Ma ei teagi kohe. Olen täna kuidagi emotsionaalselt liimist lahti. Kuigi rõõmustamiseks peaks olema rohkem kui kuhjaga põhjust, sest täna oli see päev, kus ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi konsiiliumis ning tähtsad onud ja tädid leidsid, et ma olen sobiv saamaks nii uue neeru kui ka pankrease. Ma olin nii rõõmus, et tänasin neid kõiki südamest! Ent päeva lõpuks on tunne siiski natuke selline meh...
Mul aeg-ajalt esineb selliseid lollakaid hetki, kus ma tunnen end oma sillerdamise ja lapsemeelse olemise keskel tüütuna. Et ei taha olla koormaks või nii, ja siis miski mu sees hakkab ütlema, et ole tõsine ja käitu normaalselt ja ära naera kogu aeg ja ära sära siin ringi nagu mingi lollakas. Elu on tõsine.

Kuid hommikul olin elevil, et viimaks ometigi on see kaua oodatud päev käes. Ma reaalselt hakkasin juba kaks kuud varem plaani pidama, et millise kleidi ma selga panen, sest ikkagist nii tähtis sündmus.
Kui ma alguses mõtlesin, et panen võilillekollase, sest sellega tuleb kõige paremini esile minu päikseline ja rõõmsameelne olemus, siis noh, see poleks mina, kui ma ei hakkaks kõhklema ja plaane ümber tegema ja nii tekkis mul uus mõte – mis oleks kui paneksin hoopistükkis heleroosa heegeldatud kleidikese, hihi.

Kui ma Joosepile hakkasin roosa kleidi juttu rääkima, siis ta pehmelt öeldes sattus ahastusse ja ütles: „Kaiii! Sul oli ju kleit juba väljavalitud, miks sa muudad seda?“
„Sest ma hakkasin mõtlema, et kollane tooks küll mu iseloomu välja, aga heleroosa on ka ju niiii minulik.. selline pehme ja armas ja nunnu. Mis arvad?“
„Ma ei tea, Kai!“
„Või panen valge kleidi," suskasin ma vahele "selle kellukese lõikelise, selle millel seelikuosa hoiab natuke puhevil? Valge oleks ju ka sobilik.. see oleks selline puhas ja õrn, „ sädistasin ma edasi.
„Pane kõik kolm korraga,“ tögas Joosep.
„Jooosep! Ma räägin tõsiselt! Aita mul otsustada!“

Aga jah, kui kleit korraks kõrvale jätta, siis kõik olid väga sõbralikud ja positiivsed ning kirurg küsis minult, et kuidas ma oma kolmekuu veresuhkrud nii korras hoian ja siis tuli teemaks ka lapsesoov ja pankrease kirurg ütles, et kui see on meie väga suur ja kindel soov, siis iseenesest saaks pankrease ka kõhu ülaossa siirdada, aga seda pole Eestis kunagi varem tehtud ja mõningased riskid on suuremad. Ma vastasin selle peale, et lapsesoov on kindel ja kui vähegi antakse võimalus, siis tahaks proovida last saada, aga kuna ma ise ei ole pädev kõiki riske hindama, siis jätaksin selle professionaalide teha. Kuna mina olin ainuke pankreasele esitatav patsient, siis dr. Murruste tuli meiega koos välja, et natuke veel omavahel rääkida. Meie all pean siis silmas ennast, Joosepit ja Janetit. Jaa, proua juhtkoer oli ka meiega kaasas. Me tegelt alguses ei plaaninud teda kaasa võtta, aga minu raviarst dr. Ilmoja ütles, et võtaksime ikka, sest äkki tal on ka konsiiliumile küsimusi, haha. Jah, nii muhe arst mul ongi. Janeti ainuke küsimus oleks ilmselt olnud see, et kui kaua ta peab ilma Kaita kodus suurest igatsusest oma südant puruks nutma.

Aga tagasi pankrease juurde..
Saime teada, et kuna pankreasele sobivat doonorit on pisut keerulisem leida, siis on uue doonorneeru ooteaeg samuti tavapärasest pikem ning seda ei oska hetkel keegi ette ennustada, et millal minule sobiv pankrease doonor tuleb. Praeguste kogemuste najal võib öelda, et see võib jääda kolme kuu kuni kahe aasta vahele, sest täpselt nii on Eestis osadel läinud – kõige kiiremini on saadud kolme kuuga ja kõige pikem ooteaeg on olnud kaks aastat. Päris jõhker kui nii mõelda, aga ei midagi ületamatut.
Lisaks sain teada, et keskmine pankrease kestvus ehk tööaeg on 11-14. aastat. Aga taaskord.. on esinenud ka erandeid ja mõnel on kestnud see ka vaid viis-kuus aastat. Ja kui me lähtume sellest, et me tahaksime proovida last saada ja kui see õnnestub, siis riskiks on loote kasvamine, mis hakkab pankreast suruma ja ilmselgelt loode võidab selle surumise, aga siis on oht, et tekib tromb ja pankreas tuleb välja opereerida.

Tore on see, et minu veregrupp, 0 positiivne, on suht levinud ja sealt poolt pole õnneks kitsendusi. Aga eks seal vaadatakse ja hinnatakse ka muid tegureid peale veregrupi. Aga egas midagi – eks peab pöidlad pihus jääma ootele ja paluma armulist taevaisa, et saadaks selle sobiva doonori võimalikult ruttu...

Ahjaa, peaaegu unustasin. Mind lisati küll ootejärjekorda, aga aktiivseks märgitakse mind alles siis kui olen ära käinud südame sondeerimisel. Ning selle protseduuri konsultatsioon seisab mul alles järgmise nädala esmaspäeval ees. Kui seal käidud, siis saan teada, millal pean minema kolmeks päevaks haiglasse ja kui see uuring on tehtud, siis kohe peale seda olen aktiivne ootaja.

Postitus sündis koostöös Elisheva ja Shoshana´ga

Ilmselt ei mõtle me just tihti sellele, mis juuste all peanahas toimub. Vähemalt mitte seni, kuni sellega probleeme ei ole. Tegelikult on peanahk aga hoopis õrnem ja tundlikum kui näonahk ning vajab samuti hooldust ja hoolitsust.

Ma muidu pole loomult kade inimene, aga vot neid naisi, kellel on ilusad paksud pikad juuksed ja kes sisuliselt võivad ükskõik mida oma juustega teha, ilma, et neil hiljem viis miljonit peotäit juukseid peast välja kukuks, neid vaatan küll pisukese kadedusega, või isegi nukrustundega südames. Nad föönitavad, sirgendavad, tahavad     värvivad ülepea, tahavad triibutavad, lõikavad lühikeseks ja siis mõned kuud hiljem, laadidaa, on juuksed taas tagasi omas pikkuses ja mis kõige müstilisem – siidiselt säravad ja terved. Nagu möh? Kui ma niimoodi hullu paneks, ma jääks kiilakaks, päriselt.
Aga noh.. need ongi mingid imenaised Veenuselt, meie ei räägi täna nendest! Meie räägime täna hoopis nendest, kellel on probleeme peanaha ja juustega. Kes kannatavad kõõma, juuste väljalangemise, peanaha sügeluse, dermatiidi, psoriaasi või mõne muu sarnase asja käes.
    
Kui Elisheva ja Shoshana saatis mulle väikse pakikese testimiseks, siis olin ühtaegu väga õhinal kui ka skeptiline. Õhinal sellepärast, et kui lugesin, et nende magneesiumiga rikastatud tooted aitavad paremini sinna ladestunud kaltsiumisooladest vabaneda, mis pidurdavad juuksekarvade ainevahetust ja peanaha hapnikuga varustamist, siis teadsin kohe, et see on see, mida mu peanahk vajaks!  Eriti nüüd, kus vahetult enne dialüüsravi, kus mu kehas oli jääkainete tase väga kõrge, üritas mu organism igat kanalitpidi nendest vabaneda, sealjuures ka peanaha kaudu. Ma polnud ausalt öeldes selle peale varem isegi mitte uneski mõelnud, et see võiks kuidagi mu juustekasvu ja/või juuste väljalangemist mõjutada, ent nüüd mõeldes tundub see igati loogiline.
Kuid skeptiline sellepärast, et ikka ju mõtled, et kas tõesti saab üks Mendelejevi tabelis kükitav element olla nii kõikvõimas nagu lubatakse. Aga otsustasin siiski anda võimaluse ja proovida. Mis mul kaotada? Kui siis ainult oma juuksed, haha.

