Uus päev, uued mõtted ja tunded

Ärkasin täna hommikul veidi rahulikumas meeleolus üles. Õigemini nüüd on minus lihtsalt kurbus ja pettumus ning kogu närvilisus on jäänud eilsesse. Mõtlesin enda jaoks asja nii lahti, et ega ma enam olnut muuta saa ja seega tuleb ainult ette vaadata. Küll see kurbus ja pettumus ükskord lahjenevad ja tulevad uued asjad, mille peale solvuda, närvi minna, pettuda ja olla lihtsalt täiesti bist of. Eks ma siis lihtsalt korraldan ja teen plaane oma sõpradega. Mulle see stressindus kohe üldse ei istu, sest kohe läks mu näonahk täiesti pekki. Lõug on paistes, punetab ja on tuline. Ma ei tea, kui ma kiiremas korras stressihormoone organismis paika ei saa, siis võin end kõige jõledama lõuaomaniku konkurssile kirja panna.

Joosep võiks ses suhtes nüüd koju tulla, sest mul on hädaolukord siin. Naabri Martha käis Janetit jalutamas ja kui tagasi tuppa naasesid, siis tuli korraks meie elamist üle tsekkama- uudistas magamistuba, riidekapisisu, külmkapimagneteid ja piilus ka vetsu ja teatas, et meil on vetsus ämmelgas. Ma muidugi kamandasin Marthat kohe ust sulgema, sest no mina ei taha, et see paanikas ämblik meile korterisse jookseks, las kükitab parem seal vetsus, aga no ma ei tea kui kaua pean mina kükitama siis oma hädaga...
Mnjah, ega ma rohkem hetkel muud ei tahtnudki siia kribada, kui ainult seda, et mul on parem meeleolu ja lähen nüüd õue päikesest D-vitamiini ammutama. Martha soovitas mul päevitustega välja tulla, aga kui ütlesin, et kui päris aus olla, siis ma ei ole oma päevitusi veel üles leidnud, siis ütles, et ma võin trussakate ja rinnakate väel ka õue tulla ja siis ma saan temaga vihmaveelombis hüpata ja kõige lõppu lisas, et ma kindlasti paneksin ka kõrvarõngad kõrva. :D