Ma ei saa aru kuhu aeg vahepeal kaob. Hommikul teen silmad lahti, jõuan ainult korraks pilgutada, kui juba ongi õhtu käes ja aeg põhku pugeda. Nii need nädalad märkamatult mööduvadki. Aga enne, kui terve igavik mööda läheb ja emotsioon vaibub, tahtsin ju muljetada oma kooselust sensoriga, mis mulle eelmise nädala esmaspäeval nädalaks ajaks kõhu külge kinnitati. Või oleks õigem öelda, et susati mingi oraga kõhtu, mis omakorda kaeti veekindla plaastriga, no et ma saaksin ikka vahepeal inimese kombel pesemas ka käia.

Sensor pandi mulle seetõttu, et tohtriproua saaks graafilise ülevaate minu veresuhkrute kõikumistest, et minu diabeeti parimal võimalikul moel kompenseerida. See jubin, mis kõhu külge kinnitati, see ise nägi välja nagu kõige tavalisem lame mantlinööp või nagu mõni väiksemat sorti lutsukivi. Kuna see oli üleni kaetud plaastriga, siis ma ei hakanud sellest pilti tegema, sest mulle endale tundus niivõrd mõttetu pildistada üles kõhu peal olevat plaastrit.

Selle sensori ülesanne oli siis kõhuvedeliku kaudu mõõta iga kolme minuti tagant minu glükoosisisaldust veres. Kuid ega see jubin polnud ainus asi, mis mul kaasas tolknes, vaid ma pidin järjekindlalt endaga kaasas vedama ka n-ö sensori saatjat, mis võttis vastu ja salvestas kõik kolme minuti tagant mõõdetud tulemused. Ja kuna see aparaat võis minust olla maksimaalselt ainult kahe meetri kaugusel, siis ausalt öeldes oli tükk tegu ja pusimist seda endaga kaasas tarida. Eriti siis, kui pole harjunud igapäevaselt enda külge kogu aeg miskit riputama. Pluss, esimestel päevadel osutus riiete vahetamine ka parajaks väljakutseks, sest kui asetasin saatja kummutile, siis lisaks sellele, et mul puudus esemega silmside, kadus mul ka füüsiline kontakt ära ja ei olnud need korrad harvad, kui jalutasin ilma selleta minema. Edaspidi olin ma muidugi nutikam ja kinnitasin saatja trussikute külge, sest need on mul enamjaolt ikka jalas. Või kui trussikuid vahetasin, siis hoidsin saatjat lõua ja kaela vahel.

Kui esimesel päeval haiglast koju jõudsime, siis ma suundusin otsejoones magamistuppa, viskasin õlakoti voodile ja marssisin targa näoga kööki teekest keetma, kui siis äkki Joosep küsis, et kus sensor on. Ehmatasin selle küsimuse peale endale vaat et peaaegu tilgad püksi ja jooksin nagu tuulispask tagasi magamistuppa ja võtsin oma pisikese hoolealuse kotist välja. Õnneks signaal ära ei kadunud, kuigi selle nädala jooksul tuli ka seda ette.

Esimene kord oli siis, kui ma hingepõhjani Joosepi peale solvusin ja siis läksin, kuhu naised ikka sellistel puhkudel lähevad, kui nad on meeste peale solvunud - eks ikka vannituppa. Kuna mul oli oma mossitamise ja solvumise ja nuuksumisega nii palju tegemist, siis ei tulnud mul kordagi meelde, et sensori saatja jäi minust kaugele magamistuppa maha. Kui Joosep oli mu maha rahustanud ja ma lõpuks oma emotsioonilainest üle sain, alles siis mulle äkitselt turgatas, et pegens küll, mu sensori saatja jäi minust maha.


