Kuid naisena peab ta olema ka emotsionaalne olend ja mõtlema ka emotsioonidega. See ei takista tal olla omale vajalikul ajal väga loogiline ja kiire taibuga.


Kasper:
Kui ma Kaiga 2016 juuli alguses (vist) tuttavaks sain, siis kohe kui ma temaga vestlust arendama hakkasin, oli temas midagi teistsugust, kui enamus inimestes. Kui ta lastele laagris oma lugu jutustas, siis mina lihtsalt vaatasin suu lahti ja ilmselt nägin välja nagu idioot, aga see pole oluline slightsmile-emotikonMa leian, et ta on tohutult eluterve mõtlemisviisiga inimene, kes ei hooli sellest, et saatus on talle mingit vingerpussi mänginud. Ta on hea huumoritajuga ja vastab huumorile huumoriga. Üks tugev isiksus, keda mul on au tunda ja ma siiralt loodan, et meie suhtlus/sõprus kestab veel kaua.


Kõige viimaseks jätsin ma loomulikult Joosepi iseloomustuse - inimese, kes on minuga kõige enam ninapidi koos ja tunneb ja teab mind kõige rohkem. Kui täpne olla, siis 7. aprillil täitub meil suisa üheksas koosoldud aasta.

Kohe esimest korda kui Kaid nägin jättis ta mulle sellise armsa sõbraliku mulje, et selline rõõmsameelne neiu ja värki. Ahh fuck that, ei tule siit mingit standardteksti.
Kai on awesome ja Kai miinused on ka veits awesome... Kai ei ole tüdruk, kes lihtsalt juhtus minu eluteele ja vaatasin, et suht norm, et võiks käima hakata, eriti palju ei vingu ka... Tegelikult on Kai väga hoolega välja valitud. Kai on kõige erilisem inimene, keda ma tean ja Kai on kõige paindlikuma mõtlemisega. Ainult Kai suudab mind nii armastada nagu ma seda päriselt vajan. Kai on parim, mis on minuga elus juhtunud.

Kai on intellektuaalselt kõige rohkem arenenud naine, kõikide hulgast, keda ma tean ja see ON vajalik. Kaiga saab arutada väga provokatiivsetel teemadel ja ta suudab kaalutleda loogilisi argumente isegi siis kui see on tema jaoks ebamugav. Kaiga saab filosofeerida, mis on minu jaoks vältimatult vajalik, muidu oleks Kaiga vestlemine nagu skripti käimalaskmine – mingi sisend, loogiliste protsesside jada ja siis on mingi väljaarvutatud tulemus, aja jooksul tekib ennustatavus ja igasugune põnevus kaoks ära. Aga Kai suudab panna mind huvi tundma tema arvamuse kohta mingites teemades, Kais on see salapära, mis mind aeg-ajalt natukene üllatab. Kai suudab kergesti omaks võtta üpriski uued mõtteviisid ja on seda korduvalt teinud ja teeb ka edaspidi. See on ka põhjus, miks Kaile ei ole mõtet ette heita, mida keegi mingi asja kohta kunagi aastaid tagasi arvas, sest Kai areneb ja tahab seda ka teistest uskuda ning pool aastat hiljem võib ka Kail olla mingist asjast hoopis uus arusaam. Seda võiks nimetada evolutsiooniks mõttetöös.

Mis veel, aaa, meelde tuli... selle kõige juures on Kai veel heasüdamlik, näeb tõeliselt hea välja, on naiselik ja parajalt kirglik...

Kaid iseloomustab veel siiras rõõm kõikide püsilugejate üle, just nende, kellele on Kai mõtteviis ja arvamused huvitavad, mitte lihtsalt see, kuidas pime inimene teeb seda või toda ja kuidas pimedad ühes või teises olukorras mingit probleemi lahendavad.
Kindlasti ei saa lisamata jätta, et Kai on ainus inimene, kes suudab mulle selle iseloomustuse nõudmisega nii palju peale käia. Praegu ta magab, saan rahulikult kirjutada. Ta on nii armas :)

PS. Joosep soovis, et ma lisaksin siia lõppu "Ärapanija" klipi sellest, mismoodi ta võiks mind veel kirjeldada :D

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.

Ma ei saa aru kuhu aeg vahepeal kaob. Hommikul teen silmad lahti, jõuan ainult korraks pilgutada, kui juba ongi õhtu käes ja aeg põhku pugeda. Nii need nädalad märkamatult mööduvadki. Aga enne, kui terve igavik mööda läheb ja emotsioon vaibub, tahtsin ju muljetada oma kooselust sensoriga, mis mulle eelmise nädala esmaspäeval nädalaks ajaks kõhu külge kinnitati. Või oleks õigem öelda, et susati mingi oraga kõhtu, mis omakorda kaeti veekindla plaastriga, no et ma saaksin ikka vahepeal inimese kombel pesemas ka käia.

Sensor pandi mulle seetõttu, et tohtriproua saaks graafilise ülevaate minu veresuhkrute kõikumistest, et minu diabeeti parimal võimalikul moel kompenseerida. See jubin, mis kõhu külge kinnitati, see ise nägi välja nagu kõige tavalisem lame mantlinööp või nagu mõni väiksemat sorti lutsukivi. Kuna see oli üleni kaetud plaastriga, siis ma ei hakanud sellest pilti tegema, sest mulle endale tundus niivõrd mõttetu pildistada üles kõhu peal olevat plaastrit.

