Laupäeval peale EBA ei hakanud ma tagasi koju sõitma, kuna pühapäeval oli Rammsteini kontsert ja esmaspäevast teisipäevani olin kursustel ja kui algselt pidin edasi sõitma Tartusse, et ühe jutiga ära käia ka Janetiga veterinaarkliinikus, siis tänu sellele, et teisipäeval jäi anatoomia ära, sõitsin ma otse koju, ajee!

Ühelt poolt olin ma maru õnnelik, sest no viimasel ajal käin ma kodus sama harva kui kuuvarjutus ja siis see on nagu mingi ülim luksus pääseda koju. Kuigi koju jõudes valdavad mind juba hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid. Eile ma näiteks suutsin päeva jooksul nutta mingi kolm korda ja EI, mitte õnnetundest, vaid kurnatusest ja sellest, et mul lihtsalt pole jaksu koduseid toimetusi teha, või mis kodused toimetused! Ma ei jaksa vaimselt enam inimestegagi suhelda.
See iganädalane bussidega sõelumine ja meeletus koguses ajugümnastikat on mind ikka nii tühjaks pigistanud, et kui ma ükskord koduuksest sisse vajun, siis toimub mingi meeletu pingelangus, mille tulemusel katkeb otseühendus ajuga ja mu organism keeldub mulle allumast. Ma olen nendel päevadel kodus nagu mingi esmaklassiline juurvili ning  kui uus nädal hakkab lähenema, siis mul hakkab seest keerama ja ma tahaksin endale vaikselt suhu oksendada, sest kõike seda on too much.
See viimane lõpp enne juulikuu puhkust on eriti ränk ja käin praegu Tallinnas suht viimase võhma peal ja seepärast need vahepealsed koju saamised ei mõjugi lõpuperioodil hästi, kuna inerts kaob tagant ära ja siis olengi kohe käpuli maas. Mul oleks nädalavahetusel tarvis anatoomia arvestuseks õppida, mis eeldab minult umbes 12 tunni jagu materjalide läbi kuulamist (palju ladina keelt), aga no ma pole sellist nägugi, et tahaksin hakata seda tegema. Energiat njetu. See vist mingi bioloogiline kaitsemehhanism, mis käivitub, kui organism on ülekoormatud.

Eile näiteks tahtis Joosep mulle üht YouTube videot näidata ja ühtlasi selle kohta minu arvamust kuulda, aga ma keeldusin ning siis hetk hiljem hakkasin täiesti lohutamatult nutma, sest olin endas nii pettunud, et taevas halasta, mul pole seda vähestki energiat, et inimesele enda arvamust öelda. Ja siis nii ongi, et kui ma just parasjagu meeletust vaimsest kurnatusest ei nuta, siis magan hambad laiali ja samal ajal Joosep tõmbab elamise tolmukaga üle, käib koertega päeva jooksul mitu korda väljas, korjab mustad nõud kokku, küürib pliidi ja tööpinnad puhtaks, teeb voodi üles, paneb pesu pesema, paneb pesu kuivama, korjab kuivama pandud pesu kokku, keedab mulle teekest, toob mulle linnast Steffani krevetisalatit, käib poes, silitab mu peakest, teenib meie perele raha jne. Appikene, viige palun mind kohe hullumajja! Ma tahan oma stabiilset elurütmi tagasi!

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Ma pole vist umbes kolm kuud D-vitamiini ja rauapreparaate võtnud ja nüüd on tulemus käes - mul on kohutav väsimus kallal. Paar tunnikest jaksan miskit tohkendada ja siis tahaks kerida teki alla ja jääda talveunne. Eile just täpselt nii ma tegingi. Hommikul läksin linna, käisin näidendiproovis ära, mis kestis paar tunnikest ja kui koju jõudsin, siis oli kell juba pool kuus ja mina pugesin ära magama. Endal on ka juba kuidagi piinlik sedasi kogu aeg magada ja siis ma häbelikult ja nagu pahandust teinud laps, kes sõi salaja kogu piparkoogitaigna ära, ütlesin Joosepile, et lähen poen paariks tunniks tuttu, aga sellest tukastusest kujunes välja terve ööuni. Nii ma magasingi siis ühte jutti kokku tagasihoidlikud 14h. Okei, öösel korra külastasin kööki ja tegin oma "imeliselt" maitsvat kaaliumialandusjooki ja istusin 15 minutit diivani käsitoel ja vaatasin koos Joosepiga mr. Beani.

