Eelmisel nädalal, peale intekat suundusin sõbranna Avega vanalinna einestama ja kuna meie mõlemi sooviks oli süüa miskit maitsvat ja kerget, siis peale pikka vaagimist otsustasime minna Rataskaevu tänaval asuvasse veganrestorani V. Seda muidugi peale seda, kui Ave feilis kõikvõimalike katsetega mind nattipidi kuskile Aasia toitlustuskohta vedada. Mitte et mulle Aasia köök ei maitseks, maitseb küll, isegi väga, aga päris igasse punkrisse ma sööma ka ei lähe. Ma olen tohuijaa kui palju umbmäärast Aasia kööki saanud proovida ja no enam ei taha. Mul on paar kindlat lemmikut välja kujunenud ja that's it!

Eelroaks võtsime siis mõlemad peediravioolid pähklikreemitäidisega ja teate, ma vannun oma armsa vanaema mälestuse nimel, et need olid maailma parimad ravioolid ever, mida on mul kunagi au olnud mekkida. Soovitan 100% proovida! Lihtsalt i-me-lised. Ainus kriitika oleks, et miks neid ravioole nii nõmedalt vähe peab eelroas olema? Ainult neli! See on ju puhas narrimine. Ning kuigi need veganravioolid ei näinud sugugi välja nagu klassikalised harjumuspärased ravioolid, siis mulle maitsesid need nii kohutavalt palju, et tõmbasin pärast söömist vaikselt oma taldriku sõrmega ka veel mitu korda üle, no et ükski väärt kraam raisku ei läheks. Avel oli minu pärast vist tiba piinlik, sest üritas mind metsalist sosinal korrale kutsuda, aga ma ei teinud kuulmagi. Kuid on the bright side… vähemalt ma ei lakkunud taldrikut puhtaks :D

Pearoad võtsime Avega erinevad ja kuna me jagasime üksteisega väga heldekäeliselt oma roogi, siis oskan nii enda kui ka Ave toidu kohta miskit kosta.


Mina võtsin pearoaks vürtsised täidetud tacod, aga ütleme nii, et mulle isiklikult see mingit erilist maitseelamust ei pakkunud. Tacod olid nagu tacod ikka. Täidises oli palju kasutatud ube ja kuna ma tacosid ja ube söön niisama ka igakuiselt üpriski palju, siis seekord polnud see minu tassike teed, mis oleks minu meeli köitnud. Natuke igav. Oleksin eelistanud ubade asemel miskit muud, midagi põnevamat, midagi mis oleks maitsemeeli grammike rohkem erutanud. Lisaks oli minu roas mingisugune sulatatud juustulaadne pallike ja kuna see oli selline maitsetu plönn, mille ma tervena suhu pistsin, siis struktuurituse ja maitsetuse tõttu tekitas see minus tunde nagu ma mäluks mingisugust tatiklimpi ja ma pidin end täitsa koguma, et see alla neelata. Fuh, teist korda seda süüa ei tahaks.

Ave ise tellis endale mingisugused grillitud kangid. Nime kahjuks enam ei mäleta, aga olid sellise tugevama ja kiulise struktuuriga. Äkki keegi veganitest oskab öelda? Serveeriti basmatiriisi ja kookospiimakastmega ja no mulle jällegist nii kohutavalt palju maitses. Mitte küll nii palju, kui need peediravioolid, neid ei trumpa miski üle. Kuid erinevalt minu roast, sobitusid Ave pearoas kasutatud toiduained omavahel lihtsalt oivaliselt hästi kokku, muutes kogu roa suussulavaks. Kõik oli kuidagi nii paigas. Magus-soolane-mahe-pähkline, ma ei oska seda kirjeldada. Kui ma oleksin ise valinud endale need grillitud kangid basmatiriisi ja kookospiimaga, siis oleksin kogu kupatusele andnud 10 punkti 10st ja jäänud ülirahule, sest see oli tõesti midagi uut ja maitsvat.

Veel tahaksin ära märkida ka super toreda, teadliku, abivalmi, tähelepaneliku, kiire ja rõõmsameelse teeninduse. Hindan kõrgelt neid omadusi ja ma alati sulan sutisutikene ära, kui poobikule serveeritakse kausikesega värsket jahedat vett. Ka ikkagist klient! :)


Ning kindlasti tahan veel tagasi minna ja proovida nende teisi imetabaseid roogi. Kui ma nende FB lehelt
õigesti aru sain, siis neil on iga nädal uus menüü... nii et uudistamist jagub.