Selle sensori ülesanne oli siis kõhuvedeliku kaudu mõõta iga kolme minuti tagant minu glükoosisisaldust veres. Kuid ega see jubin polnud ainus asi, mis mul kaasas tolknes, vaid ma pidin järjekindlalt endaga kaasas vedama ka n-ö sensori saatjat, mis võttis vastu ja salvestas kõik kolme minuti tagant mõõdetud tulemused. Ja kuna see aparaat võis minust olla maksimaalselt ainult kahe meetri kaugusel, siis ausalt öeldes oli tükk tegu ja pusimist seda endaga kaasas tarida. Eriti siis, kui pole harjunud igapäevaselt enda külge kogu aeg miskit riputama. Pluss, esimestel päevadel osutus riiete vahetamine ka parajaks väljakutseks, sest kui asetasin saatja kummutile, siis lisaks sellele, et mul puudus esemega silmside, kadus mul ka füüsiline kontakt ära ja ei olnud need korrad harvad, kui jalutasin ilma selleta minema. Edaspidi olin ma muidugi nutikam ja kinnitasin saatja trussikute külge, sest need on mul enamjaolt ikka jalas. Või kui trussikuid vahetasin, siis hoidsin saatjat lõua ja kaela vahel.

Kui esimesel päeval haiglast koju jõudsime, siis ma suundusin otsejoones magamistuppa, viskasin õlakoti voodile ja marssisin targa näoga kööki teekest keetma, kui siis äkki Joosep küsis, et kus sensor on. Ehmatasin selle küsimuse peale endale vaat et peaaegu tilgad püksi ja jooksin nagu tuulispask tagasi magamistuppa ja võtsin oma pisikese hoolealuse kotist välja. Õnneks signaal ära ei kadunud, kuigi selle nädala jooksul tuli ka seda ette.

Esimene kord oli siis, kui ma hingepõhjani Joosepi peale solvusin ja siis läksin, kuhu naised ikka sellistel puhkudel lähevad, kui nad on meeste peale solvunud - eks ikka vannituppa. Kuna mul oli oma mossitamise ja solvumise ja nuuksumisega nii palju tegemist, siis ei tulnud mul kordagi meelde, et sensori saatja jäi minust kaugele magamistuppa maha. Kui Joosep oli mu maha rahustanud ja ma lõpuks oma emotsioonilainest üle sain, alles siis mulle äkitselt turgatas, et pegens küll, mu sensori saatja jäi minust maha.


No ja see aparaat polnud selline, et kui leiab signaali taas üles, et siis ühendab ise automaatselt end ära ja hakkab uuesti või tagant järgi andmeid edastama, mkm. See nõudis hoopis kisendades restarti ja kalibreerimist. Vahepeal hakkas see aparaat niisama lambist ka öösel pool kolm elu eest surisema ja kui ulatasin Joosepile, et vaadaku, mis sellel nüüd häda on, siis selgus, et liiga nõrk signaal. Nojah, mis siis ikka, tundus, et see masin ei tahtnud, et oleksin seljaga saatja poole ja seega ma ei saanud nädal aega Joosepit rahulikult kaisus ka hoida. Selline pirtspepu, et anna olla.

Haiglast anti meile kaasa ka lisapatareid, kuna väidetavalt oleks pidanud selle nädala jooksul korra vahetama ka patareisid, aga meie seda ei teinud. Diabeediõde ütles, et kui on näha, et neljast akupulgast on järgi ainult üks, siis võib juba uued patareid sisestada, aga meil oli selline naljakas asi, et vahepeal näitas monitor ühte pulka ja kui teise tuppa patareidele järgi läksin ja tagasi Joosepi juurde jõudsin, oli vahepeal kaks akupulka juurde lisandunud - just like that. Nädal hiljem viisime sensori tagasi ilma, et oleksime kordagi patareisid vahetanud ja sensorit üle andes kuvas kolme või nelja akupulka. Kuigi see on absoluutselt ilmvõimatu, siis vahepeal jäi küll vägisi selline mulje nagu sensor laeks minu liikumisest end täis.

Päevikut pidi ka täitma. No et palju mul isikliku glükomeetriga mõõdetud suhkrud enne sööki olid ja tulemused masinasse sisestama.Üles märkima, mida, millal ja palju sõin. Mida tegin ,milline oli enesetunne ja meeleolu jne. Ühesõnaga absoluutselt viimse kui ampsu ja tegevuse pidi kellaajaliselt üles märkima. Joosep ütles, et ma oleksin valmis selleks, et võib-olla haiglas olles pannakse mulle uuesti sensor peale, kuna ta pole sugugi kindel, et me kõik restardid ja kalibreerimised õigesti tegime. Üldiselt oli elu sensoriga rahulik, kuid tüütu. Kõige pingelisem aeg sensoriga oli viimane päev ehk pühapäev. Joosep läks hommikul vara ära ja siis tund peale Joosepi lahkumist kukkus see aparaat surisema ja kui surinale ei reageerinud, siis piiksuma ja kui piiksumisele ei reageerinud, siis hakkas undama nagu kiirabiauto. Muidu poleks nagu kõige hullem olnudki, aga kuna ma olin sel hetkel linnas, siis võite kolm korda arvata, kas mul olid närvid läbi.See masin ei jäänud lihtsalt vakka ja ma ei saanud ise mitte essugi teha, kuna selleks oli nägijat tarvis. Või õigemini Joosepit, sest haiglas olles, kui mulle sensor külge pandi, siis diabeediõde õpetas Joosepile step by step sensorit kalibreerima.  Igatahes koju jõudes kirjutasin päevikusse arstile lugemiseks enesetunde alla järgmise märkuse: olen väga pinges ja ärevil ,sest see sensor ei jää vait! :D

Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Mõni aeg tagasi avaldas Triinu oma blogis postituse "Random facts about me - Läbi minu abikaasa silmade". Peale selle, et see oli armas ja huvitav lugemine, oli see minu meelest ka ülilahe idee. Kohe peale toda postituse lugemist läksin ma pikemalt mõtlemata Joosepit moosima, no et ma tahan ka enda isiklikku faktipostitust. Ta küll ei saanud aru, et milleks see vajalik on, aga ega mehed ei peagi kõiki naiste emotsiooni ajendil tekkinud soove mõistma - see poleks lihtsalt ajule kasulik. Nagu arvata võite, siis ega Joosep kohe ei hakanud arvuti taga klõbistama ja minust postitust kokku treima, mkm. Ma pidin ennast ja oma imelist soovikest ikka mitu korda meelde tuletama. Vahepeal kaotasin isegi juba viimsegi lootuse... Aga siis eile, täiesti lambist kirjutas selle valma ja siin see on! ;)

Kai ei oska anekdoote rääkida.
Kail on kodus ringiliikumisel ülilühikesed sammud, umbes 20 sentimeetri pikkused.
Kai plaksutab minu arvates päris imelikult.
Kui ma ümisen kasvõi kolm sekundit mingit viisijuppi, siis kolm sekundit hiljem hakkab Kai seda ümisema ja jääb palju kauemaks ümisema.
Kui Kai midagi kobades otsib, siis katsub ta otsitava objekti ümbert kogu pinna ära ja siis hakkab hoopis teisest kohast edasi otsima.
Kail on mingi maakodufetiš, koguaeg kui sisekujundusest on juttu, siis käib alatasa „maakodu stiilis” läbi.
Kai ei tea, et praegu on köögilaual mandariinikoored, mis teda ilmselt üpriski närvi ajaksid (tegelt naerab kui seda loeb).
Kai on intellektuaalselt meie tutvumisest alates meeletu arengu läbi teinud ja jätkab seda ka edaspidi.
Kaile üldse ei meeldi, kui inimestel on pealiskaudne arvamus, mille kujundamiseks ei ole mõttetööga just eriti palju vaeva nähtud.
Kui Kai lobiseb telefoniga, siis ta võib mind kogu terve kõne aja silitada või paitada. Muul ajal ta eriti üle viie minuti ei viitsi seda teha.
Kaile meeldib kui ma teda järgi teen.
Kaile on lollid naljad tihti peale palju kordi järjest ka naljakad.
Kaile meeldib Liina Steini looming.
Kai hoolib väga endast nõrgematest.
Kail flipib hullult ära kui üks tilk burgerikastet läheb pükste peale.


Kai läks kunagi kooli vähemalt pool tundi enne tundide algust.
Kai koguaeg tüütab mind küsimusega „Millal Sa minu kohta rändom faktid ära kirjutad??”
Kunagi kui Kaiga talle uut arvutit valisime, siis ütles ta enda vanuse meesmüüja kohta „müüjaonu”.
Kai räägib ja naerab öösiti nii valjusti nagu siin kvartalis ei sooviks mitte keegi magada (sorrrry naabriproua)
Ükskord küsiti Kai käest hästi delikaatselt ja viisakalt: „Kui kaua, Kai, siis noh... eeem... niimoodi... niimoodi... nägemisega... siis niimoodi halvasti on olnud?” Kai vastas rõõmsalt ja justkui särades: „VIIS AASTAT!” hääästi peenel ja positiivsel häälel. Ma arvan, et umbes samasuguse häälega nagu siis kui keegi küsiks: „Mitu Stefani krevetisalatit Sa see kuu oled ära söönud?”
Kui Kai kaua naerab, siis hakkab ta alati lõpus köhima ja mõnikord aevastab ka sinna otsa veel.
Kail puudub igasugune ajataju. Tema öeldud aeg tuleb vähemalt kolmega korrutada, teinekord eksib ka suurusjärkudes.

Mul oli tegelikult eile plaanis rohkem kui üks lugu oma hüpo järgsetest käitumistest ja väljaütlemistest kirjutada, aga läks kuidagi nii, et saite ainult ühe loo. Esimest saate lugeda siit.

Tegelikult ega hüpo järgsest käitumisest midagi väga rääkida polegi, kuna organism tarvitab sel ajal tohutu kogus energiat ära ja siis üldjuhul on inimene peale ränka veresuhkru langust ja krampe suht kudenud olekus. Lisaks peale krampe on diabeetikul ääretult külm ja organism lihtsalt kisendab ühe kosutava une järgi. Aga enne pead muidugist sooja saama, sest katsu Sa uinuda, kui üle kere lõdised.