No ja see aparaat polnud selline, et kui leiab signaali taas üles, et siis ühendab ise automaatselt end ära ja hakkab uuesti või tagant järgi andmeid edastama, mkm. See nõudis hoopis kisendades restarti ja kalibreerimist. Vahepeal hakkas see aparaat niisama lambist ka öösel pool kolm elu eest surisema ja kui ulatasin Joosepile, et vaadaku, mis sellel nüüd häda on, siis selgus, et liiga nõrk signaal. Nojah, mis siis ikka, tundus, et see masin ei tahtnud, et oleksin seljaga saatja poole ja seega ma ei saanud nädal aega Joosepit rahulikult kaisus ka hoida. Selline pirtspepu, et anna olla.

Haiglast anti meile kaasa ka lisapatareid, kuna väidetavalt oleks pidanud selle nädala jooksul korra vahetama ka patareisid, aga meie seda ei teinud. Diabeediõde ütles, et kui on näha, et neljast akupulgast on järgi ainult üks, siis võib juba uued patareid sisestada, aga meil oli selline naljakas asi, et vahepeal näitas monitor ühte pulka ja kui teise tuppa patareidele järgi läksin ja tagasi Joosepi juurde jõudsin, oli vahepeal kaks akupulka juurde lisandunud - just like that. Nädal hiljem viisime sensori tagasi ilma, et oleksime kordagi patareisid vahetanud ja sensorit üle andes kuvas kolme või nelja akupulka. Kuigi see on absoluutselt ilmvõimatu, siis vahepeal jäi küll vägisi selline mulje nagu sensor laeks minu liikumisest end täis.

Päevikut pidi ka täitma. No et palju mul isikliku glükomeetriga mõõdetud suhkrud enne sööki olid ja tulemused masinasse sisestama.Üles märkima, mida, millal ja palju sõin. Mida tegin ,milline oli enesetunne ja meeleolu jne. Ühesõnaga absoluutselt viimse kui ampsu ja tegevuse pidi kellaajaliselt üles märkima. Joosep ütles, et ma oleksin valmis selleks, et võib-olla haiglas olles pannakse mulle uuesti sensor peale, kuna ta pole sugugi kindel, et me kõik restardid ja kalibreerimised õigesti tegime. Üldiselt oli elu sensoriga rahulik, kuid tüütu. Kõige pingelisem aeg sensoriga oli viimane päev ehk pühapäev. Joosep läks hommikul vara ära ja siis tund peale Joosepi lahkumist kukkus see aparaat surisema ja kui surinale ei reageerinud, siis piiksuma ja kui piiksumisele ei reageerinud, siis hakkas undama nagu kiirabiauto. Muidu poleks nagu kõige hullem olnudki, aga kuna ma olin sel hetkel linnas, siis võite kolm korda arvata, kas mul olid närvid läbi.See masin ei jäänud lihtsalt vakka ja ma ei saanud ise mitte essugi teha, kuna selleks oli nägijat tarvis. Või õigemini Joosepit, sest haiglas olles, kui mulle sensor külge pandi, siis diabeediõde õpetas Joosepile step by step sensorit kalibreerima.  Igatahes koju jõudes kirjutasin päevikusse arstile lugemiseks enesetunde alla järgmise märkuse: olen väga pinges ja ärevil ,sest see sensor ei jää vait! :D

Mul oli tegelikult eile plaanis rohkem kui üks lugu oma hüpo järgsetest käitumistest ja väljaütlemistest kirjutada, aga läks kuidagi nii, et saite ainult ühe loo. Esimest saate lugeda siit.

Tegelikult ega hüpo järgsest käitumisest midagi väga rääkida polegi, kuna organism tarvitab sel ajal tohutu kogus energiat ära ja siis üldjuhul on inimene peale ränka veresuhkru langust ja krampe suht kudenud olekus. Lisaks peale krampe on diabeetikul ääretult külm ja organism lihtsalt kisendab ühe kosutava une järgi. Aga enne pead muidugist sooja saama, sest katsu Sa uinuda, kui üle kere lõdised.

