Üle pika aja üks tõsiselt hea film

Joosep siin paar päeva tagasi hakkas uurima erinevaid sõjafilme, millel oli siis reitingut ka tiba rohkem kui miljon teisel sõjafilmil. Mulle endale iseenesest sõjafilmid üldse ei meeldi...või no üldiselt ei meeldi. Kuigi see Eesti film "1944" oli ka ikka väga tasemel. Arvestades veel seda pisikest fakti, et eestlased üldiselt armastavad väga selliseid süvakultuurseid filme teha, millest mitte keegi aru ei saa. Näiteks film võib alata sellega, kus habetunud vanaätt istub liikumatult hämaras toanurgas ja põrnitseb õlilambis meeleheitlikult väljapääsu otsivat kärbest, jalutab vahepeal ümber pehkinud talu ja et filmi sisse natuke pinget ja elu tuua, siis võib-olla vahetab paari teise sama depressiivse inimesega, nagu Ta ise on, elumuljeid ja siis igaüks läheb jälle oma rada, vahepeal filmitakse ajaviiteks sünget metsa ja üksikut varest puu otsas, sest see on süvakultuur ning kõik on väga mõtestatud...änd tii end.
Pigem fännan ikka õudukaid, thrillereid, romantilisi komöödiaid...armastusfilmid pole ka päris minu tassike teed. Kuid üks armastusfilm mul siiski on olnud läbi aegade lemmik "If Only". Treilerit saate tsekkida siit. Film, mille läbi tahetakse pöörata inimeste tähelepanu sellele, et me väärtustaksime rohkem aega. Kui Sinu kõrvalt lahkub ootamatult igavikku see kõige kallim inimene, aga siis avastad, et Sa ei leidnudki Tema jaoks piisavalt aega.  Kuid Sulle antaks uus võimalus, kas ja mida teeksid teisiti...? Tohutult armas ja südamlik film, mille  vaatamise ajal nutan korduvalt ja isegi kui vaatan sajandat korda, siis ikka ja jälle löristan taskurätikusse....lihtsalt läheb nii hinge.
Kuid eile hakkas Joosep siis vaatama filmi "Lone Survivor",
mis baseerub siis nagu ikka tõsielul põhineval lool, aga see pole tõesti mingi sõnakõlks "tõsielul põhinev", vaid tegelikult ka real thing. Ma pole never sõjafilmi ajal nutma hakanud või tegelastele kaasaelanud, kuid see oli nii reaalne ja kaasahaarav. Filmi lõpus näitas ka neid nelja eriüksluslast, kes seal missioonil käisid ja hukkusid ning ühe eriüksuslase pulmavideot, kus oma naisega tantsis valssi ja suudlesid ning siis ma puhkesin nutma. Lihtsalt see kaotusevalu jõudis minuni ja see oli lihtsalt...ma ei oskagi sõnadesse panna. Kellel vähegi viitsimist ja soovi, siis palun leidke see aeg ja võimalus ning vaadake see film ära. Ma kirjutaks rohkem, aga seekord ei tahaks tõesti spoilat teha.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Kuidas sa filme vaatad

    VastaKustuta
  2. Ilmselgelt mitte silmadega :D
    Tegelikult, kui pime inimene ütleb, et "vaatab" või "nägi tuttavat", siis mõtleme reaalselt selle all seda, et "kuulasime filmi" ja "kohtusin tuttavaga". Lihtsalt olenemata sellest, et me ei näe, siis kasutavad pimedad ikka sellist igapäevast ja nägijatele omast kõnepruuki. Kui filmis on tõesti vaiksem koht, siis minu kaaslane paari lausega kirjeldab ja ülejäänu teeb juba fantaasia. Järjest enam tehakse ka Eesti filmidele kirjeldustõlget (eks olgem ausad, neid tulebki kirjeldusega vaadata, et normaalne inimene ka matsu välja jagaks :D), kui viitsid siis Googelda "kirjeldustõlge" ja saad täpsemalt teada.

    VastaKustuta

Back
to top