Näiteks...
Viimane kord, kus mul olukord küll krampideni ei jõudnud, aga suhkur käis kuskil seal 1,4 mmol/l peal ära, siis pärast oli mul nii külm nagu ma oleksin kükitanud porgandpaljalt kuskil külmakambris. Isegi kolm tekki, mille sisse ma olin end mässinud, kuum tee ja meetri kauguselt otse minu peale puhuv soojapuhur ei andnud mulle piisavalt soojust. See on lihtsalt organismi loomulik kaitsereaktsioon.

Kuna inimese maks talletab endasse teatud kogus glükoosivarusid, siis organismi kaitsemehhanism tarvitab hüpode ajal selle glükoosi kätte saamiseks peaaegu kogu energia ära, mis viib selleni, et organismis pole enam piisavalt jõudu sooja tootmiseks ja hoidmiseks. Maakeeli öeldes minnakse ellujäämise eesmärgil kõikide varude kallale.

Kui ma eilses postituses kirjutasin, mismoodi ma suutsin peale krambitamist ära unustada, et mul on juhtkoer, siis tänases loos tunnistasin ma end peale hüpot täiesti terveks. Vähemalt nii väitsin ma meedikutele otse silma sisse vaadates, et mul pole mitte ainsamatki tüsistust. Terve kui purikas.

Olin järjekordselt Kikul külas ja kuna õhtul käisime natuke pralletamas, siis arvatavasti see oli ka põhjus, miks hüpos lõpetasin. Kuigi magama minnes oli suhkur 6,5 mmol/l, siis ma unustasin, et ööseks võiks see suti kõrgem olla. Eriti veel, kuna olin tiba alkot ka tarvitanud ja alko üldiselt alandab veresuhkrut. Oleneb muidugi alkoholist, sest näiteks õlus on päris korralikult süsikaid ja see ei alanda mitte kuskilt otsast Su veresuhkrut.

Ärkasin taaskord üles sellise väsinuna, aga selleks ajaks, kui mina meelemärkusele tulin, olid meedikud juba kohal. Tohkendasid seal ümber minu. Mõõtsid pulssi, suhkrut ja rõhku, aga kuna kõik oli juba enam-vähem normaliseerunud, siis koostasid väljasõidu protokolli. Mina seda ise ei mäleta, aga ühel hetkel olevat meedik minult küsinud, kas mul mingeid tüsistusi ka on ja mina vastanud täiesti enesekindlalt: "Ei, ei ole mitte ühtegi tüsistust..."
Kiku muidugi haaras kohe sõnasabast kinni ja lausus: "No tal tegelikult on küll... Esiteks ta on pime ja tal peaks olema ka neerupuudulikkus..."

Jeesh, selline väike neeru- ja südamepuudulikus, kergematsorti närvikahjustus jalgades ja pimedus, ei midagi märkimisväärset. Põhimõtteliselt täiesti terve ju :D
Kui meedikute töö oli selleks korraks tehtud, siis enne lahkumist soovitasid nad mulle paar võikut teha, et see aitavat hoida veresuhkrut stabiilsena, et uuesti kolinal alla ei langeks. Aga sel hetkel, kui nad seda soovitasid, siis nad vaatasid Kiku Aafrika näljahädalise välimust ja kööki, kus Kiku hoiab oma taarat ja muud träna ja küsisid: "Teil ikka on süüa siin või?"

Kiku, kui viitsid, siis võiksid kommentaariumisse jätta omapoolse kirjelduse olustikust, millise mulje kogu see kompott võis meedikutele suure tõenäosusega jätta. Oot, las ma vastan sellele ise: kustumatu! Milline imeline trio ma ütlen.

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Nii veider kui see ka poleks, siis teatud perioodidel kipuvad blogijad kirjutama ühtedel ja samadel teemadel. Ainult selle erinevusega, et igaüks läheneb asjale oma nurga alt. Küll kirjutati veganlusest, siis homodest, siis laste saamisest and so on. Võtsin järjekordse blogi lahti ja ülla-ülla, vastu vahtis sama teema, mille kohta olen minagi plaaninud sõna võtta. Ja nii juba mitme teemaga ja korduvalt. Ma ei saa aru, et kas blogijad mõtlevad tõesti ühtemoodi või saadab universum kõikidele blogijatele ühtesid ja samu signaale, aga igatahes viimasel ajal olen märganud blogijaid rääkimas materiaalsetest ja vaimsetest väärtustest. Kuidas vaimsed väärtused on siin elus ikka palju olulisemad ja inimesed võiksid rohkem oma vaimu eest hoolitseda ja blaablaablaa. Jutt iseenesest täitsa õige. Inimene peaks hoolitsema ka oma vaimu eest ja mitte kõike ümber arvutama eurodesse ja kahmama endale tonnide kaupa hilpe ja mööblit koju. Kuid samas ma ei leia, et inimesed peaksid ainult päevast päeva palvehelmeid lugema ja mantrat ümisema. Nende kahevahel võiks valitseda enam-vähem tasakaal.

Kui inimene on kaotanud töökoha, võlad kuhjuvad üle pea,veeretad peoskahte närust vasksenti ja mõtled, mida täna õhtuks lauale panna ja tagatipuks terendab silme ees korterist / majast välja tõstmine, siis Sa ei hakka ju seletama sellele inimesele, et kuule, ära keskendu materiaalsetele väärtustele, leia üles oma vaimne tasakaal. Loe näiteks palvehelmeid ja mediteeri. Tead ma arvan, et see inimene, kellel oleks selline olukord ja kui keegi läheks sellise pullikakajutuga tolle inimese juurde, siis ära imesta, kui sõimab Su näo ropult täis ja tahab Sind ära kägistada. See oleks umbes sama hea, kui astuksid kodu kaotanud inimesele ligi ja ulataksid pappkasti, umbes et näe, ajutiselt võid ju siin sees elada.