PS. Tegu ei ole reklaampostitusega. Tegu on "käisin elus esimest korda veganrestoranis ja jäin ülirahule" postitusega! ;)

Laupäeval peale EBA ei hakanud ma tagasi koju sõitma, kuna pühapäeval oli Rammsteini kontsert ja esmaspäevast teisipäevani olin kursustel ja kui algselt pidin edasi sõitma Tartusse, et ühe jutiga ära käia ka Janetiga veterinaarkliinikus, siis tänu sellele, et teisipäeval jäi anatoomia ära, sõitsin ma otse koju, ajee!

Ühelt poolt olin ma maru õnnelik, sest no viimasel ajal käin ma kodus sama harva kui kuuvarjutus ja siis see on nagu mingi ülim luksus pääseda koju. Kuigi koju jõudes valdavad mind juba hoopis teistsugused tunded ja emotsioonid. Eile ma näiteks suutsin päeva jooksul nutta mingi kolm korda ja EI, mitte õnnetundest, vaid kurnatusest ja sellest, et mul lihtsalt pole jaksu koduseid toimetusi teha, või mis kodused toimetused! Ma ei jaksa vaimselt enam inimestegagi suhelda.
See iganädalane bussidega sõelumine ja meeletus koguses ajugümnastikat on mind ikka nii tühjaks pigistanud, et kui ma ükskord koduuksest sisse vajun, siis toimub mingi meeletu pingelangus, mille tulemusel katkeb otseühendus ajuga ja mu organism keeldub mulle allumast. Ma olen nendel päevadel kodus nagu mingi esmaklassiline juurvili ning  kui uus nädal hakkab lähenema, siis mul hakkab seest keerama ja ma tahaksin endale vaikselt suhu oksendada, sest kõike seda on too much.
See viimane lõpp enne juulikuu puhkust on eriti ränk ja käin praegu Tallinnas suht viimase võhma peal ja seepärast need vahepealsed koju saamised ei mõjugi lõpuperioodil hästi, kuna inerts kaob tagant ära ja siis olengi kohe käpuli maas. Mul oleks nädalavahetusel tarvis anatoomia arvestuseks õppida, mis eeldab minult umbes 12 tunni jagu materjalide läbi kuulamist (palju ladina keelt), aga no ma pole sellist nägugi, et tahaksin hakata seda tegema. Energiat njetu. See vist mingi bioloogiline kaitsemehhanism, mis käivitub, kui organism on ülekoormatud.

Eile näiteks tahtis Joosep mulle üht YouTube videot näidata ja ühtlasi selle kohta minu arvamust kuulda, aga ma keeldusin ning siis hetk hiljem hakkasin täiesti lohutamatult nutma, sest olin endas nii pettunud, et taevas halasta, mul pole seda vähestki energiat, et inimesele enda arvamust öelda. Ja siis nii ongi, et kui ma just parasjagu meeletust vaimsest kurnatusest ei nuta, siis magan hambad laiali ja samal ajal Joosep tõmbab elamise tolmukaga üle, käib koertega päeva jooksul mitu korda väljas, korjab mustad nõud kokku, küürib pliidi ja tööpinnad puhtaks, teeb voodi üles, paneb pesu pesema, paneb pesu kuivama, korjab kuivama pandud pesu kokku, keedab mulle teekest, toob mulle linnast Steffani krevetisalatit, käib poes, silitab mu peakest, teenib meie perele raha jne. Appikene, viige palun mind kohe hullumajja! Ma tahan oma stabiilset elurütmi tagasi!

Alguses mul polnud päris kindlat plaani sellest kirjutada, et mismoodi me massaažikursusel üksteist kordamööda silitame, silume ja masseerime, aga kuna ma olen saanud lugejatelt mitmeid küsimusi selle massaažikursuse kohta, siis otsustasin natuke muljetada ja infot šeerida.

Näiteks mitmed  lugejad on küsinud: kus saab vähem kui kahe aastaga ja nii soodsalt klassikalist massaaži õppida?
Eesti Pimemassööride Ühingus. STOP! Ma tean küll, mida praegu kõik massööriametihuvilised mõtlevad - aga ma ei ole ju pime! Jah, tõesti ei ole, aga Sa ei peagi seda olema, et EPMÜs massööriametit omandada. Mina olen näiteks meie kursuse ainuke pime. EPMÜsse võivad kõik huvilised õppima minna. Rohkem infot saab siit!