*etteruttavalt võin öelda, et juuksed jäid pähe

Mulle saadetud pakikeses peitis end siis aloega sügavpuhastav detox šampoon ja magneesiumiga Hair Energy Maximus+ peanaha sprei. Millega siis täpsemalt tegu?
    Aaloega Sügavpuhastav Detox peanahahooldusšampoon normaliseerib peanaha rasueritust ning sügavpuhastab peanaha õrnalt vanast rasust, kõõmast ja jääkainetest. Nahasõbraliku pH- tasemega (pH 5.5) šampoon parandab mikrotsirkulatsiooni (peanaha verevarustust), tugevdab juuksejuuri ning aitab habrastel ja/või rikutud juustel kiiresti kasvada.

Aaloe on väge andev ja vitamiiniderikasvvõimas ravimtaim, mis suudab võidelda nii mikroobide kui seentega, mõnikord ka mitmete viirustega. Aitab kaitsta juukseid välissaaste, päiksepõletuse ning kuumakahjustuste eest. Šampoon võib aidata leevendada ka järgnevaid peanahaprobleeme: kiiresti rasuseks muutuvad juuksed, kõõm, juuste väljalangemine, psoriaas, dermatiit, seborroiline ekseem, sügelus, peanahaseen, vms.

Magneesiumiga Hair Energy Maximus+ peanaha sprei eemaldab peanahalt sinna ladestunud kaltsiumisoolad, mis pidurdavad juuksekarvade ainevahetust ja peanaha hapnikuga varustamist. Sprei imendub peanahale pihustades ülikiiresti, rakkudesse jõudmiseks kulub 5-15 sekundit. 10 pihustuses on 100 mg (28% RDA).

Sprei tuleb kanda niiskele peanahale ja hiljem kindlasti maha loputada!
Et ärge nii tehke nagu mina esimesel korral, kus ma lihtsalt kasutusjuhendit lugemata siirdusin otsejoones vannituppa, pesin  juukseid nagu ikka juukseid pestakse, ronisin dušši alt välja, mässisin räti ümber pea ja siis 15 mintsa hiljem pihustasin sprei peanahale, natuke hõõrusin ringjate liigutustega sisse ja läksin ära magama. Hommikul ärgates nägin ma välja nagu ma poleks kaks kuud vett ja seepi näinud. Ma esiti arvasin, et aa ei, see on raudselt raviprotseduuri osa, et ju poole päeva peale muutuvad juuksed imeväel järjest puhtamaks. Aga kui ei muutunud, siis läksin nagu vaene vallasant, pudelid pihus Joosepi juurde ja palusin kasutusjuhendi ette lugeda. Nii et jah, pika jutu point on see, et sprei tuleb nahalt ja juustest välja pesta!

Elisheva ja Schoshana tooted on 100% looduslikud, lõhna poolest hästi neutraalsed, peaaegu et lõhnatud ja juuksed püsivad kaua puhtana. Sobivad suurepäraselt allergikutele, beebidele, lapseootel naistele jne. Ja üks väike faktike teile veel siia: tegu on nimelt ühe Eesti naise loodud brändiga, mille lõi mõttega teha midagi head – hoida loomi ja loodust, elada säästlikult ja tarbida vaid naturaalset ja kvaliteetset,ning luua midagi koos oma kallite tütardega – Estella Elisheva ja Ivanka Shoshana´ga. Minu meelest on see väga armas ja liigutav. Ning kui ma ei eksi, siis peaks selle brändi looja üks tütardest samuti olema allergiline kõiksugu asjadele, nii et võite päris kindlad olla, et kõik koostisosad on hoole ja armastusega kontrollitud ja valitud. Mina proovisin, jäin rahule ja kui ma oma Linea postituses vandusin nende vastu igavest armastust, siis nüüdsest kuuluvad ka Elisheva ja Shoshana peanaha hooldustooted kindlalt minu kosmeetikatarvete hulka. Armastan palju!

Lisaks on neil e-poes veel palju teisigi magneesiumiga kehahooldustooteid: erinevad vannisoolad, erinevate lõhnadega antibakteriaalsed seebid, magneesiumiõli. Seda viimast tahan ma kindlasti ise ka järele proovida, sest diabeetikuna vaevlen ma tihti väsinud ja rahutute jalgade käes. Ent magneesiumiturgutus sobib hästi ka rasedatele, (tervise)sportlastele või lihtsalt intensiivse füüsilise koormusega inimestele. Lihaskrampe ja väsimust võib ju meil kõigil ette tulla, olenemata tervisest, töökohast või eluviisist.

Kui ka Sinul on mõni neist eelpool nimetatud peanaha probleemidest, siis mul on Sulle hea uudis! Ma peagi loosin oma Instagramis välja ühe õnneliku, kes saab samuti proovida Elisheva ja Shoshana magneesiumiga rikastatud spreid ja aloega sügavpuhastavat detox šampooni. Kui aga loosiõnne peale lootma jääda ei taha, siis kasutades koodi „PUHTAPIME“, saad Elisheva ja Shoshana e-poes kogu ostukorvilt -10%. Soodustus kehtib kuni 30.06 ja koodi saad selles vahemikus kasutada korduvalt!

                
                                            

Väga-väga paljud on uurinud ja küsinud, et miks ma viimased aasta aega olen nii vähe bloginud, et kas kõik on ikka korras. Eriti ehmatas mind möödunud nädalal ühe hea sõbranna poolt öeldud lause, kui ütles, et ma paistan kuidagi kurb olevat. See tuli nii ootamatult, sest ma ei osanud oodata, et keegi võiks suuta mind niimoodi läbi näha ja märgata seda kaotusvalu, mida ma oma südames olen salaja kandnud. Eneselegi teadmata jätnud see vahejuhtum siis mingi sügavama jälje mu hinge.

Me ei ole Joosepiga sellest kellegile rääkinud – ei perele, ei sõpradele, mitte kellegile. Lihtsalt aasta tagasi oli mul raseduse katkemine. Nonii. Ütlesingi selle nüüd välja. Jah, kuna ma teadsin, et ma olen riskirase ja kui rasestun, siis suure tõenäosusega rasedus katkebki ja teades oma olukorda ja kõiki riske, faktoreid ja tõenäosusi, siis ikkagi... ma polnud selleks emotsionaalselt valmis!

Mäletan, et ma alguses ei julenud Joosepile uudist teatavaks tehagi ja ei, mitte sellepärast, et ma oleksin peljanud mingisugust ebameeldivat reaktsiooni, vaid ma ei tahtnud asjatult lootusi üles kütta. Omast arust püüdsin sedasi kaitsta ja säästa Joosepit kaotusvalust ja pettumusest, kui rasedus ei jää püsima. Nüüd sellele "suurepärasele" plaanile tagasi mõeldes – puhta loll, mitte puhta pime! See pole aeg ega koht, kus mängida sõjaprintsess Xenat.

Aga no Joosep loeb mind nagu lahtist raamatut ja sai peagi aru, et ma olen ja käitun kuidagi teistmoodi. Et tiksun mingis omas mullis, olen ajameelsem ja emotsionaalsem. Nii tuligi üks õhtu Joosep magamistuppa ja küsis, et mis minuga lahti on. Ma muidugi eitasin kõike, aga Joosep ei jäänud uskuma ega leppinud mu vastustega ning muudkui pinnis edasi. Kas mina olen midagi teinud? Kas keegi teine on Sulle haiget teinud? Kas Sa oled surmavalt haige?

Ei, taevas hoidku! Ja asi olekski võinud sellega piirduda, sest midagi polnud ju halvasti ja mitte keegi polnud mulle ka midagi paha teinud, AGA... siis ta küsis selle saatusliku ja õige küsimuse – kas see on temaga seotud. No sellele ei saanud ma ilmselgelt enam eitavalt vastata. Nii ma siis kössitasin voodi serval, pilk maha suunatud, saunarätik ümber (olin just äsja dušši alt tulnud), kui ma peakese norgu lasin ja pobisesin moka otsast, et ma olen vist *peaaegu hääletult* rase...

Joosep oli mingi sekundi vakka ja (seedis vist mu öeldut, et kas kuulis ikka õigesti) ja siis tuli istus mu kõrvale ja kallistas mind. Oeh, mul praegugi valguvad silmad vett täis. See oli ilus ja maagiline hetk oma lihtsuses.

Nii ma elasingi iga päev lootuses ja palvetasin, et palun-palun tee nii, et see oleks pisike maailmaime ja kui mitte maailma, siis meie pisike ime. Aga paraku ei läinud asjad nii.