Näiteks...
Viimane kord, kus mul olukord küll krampideni ei jõudnud, aga suhkur käis kuskil seal 1,4 mmol/l peal ära, siis pärast oli mul nii külm nagu ma oleksin kükitanud porgandpaljalt kuskil külmakambris. Isegi kolm tekki, mille sisse ma olin end mässinud, kuum tee ja meetri kauguselt otse minu peale puhuv soojapuhur ei andnud mulle piisavalt soojust. See on lihtsalt organismi loomulik kaitsereaktsioon.

Kuna inimese maks talletab endasse teatud kogus glükoosivarusid, siis organismi kaitsemehhanism tarvitab hüpode ajal selle glükoosi kätte saamiseks peaaegu kogu energia ära, mis viib selleni, et organismis pole enam piisavalt jõudu sooja tootmiseks ja hoidmiseks. Maakeeli öeldes minnakse ellujäämise eesmärgil kõikide varude kallale.

Kui ma eilses postituses kirjutasin, mismoodi ma suutsin peale krambitamist ära unustada, et mul on juhtkoer, siis tänases loos tunnistasin ma end peale hüpot täiesti terveks. Vähemalt nii väitsin ma meedikutele otse silma sisse vaadates, et mul pole mitte ainsamatki tüsistust. Terve kui purikas.

Olin järjekordselt Kikul külas ja kuna õhtul käisime natuke pralletamas, siis arvatavasti see oli ka põhjus, miks hüpos lõpetasin. Kuigi magama minnes oli suhkur 6,5 mmol/l, siis ma unustasin, et ööseks võiks see suti kõrgem olla. Eriti veel, kuna olin tiba alkot ka tarvitanud ja alko üldiselt alandab veresuhkrut. Oleneb muidugi alkoholist, sest näiteks õlus on päris korralikult süsikaid ja see ei alanda mitte kuskilt otsast Su veresuhkrut.

Ärkasin taaskord üles sellise väsinuna, aga selleks ajaks, kui mina meelemärkusele tulin, olid meedikud juba kohal. Tohkendasid seal ümber minu. Mõõtsid pulssi, suhkrut ja rõhku, aga kuna kõik oli juba enam-vähem normaliseerunud, siis koostasid väljasõidu protokolli. Mina seda ise ei mäleta, aga ühel hetkel olevat meedik minult küsinud, kas mul mingeid tüsistusi ka on ja mina vastanud täiesti enesekindlalt: "Ei, ei ole mitte ühtegi tüsistust..."
Kiku muidugi haaras kohe sõnasabast kinni ja lausus: "No tal tegelikult on küll... Esiteks ta on pime ja tal peaks olema ka neerupuudulikkus..."

Jeesh, selline väike neeru- ja südamepuudulikus, kergematsorti närvikahjustus jalgades ja pimedus, ei midagi märkimisväärset. Põhimõtteliselt täiesti terve ju :D
Kui meedikute töö oli selleks korraks tehtud, siis enne lahkumist soovitasid nad mulle paar võikut teha, et see aitavat hoida veresuhkrut stabiilsena, et uuesti kolinal alla ei langeks. Aga sel hetkel, kui nad seda soovitasid, siis nad vaatasid Kiku Aafrika näljahädalise välimust ja kööki, kus Kiku hoiab oma taarat ja muud träna ja küsisid: "Teil ikka on süüa siin või?"

Kiku, kui viitsid, siis võiksid kommentaariumisse jätta omapoolse kirjelduse olustikust, millise mulje kogu see kompott võis meedikutele suure tõenäosusega jätta. Oot, las ma vastan sellele ise: kustumatu! Milline imeline trio ma ütlen.