Sellist iba ja lauslollust saavad suust välja ajada ainult need inimesed, kellel on mingisugunegi majanduslik kindlustatus või back up. Või need, kellel on enamjaolt kõik olemas, mis annavad turvatunnet ja hingerahu, et keskenduda vaimsetele väärtustele. Aga tõesti näiteks ema, kes murrab pead järgmise toidukorra üle või mida lapsele selga/jalga talvel panna, siis vaevalt saab inimene rahus ja käed rüppes mediteerida ja oodata kunas talle kosmosest keegi midagi alla viskab. Need asjad ei käi nii.

Mina ei pea meid Joosepiga materiaalselt vaesteks inimesteks. Me elame tegelikult täitsa keskmiselt. Saame lubada endale soetada eelarve väliseid snäkke ja vajadusel ka mõne uue hilbu. Kuigi neid viimaseid ma üldjuhul eriti ei ostagi, sest ma saan oma õelt piisavalt palju nodi, mis on peaaegu tutikad ja seega ei näe ma mingit põhjust topelt laristamiseks.

Kuid kuna Joosep käib praegu autokoolis, mis maksab nagu miljon (okei, päris nii palju ei pleki see luksus, aga kõik kokku läheb natuke üle 700 euri, mida maksame osamaksetena) ja seega hetkel on meil limiteeritud eelarve ja kõiksugu pudinaid me hetkel endale väga lubada ei saa. Näiteks mul oleks hädasti tarvis oma pesusahtlit värskendada, sest ma alles hiljaaegu viskasin silmagi pilgutamata 10 paari rinnakaid minema, aga kuna eelarve on piiratud, siis ma ei saa praegu endale trendipoodidest lubada kvaliteetseid 20 euriseid trussikuid ja 30 euriseid rinnakaid. Ma ei tohi isegi mitte hingata selliste poodide poole nagu La Perla, Triumf jt.

Piiratud eelarvega vennikesena piilusin siis lootusrikkalt New Yorkeri pesuriiulisse, aga no jeebus küll, kas keegi võiks mulle palun selgitada, miks topitakse rinnahoidjatesse kilomeeter vatiinilaadset sitta sisse? Jaajaah, ma tean, et see on pubekatele, kes soovivad wannabe tisse või siis naistele, kellele pole emake loodus andnud piisavalt materjali ülakorruse täiteks, aga see pole see. Need, kellel on vaja tisside toestust, siis nende jaoks on rinnahoidjatesse paigaldatud padjakesed, mis on üldjuhul kergesti eemaldatavad, aga mitte need vatiinikuhilad. Nüüd on ilmnenud mingisugune moeröögatus, et topime rinnahoidjat vatti täis ja traageldame need nii tuugalt kinni, et kui naisel peaks tekkima soov neid välja võtta, siis lihtsam on juba õmmelda endale ise uued rinnakad nullist, uh!

Aga no okei, pesu pesuks. Ma võin ilma nendeta ka elada. Ega tissid nii kiiresti ka nüüd välja ei veni. Pealegi mul veel kaks paari on täitsa olemas. Aga, kui autokooli osamaksed läbi saavad, siis tuleb ikka uus kulu juurde- auto ise ja kõik sellega seonduv. Kasko, liikluskindlustus, hooldus, kütus, ootamatud remondikulud ja sada muud asja, mida ma autodest ei tea. Seega uut pesu veel nii pea mul lootust saada ei ole. Võib-olla kirstu minnes saab mulle see au osaks ja mind riietatakse imeilusasse ja seksikasse pesusse :D

Aga nüüd jõuan ma nende oma materiaalsete väärtuste juurde, mis minu jaoks küll nii suvalised pole ja ma sugugi ei pea end halvaks inimeseks, et ma neid asju tahan. Mina näiteks hetkel kogun SEB Digikassasse sulli puidust söögilaua jaoks. Jah, ikka veel. Juba üle poole aasta kogun. Pluss riiulitega elutoakapp ja Joosepi töönurgake ja nurgadiivan. Need on hetkel põhilised materiaalsed asjad, milleks ma raha kogun. Ja kui saan selle täispuidust riiulitega elutoakapi, Joosepile töölaua, , rotang-tooli ja nurgadiivani, siis saan teile ka näidata meie hubast elutoanurgakest. Teen enne ja pärast pildid. Praegu pole seal miskit vaadata ja näha. Lihtsalt suvalised tarbeesemed, mis ajutiselt ajavad asja ära.

Hmm, ma järjekordselt ei tea, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin või õigemini, mismoodi ma seda postitust peaks nüüd kokku võtma. Tahaks ju miskit tarka siia lõppu öelda, aga tjah. Lihtsalt minu jaoks on materiaalsed asjad samuti olulise väärtusega ja minu jaoks ei saa vaimne pool olla rahus, kui mu ümbritsev keskkond pole rahuldustpakkuv. Mul on vaja, et ümbritsev keskkond oleks minulik, et sealt õhkuks minule omast aurat, siis ma tunnen end oma kodus ülimalt hästi. Kodu ei ole ju ainult neli seina ja madrats põrandal ja seepärast ma ei leiagi, et ma midagi valesti teeksin, kui ihkan ja unistan tühipaljast mööblitükist ja rahast.