Ma ütlen ausalt – ma ei nutnud kordagi, aga ma tundsin tohutut pettumust ja kurbust. Ajaga see lahtus, aga kui hakkas lähenema see aeg, mil oleks pidanud meie beebi ilmavalgust nägema (kui kõik oleks plaanipäraselt läinud), siis tekkis mul tohutu tõrge beebi- ja pereblogide vastu, kõikide maailma rasedate vastu jne. Ma suutsin pidevalt kedrata enda peakeses, et kui rasedus poleks katkenud, siis oleks meil praegu imearmas beebi, kelle pehmeid juukseid nuusutada, nahka silitada ja lihtsalt armastada taevatähtedeni ja sealt edasi. Mul oli hea meel küll teiste üle, aga ma ei suutnud feikida rõõmu ja elada kaasa ja patsutada teiste rasedate punusid. Lihtsalt ei suutnud. Ma soovisin neil hetkil lihtsalt olla nähtamatu või kuskile maa alla vajuda, kui järjekordne rase mulle ligines. Vaevalt, et möödunud aasta oleks olnud kuidagi erakordselt rasedaterikas, aga ma lihtsalt suutsin peaaegu igal pool näha beebindust.

Tänaseks olen sellest tundest üle saanud ja ma võin vist selle leinaperioodi lõppenuks lugeda, sest kurbus on asendunud uue lootusega ja seda just tänu selle uue uudise valguses, et nüüd saab ka doonorneeruga rasedust kanda. Nii et ma võtan rahulikult, ülemäära palju ei põe ja ma siiralt usun, et igal asjal on oma aeg ja kõik, mis peab tulema, tuleb omal ajal ja omal viisil. Ja lõpetuseks pean ma ära mainima, et kui armas ja toetav on Joosep kogu selle aja olnud. Lav ya! ❤️

Arrghh, blogimisse tuli jälle mingi nõme pikk paus sisse ja seda kõike veel nõmedama külmetusviiruse tõttu, mis mu mitmeks nädalaks jalust maha niitis ja organismi korralikult räsis. Nüüd ainult vajaks üht korralikku vitamiiniboosti, et mul oleks piisavalt energiat taastumiseks ja et ma selle protsessi käigus uuesti mingisugust vastikut karvast pisikukolli enda külge ei hangiks, mis viiks mu uuesti laatsaretti, sest no siis... siis on küll selline "adjöö, ma pakin oma pillid kotti ja astun lavalt maha" tunne, sest no lihtsalt enam ei jaksa. Ainult silmaluuke jaksan veel kinni hoida.

Kui siin elus on midagi, mida ma pelgan sama palju kui vanarahvas katku, siis selleks on meie armsad kaasmaalased, kes läkastavad ja tatistavad ja levitavad oma pisikuid. Ei, ärge saage minust valesti aru, ma pole mingi bakterifoobik. Mul lihtsalt kroonilise haiguse tõttu on nõrgenenud immuunsus ja kui keegi peaks 10ne meetri raadiuses minu suunas aevastama, siis ma paratamatult mõtlen, et suure tõenäosusega olen mina järgmine ohver, kes käib nädala pärast pea paks otsas ja luristab nina.

Mul muidu poleks vähimatki mokakobinat viiruste läbi põdemise vastu, peale selle, et enesetunne on sant, AGA... lihtsalt pikaajalise diabeetikuna on mul aastate jooksul tekkinud mitmeid tüsistusi, mistõttu ei möödu need haiguste põdemised nagu kerge vahemerebriis. Et korra oli ja juba möödas. Unustatud. Mkm. Ma põen rängalt ja taastun kauem kui haigus ise. Haigussümptomid võivad juba ammuilma olla kadunud, aga mina ikka veel tunnen end nagu kuivaks pigistatud kaltsuräbal. Sellepärast on mul ka vahel nii kohutavalt kurb vaadata inimesi, kes suhtuvad oma tervisesse ükskõikselt ja hooletult, justkui tervis oleks neil miski, mis on iseenesestmõistetav ja igavene. Aga ei ole ju – vaadake kasvõi mind. Elav tõestus.

Selles suhtes, et kui mulle peale vaadata, siis ei oskaks ju kohe nagu kahtlustadagi, et  mul on diagnoositud raske neerupuudulikus, neuropaatiline närvikahjustus jalgades, hüpertoonia, glaukoom, retinopaatia ja veel üht, teist ja kolmandat. Nii et tore, et vähemalt mu "nägemine" on viimased viis aastad stabiilsena püsinud. Stabiilselt must, muahaha. Ma ütlen – tervis on üks habras asi, sest ega ma ei sündinud nende diagnoosidega. See kõik on kroonilise haiguse põdemise tagajärg ja mitte keegi meist pole kaitstud nende ootamatuste eest. Tjah, ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, et mitu korda ma mida endale silma pean tilgutama, nõelaga end surkima ja lisaks kõigele sellele mõjutavad veresuhkru kõikumised mu igapäevast ja pikaajalist enesetunnet ja et tunda end nagu terve inimene, pean ma iga päev vähemalt 5x oma sõrmeotsi lõhkuma, et mõõta ja hoida oma veresuhkrunäidud stabiilsena.

* Ootab pikki silmi päeva, millal paisatakse turule aktiivsusmonitorid, mis oleksid suutelised mõõtma ka veresuhkrutaset, ilma surkimata, naha pinnalt! :)

Nii et... tervis on meie kõigi kõige suurim vara. See on nagu läte, millest saab kõik alguse. Uus elu, unistused, iseseisvus, vabadus jne.

Aga olgu, aitab. Tänane vinguviiuli- ja halanurk sai läbi. Ma tahtsin tegelikult üldse lõpuks oma postiga sinna maale jõuda, kus ma puht südamlikult tunnistan oma mentaalset vananemist, aga mulle tundub, et see teema peab praegu ootele jääma. Nagu ka lugu sellest, mismoodi me Joosepiga eelmisel nädalal Ugalas lastelavastust käisime vaatamas (siinkohal oleks vist paslik ära märkida, et meil endiselt pole lapsi) ja tagasiteel koju ühe "vahva"  hääletaja peale võtsime. Praegu pean aga magama minema, kuna homme, see tähendab täna juba tegelikult, logisen ühistransaga Tallinnasse, Kikule külla, et kolmapäeva varahommikul olla Kanal 2e stuudios.

"Davai, teisipäev näeme siis", ütlesin kõne lõpus Kikule, kui olime majutusplaanid paika pannud. "Ee, davai. Ja ma tahan näha, mismoodi Sa teisipäev näed!", vastas Kiku. #armastankikusarkasmi

Ega kui aeg on minna, siis on aeg minna, mis seal muud ikka.
Aga ei, tegelt  olen ma kõigest külmetunud. Mina ei tea, kes see loll oli, kes käskis mul üleeelmisel nädalavahetusel Allikukivi veinimõisa minna lühikese kootud kleidikesega ja õhukese kevadmantliga. Arvasin tõsimeeli, et nendest ihukatetest piisab, aga ei, oleks pidanud ikka kapipõhjast salli ja kindad ja tutimütsi ka endaga ühes haarama. Aga noh, see on kõigest tagantjärele tarkus, mis ei aita mu praegusele enesetundele sugugi kaasa. Eks omad vitsad õpetavadki. Kahju ainult, et neid õppetunde tuleb elus nii mitmeid kordi läbi teha, enne, kui see tarkus ükskord külge hakkab.


Ja no kui haige olla, siis juba ikka korralikult. Nohu? Jaa, palun üks nohu. Kas nohuga kaasa soovite ka boonusena kinnist nina? Jaaa, absoluutselt, vägaväga soovin. Ma ei saaks ju ilma selleta muidu magada. Ja kuidas oleks ühe eriti vastiku kriipiva kurguvaluga? Muidugi. Kui niisama kauba peale antakse, siis miks ka mitte. Aga köha? Jaa, loomulikult. Kopsud tahavad ju ka end kasulikena tunda. Ning kuna ma olen ikkagist tubli haige, siis sain veel tasuta kaasa ka ühe peavalu.  Ja kuna ma üritan siin konstantselt oma ajurakke välja nuusata, siis sain suurest nuuskamisest nina alla ka vistriku, mis on turses ja punetav, muutes mu huuled natu natuke pardimoka sarnasteks. Oh, sõbrakesed, ma tunnen end nii ilusana, nii ilusana. 