Jeii, ma olen super "tubli". Kui mu lugemine sassi pole läinud ja kõik paika peab, siis ma olen postituse sissejuhatavat teksti juba oma viis korda ära kustutanud. Kahtlustan, et see ei jää ka viimaseks. Selline tahab siis olla üks blogija, kes ei suuda isegi oma mõttepojakesigi ritta seada. Super, braavo, tubli, istu viis!
Aga, kui nüüd natuke muudel teemadel rääkida, siis
Tegelikult mul oli asja ka. Isegi mitu. Võib-olla märkasite, et eelmise nädala neljapäeval sai mu blogi tuttuue kujunduse...
No igatahes, isegi kui ei märganud, siis vahet pole, ma kavatsen sellest nüüd natuke pajatada. Ma olin nii väsinud eelmisest kujundusest ja olgem ausad, see oli tiba pooliku mõttena teostatud ka. Mul endal oli peas n-ö pilt olemas, et millist kujundust sooviksin, kuid ma ei osanud seda sõnadega nii täpselt edasi anda, et nägijale tekiks terviklik tõmmis minu peas figureerivast pildist. Seda on tõepoolest keeruline teha, eriti veel, kui maitsed on inimestel niivõrd erinevad. Mis ühe jaoks ilus, ei pruugi seda teise jaoks olla. Vaadaku ükskõik mis kandi pealt.
Siis lõpuks, et te päris oma silmi välja ei kratsiks, pani Joosep bloggeri enda poolt pakutava default vaate peale. Teadsin, et see oli vist selline suht neutraalne ja ei midagi erilist, aga vähemalt inimesed said inimväärselt postitusi lugeda. No ja edasine asjade käik läks nõnda, et ma kirjutasin Britile. Ikka sellele meie pere- ja beebiblogi Britile, kellel on paljude sõnul roosamanna blogi, aga no kuna mina olen ka roosa ja sguushismuushi fänn (liblikad, lillekesed, pastelsed toonid- kõik vägagi minu teema), siis ma lihtsalt teadsin, et Britt ongi just see õige inimene, kes suudaks just täpselt sellise blogikujunduse mulle meisterdada, millega ma ise ka ükskord ometigi rahule jääksin ja ei mõtleks konstantselt, et mida võiks veel muuta. Ja tegelikult mitte lihtsalt pelgalt rahule jääksin, vaid oleksin seitsmendas taevas. Ja nüüdseks võin kinnitada, et ma olen tõepoolest ülirõõmus ja tänulik oma uue blogikujunduse üle, sest see on lihtsalt niii ilus, võrratu, minulik- mu sisetunne ütleb seda. Aitäh, Britt, kniksti! :)

Ainult üks asi valmistab mulle natuke muret. Nimelt need bloggeri enda poolt pakutavad postitused, mis võiksid veel lugejale huvi pakkuda. See, et pakub, see on minu meelest vägagi super. Kui saaks, siis võtaks selle "eelmise" ja "järgmise" postituse nupukesed ka, aga seda pidi Britt veel uurima, et kuidas saada. Kuid minu mure seisneb selles, et kui satute mõnd minu vanemat postitust lugema, siis pean ette juba ära vabandama, et need vanemad postitused on enamasti liigendamata. Lihtsalt kuna ma visuaalselt ei saanud oma tekstikujundust näha, siis ma ei teadnud enne, et liigendatud teksti on nägijatel mugavam lugeda. Ma kasutasin ainult taandridu ja  liigendus oli täiesti null. Miskipärast oletasin, et see on piisav, kuid siis ühel hetkel üks minu lugeja andis teada, et ma võiksin oma tekste liigendada, sest muidu ei viitsi lõpuni lugeda vms. Nii, et jah, veelkord juba ette vabandust!
Aga kuidas muidu teile tundub ja meeldib? Kas on ehk soovitusi, mis võiks olla paremini, teistmoodi või lisaks?

Kui nüüd liikuda teistele teemadele, siis paar päeva juhtus selline humoorikas vahejuhtum. Mind ennast tabas see küll küllaltki ootamatult. Aga enne, kui ma hakkan siin oma tundmustest pajatama, ma parem räägin loo ära...

