Kuna Džännul on allergia tipphooaeg, siis saab taas oma hormoontablette, mis ajavad vaest koera meeletult jooma ja sealt omakorda õue pissile. Muidu käid ikka koeraga hommikusel, lõunasel ja õhtusel jalutusringil, kuid tablade ajal pean vähe sagedamini käima. Kuid, kuna mul esineb ka aegajalt laiskusmomente, siis ei viitsi kohe uuesti õue ronida, eriti kui just äsja tulin sealt. Vahetan koduriided õueriiete vastu, käin õues ära, vahetan õueriided koduriiete vastu, jõuan vaevu tagumiku diivanile sättida, kui kõik algab otsast peale...vahetan koduriided õueriiete vastu ja kooserdan jälle õue. Õnneks leidsin täna oma murele lahenduse. Võtsin koera, haarasin kaenla alla täiesti suvalise saunarätiku, kobisin trepist alla ja lasin koera teeäärsele mururibale pissile. Aga et mööduvad inimesed ja autojuhid ei vahiks mind kui pooletoobist, siis pidin ju midagi peale seismise ka tegema... hakkasin siis saunarätikud kloppima. Noo, et möödujatele ka ikka paistaks, et ma ei tulnud koera pissitama laisalt üle ukse, vaid hoopis kloppima liivast saunarätikud..meil on ju ikkagist viimasel ajal täiesti võrratud rannailmad :D
Seni kuni ma tähtsa näoga sahmerdasin rätikuga, tundsin, et selja taga läks trepikoja uks lahti. Ise mõtlesin, et oi näe, naabrid tahtsid ka vist oma koeraga tulla, aga läksid tagasi üles, kuna neil on ikka selline tõeline kuri muri. Kutsusin Džännu enda juurde, kes oli vahepeal leidnud endale mängukaaslase (mulle tundus, et see oli see pisike Palli, kes ühe pensionäriga aegajalt ikka meie majast mööda jalutab). Õnneks tuli Džännu koheselt minu juurde ja koperdasin trepist tagasi üles, jõudsin korteri ukse taha ja avastasin, et uks on pärani lahti. Kõige esimesena mõtlesin, et ju tekkis tuuletõmbus ja seepärast läksid ka korteri- ja trepikojauksed lahti ning et mingeid naabreid pole vahepeal käinudki. Aga, kui ma ei kuulnud Pythoni rõõmustavat sabaliputamist, siis sain aru, et Python on korterist plehku pistnud ja see kellega Džännu maja ees mängis oli meie enda koer.
Jooksin ruttu alla, võtsin Džännu peibutuseks kaasa, sest ega Python minu peale ei jookse, ikka blondiinist labradoripreili peale. Džännu muidugist arvas, et lähme õue mängima ja haaras asjalikult piiksuva mängukondi hambusse, mida ma meeleheitlikult ja kiiresti püüdsin keerdtrepil kätte saada, kuna muidu kaotab selle ka veel õue ära. Sain lõpuks kondi kätte ja põrutasin maja ette ning hakkasin Pythonit hüüdma. Kuid mitte midagi, ainult autod voorisid edasi-tagasi. Lasin siis Džännu kaelarihmast lahti ja ütlesin, et otsigu mulle Python (noo, see ju peaaegu sama lihtne nagu sussi ja võtmete otsimine). Kuid ainus, mille Džännu leidis, oli inimene, kelle peale urisema hakkas. Kamandasin oma juhtkoera uuesti enda juurde tagasi ja haarasin trepikoja ukselingist kinni, endal peas trummeldamas miljon mõtet, et mida ma teen, mida ma teen ja kellele helistan, mida ma Joosepile ütlen, kas ma peaksin ise minema pimedana Pythonit otsima ja kas suudaksin leida kadunud koera, kes saaks mind aidata, äkki helistan koerte varjupaika, või äkki lähen tuppa ja lihtsalt ootan??? Otsustasin veelkord enne tuppa minemist hüüda Pythonit, kui äkki kuulsingi Pythonile sarnanevat lõõtsutamist ja meie poiss tuligi tagasi, küll rohkem haisvana, kuid siiski tuli tagasi.
0 kommentaari:
Postita kommentaar