Kuskil paar aastat tagasi hakkas mul mingi imelik köha endast märku andma. Alguses oli see selline harva esinev nähtus, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on asi läinud. Märgin kohe alguses sellise pisikese fakti ka ära, et suitsumees pole ma kunagi olnud, nii et sealt ei tasu ka põhjust hakata otsima. Kui ma just pole passiivse suitsetajana saanud mingeid ränki kahjustusi...

Ma alguses ise ajasin selle köhimise oma kurgumandlite süüks, sest kui ma aastaid tagasi TÜ Kliinikumi endokrinoloogias sees passisin, siis kutsuti peaaegu pool osakonda kokku minu hiiglaslikke kurgumandleid uudistama. Küsiti veel imestunult, kas ma kartulit saan ikka normaalselt süüa. Ma olin tol hetkel küll sellise näoga, et whaat?! Muidugi saan, pole kunagi probleemi olnud. Kuid nüüd on mul selline geiss, et kui tahket toitu söön, siis hakkan praktselt kohe peale esimest ampsu läkastama. Eriti hull on olukord siis, kui söön kartulit, leiba, saia ja muud sellist kraami. Kuid sellist taolist hinge kinnitõmbavat köhimist esineb ka näiteks õuna söömisel. Ja piisab täitsa paarist ampsust, kui juba hakkab see jant pihta. Samamoodi olen hakanud läkastama ka siis, kui näiteks õhuliikumine muutub. Täpsemalt siis, kui liigun õuest siseruumidesse. Naermise ajal on samuti sarnast olukorda esinenud. Eriti siis, kui Joosep mind kõdistab ja tekitab minus sellega pinget.  Seega ma nagu mingisugust allergiat küll ei oska endal kahtlustada. Pealegi ma pole kunagi allergiline olnud ka.

Ilmselge on see, et kindlasti pean ma mingisuguse eriala tohtri poole pöörduma, aga millise? Ma olen väsinud oma kopsutükke välja köhimast ja olgem ausad, see pole ju päris normaalne. Esiteks on see ebameeldiv ja häiriv ja teiseks ka piinlik. Ma olen kordumatu arv kukkunud kohvikus ja ühisüritustel läkastama. Tavaliselt inimesed kohe murelikult uurivad, kas tõmbasin toidu kurku ja ma siis köhides noogutan, sest ma ei taha hakata seletama, et tegelikult on asjalood nüüd nii, et ma niisama iga jumala kord natuke lämbun, kui söön kartulit, liha, leiba ja blaa-blaa-blaa, no worrys.

Ma isegi ei oska päris hästi seda tunnet kirjeldada. See pole mingi selline tavaline viirusköhale sarnanev köhimine, vaid pigem lämbumisköha. Enne köhimist muidugi eelneb selline ebameeldiv tunne kurgus. Hingata saan ja õhk käib ka läbi, kuid siis järgmisel hetkel tõmbuvad silmad märjaks ja läheb tamburai lahti. Kui köhimise ajal tahan õhku kopsudesse tõmmata, siis vahel kostub konkreetselt selline hääl nagu ma tõmbaksin oma viimast hingetõmmet, justkui õhk ei pääseks läbi käima. Kogu see tamburai lõppeb tavaliselt kuskil minuti või paari jooksul. Ja enamasti võin südamerahus sama toitu edasi süüa, aga lihtsalt pean rahulikult oma köhimistega ja läkastamistega ühele poole saama. See on siis see kõige tavalistemal hetkedel.

Ühesõnaga ma ei tea, mis mul viga on või mis seda põhjustab. Küll ma olen kahtlustanud endal kurguvähki, kopsuvähki, bakteriaalset infektsiooni ja sada muud surmatõbi. Ja isegi allergiat, kuigi ma julgen selles väga sügavalt kahelda.
Kas kellegil on veel sarnaseid köhahooge või millise eriala arsti poole tuleks sellise jamaga pöörduda? Jajaah, mõni võib ju praegu mõelda, et no jälle üks sama tark tegelinski siin, kes küsib netist nõu, selle asemel, et antud küsimusega oma perearsti poole pöörduda. Aga no viimane kord tahtis perearst mind EMOsse saata, kui tegi avastuse, et mul on neerupuudulikkus. Seega ma usun, et ma saan siit vähe asjalikumat nõu.

Mõtlesin natuke pajatada oma suhetest meestega, mis mul läbi aegade on olnud ning mismoodi ma lõpetasin otsapidi Joosepiga. Algselt plaanisin küll kõik ühe postitusena kirjutada, aga kuna sellest tuli selline tagasihoidlik kilomeetrine eepos, siis Joosepiga kohtumise ja meie suhte story ilmub järjepostituses.

