Nonii, jõudsin nädal tagasi (laupäeva õhtul) rampväsinuna ja tülpinuna koju. Ma isegi ei tea kust alustada. Püüan päevade lõikes ülevaate kirjutada, sest see oli selline vahva matk, mida poleks ma uneski osanud ette näha.
1. päev
Pidime Tartust startima 8:30, kuid siis helistati ja öeldi, et stardime kell 9:00 ja siis helistati natuke enne üheksat ja öeldi, et nad helistavad, kui hakkavad liikuma, et stardime natuke peale üheksat. Lõpuks startisime 9:20. Viimasel hetkel otsustasin kotti suruda ka teise paari papusid. Viskasin koti selga, magamiskoti võtsin näpu otsa ja läksime Džännuga välja autot ootama. Meie auto oli mingi vana Wolkswageni miniwan, millel olid Audi veljed, auto sisesoojustus oli välja võetud (pmt ainult auto metallkere), ventilatsioonist võis ainult und näha. Taha istmetele pääses alguses küljeuksest, kuid kuna Läti teed on "imelised", siis kiilus selle suure rappumisega kohe esimesel päeval auto küljeuks kinni ja edaspidi ronisime läbi esimese kahe istme ja väljusime juhiukse kaudu. Ühesõnaga väga...stiilne :D
Kõigil oli meeleolu ülev ja nii meie reis Lätimaale võiski alata. Sõitsime Tartust Valgani, siis Koivajõeni, siis Murjamist läbi ja ikka veel sõitsime ja sõitsime...lõpuks keerasime Kekumsi peale ja jäänud oli veel sõita kõigest 265 km. Kuna meie vannil ei olnud tihendeid ja soojustust, siis plärises meie n-ö auto suht muljetavaldavalt. Kuid peagi võis märgata teeääres liiklusmärki, mis teavitas meid, et muhkudega tee lõppeb 9 km pärast, siis 5 km pärast, siis 1 km pärast ja 0 km ja siis tuli kohe uus liiklusmärk, mis teavitas meid, et nüüd on 5 km aukliku teed. Läti maantee on vahva pekivõdistaja :D
Esimene päev möödus siis põhimõtteliselt ratastel, ainult üks väike vahepeatus oli Koivajõe sööklas, et natuke näksida. Sihtkohta jõudmiseks sõitsime siis 9h ja üle 500 km.
Koht oli ilus, nime ärge küsige, sest seda oli võimatu kuulmise järgi arusaadavalt meelde jätta. Kuid hea uudis on see, et ma tegin kaartist pilti, nii et võib-olla sealt saab näha. Igatahes olime Daugava jõe äärses kämpingualas, mida ümbritses imeline männimets. Meil oli saun valmis köetud, grillimaja ja lõkkeplats, suhteliselt korralik välikemmerg koos käsipesu võimalusega. Mina ei hakanud kohe esimesel päeval sauna jooksma. Mõtlesin, et järgmisel õhtul oleks vähe mõtekam see saunatamine, kuna siis saab peale pikka kanuumatka end puhtaks küürida. Välikemmerg oli senikaua ilus ja puhas, kuni Läti svipsis noorhärrad ebaõnnestusid oma täpsuskusemises. Ma tõesti ei mõista, et kui oled peale napsitamist juba kordinatsioonihäiretega, siis miks ei võiks Sa otsida endale ühe meelepärase puu, mille najal end tühjaks sirtsutada. Ma tõesti ei leia, et naised peaksid terve pelleri WC-paberiga ära vooderdama, vältimaks istumist kuseloiku.
2. päev
Järgmise päeva hommikul, kui kõig olid hommikusöögi ära söönud, siis anti meile korraldus kõik asjad kokku pakkida, isegi telk. See oli küll, mulle kui pimedale, ebameeldiv üllatus, sest mul oli just saanud Džännuga kõik liikumine laagriplatsil selgeks. Teadsin täpselt, et kus on peller, saun, lõkkeplats ja istumisala ning kuidas saab niisama metsa jalutama minna, kuidas autoni ja telgini jõuda jmt.
Kell 11:15 startis siis kolm kanuud Daugava jõel. Meile öeldi, et kanuumatk on 35 km pikk, kanuus EI tohi püsti tõusta, tuleb midagi pähe siduda ja võtke joogivesi kaasa. Meile jagati ka päästevestid, anti kätte mõla ja kamandati kanuusse (kuigi mulle meenutasid need rohkem tavalist paati). Lisaks meie neljasele eestlaste seltskonnale oli kanuus ka kolm Läti noormeest, kellest ainult üks oskas inglise- ja vene keelt (loe: Andris).