Olgugi, et ma viskan praegu siin nalja, aga tegelikult on kogu see olukord muutnud mind üpris pahuraks, käin muudkui ringi ja turtsun. Ja ei, ma ei pea siinkohal silmas aevastamist. Ega mul vist ongi ainult kaks äärmust – ma kas olen nii haige, et ei tee piiksugi või sahistan nina luristades mööda elamist ringi ja kurdan kõigile, kes jaksavad mind kuulata, et kui halb on mul olla ja et ma vist suren.

Aga ega ausalt öeldes pole mul aega siin haige olla, sest juba homme pean ma  Janetiga minema Karksi-Nuia, kus toimub kultuurikonverents. Ning ülehomme lähen ma Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus teemaks erivajadustega inimeste ligipääsetavus kultuurile. Joosep pidi mu hommikul kohale viima. Vähemasti selline oli meie algne kokkulepe, mis tegelikult kehtib ka praegu. Lihtsalt vahepeal oli siin üks väike indsident, kus ma suutsin ta peale niiii pahaseks saada, et ma lausa keeldusin homsest transpordist. Ma ütlesin talle, et ma olen nii kõva mutt küll, et vajadusel minna pimedana üksinda kohale. Lasen näiteks Kikul Google mapsist marsruudi välja vaadata ja minek.




Aga vahepeal mu püha viha siiski lahtus ja ma andsin Joosepile andeks. Ma ütlen, haiget inimest EI tasu ärritada. #ohmindüllameelsetküll. Ja ei, isegi, kui me poleks ära leppinud, siis Joosep oleks mind ikka kohale sõidutanud, kuna ta ei jäta mind kunagi hätta. See on meie suhtes alati nii olnud, et olgu emb-kumb meist ükskõik kui pahane teise peale, siis me oma väikeste tegudega ikka näitame oma hoolt ja armastust välja.  

Mis aga puutub reedesse, siis kui pean Viljandi Kultuuriakadeemiasse jõudma, siis sinna hakkan ma küll pimesi orienteeruma, abiks ainult juhtkoer ja tudengite kirjeldused marsuudist. Ma nimelt palusin neil individuaaltööna kirjeldada, kuidas ohutult jõuda Viljandi bussijaamast akadeemiasse.Ütleme nii, et kui ma täna neid lugesin, siis ma sain väga palju naerda, pisut nuputada ja väga palju segadust tunda jms. Aga eks näis, kas ja kuidas ma kohale jõuan. 

Ühesõnaga, kõik need eelpool nimetatud põhjused ongi siis mu vähese blogimise põhjused – no ei saa lihtsalt, onu Jawsi mulin ajab mu peakese veelgi rohkem valutama ja kui on mõni selline õnnis hetk, kus mu peakene ei lõhu, siis taastun haiguse vindumisest ja ringi seiklemisest.

Selle saladusega on selline naljakas lugu, et ma ise sain ka alles hiljaaegu teada, et mul on miskine kole karvane saladus varjul. Lihtsalt ühe inimesega juttu puhudes hakkas nagu miskit ääriveeri uurima, jättes mulje nagu tahaks minult midagi küsida, kuid siis haaras sõnasabast kinni ja ütles, et ah, unusta ära! Okei, unustatud! :D

Jeah right...   kui asi puudutab isiklikult mind, siis ma ei deliidi ju niisama lihtsalt palve peale kogu eelnevat juttu ära. Vastupidi. Ma hakkasin hoopis urgitsema ja seletama, et ladugu välja, mis kamm on, aga siis ütles, et ei tea kas saab seda mulle öelda, see ju ikkagist minu saladus. Eee, ookeii, kui ma oma lõua põrandalt olin üles korjanud, siis küsisin vastu: "Mul on saladus või?"

Noh, mitte et selles oleks midagi eriskummalist, kui inimesel on saladus, aga ma lihtsalt ise polnud teadlik, et mul oleks miskit sellist, mida tahaksin kiivalt ainult endale hoida. Ma olen enam kui kindel, et meil kõigil on mingi oma pisikene ja intrigeeriv saladus, aga kuna antud hetkel polnud mul halli aimugi, et millest jutt käib ja  selline salatsemine kasvatas minu uudishimu mäekõrguseks, siis pinnisin edasi, et ladugu letti - ma tahaks ka oma saladust teada. Muidu on endal natuke selline nõme outsideri tunne :D

Peale natukest suskimist sain teada, et ma olevat peast natuke uhuu, no maakeeli öeldes hull.

Tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, sellist saladust ei osanud ma tõesti oodata ja jäin lausa hetkeks liikumatult istuma, endal hullumeelne klaasistunud pilk ees, muahaha ja järgmisel hetkel ma lihtsalt konkreetselt purtsatasin üle laua naerma, et nagu misasja!? Mida ma just kuulsin?

*Kah mul saladust. Seda teavad ju kõik, et ma pole päris normaalne :D

Igatahes... kuna selline ootamatu "uudis" mõjus nagu sahmakas külma vett keset päikesepaistelist päeva, siis tahtsin teada, et kust sellised jutud või arusaamad või misasja? No ja alles siis tuli minu jaoks see tõeline üllatus!

Ühesõnaga minu mõistus ja adekvaatsus on seatud kahtluse alla, kuna umbes neli aastat tagasi lasin ma endale reh-plaani koostada, eesmärgiga füsiot saada, kuid lõpptulemusel määrati mulle ka psühholoogi nõustamine, sest tunnistasin, et aeg-ajalt kipun iga sõna ja tegu liiga isiklikult võtma, mille tulemusel langen selliste raskete tunnete meelevalda nagu kurbus, masendus, ärritumine ja tujukus. Nii leitigi, et vbla oleks natuke abiks, kui saan psühholoogiteenust ka kasutada. Et oleks keegi, kellega aeg-ajalt suhelda ja kes oskaks vajadusel kutsuda esile muutusi minu mõtetes ja tunnetes.

Kui selle sõnade ja tegude isiklikult võtmise juures korra lähemalt peatuda, siis mul oli kombeks hakata ennast süüdistama, kui kellegil minu lähedastest või tuttavatest juhtus midagi ebameeldivat. See võis olla mingi täiesti lambi asi ja mu sisemine mõistusehääl võis ükskõik kui valjusti kisendada, et kamoon, see pole kellegi süü, veel vähem minu, siis ikka jäi veits paha tunne sisse, et mina põhjustasin teisele negatiivseid emotsioone. näiteks, kui sõbra pontu otsustas kuskil raipe või sita sees püherdada ja mina olin see, kes kutsus nad jalutama, siis ladusin ikka korralikult endale selle eest puid alla. Nagu ma oleksin isiklikult vaese koerakese selle rämedalt haisva hunnikuni lohistanud ja nuga kõril hoides röökinud: "Püherda vana paks elajas!"

Kui olin paaril-kolmel nõustamisseansil ära käinud, siis psühholoog arvas, et ma võiksin lisaks teraapiale külastada ka psühhiaatrit, et saada professionaalne hinnang sellele, kas mul oleks tarvis ajukeemiat tabladega veidi timmida, sest   kui avameelitsesin, et vahel on mul selline tunne, et nothing can stop me, olen meeletut indu ja teotahet täis, siis järgmisel hetkel võisin tunda end täiesti muserdunult, mis ei lasknud mul hommikuti end isegi püsti ajada, mitte kui midagi ei tahtnud teha ja veel vähem kedagi näha. See oligi siis põhjus, miks psühholoog leidis, et oleks mõistlik natuke ravimitega kaasa aidata.

Igatahes, mina tarvitasin mingisuguseid antidepressante umbes ligi aasta ja siis tohter leidis, et mu ajukeemia on ootuspäraselt paika loksunud ja ei näe enam tarvitust jätkata ravimi manustamist. Kuid soovitas siiski aeg-ajalt psühholoogi külastada, kui peaksin tundma, et vajaksin uuesti kellegi kõrvalseisja suunamist ja toetust. Kedagi, kes aitaks tagasi rajale, kui tunnen, et hakkan taas pinda jalge alt kaotama.

Minu meelest ütles psühholoog väga tabavalt... esiti võib tunduda, et meil on niiii kohutavalt palju probleeme, mis justkui kõik ootaksid lahendamist ja mis omakorda tekitab tunde nagu me ei oskaks mitte kuskilt alustada, kuid tegelikkuses me peame sellest sasipuntrast ainult selle ühe ja põhilise probleemkoha üles leidma ja kui see saab lahendatud, siis kõik ülejäänud sõlmekesed hargnevad juba iseeneslikult lahti.