Kuna nende vahepealsete blogivabade päevade vahele ja ette on jäänud päris arvestav hulk juhtumisi ja tegemisi, mida tahaksin ka teiega jagada, siis pean täitsa kohe mõtlema, et kust ja millest alustada. No ilmselge on see, et ühte postitusse ma kõike ei pane. . Alustades Tallinna tripist, kus ma skoorisin endale peaaegu uue mehe, kui ma vaid poleks ise selle avastuse peale ära ehmatanud :D Või näiteks kindlasti teid huvitaks, mida pulmonoloog arvas minu kopsudest, et kas on veel miskit päästa või lõikame kohe välja. Või mida head endokrinoloog mulle rääkis või kuidas seal üleüldiselt läks. No ja siis kogu see pühadetrall tuleb kuidagi sõnades, pildis ja videos kokku võtta, sest ma sain tänavu super ägedaid kingitusi. Mitte küll palju, aga ma olen ülirahul ja rõõmus.

Me pole küll veel jõudnud videomaterjali üle vaadata, et kuidas miski jäi (loe: kuidas mina jäin), aga tahaks mõningasi hetki jagada teile sellest, mismoodi Jõuluvana mulle vitsa andis ja miks andis ja kuidas ma oma kingipakke lunastasin. Ja kuna Joosepi kingipakk sisaldas kõigele muule ka ühte super kifti asja ehk ära jooksvat äratuskella, siis tahaks teilegi näidata, mismoodi see kell järgmisel äratusekorral plehku pistab, kui esimesel korral snoozi vajutad. Ühesõnaga ma hakkan kuskilt pihta ja katsun ikka selle aasta tegemised see aasta ära blogida, et uut aastat uue hoo ja puhta lehega alustada.

Pühapäeval oli meil siis Janetiga väike Tallinna trip ja kuigi alguses ma pidasin end nii tegijaks mutiks, haududes plaani kõikidest emotsioonidest ja äpardustest kirjutada kohe õhtul koju jõudes, siis paraku kadus see tuhin minus poolel teel koju sõites. Kui ma koduuksest sisse astusin, siis ma tundsin igas oma rakus rammestust ja ainus, mida ma teha tahtsin, oli vahetada peoriided mõnusate koduhilpude vastu ja end diivanile kerra tõmmata. Hmm, tähelepanelikematele lugejatele võib varsti jääda mulje, et ma muud oma vabadel hetkedel ei teegi, kui ainult kössitan pleedi sees ja kulutan lohku diivanisse. Aga no olgu selle diivaniga nagu on, fakt on see, et sinna ma järjekordselt maandusin ja end lebosse viskasin.

Joosep oli nii armas ja pakkus, et võib mulle teed teha ja ma võtsin selle suurepäraselt kõlava pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Kui ta oli veekannu sisse lülitanud ja kapist tassi välja õngitsenud, siis uuris, et millist teed ma sooviksin. No siin ei tulnud tal kaua vastust oodata, sest ma tahtsin oma lemmik karamelliteed piima ja meega. Haha, aga kui Joosep kuulis, et ma tahan just konkreetselt seda teed, siis andis teada, et ma pean ise tegema, sest tema ei oska seda teha, tal tuleb mingine solk välja.
Kusjuures huvitav on see, et ma olen kogu protsessi algusest lõpuni talle ära seletanud ja näidanud, aga tõepoolest, Joosepi valmistatud karamellitee mee ja piimaga pole üldse nii hea. Pigem selline on ja ei ole kah ja kui keegi tahaks proovida esmakordselt minu lemmik teed, siis no Joosepi tehtud teed ma esimesena proovida ei annaks, sest siis te arvaksite, et mu maitsemeel on veits nihu. Mis on täiesti imelik, sest materjal on kõik ju sama. Aga eks siin mängib tõesti rolli väga täpselt doseeritud mee ja piima kogus ja see, kui kaua lased teel tõmmata.