Palju koolitus maksab, kust tuleb rahastus ja mida see sisaldab?
Koolitus maksab 1600€, mis sisaldab klassikalise massaaži algteadmisi, anatoomiat, füsioloogiat, ravimiõpetust, anamneesi kogumist, FIE põhitõdesid, lõputöö ja eksamid. Lisaks saame juurde võtta aroomi-, lümfi-, kupu-, laste- ja kristallimassaaži ning reikit ja Hiina meditsiini jmt. Mina taotlesin rahastust läbi Töötukassa, võttes end töötuna arvele. Kuid need, kes töötavad, ei pea samuti mütsi nurka viskama, kuna neilgi on võimalus töö kõrvalt kursust läbida. Selleks küsige lisainfi juba massaažikeskuse juhatajalt Janne Jervalt: 5575310

Kui ma oma esimeses postituses kirjutasin, et klassikalise massaaži kursus, kestab märtsist juuni lõpuni, siis nüüdseks on selgunud, et päris nii see ei ole. Meil mai keskpaigus hakkavad küll juba praktikapäevad pihta, kus hakkame reaalseid inimesi ehk kliente teenindama ja masseerima, kuid sama aegselt toimuvad meil ka loengud edasi. Kui kõik kursuse loengud ja tunnid on läbitud ja lõputöö koos eksamitega tehtud, milleks on üldmassaaži tegemine professionaalsele massöörile, siis on Sul võimalus minna ja teha ka kutsehariduseksam ära. See on eraldi riiklik eksam ja esimene kord on tasuta, kuid kui läbi põrute, siis järgmise korra eest tuleb tasuda riigilõivu, milleks on umbes 250-300€ ja seda minu teada ei kompenseerita. See, kes Sulle lõputööks satub, sõltub fortuunast, kuna nagu eksamitel ikka, siis peavad kõik kursuse lõpetajad endale pileti tõmbama. Seega hea juhuse läbi võib Sulle lauale lõputööks sattuda igati vinks-vonks keskmine ja täiesti tavaline inimene, kui ka kahe meetrine või mõni turskem isend ja siis pärast teed aja peale sellist rööprähklemist, et ise ka ei usu. Kui ma juba pime ei oleks, siis oleks paslik öelda, nii et silme eest on must :D

Mis siis veel... Selline kuiv informatiivne jutt sai vist enam-vähem kõik kirja, aga ma muljetaksin natuke niisama ka...
Üldine emotsioon on väga super ja ma olen ülirahul. Meil on väga mõnus grupp ja kui alguses olime kohmetud ja natuke häbelikud, siis nüüd pole vähimatki probleemi püksid poole tagumikuni tõmmata (või nagu üks meie kursusekaaslane kogemata ütles, ajades tuhara ja pahkluu omavahel segamini: "Tõmba püksid kohe pahkluudeni!" :D

See oli ka alguses naljakas, kui õpetajal ei jäänud sugugi meeldesee pisike fakt, et ma pime olen. Mingist hetkest aga nii palju jäi meelde, et miskit on mu nägemisega viltu ja siis küsis päeva jooksul korduvalt üle "Oota, palju Sa näed?". Palju nalja on saanud ka nimedega... Meil on grupis üks meessoost kursusekaaslane ka - Ingo, aga õpetaja ristis ta ühel päeval poole tunni jooksul Osvaldiks, Oskariks, Ivariks ja Ingvariks :D

Minu tavaline nädal näeb praegusel perioodil välja selline, et esmaspäeva varahommikul vuran Tallinnasse, siis kell 10.30 algab massaaži praktikaline osa, mis kestab tavaliselt kella 15.30-ni ja kell 16 algab anatoomia, mis lõppeb nõks peale kuut. Siis ma pakin oma läbi muditud lihased ja aju kokku ning suundun tuttava poole, et järgmisel hommikul uuesti tagasi tulla ja kõike otsast alata ja nii kuni kolmapäeva õhtuni.

Tallinnas on mul läpakas küll kaasas, aga mitte blogimiseks, vaid õppimiseks, sest iga päeva anatoomialoengu lõpus antakse meile ka kodune ülesanne. Anatoomias alustasime esmalt rakkude, kudede, lümfide, vere, elundkondade ja kõiksugu taoliste meelde tuletamise ja õppimisega ning nüüd oleme otsapidi jõudnud inimese luustiku, liigeste ja lihaste õppimiseni ning seda kõike ilusas ladina keeles.

Luustiku õppimine käib nii, et me kõik istume ümber laua ja laua peal pikutab kondi-Robert, kelle luid me näpime, otsides üles köbrukesi, köpruseid, harjaseid, plokke, põntasid, kõrgendikke, kirurgilisi- ja anatoomilisi kaeli jne. Tavaliselt on loengu lõpus mul selline tunne, et mu aju on läbi hakklihamasina lastud ja siis blendrisse valatud ja paar korda veel läbi blenderdatud. Lihtsalt ma tunnen, et mul pimedana on veits kurnavam kogu seda anatoomiat hallata, kuna ma pean luid rohkem katsuma ja otsima ja katsutavast endale pildi pähe looma ja leidma tugipunktid, et mille järgi järgmisel korral selle koha luu pealt ära tunneksin.

