Janet va neegrinägu

Need, kes on mu blogi Facebooki lehe jälgijad, siis need on juba kursis, et käisime täna sõpradega grillimas. Grillimine oli nagu grillimine ikka, aga eriliselt nautis seda Janet, kes terve selle aja sõstra- ja tikripõõsaid rüüstas. Ja kui marjadest sai isu täis, siis läks ja nillis vahepeal porgandeid ja maisitõlvikuid. Tavaliselt ma ei luba inimestel üldse Janetile laua äärest või oma käest süüa anda, sest esiteks on Janetil atoopiline dermatiit ja teiseks, pole tarvis igasugu lollusi sisse harjutada. Kui oli oma tõlvikud ja porgandid kätte saanud, siis panin veto peale, et aitab küll. Ei pidanudki sada korda keelama, vaid kenasti sõnakuulekalt tõmbas uttu. :D Kusjuures naljakas on see, et Janet oskab vääga ilmekalt oma pettumust ja solvumist välja näidata ja ega tänagi polnud erand. Läks küll koheselt laua äärest ära, aga see olek ja miimika, mis seda tegevust saatis... Umbes, et "no fine, ärge andke mulle jah mitte kunagi enam süüa, eks ma nälgin siis kuskil üksi eemal edasi". Aga pärast mõningast eemal olemist, kui Janet uuesti nähtavale ilmus, oli ta vahepeal näost puhta neegriks tõmbunud.

Mul pole halli aimu ka, et kus pärapõrgus see tüüp käis, aga ma loodan, et taevas halastab mu peale ja et ta siiski ei käinud kellegi porgandipeenraid üles kaevamas, vaid käis lihtsalt oma elupettumust mullamutile kaeblemas. Eks see selgub paari päeva pärast, siis kui aiamaa omanik oma porgandeid kastma ja kõplama läheb. Aga no oletame korra, et käis siiski peenraid rüüstamas. Võtame praegu kõige mustema stsenaariumi. Et mida või kuidas ma rikutud peenarde eest tasuma peaksin? Viin kopatäie mulda ja viskan peotäie porgandiseemneid pihku või? Või viin lihtsalt paar kotitäit priskeid porgandeid? Või peaksin end hoopis paariks hooajaks orjaks müüma? :D Tegelikult on ikka piinlik küll, kui tõepoolest sellise tembuga hakkama sai, aga no nagu ma ütlesin, siis miski pole veel kindel ja ma loodan siiski parimat.
Eks ma püüan Janetit ja tema labradori hingeelu ka mõista, sest vaesekesel pole ju mitte kunagi täiskõhutunnet. Söö palju tahad, aga kõht täis ei saa. Või noh, füüsiliselt saab, aga vot SEDA tunnet ei teki. Mõelda vaid, kui inimestel oleks nii, suht piinarikas oleks vist. Ja arvatavasti enamik inimesi upuks oma pekilademete alla ja näeksid välja nagu tonnised hülgepojad. Eriti raske oleks veel siis, kui keegi piirab ja keelab söömist ja peletab Su üldse söögilaua äärest minema, öeldes "Aitab küll! Ära õgi siin kogu aeg vana paks!" Ja siis Sa lähed õnnetuna, räigelt näljasena ja kogu maailma peale solvununa, kui ühtäkki avastad, et ohoo, toit vedeleb puhta maas. Natuke mullane, aga no mis sellest, pühin vastu püksisäärt puhtaks ja kärab küll. :D Ma vist just hetk tagasi õigustasin labradoride toidu varastamise kommet. Mnjah, aga see hingelu mõistev jutt ununeb mul kohe, kui järgmisel korral Python mu võikud piistu paneb, siis pole enam mitte mingitki sellist juttugi, et vaesekene on näljane jne. :D Pythonist rääkides, siis see tüüp kasutab mu pimedust täiega ära. Tegin võikud valmis, viisin need elutoa diivanilauale, läksin tagasi kööki, lülitasin veekeetja sisse ja nii kui keetja hakkas kahisema...varastas Python võikud ära. Enam ma muidugi nii loll ei ole. :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top