Igatahes ma ei olnud nördinud ega miskit, vaid ajasin end diivanilt püsti ja läksin teekest valmistama. Tegin kõik nii nagu peab. Lasin teekotikesel täpselt õige aja tõmmata, lisasin mett ja kuna meil oli kondentspiima ka, siis lisasin seda ka törts ning kõige viimasena piima. Õigemini ideaalis peaks see nii olema, et piim läheb viimasena. Mul ema lisab vahest jäätisepalli ka peale. Ma lisasin ka eile peale piima veel midagi oma tee sisse, aga see polnud teps mitte jäätis. Kuna üks piimapakend sai tühjaks ja tassi servast oli oma poolteist senti puudu, siis avasin külmiku, et uus piimapakend avada ja olin rõõmus, kui leidsin uksesahtlist tetrapakendis oleva "piima". Keerasin aga rõõmsalt korgi maha, pistsin sõrme tassi sisse, et saaksin aru, millal tass on täis ja valasin. Lõpetasin valamise ja keerasin parasjagu korki peale, kui Joosep tõstis pilgu arvutist ja nägi minu käes olevat tetrapakendit ja lausus: "See on see hästi hea viljalihaga apelsinimahl..."
"Mis asja?! See on mahl või? Ma panin seda oma tee sisse!" laususin ma eriti ahastunud häälel. Ma olin ju nii väsinud ja mõte uuest tee tegemisest polnud üldse tore. Joosepile pakkus aga see olukord suurt huvi ja palju nalja, nii et tuli lausa minu uut eksklusiivset apelsinimaitselist karamelliteed mee, piima ja apelsiniviljalihaga proovima. Ütleme nii, et päris huvitav mekk oli teel, kuid mina üle poole tassi ei suutnud seda juua, hakkas vastu. Kuigi otseselt halb see tõesti polnud.

Ma ei tea, mine või tõesti ja paku end kuskile uute sortimentide ja maitsete aretuse osakonda tööle. Või kuskile piimatööstusesse ja hakkan uusi maitseid leiutama. Ma avastan läbi oma äparduste selliseid maitseid, mille peale nägija uneski ei tuleks. Egas midagi, pean Kikust õppust võtma ja ka hakkama oma uusi maitseid patenteerima ja äri püsti panema.

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

Ma pole küll kursis, mida tähed mulle selleks aastaks lubasid või mida Mang mulle ennustas, aga tundub, et see aasta tuleb suurte muutuste aeg. Hetkel tegelen ma otsade kokku tõmbamisega, et igalt poolt MTÜdest välja astuda, kus ma olen kas juhatuses või lihtliikmena kirjas. Kõik need MTÜd on seotud pimedatega ja ega see otsus pole sündinud mul rabistades või uisapäisa. Vist olen seda otsust vaaginud oma aastake kindlasti juba ja nüüdseks olen jõudnud täie selguse juurde, et ma ei soovi kuuluda sellesse ringkonda. Jah, mitte nüüd küll selles mõttes, et ma ei soovi enam pime olla ja hakkan kuidagi poikuteerima teisi pimedaid, sest muidu nad tuletaksid meelde mulle minu enda pimedust. Ei, mitte seda. Suhtlema jään ma ikka oma pimedatest sõpradega ja tuttavatega, aga ma ei soovi olla osaline võimuvõitlustes, sest miskipärast osad kodakondsed arvavad, et mina või keegi natukenegi laiemalt mõtlev inimene ohustab nende positsiooni. Ma olen ausalt öeldes väsinud sellisest kemplemisest ja kui mulle kunagi üks sõber ütles, et "Kai,Sa oled sinisilmne omas heas usus", siis ma isegi olin natuke solvunudta peale, et minu heatahtlikust sinisilmsuseks nimetab (tsau Christel! ;)). Ma uskusin siiralt, et ühise eesmärgi poole saab ühiselt koos püüelda ja seda sõbraliku koostööna. Tänaseks on aga nii paljud olukorrad ja vahejuhtumid mulle selgelt näidanud, et ma tõepoolest olen olnud puhta lihtsameelne. Sellist asja nagu "üks väike õnnelik ja ühtehoidev kogukond", ma kardan, et seda ei eksisteeri. Võib-olla keegi lugejaist tahaks nüüd mulle öelda "tere tulemast päris maailma!" või et "lõpuks ometi oled ka Sina oma silmakesed avanud". Kuidagi mulle kui paratamatule optimistile, unistajale ja uskujale, et ühel ilusal päeval saab kõik korda (kindlasti saabki :D), on suisa ebameeldiv tõdeda või tunnistada, et ma poleks iialgi uskunud, et osades inimestes võib nii palju, vabandage väljenduse pärast, aga nii palju hingesitta olla.

Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.

Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.