Sellise tõsisema suhte eesmärgiga kavalerikandidaat tekkis mul siis kuskil 15-aastaselt, aga kuna mina olin selles boyfriend ja girlfriendi teemas üpriski malbeke ja häbelik, siis käisime niisama jalutamas ja täisealisena nädalavahetuseti väljas. Ma võtsin toda noormeest pigem hea ja usaldusväärse sõbrana, kuigi ma ei saa eitada, et tal oli jõhkramalt püss naeratus, aga lihtsalt sel ajal tundus see suhte teema minu jaoks täiesti teise dimensioonina. iga kord, kui tüüp tegi mulle lähenemiskatset, siis miski halvas mind ja mulle justkui jõudis kohale, et jessas küll, see ongi vastassugupool täitsa mees kohe ju, koos oma ihade ja soovidega ja  mulle kangastus silme ette kooli seksuaalkasvatuse tund, kus meile räägiti peenistest, vagiinadest,seemnerakkudest, munarakkudest, seemnepurskest, jõledatest suguhaigustest, mille tulemusel naise tutt ära kukub ja mehel riist otsast mädaneb ning loomulikult ka sellest, mismoodi lapsed siia ilma tulevad. Ja siis lõpetuseks kõik rõõmsalt proovisime naeru kihistades banaanile kondoomi peale libistada.
Ma ei tea, kas mul oli miskit viga, aga mina selles eas mõtlesin ja tahtsin küll täiesti teistsuguseid asju. Ma tahtsin lihtsalt rattaga sõitmas, jalutamas, ujumas, rannas ja sõbrannadega poodlemas ja piknikul käia, korraldada tüdrukuteõhtuid sleepoveritega, kokata, õmmelda ja kududa, patse punuda, poiste idiootlike naljade üle irvitada, niisama edvistada, aga mitte kuskil vaikselt mingi tüübiga nahistada. Seega ma tõrjusin paaniliselt ja järjepidevalt vastassoo lähenemiskatseid.Nii et võrreldes end tolle ja praeguse aja noortega, siis ma olin vist ikka suht ebaküps või siis lihtsalt paras frigiid :D

Kuid selle hea sõbra kaudu leidsin ma oma n-ö "esimese armastuse". Vähemalt sel ajal olin ma selles surmkindel, et see noormees on minu eluarmastus. Ta oli sellise bändi nagu Snakepit trummar ja loomult selline pidutseja, unistaja, suurelt elaja, romantik. Täna ma ei oska öelda, et mis mind temas niivõrd paelus. Olin so diip in laav, et kui lõplikult lahku läksime, siis ma emotsesin päris haledalt. Olin absoluutselt kindel, et kassin üksi kuskil keldris oma elupäevade lõpuni ja suren kibestunud vanatüdrukuna, sest minu rong on igaveseks läinud ja rohkem mehi maailmas pole, keda ma tahta võiksin.

Kuid aeg parandas hingehaavad ja ma hakkasin taas elama. Ma tegin endale peale esimest lahkuminemist hoopis ühe korraliku stiilimuutuse. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis võib-olla see fresh start oli minu mingisugune psühholoogiline alateadvuslik käitumine. Kui ma alguses üritasin olla selline armas rockipiff (miskit Avril Lavine sarnast), siis pärast imagomuutust sai minust tõsine pungihingega beib. Mäletan seda esimest hetke, kui ma oma uue imagoga meessoost sõprade ette ilmusin,endal killer healsid all, skinni jeansid, eest lahti nööbitud valge liibuv triiksärk, stiilne must lips ees tilpnemas, juuksed vallatult lokkis nagu Marilyn Monroel ja silmadele tehtud suitsune make-up. Ma lõin meie seltskonna kutid sekundiga pahviks,k.a oma eksi, sest nad polnud mind sellisena kunagi veel näinud. Ma nautisin, kui mulle järgi jõllitati, tantsima kutsuti ja jooke välja tehti ja kui keegi isegi arvas, et tal on minuga šansi, siis reaalsuses ei saanud keegi löögile. Ma ei lasknud kellegil omale püksi ronida. Ma ei otsinud seksi, tahtsin lihtsalt lõbutseda ja natuke flirtida, thats it.

Nii ma siis väisasin sõpradega erinevaid üritusi ja nautisin oma vaba ja vallalise elukest, kui ühel ilusal päeval tutvusin Mellaga. Temaga jõudis suhe kesta vaevu paar kuud, kui nädal peale esimest silmaoppi jättis mu maha. Mella oli selline pontsakam kutt, aga tal oli vahva huumorisoon ja enesekindlus, mis mulle muljet avaldasid. Ma rääkisin avameelselt kõigest, sealjuures ka oma diabeedist ja selle haiguse võimalikest riskidest. Kõik tundus nagu OK, meie suhe näiliselt ei muutunud, kui käisin silmalaseris ja ta kinnitas, et teda need riskid ei heiduta. Kuid paraku 2007 jaanuaris, peale oppi, mille tagajärjel mu paremas silmas nägemine vehkat tegi, otsustas Mella koos mu nägemisega leelet tõmmata. See oli minu jaoks küllaltki ränk katsumus, kuna ma olin tõesti armunud ja kiindunud temasse. Kaotada sellisel perioodil oma elus kalliks saanud inimene ja silmanägemine, seda oli sel hetkel päris palju, millega hakkama saada.
Kui inimene on kurb, siis öeldakse ikka, et nutad peatäie ja hakkab kergem, aga kuna mul oli nädalapäevad tagasi olnud silmaop, siis ma ei tohtinud vesistada, kuna see oli risk silma ärritumiseks ja õmbluste lahti minemiseks. Kuid õnneks sain ka sellest katsumusest üle, sest sama aasta kevadel kohtusingi esimest korda Joosepiga. Tänasel päeval on mul ülimalt siiras hea meel, et ma mitte ainsamatki pisarapojukest Mella peale ei raisanud. See lugu polnud lihtsalt minu silmavett väärt.