Tuttav, kelle pool ma Tallinnas peatun, küsis ka juba, kui kuulis mind õppimas, et kas ma õpin arstiks ja et milleks kõike seda tarvis. Vastus on lihtne. Kuna massaaž ei ole lihtsalt mudimine ja lihaspingete leevendamine, vaid tunnustatud meditsiiniline ravi, siis massöör peab vajadusel oskama saatelehelt välja lugeda arsti poolt kirjutatud termineid, no et mis põhjusega saadeti inimene massaaži.

Kokkuvõttes olen ma super rahul ja kuigi mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et mu aju kärssab ja mõistus suitseb, siis laias plaanis on see kõik nii huvitav ja põnev. Üliäge on osata kõiksugu massaaživõtteid ja tunnetada erinevaid lihaspingeid. Järgmisel nädalal on meil luustiku peale arvestus ja praeguse seisuga on nii, et kereluudest ja õlavöötmeluudest võin ma une pealt ladina keeles kõik ära rääkida, kuid üla- ja alajäsemete luid pean veel õppima. Selleks kirjutasin ma kaheksa A4 leheküljelise konspekti, mida Joosep praegu teises toas loeb helifailina sisse, et ma saaksin kõiksugu muude toimetuste taustal klappidest kuulata ja õppida. Ma loodan, et fortuuna naeratab mulle ja ma tõmban endale arvestuse vastamiseks mõne sellise luu, mida ma enam-vähem normaalselt oskan ja tean. Kui arvestuse ära teen, siis hakkame lihaseid õppima ja no neid on tagasihoidlikult umbes 600. Nende peale tuleb samuti arvestus ja päris viimasena tuleb siis eksam kogu inimorganismi peale.

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Nädal enne jõululaupäeva väisasime Janetiga pealinna, kus meil toimus iga aastane juhtkoerte ja nende kasutajate jõulupidu. Seekord osutus peopaiga valikuks, ligipääsetavust silmas pidades, Eesti Puuetega Inimeste Koja maja. Mul oli au seda tibukollast hoonet külastada oma elujooksul teist korda. Esimest korda sai sinna majja oma jalg tõstetud ligi viis aastat tagasi, siis kui Eestit külastas selline tähtis tegelane nagu Euroopa Juhtkoerte Föderatsiooni esimees Peter Farnworth. Mees, kes ise on samuti nägemispuudega ja liigub otseloomulikult juhtkoeraga ja kellest on tehtud isegi dokumentaalfilm sellest, kuidas ta käis puhtalt ainult oma juhtkoera abiga mägedes matkamas. Super lahe inimene!

Kuigi algselt Tallinnasse jõudes pidi mulle peretuttava poeg autoga vastu tulema, siis hommikul helistasin ja andsin teada, et ärgu hakaku tulema, saan ise hakkama. Tegelikult ma natuke luiskasin, kui ütlesin Kajale, et näe, täitsa juhuslikult laekuvad minuga ühel ja samal ajal bussikasse ka osa tartlastest ja et saan koos nendega sihtkohta liigutud. Tegelikult polnud ma absoluutselt kursis, et mis kellast Tartu seltskond laekub. Nii ma siis tõepoolest valetasin inimesele suu sisse, aga ma lihtsalt tahtsin ise liikuda. Ei taha olla vatitupsu sisse mähitud ja autoga igale poole transporditud. Milleks mul õigupoolest see juhtkoer siis on, eksole!?

Hiljem selguski, et tartlased saabuvad pool tundi hiljem ja seega oli mul valida, kas ootan nad ära või liigun ise ees ära. Mulle tegelikult üldse ei meeldi oodata ja mõttetult passida, aga hea oli, et lõpuks otsustasin teised ikka ära oodata, sest nad vaesekesed oleksid muidu sellise ringiga läinud, et pärast oleksid peol jalad rakkus olnud. Nad tahtsid minna bussikast trammi peale, sealt sõita Baltasse ja siis sealt omakorda kilomeeter läbi vanalinna vantsida. Minu marsruut oli palju inimsõbralikum ehk et bussikast bussi peale, Vabakal korraks maha astuda ja paar sõõmu värsket õhku hinganud ja siis mõne minuti möödudes samast peatusest järgmise bussi peale astunud ja sõitnud peopaiga hoone ette - voilaa!

