Ära anda maailma pehmemad olevused

Käisime eile Joosepi vennal külas. Istusin mina siis rahulikult elutoas diivanil, kui äkki Joosep tõstis mulle ühe maailma kõige pehmema ja õrnema olendi sülle- küüliku paarikuise pojakese. Joosepi vennal on kodus umbes 10 küülikut. Nii täiskasvanuid, kui ka pojakesi. Tegelikult on nende küülikutega natuke selline naljakas backstory. Nimelt Joosepi vend ostis alguses endale ühe emase küüliku, kelle nimeks sai Jenny. Kuid siis aeg möödus ning tal tekkis mõte, et võiks Jennyle seltsilise, sõbra, elukaaslase Matty ka võtta. Kuid ta vist ei arvestanud või ei teadnud, et need küülikud on ühed vääga seksimaiad loomad ja nii saidki neist pigem sexbuddyd kui sõbrad, kes panid aluse küülikute evolutsioonile. Ta küll hoidis neid enamjaolt eraldi ja kokku suhtlema lasi ainult oma valvsa silma all, aga no teate ju isegi, et kellel isu on, siis see leiab ikka võimaluse ära suskamiseks ja nii see asi alguse saigi ning nüüd tundub, et olukord hakkab vaikselt kontrolli alt väljuma. Kui esimene pesakond oli hakkama pandud, siis ei läinud palju aega mööda, kui oli juba uued pätsikesed ahjus ja sealt omakorda tulid järgmised pesakonnad. Hetke seisuga ongi Joosepi vennal korteris 10 küülikut, pluss veel üks pesakond tulekul. Kuigi praegu on olukord veel suhteliselt piiripealne, siis mind kohutavalt ajas naerma see ahastunud ja tüdinenud hääletoon, millega teatas, et kui ta alguses arvas, et oskab ja suudab eristada emaseid ja isaseid küülikuid, vältimaks uute pesakondade tulekut, siis arvestades viimast ups-they-did-it-again pesakonda, siis enam ei saa ta üldse aru, kes on kes. Asja üks positiivne külg on vähemalt see, et meil pole kaotsi läinud andekat zooloogi.
Mõtlesin, et kuna minu blogi jälgivad ja loevad ikka mitmed sajad ja tuhanded inimesed, siis otsustasin oma panuse anda ja proovin ka kätt küülikute maha parseldamises., Nii et, kui kellegil oleks soov endale võtta koju üks või enam (kuigi ma ei soovita mitut, näete ise mis juhtuda võib) maailma pehmema karva ja nunnuma sabatutiga kõrvikut, siis andke endast märku ja paha ei teeks ka postituse šeerimine, sest väiksed nunnud otsivad endale hoolitsevat ja toredat kodu. Pealegi ma ei tahaks, et Joosepi vend laostuks küülikute puuride, heina, saepuru ja mis muu kraami soetamisega, pluss vaimne tervis, mis sinna alla läheb, kui peab kogu aeg kühvli ja harjaga ümber puuride jooksma ja saepuru kokku kühveldama.





CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Meil maal peetakse jäneseid ning esimesele pesakonnale panime nimed, ilma et me sugu teaks. Nii sai üks emane jänes nimeks Lauri ühe raadio elmari saatejuhi järgi. Kuna me teadsime teineteist, siis tegime sellest ka raadiosaate nalja - ma kunagi võin blogis sellest kirjutada kui meeles on.

    VastaKustuta
  2. See ei ole küll Joodeti vennast eriti kena. Viimane aeg oleks küülikud arsti juurde viia ja kindlaks teha emased ja isased, kui ise ei oska. Üsna vastutustundetu on lasta loomadel niimoodi omavahel sigida koguaeg. Eriti nagu ma aru saan, siis tegemist on ka juba suguluspaaritusega? Sigivad omavahel ka kahe esialgse küüliku pojad? Nii on järglastel suurema tõenäosusega kehvem tervis. Niiet oleks targem ikkagi sood kindlaks teha ja emased -isased eraldada või isased kastreerida, et vältida selliseid planeerimata pesakondi. :)

    VastaKustuta
  3. Jaaah, seda oleme ka meie talle räaäkinud, aga nojah...

    VastaKustuta

Back
to top