Mul pole kunagi erilisi probleeme nahaga olnud, aga kõik see muutus, kui umbes viis aastat tagasi külastasin solli. Vähemalt ma ise arvan, et minu praeguse naha kammajaa algpõhjus peitub just selles, või no oli üheks aktivaatoriks. 

Tahtsin ju ka, nagu kõik teised, suveks kerget krunti alla saada, sest väidetavalt pidavat siis hakkama päike paremini peale. Arvatavasti mingi linnalegend. Kuid paar kuud hiljem märkasime mu nahal pisikesi heledaid laigukesi. Kui alguses oli ainult neli-viis pisikest täpikest õla tagaküljel, siis aja möödudes hakkasid need levima üle kogu selja.  

Esiti arvasime, et tegu on pigmendilaikudega ja mulle endale tundus see igati loogiline, sest kunagi, aastaid tagasi, jäin rannas päevitades magama ja põlesin villideni ära. Nii ma siis mõtlesingi, et nüüd vanas eas maksab see hooletus mulle kätte. Nii elasin, ma ei tea kui kaua, nende heledate laigukestega seni, kuni Joosep ühel hetkel teatas, et mul on neid laike juurde tekkinud ja olemasolevad suuremaks ja kontrastsemaks muutunud.

Mõistagi seadsin ma otsemaid sammud dermatoloogi vastuvõtule. Seal öeldi mulle kohe, et tegu on värvilise kliiketendustõvega ehk pituriaasiga, mis ei ole nakkav, aga olevat diabeetikute puhul tavapärane, kuna naha pH minevat kergemini paigast ära ning see siis erinevate ekseemide ja seenhaiguste tekkepõhjuseks. Dermatoloogi sõnul on tegu kroonilise haigusega, mille tekitajaks on inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluv Malassezia ovale. Arst soovitas apteegist osta ravišampooni (näiteks Nizorali), mis aitab hoida naha pH referentsis. Lisaks kirjutas veel mingi vedeliku välja, mille proviisor kokku segas.



Kõik oli seni ilus ja tore ning paar nädalat ravimi kasutamist ja nahk oli taas ilus puhas. Kuid mu rõõmu ei jagunud kauaks...

Juba möödunud aasta alguses hakkasid uuesti needsamad laigud endast märku andma. Eks ma nats kirusin end maapõhja, sest kui nahk korda sai, siis ausalt öeldes ega ma enam seda ravišampooni kasutada ei viitsinud. Kuigi dermatoloog luges mulle esimesel korral sõnad peale, et kasutaksin regulaarselt. Mina ja regulaarne... no ütleme nii, et pole just kõige etem kooslus. Omad vitsad peksavad.

Nii helistasin perearstile, et too kirjutaks mulle retsepti sellele samale imerohule. Mõtlesin, et seekord kaovad ka need laigud nagu imeväel, aga võta näpust... määrisin ühe pudelijagu sisse, teisegi, aga Laigud püsisid jäärapäiselt mu nahal edasi.

Kuna varasemalt toiminud ravi soovitud tulemusi ei andnud, siis googeldasin endale ise erinevaid diagnoose. Klassika. Paar korda isegi nahavähi ja see oli hetk, kus Joosep võttis ohjad üle ja hakkas nagu uni mulle peale käima ja söögi alla ja söögi peale seletama, et mingu ma nahaarstile ja mingu ma nahaarstile. No eile, peale neljakuist ooteaega, sain lõpuks nahaarstil käidud.

Nahaarst vaatas mu laigukesed üle ja ütles, et kui muidu kliiketenduse raviks kasutatakse antibiootikume, siis minu puhul prooviks esialgu ainult salviga hakkama saada, kuna mu vereanalüüsid pole nii lillelised, et hakata organismi järjekordsete tablettidega kurnama. Nii väljastas mulle retsepti Travocordile ja Travogenile, mida pean 30-päeva kasutama ning siis end uuesti näitama minema. Ma siiralt loodan, et salv ja šampooni kooslus aitavad, sest esiteks tahaks suveks ilusa ja terve naha saada, et saaks kleite kanda, ilma, et kõik jõllitaksid ja teiseks, ma tõesti ei soovi antibiootikumikuuri läbi teha. Seega pöidlad pihku!

Ühtlasi lasin ka sünnimärgid üle vaadata. Kui juba, siis juba, eksole. Nendega oli õnneks enam-vähem kõik jokk. Ainult üks sünnimärk võeti jälgimise alla. Minu jaoks naljakas, kuna tegu on imepisikese tasapinnalise sünnimärgiga, aga no, arsti sõnul kahtlane. Samas need kaks sünnimärki, mis on mulle endale pikalt muret valmistanud, ei pidanud arst imelikeks ega vajalikuks kirurgiliselt sekkuda, kuigi on sõrmega täiesti tuntavad. Aga ma kukkusin seletama, et ma ikka eelistaksin kirurgilist eemaldamist ja nii saingi ilma probleemideta saatekirja kirurgi konsultatsioonile. Whoop-whoop, much happy! :)p

Värviline kliiketendus tõbi – On kellelgi selline tõbi kallal olnud? Milliseid kreeme/rohte kasutasite / kasutate? Kuidas hoiate uuesti tekkimast kliiketenduse laigukesi?

...suhkur ei põhjusta suhkruhaigust. Me oleme kindlasti kõik kuulnud, et diabeet on elustiilihaigus. Käpp püsti, kes ei oleks sellist põhjapanevat statementi kuulnud!? Mina aga väidan, et enamasti 1. tüübi diabeet EI OLE elustiilil põhinev haigestumine, sest kammoon simmo, mul diagnoositi enne viieseks saamist see autoimmuunhaigus. Ei tea mis hullu halba elustiili ma küll võisin tol ajal lasteaialapsena viljeleda... ega mind ju suhkru peal üles ei kasvatatud. Just täpselt, rõhk sõnal suhkrul! Miskipärast levib mingi lausloll arusaam, et suhkur = diabeeti haigestumine. Umbes, et kui inimene sööb, okei... sööb kõlab nagu kühveldaks endale iga päev kulbiga suhkrut sisse. Kasutame siis väheke sobilikumat sõna - tarbib, et siis on suhkruhaigus garanteeritud.

Ega ma ka oma 28-aastase staažiga pole mingi ekspert, aga minu arvates muutub see elustiilihaiguseks alles siis, kui inimene täiesti valimatult sööb kõike ja ei jälgi oma kolesteroolitaset, vererõhkku, füüsis langeb, mille tulemusel kehakaal tõuseb ja kui lõpuks pankreas ei suuda enam sellele hooramisele vastu panna, hakkab veresuhkur streikima ja ei lähe palju aega mööda, kui diagnoositaksegi selline kole ja paha haigus nagu seda on 2. tüübi diabeet, mis on siis elustiilist tulenev diagnoos. Alguses kirjutatakse tabletid välja, mis toetavad pankrease tööd ja pannakse range toitumis- ja liikumisrežiim peale, kuid alati sellest ei piisa ning võib juhtuda, et lõpuks lisatakse päeva ka 1-2 süstekorda.

Seega võiks lõpetada nende lausete vehkimise ja lahmimisega, kus "kõiketeadjad" täiesti süüdimatult kirjutavad, et suhkru söömine põhjustab diabeeti. Kallis inimene, diabeeti haigestumiseks pead Sa ikka märksa rohkem ära tegema kui suhkrut sööma. Kui nädalas sööd tahvli šokolaadi, lisad hommikukohvile suhkrutükikese või maiustad aeg-ajalt lemmik kommidega, siis usu mind - Sa ei ärka järgmisel hommikul ega ka järgmisel aastal diabeediga. Vähemalt seni mitte, kui toidulaud on mitmekesine ja leiad endas seda motti ja aega pühenduda oma tervisele ja viitsid end regulaarselt mõnusalt soojaks istutud diivanilohust välja õngitseda, on kõik hästi. Ära stressa.

Ma tean, et see tuli praegu nagu pauk luuavarrest, aga ausalt ka - suhkur ei võrdu suhkruhaigus ja ei pea ahastunult üle laua hüüatama, kui ma lisan oma teele mett. Inimesed muide ei haigestu laktoositalumatusesse sellepärast, et nad oleks liiga palju piimasuppi endale sisse kühveldanud. Haiguste tekkeks on tavaliselt ikka mingisugused eelsoodumused, kas geneetilised või nagu ma juba kirjutasin - elustiili tagajärjel põhinevad haigestumised.