Kui ma oma marsruudist andsin teistele ka ülevaate, siis üks teine pime uuris minult veidi umbusklikult ja tögades, kas olen ikka päris kindel. Ehee, see küsimus muutis mind natukene oma mälu suhtes skeptiliseks, sest antud hoone külastusest oli ikkagi juba pea viis aastat möödas ja ega pea pole prügikast, mis peab kõiki bussipeatusi ja nurgataguseid meelde jätma Kuigi minul toimib see vist mingisuguse automaatrežiimiga, sest mul lihtsalt jääb meelde. Mul oli juba nägijana väga hea pildimälu.Aga, kuna eksimiseks on alati võimalus, siis ma ei soovinud täit vastutust enda õlule võtta, kui peaksin täitsa juhuslikult kogu seltskonna rappa vedama ja seega otsustasin helistada olematu mäluga inimesele ehk Kikule. Milline suurepärane valik minu poolt, aga mis parata, kui just see olematu mäluga inimene oli tol saatuslikul päeval koos minuga, kui külastasime toda hoonet.

Küsisin siis Kikult, et mis oli selle peatuse nimi, kust tuli maha minna, mille peale Kiku vastas hästi ebalevalt: "Eee... Ma ei tea, äkki oli Hambakliinik või Tõnismäe peatus?!"
"Tallinna Hotell ei olnud või?"
Kui oma variandi välja käisin, siis Kiku vastas to the max venivalt: "Jaaah, täiitsaa võõimalik, et oli hoopis see..."
Järgmiseks uurisin, et kas maja oli ikka kollast värvi. Jah, ma tean, see võib vähe veider küsimus ühe pimeda inimese käest tunduda, aga minu jaoks on see oluline. Kuid Kiku, kes on täiesti hea silmanägemisega, ei osanud sellele vastata. Kogeles vaid, et kui ma nii ütlen, et ju siis oli kollane maja. Hehe, nagu ma oleksin viis aastat tagasi ise seda maja oma ihusilmaga näinud :D

Igatahes kohale me jõudsime ja minu marsruut oli absoluutselt õige. See  oli ka naljakas, kui õiges peatuses kogu rahva ja koertega maha ronisime, siis tartlased ja isegi tallinlased pistsid vasakule jooksu, mille peale mina hõikasin: "Kas paremale ei peaks mitte minema?!"
""Aaa, jajah, paremale, lähme Kaile ja Janetile järgi, nad teavad kuhu minna!" :D

Peolt lahkusin ma siiski peretuttavaga, kes tuli mulle taksoga järgi, kuna sealt ära saamine pole teps mitte nii lihtne, kui sinna saamine. Jõudsime siis taksoga bussijaama. Mina ronisin parasjagu taksost välja, kui kuulsin eemalt kahte noormeest lähenemas ja omavahel seletamas, et nad uurivad sellelt samalt taksojuhilt, millega meie tulime, kas see on vaba ja äkki saavad sellega soovitud sihtpunkti. Korjasin oma Janeti kokku ja astusin targu pool sammu taksouksest kõrvale ja kaks sekundit hiljem tundsin juba vastu oma käevart "peretuttavat", kellest ma siis mõtlematult kinni haarasin ja laususin eriti rõõmsal ja reipal häälel: "Noh lähme!" Sekund hiljem jõudis mulle kohale, et see on liiga pikk inimene minu tuttava jaoks ja tõmbasin efektse liigutusega oma käe ära ja kukkusin punastades ette-taha vabandama ning järgmisel sekundil astus peretuttav naeratades autost välja. Aga õnneks tegu oli tõepoolest sõbralike noormeestega. Teine isegi uuris, et mis kutsu nimi on jne. Kuid seal meie teed ka lahku läksid.

Kuna Pärnu bussi väljumiseni oli kõvasti aega, siis sättisime end bussijaama hoonesse istuma ja Janet sättis ka end mõnusasti järgmise noormehe spordikotile lebosse. See on nii tüüpiline Janet. Nii kui kuskil silmapiiril on meesterahva jalad, siis roomab kohale ja kasutab jalalabasid lõuatoena. Või kui kuskil on kott ripakil, siis mis see ikka siin niisama kasutult vedeleb, eksole, ma võtan selle parem padjana kasutusse. Nii et ärge siis järgmine kord ära ehmatage, kui kuskil avalikus kohas keegi kollane ja karvane märkamatult teie kõrvale imbub - see on kõigest juhtkoer Janet! :)

Janet pea kotil lebotamas