Kui ma nädalapäevad tagasi siin kirjutasin pimedatest, vaegnägijatest ja kuidas tihtipeale neid kahte topitakse ühte patta või siis lihtsalt ei tehta neil kahel vahet, et mis erinevus on pimedal ja vaegnägijal, siis tekkis pisikene vastasseis minu Facebooki blogilehe kommentaariumis, kus kaks blogilugejat läksid tuttipidi kokku. See on muidugi praegu kirjanduslik liialdus, sest karvu ja verd ei lennanud., Kuid selline kergemat sorti hõõrdumine sai alguse sellest, kui Gätlin soovis vastust oma küsimusele, et kuhu alla prillikandjad liigituvad ja et kui tal on prillid, kas siis temal on ka nägemispuue?Tteine lugeja, astus aga n-ö minu kaitseks välja ja nimetas antud küsimuse esitamist ja selle küsimise õigustamist pimeda inimese lehel suisa piinlikuks.

Kui siin eelmisel aastal läks lahti üks lõputuna näiv jant, mis oli minu jaoks niivõrd ootamatu ja stressirohke aeg, mis sai veel jätkuloo endale selle aasta kevadel, siis mingi periood olin endaga ikka täitsa läbi. Ma ei näidanud seda küll väljaspool olijatele välja, sest ma püüdsin ise ka sellele mitte koguaeg mõelda. Kuid minu kõige lähedasemad sõbrad ja pereliikmed teadsid, mis minu elus toimub ja kuidas seda vaimselt läbi elan. Joosep nägi seda eriti lähedalt, kuna luges meililisti kirjavahetust ja oli igal sammul minu kõrval ja tema oli see, kelle õlal ma õhtuti ikka nutta tihkusin ja küsisin temalt, et miks inimesed nii õelad peavad olema, miks peab pidevalt mingisugune ussitamine kuskil käima, miks?! Ega ma oma küsimustele otseselt vastust ei tahtnudki saada, vaid mul oli endast vaja välja saada see valu, mida need inimesed olid mulle oma käitumisega suutnud põhjustada.

Kogu see triangel kestis tsüklitena kokku kuskil aastakese ja kõige huvitavam minu jaoks, mis hiljem selgus, oli see, et kogu kammajaa oligi algusest peale nii plaanitud ja üles ehitatud, et mulle koht kätte näidata ning puust ja punaselt selgeks teha, et mina oma pooliku haridusega ei jõua kuskile ega saavuta midagi. Aga nagu rahvatarkus või vanasõnagi ütleb, siis aeg parandab haavad ja ega minagi tegin ühel hetkel otsuse, et mul pole mõtet kulutada oma energiat sellele fiaskole ja las need inimesed jääda ja mina elan oma imelist elukest armsas väikelinnas edasi. Mõistsin, et mul on ju nii palju toredaid ja häid sõpru ja inimesi, kes hoolimata minu puudustest, minust ikka hoolivad ja kaasa elavad. Mul on armastav mees, maailma parim juhtkoer, parim õde koos oma mudilastega, ema ja isa, oma päris kodu, meil on Joosepiga ühised unistused, mille poole me koos pürgime ja siis veel minu super-tore-armas-vahva-äge-parim-enneolematu-võrratu-suurejooneline blogi koos veel paremate lugejatega. No ja nii ma siis olengi juba ligemale oma viis kuud oma rahulikku elu tiksunud ja tundnud väikestest hetkedest ja asjadest rõõmu. Ma poleks paremat otsust saanudki teha, kui see, et ma lahkun kõiksugustest organisatsioonidest, mis on konkreetselt seotud nende nelja inimesega.

Jah, mul vilksas küll korraks peast mõte läbi ja esitasin iseendale küsimuse, et aga mis siis edasi saab ja kas ma saan end kuskil mujal rakendada, kui ma organisatsioonidest välja astun, sest ma pole natuurilt selline inimene, kes lihtsalt käed rüppes istuks nelja seina vahel. Ma tahan toimetada, asju ajada ja organiseerida, kirjutada, suhelda jne.kuid ega ilma asjata ei öelda, et kui ühes kohas sulgub uks, siis teises kohas avaneb aken. Ma nüüd kohe ei avalikusta, millisest akna avamisest ma siin täpsemalt pajatan, aga eile õhtul sain ma igatahes väga ootamatu telefonikõne ühelt hüüber toredalt ja armsalt inimeselt, kellega olen varasemaltki kohtunud ja ta tegi mulle ettepaneku. Mina andsin omaltpoolt nõusoleku ja nüüd neljapäeval on koosolek, kus siis vist otsustatakse lõplikult see ära, et kas minust saab...

Hah, ma lõpetangi praegu niimoodi kiuslikult oma postituse ära ja jätan teid selle üle mõtisklema, et kes minust saab või mis aken mulle nüüd avanes jne. Nii palju võin saladuseloori kergitada, et pimedatega ega nende organisatsioonidega see asi pole grammivõrdki seotud.Aga ma luban alandlikult käsi südamel, et kohe, kui õige hetk on käes, siis saate esimestena teada. Uii, ma olen nii elevil ja rõõmus :D