Ma tean, et mu lugejaskonnas on mitmeid arste, meditsiiniõdesid ja meedikuid ja seega võite vabalt mind täiendada või parandada, sest ega ma ei soovi siin mingit valeprohvetlikku õpetust jagada, mis läheks meditsiiniteadusega vastuollu. Lihtsalt mul tekkis taaskord kerge ahastus, kui lugesin järjekordset arvamust suhkru tarbimise seost diabeedi haigestumise vahel. Kuid mis seal ikka enam nii väga imestada... on ju mitmeid inimesi, kes arvavad, et diabeet on mingi moodsa aja dieet.

Teate ma sattusin, või no mis sattusin, ma tegelikult täitsa teadlikult klõpsasin oma blogrollist Henry tervisepostituse
lahti ja lugesin nagu tubli koolijuts kõik kenasti läbi ja olin laias laastus kirjutatuga päri, kuid mis puudutas ülekaalulisust, kõrgenenud vererõhku ja muid sellega kaasnevaid riskifaktoreid, no et moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal, mil tegelikult oleme haiged ja me ei pea vajalikuks ka midagi muuta, sest ravimite manustamisega on meie tervisenäitajad kõik normis, siis see oligi see ainuke koht, kus oleksin tahtnud valjuhäälselt vaielda, või  õigemini täiendada. Kuid selleks ei tekkinud vajadust, kuna postituse alla oli jäetud kommentaar.

/Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi/

Aamen! Ma tõstan sõrmed püsti, aplodeerin ja hõiskan, sest olen selle kurja arstitädiga rohkem kui nõus, kuid nähes ja lugedes, kui paljud inimesed soovivad ja ihkavad olla nagu see kurikuulus "vaba" läänemaailm, või no ma tegelikult ei tea, kui palju neid inimesi on, aga ma usun, et neid on kindlalt rohkem kui üks ja rohkem kui 1000. Ühesõnaga piisavalt, et enda hääl kandvaks muuta. Kas olete kuulnud uuest liikumisest, mis USAs levib kulutulena - fat-foobia?
Kui ma esimest korda sellest YouTube kanalilt TDex kuulsin, kus ülekaaluline Kelli Jean käis kõnelemas oma elust paksuna, olles ise sealjuures äärmiselt enesekindel, sarkastiline ja natuke nipsakas, siis konkreetne sõnavõtt tekitas minus vastikustunnet. Ei, mitte ülekaalulise Kelli vastu, vaid selle sõnumi vastu, mida endas kandis.

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimene on enesekindel. See on tegelikult lausa tervitatav, kuid too Kelli ütles, et meil saledatel on probleem ja et hoopis meie oleme see elevant siin ruumis, jättes mulje nagu MEIL SALEDATEL oleks kõikide maailma paksudega mingi kana kitkuda. Minu jaoks oli tulemus järgmine: ma ei tundnud absull, et mul oleks vähimatki probleemi inimeste kehakaaluga, vaid vastupidi - mul tekkis tunne, justkui mulle surutakse vägisi peale mingisugust arvamust, mida ma ei oma ning Olenemata Kelli enesekindlast esinemisest, jäi mulje nagu sellel inimesel endal on hoopis väga-väga suur probleem saledate inimestega.

Kelli Jeansi sõnum oli see, et kui inimesed (sõbrad, tuttavad, võõras inimene tänavalt jt), väljendavad muret ülekaalulise inimese vererõhu või infarkti või südame- ja veresoonkonna haiguste kõrgenenud riski üle, siis oled KOHE automaatselt fat-foobik ja oled vihakõneleja ja kõik muud toredad tiitlid veel. Nad on mitmetes saadetes käinud kõnelemas ja nad ei luba end paksuks, ülekaaluliseks või rasvunuteks nimetada ja seda isegi mitte arstidel, sest no daah - mingi fat-foobik oled v?

Huvitav on see, et kui juhtusin veel teisigi saateid sellest liikumisest vaatama, siis ülekaalulised ennast ei luba õigete sõnadega nimetada, isegi siis mitte, kui tegu on meditsiinilise terminiga, kuid normaalkaalus olnud saatekülalistele lajatati küll sõnadega "kondipukett", "luu ja nahk" jms. Topeltstandardid. Tegu polnud isegi mingi vaidlusega, vaid saates püüti jõuda arusaamiseni, et mismoodi saab silmnähtavalt rasvunud inimene olla tervislik ja väidetavalt täiesti korras näitudega. Ei kõrgenenud kolesterooli, ei kõrgenenud vererõhku, ei mingit ülekoormust südamele ja liigestele, mitte kui midagi. See, et ülekaaluline inimene hakkab kingapaelte sidumise peale hingeldama ja õhku ahmima, see on ju normaalne.

Kui uuriti, et miks sellist liikumist on tarvis, siis paljudest üks vastus oli, et kui nende lapsed on või saavad ülekaalulisteks, et siis nemad ei taha, et nende laps(ed) peaks taluma norimist või et neid peaks ühiskonnast nende kehakaalu tõttu kõrvale tõrjuma jne. Minul jällegi, tekkis küsimus, sest ma ei suuda ise oma väikese amööbiajuga välja mõelda, et  miks oma elustiili ja söömisharjumustega annate siis oma järelkasvavale põlvele sellist eeskuju? Ma ei taha oma lausega öelda seda, et kui keegi või kellegi laps on ülekaaluline, et siis järelikult on ise süüdi ja norige terviseks. Ei. Kindlasti mitte, sest ülekaalulisus ei teki inimestel ainult ülesöömisest, enese distsiplineerimatusest või laiskusest end trenni lohistada vms, vaid ülekaal võib olla ka mõne ränga haiguse tagajärg. Seda ei tohiks kindlasti unustada. Kuid haigust ei tohiks ka tuua vabanduseks, et ah, olen nagunii paks ja mis seal enam vahet. Samuti ei tohiks oma viitsimatust mugavasti haiguse taha peita.

Näiteks mina, olles ligi 30-aastat olnud diabeetik, on minulgi tavainimesest märksa keerulisem hoida oma saledat figuuri, sest kas teadsite, et kui minu veresuhkur on normist kõrgem, siis insuliini süstides, et glükoositaset veres alla saada, muudab insuliin üleliigse glükoosi rasvaks. Jep, rasvaks. Ega ma niisama päevas oma suhkruid 6-8x mõõda ja seda iga päev. Nädalas teeb see umbes 28 torget näpuotsa, pluss need torked, kus mul ei õnnestu piisav kogus verd saada ja testriba läheb raisku ja pean uue augu tegema. Nii et ime pole, et mu sõrmeotsad on tundetud. Ahjaa, ärme unusta igapäevast süstimist ka. Sedagi päevas umbes 5-6x.

Sellepärast ma unistangi Apple poolt toodetud uudsest ja innovaatilisest glükoosi mõõtmise nutividinast, kus umbes nädalaks paigutatakse naha alla mingi pisikene jublakas (ise saab kodus paigaldada) ja siis saad igal aja hetkel oma suhkrut kontrollida. Sellepärast unistan ma ka Apple nutikellast, et saaksin oma päevast aktiivsust ja veresuhkrut jälgida, sest no need Apple toredad nutividinad on ju kõik pimedasõbralikud ja ühilduvad omavahel. Oleks see vast tore ja vahva, peaaegu poole vähemate augustustega eluke. Ee... ma kaldusin teemast natunatukene kõrvale.

Ühesõnaga, ma pole veel siiani leidnud inimest, kes suudaks mulle lahti seletada, milleks on kasulik või vajalik selline liikumine nagu fat-foobia... !? Väide, et kõik inimesed on erinevate kehakujudega, siis jaa, absoluutselt nõustun, sest me ju kõik teame, et meil on tohutult erinevad kehad. Ei ole lihtsalt suurused S, M, L jne ja et siis kõik S-suurused istuvad kõikidele pisikest kasvu inimestele valatult või et kõik püksid suuruses x sobivad idekalt. See on tegelikult üks ilgem peavalu leida endale hästiistuvad ja sobivad rõivad, no kui Sind pole just armulise taevaisa poolt õnnistatud standardse kehaga. Kuid üks asi onkeha omapära ja teine asi on eluohtlik rasvumine.

Tervisejuttude jätkuks... panin endale dermatoloogi juurde aja kirja, kuna mõtlesin minna ja lasta uuesti oma sünnimärgid üle vaadata ning kuna mul aeg-ajalt tekivad nahale mingid kahtlased valged laigud, siis tuleb neid kohti mingi retseptiravimiga määrida ja siis umbes nädala pärast oled jälle nagu brand new. . Kunagi ütles dermatoloog, et see tuleneb diabeedist ja sellest, et diabeetikutel kipub naha pH paigast nihkuma. Ma muidugi enam ei mäleta et kummas suunas. Kuid eile, peale dušši alt tulemist, ütles Joosep, et need valged kohad on mul muutunud tumelillaks... nagu mingid sinikad. Natuke hirmus on... esimene vaba aeg oli 18. mai, õnneks see aasta ikka ja vbla püsin seni ikka oma sinikatega elus vms.

