Mõistus tule koju

Püha ristivägi! Mul on selline rammestus kallal ja pole vist hetkel ühtegi kohta mu kehas, mis ei tunneks väsimust. Ma ei hakka pikalt lobisema, sest ema tõi meile just äsja suitsuahjust võetud latika, mille kallal ma hakkan nüüd nokitsema ja kui kõhus ruumi üle jääb, siis söön veel maasika-vahukooretorti ka peale. Mul oli nimelt täna see tähtis päev, kus sain oma kogemusnõustaja koolituse tunnistuse kätte ja ühtlasi ka praktika ajal oma kätega valmistatud keraamika. Tegin siin kunagi nendest meistriteostest pilti ka, mida saate meeldetuletuseks vaadata siit. Olin nii rõõmus ja elevil ning päeva lõpus lippasin kogu oma nodiga trammi peale. Minu õnnetuseks sattus mulle mingisugune pärdikust rullnokk trammijuhiks, kes kohe kohalt minema tõmbas, ilma, et oleks oodanud, et rahvas leiaks endale istekohad või toru, kust kinni hoida. No ja mis te arvate, mis juhtus? Juhtus see, et ma lendasin kraatsiliselt peaaegu trammipõrandale maoli maha ja selle tulemusel läks loomulikult minu armas lusikas katki. Nagu just see asi läheb katki, millega ma olin ise kõige rohkem rahul. Oleks kauss läinud, siis oleks enam-vähem suva olnud, aga lusikas... Aga noh, see selleks.
 Kui ma Pärnu bussipeale sain ja Janet mulle istekoha leidis, siis tahtsin enne käega katsudes ettevaatlikult veenduda, kas iste on tõepoolest ikka vaba, aga kuna vasakus käes oli mul Janet ja paremas trükivärske tunnistus, siis mida tegin mina? Ikka seda, mida iga normaalne ajudebiilik teeks. Ma ei tea, kas väsimusest või ajameelsusest, aga ma lasin automaatselt tunnistuse käest lahti ja veendusin, et oii näe, iste ongi vaba ja sättisin end istuma. Korrastasin veel oma õlakotti, et oleks mugavam ja üldse ei koitnud mulle hetkekski, et aga kus tunnistus on. Hetk hiljem tuli üks meesterahvas koos oma kaaslasega, kes teatas, et need on nende istekohad. Ma vaene väsinud hing olin sunnitud kolima üle vahekäigu teisele poole ja siis alles keegi hüüatas, et oii, teil on vist tunnistus maha kukkunud. Mul oli selline wtf nägu, et mis tunnistus? Ja sekund hiljem mulle koitis, et halloo Kai, Sinu enda higi, vaeva ja magamata öödega välja teenitud tunnistus, mille peal ma rõõmsalt tatsusin. Einoh, pole midagi kommenteerida. Parem lähen magan end kaineks. Kusjuures, kui korra tagasi tulla selle meeletu väsimuse peale, siis mu organism on vist hakanud streikima, sest mul konkreetselt pudeneb juukseid nii palju, nagu tegu oleks mingit sorti karvavahetusega. Ma ei tea, mis ma nüüd tegema pean, tooreid mune pähe laiaks lööma või nõgeseleotist keetma, aga no good luck with that... Pime ja nõgesed, sound like much fun :D

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Tere Kai! Palju õnne! Näita meile ka glasuuritud komplekti. Mind huvitab selline asi, et kuidas sa tead, millal on sinu peatus. Tallinnas on rääkivad bussid ja trammid, rongidki oskavad rääkida, aga maaliinidel ei ole ju! Kas palud bussijuhti ennast viisakalt õiges peatuses maha tõsta?

    VastaKustuta
  2. Tere-tere! ;) Kõigepealt suur tänu! :)
    Mkm, ma tunnen kurvide järgi ära, millal õiges kohas olen :D Isegi bussis magades tunnetan ära, millal on õige aeg hakata Janetit üles äratama ja end kokku pakkima. Eks see vajab harjumist, aga kui oled juba mitu korda sõitnud, siis on see äärmiselt lihtne.

    No ma võin homme päevavalges teha pilti küll glasuuritud asjakestest. Lihtsalt täna ei hakanud tegema ja ega algselt ei plaaninud ka, sest mõtlesin, et mis ma sellest katkisest lusikast ikka pildistan, aga kui soovi on, siis ikka saab ;)

    VastaKustuta

Back
to top