Algus oli kõik ilus, meeskond tegi koostööd ja läksime liidriks ning lõpuks polnud teisi nähagi. Vahepeal lasime lihtsalt voolul end edasi kanda, et teisi järgi oodata, kuid lõpuks otsustasime edasi kanuutada, et kiiremini finišisse jõuda. Daugava rahvuspargiala oli imeilus, jõe sujuvad käänakud ja vahepealsed väikesed kosed, mille vulinat oli kuulda nii vasakult kui paremalt ja erinevate lindude sirinad.
Kui olime juba paar tundi kanuutanud, siis hakkas lätlane Andris rääkima, et laseme ikka voolul end lõpuni kanda ja et see pole laev, vaid paat, pole vaja kiirustada. Meie aga kanuutasime rahulikus tempos edasi, kui äkki teatas lätlane, et teeme puhkepausi, sest tahab pissile. Tegime siis väikese peatuse ja mõne aja pärast saime edasi liikuda, kuid Andris oli silmnähtavalt ärritunud. Paari kilomeetri pärast tahtis uuesti peatust, kuid meie pahad eestlased ei nõustunud sellega. Lätlane nimelt teatas, et tänaseks aitab ja randume ning kutsume auto järgi. Kuid eestlastest polnud keegi veel väsinud ja kui öeldi, et 35 km, siis kuidagi see tahtejõud eesmärki saavutada oli nii suur, et meie polnud küll nõus katkestama. Pakkusime lätlastele, et jäägu nemad siis kaldale, aga meie kanuutame edasi, kuid see ei sobinud neile. Pakkusime, et istugu nad lihtsalt kanuus ja puhaku ning meie sõuame, et pole probleemi...kuid EI, see käis lätlasele au pihta. Selle asemel, et rahulikult istuda ja taastuda, hakkasid lätlased meile vastutööd tegema. Meil oli vaja püsida Daugava keskel, et vool aitaks meil kiirust hoida, kuid lätlased sõudsid meid kaldasse, kus olid suured kivid.
Meie eestlaste kõige suurim viga matkal oli see, et me ei võtnud keegi telefoni kaasa, sest kartsime, et kui kanuu ümber läheb, siis on meie nutifonidel ots peal. Nüüd olen muidugi targem ja tean, et matka poodides müüakse selle tarbeks spetsiaalseid vaakumkotte, mida saab kaela riputada. Telefon tuli sellepärast jutuks, et lätlastel oli telefon kaasas ja kui alguses jagasid meile lahkesti infot selle kohta, mida korraldaja rääkis, siis peale esimest konflikti olukord muutus. Kui küsisin inglise keeles, siis ei saanud ma mitte mingit vastust ja nii ka peale teist ja kolmandat küsimist.
Kuna lätlaste vastutöötamine võttis motivatsiooni kõvasti alla, siis otsustasime korraks randuda ja küsida ehitusmeestelt, et kus siin asub lähim kämping, sest just kämpingus pidime oma inimestega kohtuma. Saime teada, et kuskil 5-6 km veel vaja kanuutada. Loomulikult 5-6 km pärast ei tulnud meie kämpingut...oli küll üks kämpa, aga seal oli mingisugune kinnine üritus ja kanuutasime vapralt edasi, otsides sobivat randumis paika. Kell 19 me siis lõpuks ka randusime ma ei tea täpselt kus. Tirisime kanuu rannale, ronisime kaldalt üles ja helistasime korraldajale, kes andis teada, et nad tulevad esimesel võimalusel meid otsima. Kõigepealt aitavad soomlaste kanuu kaldale ja viivad sommid külalistemajja, siis tulevad meile järgi ja siis üritavad teise kanuu üles leida, mis on täiesti kadunud. Peale kahte tundi ootamist tuli lõpuks auto ja meile anti juua, süüa, magusat ja soojad riided, sest kõik olime poolpaljalt ja kuna olime päikesepõletuse saanud, siis oli meeletult külm, kuigi õues oli mingi 24C sooja.
Kolmandast ja neljandast päevast kirjutan homme, sest seal on kõige rohkem huumorit :D Pildid ja video lisan ka alles siis, kui keegi kes silmanägemist omab, mind natuke aitab selles küsimuses :D Tänase päeva seisuga näen ma välja nagu kassihaigust põdev pidalitõbine või midagi sellist...nii ütles mulle mu armas sõber Kiku. Ahjaa, tahtsin täna lühikest valget seelikut selga panna, kuid siis avastasin, et ma ei saaa, kuna mul päevitusid kanuumatkal retuusid jalga, lihtsalt kohutav :S
0 kommentaari:
Postita kommentaar