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Jap, tõsi jutt. No mitte selliseks paksuks paksuks nagu valge emavaal, aga mul hakkasid püksid jalas kuidagi vastikult kiskuma ja siis ma tormasin ummisjalu poodi ja ostsin endale uued püksid, sest no see on ju esimene asi, mida iga normaalne laisk inimene teeb, eksole. No võib-olla mitte kõik inimesed, sest on neid tublisid inimesi ka, kes käivad meil ju trennis. Ma käiks ka, kui mu trennikaaslane poleks kaks kuud tagasi endast lapse välja pigistanud.

Igatahes ostsin mina endale H&Mist ilusad ja soodsa hinnaga uued püksid, sest ega ma ei saa ju palja tagumikuga ringi käia. Jalga need seal kabiinis läksid ja istusid lausa valatult, kuid mu rõõm oli üürike, sest peale ühekordset kandmist polegi ma rohkem neid endale jalga venitanud, või no õigemini korra üritasin veel, aga avastasin õudusega, et need raisad on samuti kitsaks jäänud. Jalga sain, aga pasta küll, mul oli selline tunne nagu keegi oleks mu vereringe kinni pigistanud ja kui need püksid peavad mul kasvõi minuti jagu veel jalas olema, siis toimub mul iseeneslik jalgade amputatsioon.

Ma ei tea isegi seda, et mis suuruses ma endale need uued püksid soetasin, aga fakt on see, et need jäid nädalaga kitsaks. Ma olin põhimõtteliselt olukorras, kus mul oli kapis 7+ paari pükse ja ainult ühed neist läksid mulle normaalselt jalga ja see oligi viimane piisk karikasse. Mõistsin, et enam ei saa vanaviisi jätkata , kus ma viimased pool aastat võtsin öösiti snäkikausi ette ja vahtisin järelvaatamisest poole hommikuni saateid ja seriaale järgi. Selle järelvaatamise küüsi langesin ma seetõttu, et mul muul ajal pole eriti aega telkut vahtida, aga ma ei saa, õigemini ei suuda jätta ju ka vaatamata, et mis teemasid uuriv ajakirjandus seekord kajastab ja mis lemmik seriaalides edasi juhtub jne.

Kuid õnneks tänu taevale mõistsin, et selline öine snäkitamine ja kaootiline unerežiim ei mõju pikas plaanis mu tervisele ja figuurile hästi ja kui ma ei lõpeta ja ei distsiplineeri end, siis ei lähe enam kaua, kui ma hakkan välja nägema nagu Dracula vanaema. Teadsin, et nui neljaks, aga ma PEAN end tagasi ree peale upitama, pprioriteedid paika seadma ja mõistusega endale aru andma, et need saated ei jookse kuskile eest ära ja selline karuteene oma tervisele pole seda väärt, sest meil on ainult üks keha ja üksainuke habras tervis! :)

Nii tegin lõpliku otsuse... ee, vist eelmise nädala teisipäeval, et elan suhkru- ja nisujahutsölibaadis ning suurendan kõiksugu aedviljade ja puuviljade kogust oma menüüs. Asendan kartuli tatraga ja näksimisisu rahuldan kõiksugu juurikate ja seemnete näksimisega ning ütlen ei suhkrule, ei kiirtoidule, ei poolfabrikaatidele, ei krõpsudele jne.

Minu kõige probleemsem piirkond on alati olnud kõht ja seda terve minu teadliku elu. Kohe kui unustad end natukenegi kauemaks diivanile istuma, on kõhupekk oma kamraadidega platsis ja panevad mingi hullema telklaagri koos pekipeoga püsti. See on lihtsalt nii haige ja nõme. Kobigu tissidesse. Mitte, et seal ka väga oleks rasvkoe defitsiiti märgata, aga kui oleks minu valida, siis no iga kell valiksin tissid. See on kaalutõusu juures vist kõige positiivsem nähtus ever - boobs are grouing ja seda ilma kirurgilise sekkumiseta.

Eks ma annan endale aru, et tegelikult hea vormi saavutamiseks ei piisa ainult õigest toitumisest, vaid tuleks ka liikumine paika saada ja trenni teha, aga no minu jõusaali käimised on ajutiselt pooleli jäetud, kuna mu trennikaaslane sai vahepeal lapse ja nii mul polegi teist kõhupeki saatusekaaslast, kes viitsiks ja tahaks tulla minuga 2-3 korda nädalas trenni tegema.

Sellised lood siis siinpool sood ja eks ma püüa pingsalt sihti silme ees hoida, sest lisaks tervisele ja figuurile motiveerib mind veel üks asi - minu kauaaegne unistus. Unistus, mille ma mingi aeg matsin täiesti maha, kuid nüüd on taas päevakorras ja see puudutab tätoveerimist ja needistamist. Kuid sellest kõigest plaanin lähemalt ja detailsemalt kirjutada eraldi postituses. Seniks aga be cool ja kuulmiseni! ;)

Kuna eile oli küllaltki pingeline õhtupoolik, siis mõtlesin, et poen seekord varakult põhku, aga kui keegi oleks mulle varem öelnud, millega kõik see lõppeb, poleks ma magama heitnudki.

Kuna mu pea oli paks ja pulki täis, siis otsustasin rahulikuma ja sügavama une tagamiseks palderjani võtta. Mõeldud-otsustatud. Nii haarasingi pimesi öökapilt "palderjani" ja pigistasin pikemalt mõtlemata kolm tablat välja ja tõmbasin need endale hinge alla. Samal momendil astus Joosep magamistuppa ja uuris, et mis ma võtsin. Kui vastasin, et palderjani, siis vaatas öökapil lesivat karpi eriti kahtlustavalt ja küsis: "See on palderjan või?". Joosepi selline kahtlustav ja kontrolliv küsimus tablettide kohta ajas ka minu kõhklema ja nii hoopis küsisin vastu: "Ei ole või?".

Joosep haaras kapil oleva karbi, et raviminfost järgi vaadata ja kui luges, et tegu on vererõhualandajaga, siis läks meil väääga kiireks. Esmajoones helistasime Perearsti nõuandeliinile 1220, kus Joosep andis täpse ülevaate juhtunust. Nad küsisid kõiksugu küsimusi ja kuigi Joosep ütles, et ma võtsin umbes 2 minutit tagasi need tablad sisse, siis küsiti ikka, et kas ma olen teadvusel. See tekitas natuke sellise tunde nagu tegu oleks olnud mingi suitsiidse pimedaga, kes üritas endalt elu võtta, aga kuna ei leidnud akent üles, kust alla hüpata, siis üritas kolme vererõhutablaga endalt elu võtta. Ja tegelikult leidiski mees vaese hingekese juba teadvusetult magamistoa põrandalt.

Ma saan kõigest aru.Neil on teatud kohustuslikud küsimused ette antud, aga no COMe ooon! Sellisel kohal töötav inimene võiks tiba adekvaatsem olla ja vastavalt olukorrale mitte asjasse puutuvad küsimused vahele jätta. Sa ei küsi ju inimeselt, kui suur on lõikehaav, kui pole toimunud pussitamist,külmrelvaga rünnakut, eneselõikumist jms.

Igatahes, meil soovitati EMOsse sõita, aga kuna meil oleks kogu see tamburai ligemale tunnike aega võtnud, siis pandi meid ootele ja ühendati vähem kui minuti pärast kohaliku kiirabibrigaadiga, kellele oli juba kenasti olukorra kirjeldus ka edastatud ja nad ütlesid, et nad sõidavad kohale.

Samal ajal, kui Joosep edastas meedikutele igakülgset infot, koogutasin ma vetsupoti kohal ja ajasin endale sõrmi kurku, et ma need tablad välja oksendaks. Proovisin, mis ma proovisin, isegi lusikavarre toppisin endale kurku, aga no mina ropsima ei hakanud. Ma olen üleüldse äärmiselt kehv kettija. Mind lihtsalt ei aja eriti miski iiveldama.

