Laste vabakasvatusest

Okei, ma nüüd astun emade mänguväljakule, kuhu tegelikult mul pole üldse asja, aga loodetavasti jätate mu ellu ja peksa ei anna. Võtke seda, kui...ma ei tea...kaaskodaniku seisukohana vms. Lastest tean ma nii palju, kui olen õe viite last hoidnud ja niisama koos olnud.Mõtlesin, et kirjutan ka siis natuke oma mõtteid vabakasvatusest. See on vist jällegi selline teema, mis jääb alatiseks vaidluskohaks emade seas. Kusjuures ma hetke isegi mõtlesin, et kumba sõna kasutada, et kas "vanemad", "emad-isad" või ainult "emad", aga millegipärast tundub mulle, et selle köögipoolega tegelevad ikkagi rohkem emad. Ma ütlen kohe ära, et täielikku vabakasvatust mina ei poolda ja ega hakkagi pooldama, kuid samas olen seisukohal, et last pole õige panna ka n-ö mööda nööri käima ja eeldada, et nii, kui pea siia maailma välja pistab, siis ulatad talle koheselt kätte "Käitumise käsiraamatu ABC". Ma arvan, et igas eluetappis on midagi, mida inimene tahab ära proovida ja kui rääkida konkreetselt lastest, siis vist enamusel neist on loomuses turnimine, mullaga plätserdamine, murul veeremine, liiva söömine, toidu näkku määrimine endale ja teistele, puu otsas kõõlumine, kreemi mökerdamine tapeedile jmt ja kõike seda pole mõtet keelata (mõningaste erinevustega), sest las laps saab selle emotsiooni ja tunde kätte, et kui hea või halb on, kui näts on juustes kinni või liiv suus...vaevalt nad täiskasvanuna hakkavad rannas päevitamise ajal liiva endale suhu kühveldama või näritud nätse endale ja teistele pähe kleepima. Piisab lihtsalt lapsele selgitamisest, et miks mõni asi pole okei. Et tegelikult on ju nii, et mõned asjad, mis jäävad mingi eluetapis proovimata, tulevad hiljem proovimisele. Näiteks , kes on kooliajal eeskujulik ja padukorralik, siis võib täiesti kindel olla, et näiteks ülikooli ajal see muutub ja ikka proovib mõned proovimata jäänud asjad ära. Ma ei väida, et kõik, aga enamus küll. Arvan lihtsalt, et laps peab saama olema laps, kuid samas ei tohiks arvata, et küll kõik kasvab vanusega välja, vaid ikka rääkida ja selgitada ja selgitada ja veelkord selgitada. Miks ma seda räägin? Ega ma ausalt poleks sellist teemat valinud ega oma varbaid emmede mänguväljakule tõstnud, kui poleks kuulnud järgmisest olukorrast. Mul nimelt ema käis täna Tallinnas ja kui tagasi tuli, siis oli bussis palju rootslasi ja norrakaid ning ema märkis möödaminnes, et rootslastel on ikka täielik vabakasvatus. Küsisin siis, et miks nii ütleb ja rääkis, et eesistmel istus ema koos ühe lapsega ja taga istmel vanaema teise lapsega ning lapsed olid siis akna poolel ja seisid istmete peal püsti ja ronisid korduvalt üle istmete jne. Ma ei tahtnud ka kohe leekides põlema süttida ja püüdsin kirjeldatud olukorrale mõistlikku põhjendust leida. Noo, et kindlasti olid nad ilma jalatsiteta ja väikesed lapsed, eksole. Kuid tõsiasi oli see, et kes see ikka viitsib kosse ära võtta, kui hakkad istmele ronima ja tegu oli suisa 10 aastastega. Vot siis mul vajus karp lahti, et wtf?! Ja siis see ema ja vanaema ei teinud teist nägugi ega kõssanud ainsatki keelusõna. Võib-olla oleks ma sõitnud selle bussiga järgmiseks tagasi Tallinna ja kas ma oleksin pidanud istuma istmel, kus keegi on oma kossidega ringi trampinud? Okei, ma saan aru, et on ka hullemaid kohti ja olukordi, nagu näiteks need trammides ja trollides sõitvad a-sotsiaalid või lihtsalt kuse ja higi järgi haisvad inimesed. Nendega pole vist väga midagi ette enam võtta, sest a-sotsiaalile ei lähe ju ütlema, et ou kuule, ära enam kuse trammiistmele. Aga see oli konkreetne olukord, kus täiskasvanud lihtsalt vahivad tuima näoga pealt, kuidas nende lapsed teevad ilmselgelt midagi sellist, mis pole okei. Ma võiks ka järgmine kord üle nende peade ronima hakata ja siis kui piiksuma hakkavad, siis ütlen, et sorry, ma ei näinud. Ja isegi, kui jätame korraks selle turnimise ja lärmamise asja kõrvale, siis kas neil vanematel ei tule pähe tagada oma laste turvalisus...või selle ga on ka nii, et kui laps lendab avarii korral peapidi esiklaasi, siis ema vaatab endiselt tuima näoga pealt, ükski närv ei liigu. Mida teie sellisest asjast arvate?