Kui meedikud saabusid, siis esmalt mõõtsid mu rõhku, pulssi ja veresuhkrut. Kuna olin antud olukorrast nii kohkunud, siis rõhk oli täiega laes (165/120) Arvestades olukorda, siis iroonilisel kombel oli see isegi hea. Pulss oli ka suts kiire, aga  veresuhkur oli see-eest referensis. Midagigi ilusat selles õhtus.

Kui mõõtmised olid tehtud, siis asusime põhilise asja kallale ehk oksendamise. Ma naiivitar arvasin, et teevad mulle mingi sutsaka tagumikku, mis tekitab mulle eluiivelduse ja siis hakkan nagu purskkaev rõõmsalt oksele, aga oo EI! Ma pidin hoopis 7-8 tassitäit sooja vett suure hooga alla kulistama, et magu traumeerida ja kui olin piisava koguse vett endale sisse kaaninud, siis ulatas Joosep mulle lahkelt suure roosa pesukausi ja okseralli võiski alata.

Ma esialgu tundsin end natuke kohmetult ja istusin nagu ullike seal voodi serval, magu leiget vett täis, kauss sules ja Joosep koos kahe meedikuga kannatlikult ootamas, et millal ma hakkan oksele. Hetkeks tabas mind segadus, sest ma ei saanud aru, kas pean ootama kuni see vesi ajab mind oksele või ma pean näpud kurku ajama või mismoodi see oksendamine üleüldse käib. Täpselt selle sama küsimuse esitasin ma ka meedikule ja sain teada, et mul on lausa kaks imetoredat valikuvõimalust... a. ma ise topin endale sõrmed kurku või b. meedik ise topib mulle sõrmed kurku. Ma valisin selle viimase, sest ma ise lihtsalt ei suuda ennast roopima ajada. Ma pole masohhist. Kui elu hakkaks silme eest läbi jooksma, siis maybe,aga kuna ma antud hetkel tundsin end veel hästi, siis mul ei tekkinud nii tugevat ellujäämisinstinkti, et enda kallal niimoodi jõhkrutseda. Pealegi, meedik arvas, et kuna mul on pikad küüned,et siis poleks eriti mõistlik endale küüniseid kurku ajada. I agree. Nii tõmbaski meedik kummikinda kätte, käskis avada suu, hoiatas ette, et olgu ma nüüd valmis ja toppisgi mulle oma kaks sõrmekest sügavale kurku.

Kui ma seal kausi kohal öökisin, siis too abistavate sõrmedega meedik tegi mulle vahepeal pai ja ütles, et ma olen väga tubli. Samal ajal uuris teine meedik, et kuidas ma end tunnen ja ma vastasin muiates, et tunnen end nii hästi kui ühes sellises olukorras end üldse tunda saab ja hakkasin naerma.

Ma siinkohal säästan lugejaid ja ei hakka detailidesse ja kirjeldustesse laskuma, mismoodi ma elegantselt oma päevast menüüd oksendasin ja et mitu tassitäit leiget vett ma pidin  veel oksendamiste vahel endale sisse kaanima, no et oleks, mida väljutada. Ma ei vaata vist enam ühtegi veekruusi sama pilguga. Ma konkreetselt surin, ninast jooksis tatti, silmast vett ja suu oli ilane. Lihtsalt imeline.

Ma julgen arvata, et keegi pole meist vist adekvaatses seisundis soovinud enda oksendamiste kõrvale publikut, aga no ausalt, kui ma juba neljanda tiiruga alustasin, oli lõpuks juba täiesti kama, kaspealtvaatajaid on kolm või 30. Ma soovisin lihtsalt, et see pull lõppeks ja et ma saaksin end puhtaks kasida ja taas inimesena tunda.

Kui natuke avada tagamaid, et miks või kuidas ma üldse suutsin ravimipakendid segi ajada, siis tegelikult põhjus on imelihtne. Mulle kirjutati augustis prooviks uus vererõhuravim välja, aga kuna see ei sobinud mulle, siis jäi see sinna öökapi peale vedelema. Ning kuna pingeline koolitusperiood põhjustas mulle aeg-ajalt unehäireid, siis otsustasin soetada palderjani, mida ma samuti mingi aeg hoidsin öökapil. Probleem oli lihtsalt selles, et ma unustasin ära, et enne uue vererõhuravimi proovimist tõstsin ma palderjani sahtlisse ära ja et asendasin selle tolle vererõhuravimiga, mis mulle lõppude-lõpuks ei sobinudki ning mille lolli peaga jätsin ka öökapile.

Natuke vähem kui aasta tagasi kurtsin ma siin, et mind kimbutab mingi kahtlane köha ja kuna ma mingil imelikul põhjusel väsisin ära kopsutükkide välja köhimisest, siis esimese loogilise sammuna käisin ära pulmonoloogi vastuvõtul
, kes mõõtis mu kopsumahtu, tegi röntgeni ja teatas, et kopsudega on mul kõik viimase peal. No super. Vähemalt kopsud elavad mul hästi. Kuid mind üldiselt see vastus ei rahuldanud. Õigemini mind ei rahuldanud see, et minult ei võetud kopsust proove. No neid samu proove, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mingi bakteri olemasolu, aga no see-selleks. Ma ei hakka taas sinna teemasse laskuma, sest muidu saan jälle privas inimestelt kirjakesi selle kohta, et ma peaksin olema hoopis rõõmus ja tänulik, et mulle ei hakatud torusid kopsudesse ajama ja et mul pole kopsuvähki. No sorry, ma olengi rõõmus ja tänulik ja õnnelik, et mul pole mingit sõralist kallal, aga ma tõesti ei teadnud, et ma ei tohi siis rohkem oma kopsude pärast muret tunda, kui mul pole kõige rängemat diagnoositud. Las bakter elab rahus, eksole. Bakter tahab ju ka kuskil elada.

Igaks juhuks käisin allergoloogi visiidil ka ära. Mul endal pole tegelikult never olnud mingit allergiat, aga on ju ennegi olnud juhtumeid, kus vanemaks saades kujuneb inimesel välja mingi allergia. Pealegi ma aeg-ajalt ikka löristan nina, kui suvel miskit õitseb. Ei miskit hullu, aga natuke ikka. No käisin siis ära, tehti terve rodu kõiksugu allergiateste kõikvõimalike allergeenidega (porgand, õun, õielised, tolmulised, teraviljad, piim jne), kuid arst teatas, et allergiate koha pealt olen ma täiesti puhas leht - null allergiat. Kuigi testi ajal mul üks koht sügeles küll, aga paistetust või punetust ei tekkinud ja seega on kõik timm. Jumal tänatud, vähemalt milleski olen terve :D

Tulles tagasi minu kevadise postituse juurde, siis mitmed lugejad pakkusid, et minu köha põhjustajaks võib olla vererõhuravim Gardace, mida ma olen julgelt üle 10-aasta võtnud. Kusjuures seda sama arvas ka allergoloog, aga mina skeptilise jäärapäise patsiendina keeldun seda uskumast, sest see pole üldse minu jaoks loogiline ja ma ei lepi sellise vastusega, et lihtsalt nii on. Ma tahan mõista ja aru saada, et miks ja kuidas? Ma saan sellest kõigest aru, et antud pikaajaline ravimi kasutamine võib põhjustada köha, aga kuidas on omavahel seotud see, et söömine aktiveerib ravimi kõrvalmõju poolt põhjustatud köha? Makes no sense. See tõesti lihtsalt ei klapi minu jaoks, sest köhima hakkan ma enamasti alles siis, kui ma söön näiteks leiba, kartulit, porgandit, pähkleid jms.

Üks mu lugeja kirjutas mulle privas, et mul võib olla logopeediline probleem. Kuid mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kas ja miks selline probleem üldse tekib. No umbes, et neelan valesti või kuidagi teistmoodi ja siis see põhjustab köha. Et on olemas suisa selline protseduur, kus inimesel nina kaudu aetakse sond sisse, mille küljes on mingi mikroskoopiline kaamera, mis filmib mälumist ja kõike seda, mis toimub suuõõnes ja toidu neelamise ajal. Ning oluline on sellele protseduurile kaasa võtta enda toit, see toit, mis siis põhjustabki vaegusi. Kui ma ei eksi ja õigesti mäletan, siis oli mingi teine, vähe inimlikum, võimalus ka protseduuri läbiviimiseks, aga lihtsalt kuna kõigile ei toimi see üks ja ainus variant, siis on ka alternatiiv. No ühesõnaga miskit sellist. Ning mulle aina enam hakkab tunduma, et pean ikka sellel logopeedilisel protseduuril ka ära käima... kui vaid leiaks selle aja. Seda tehakse ainult Tartus ja Tallinnas.

Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)