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Vabakasvatus ei tähenda kasvatuse puudumist
    See, et mõnel ei ole üldse mingit kasvatust, ei tähenda, et tal on vaba kasvatus.
    Meie argises kõnepruugis kasutatakse tihti vabakasvatuse mõistet, kui on tegu hoolimatu ja inetu käitumisega või selle õigustamisega. Ent kasvatuse ajaloos on vabakasvatusel küll hoopis teine tähendus, mis pigem räägib nõudlikkusest kasvataja enese isiku vastu ja tema hingesuurusest. Mis on see vabakasvatus? See on täiskasvanute ja laste koos kasvamine vabana võimust, manipulatsioonist, võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal. Nagu on öeldud: lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Laps ei ole psüühiliselt koheldav ese, tema käitumist ja mõtlemist ei soovita eesmärgipäraselt muuta, küll aga jagame meie, kelle elutee pikem ja kogemus sügavam, lapsega oma maailma, oma väärtusi, enese kogetud elu kaunimaid külgi.Kasvatuse asemel räägitakse lapse toetamisest, avatud mõistmisest, kõiki pooli rahuldavast elukorraldusest, mis põhineb solidaar-susel, empaatial ja kokkulepetel. Koos kasvamine on ühine maailma interpreteerimine ja kujundamine. See on sügav respekt lapse ja temas peituvate võimaluste vastu ning talle elu võimaluste kättejuhatamine. Lapsel ei ole suuremad õigused kui täiskasvanul, vaid neil mõlemal on VÕRDSED õigused, st ka õpilane ei tohi solvata õpetajat.Kindlasti on meilgi Eestis avara hinge ja ülla südamega õpetajaid-vanemaid, kes seda kõike suudavad, ent see eeldab just täiskasvanult nii palju. See eeldab, et just tema tegeleb pigem enesekasvatusega kui lapse kasvatamisega, sest laps jäljendab meid niikuinii, me olem
    e temale tähtis Teine.Ja paluksin väga, ärge enam nimetage laste hingelis-vaimset mahajäetust vabakasvatuseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei vaidle millegile vastu, AGA mind häiris selles tekstis väga üks koht mis kõlas nii: "Lapsel ei ole suuremad õigused kui täiskasvanul, vaid neil mõlemal on VÕRDSED õigused, st ka õpilane ei tohi solvata õpetajat." Millegipärast ei tooda mitte kunagi välja seda, et ka õpetaja peaks ennast vaos hoidma ja õpilast mitte solvama. Kas siis see on ka siis millegiga õigustatud?

      Kustuta
    2. See et õpetaja kui, täiskasvanu ju ka juba eeldatavalt ei solva ja sõima. Aga eks erand kinnitab reeglit, eks.

      Kustuta
  2. Aga kuidas siis nimetada taolist kasvatusmeetodit, kus lapsevanem ei selgita lapsele ohutusest või sellest, et miks pole üle istmete turnimine õige, sest see pole ju täiskasvanutele ka lubatud? Kas sellist kasvatust bõib siis nimetada "piiriteta kasvatuseks" või on sellel mingi peenem nimetus? Mulle tundub, et Rootsis on lastekasvatamine ja sellega seonduv muust maailmast vägagi erinev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ütleks, et see on kasvatamatus. Ei tegeleta ju kasvatamise kui sellisega.

      Kustuta

Back
to top