Ühesõnaga meil on Joosepiga selline vaikimisi kokkulepe, et kui näiteks mingil põhjusel minul on käed hõivatud, mustad või mind on tabanud ajutine käelabahalvatus või laiskus, aga ma tahan juua, siis hea kaaslasena ei jäta ta mind lihtsalt kuivale, vaid ulatab oma abistava käe, soovitavalt joogiga.
On näiteks olnud mitmeid olukordi, kus ma olen kodus liiga pikalt jäänud uimerdama ja siis pärast me Janetiga tormame nagu poolearulised bussile. Kuid selle rapsimise ja sehkendamise käigus on kerge oma veresuhkrut alla kukutada. Seega olen päris mitmel korral poolel teel tundnud, kuidas mu veresuhkur kolinal langeb. Alati mul pole Joosepit sedasi käepärast võtta, siis pean ise hakkama saama.Ise hakkama saamine tähendab seda, et jään seisma, urgitsen kotist mahlapudeli välja ja kaanin mahla ja kui jaksan, siis jooksen edasi ja kui ei jaksa, siis kosun ja jään lihtsalt bussist maha.
Kuid, kui mul on Joosep, siis Joosep käigu pealt annabki mulle juua, tõstes pudelisuu mulle huulile. Kokkulepe seisneb siis selles, et kui ma silmad sulen, siis see on märguanne, et ma rohkem ei soovi, ei taha, pole vaja vms.

Juhtusime siin paar päeva tagasi filmi vaatama. Või no mis juhtusime, see oli ikka plaanipärane filmiõhtu meile kahele. Tegime sellise mõnusa äraolemise. Joosep soovis, et teeksin meile filmi kõrvale kuuma kakaod, aga kuna minul oli kõht pilgeni täis, siis piirdusin ainult Joosepile tegemisega. Kuid ühel hetkel keset filmi pakkus Joosep mulle oma tassist kakaod. Ma päris täpselt ei mäletagi enam, et miks, aga justkui meenuks, et ma vist kurtsin, et mul käivad külmajudinad üle. Ma isegi ei tea millest mul jahe sai hakata, sest toas on meil umbes 24C ja Joosep istus üldse diivanil trussikute väel koivad laiali. Mina seevastu olin end mõnusasti paksu ja pehme pleedi sisse mässinud.

Igatahes taaskord sama tuttav olukord, kus Joosep tõstis kakaotassi mu huulile ja kergelt kallutas, et ma saaksin rahulikult kuuma kakaod rüübata. Ma ise ei raatsinud ju bleedi seest käsi välja "külmakambrisse" tõsta. Kartsin, et käsi jäätub hetkega ja siis puruneb kildudeks. Ühel hetkel aga hakkasin pead kuklasse kallutama, andes märku, et aitab küll, kuid selle peale Joosep lausus: "Aaa, Sa ei taha enam... Miks Sa siis silmi kinni ei pannud?"
Baramparampaa, ja nüüd pange tähele, mida üks 10- aastat olnud pime inimene, kelle pilk on jäägitult filmile keskendunud, vastas oma armsamale: "Ma ei saa ju. Ma vaatan filmi!"

Jep, täpselt need olid minu sõnad Joosepile. Kui ma selle lause olin välja öelnud, siis ma sain ise ka aru, kui totralt see kõlas, sest ma olen tegelikult kordumatu arv vaadanud filme just silmad kinni, kuna minul aitab see paremini tekstile keskenduda. Kuid üleeile õhtul juhtus hetkeks tõepoolest kuidagi nii, et ma unustasin oma pimeduse sootuks- taaskord. Samal ajal, kui muigasin endamisi, siis mõtlesin, et õige küll, ma ei näe ju, mul pole vaja oma pilku ekraanile naelutada :D

Tänane hommik algas meil tasase koputusega välisuksel, mille peale Python koheselt reageeris ja moka otsast möhatuse välja lasi. Enne seda ma magasin õndsat und hambad laiali ja nägin just sel samal momendil mingisugust ilusat unenägu ja nagu Murphyle kohane, siis koputus tuli just kõige valemal hetkel üldse. Avasin unesegaselt silmad, kuulatasin ja pärisin Joosepilt aru, et kas see oli tõesti koputus, mida ma kuulsin. Joosep kinnitas, et jep, see oli täitsa päris ja et ma ei näe praegu und.
Selle asemel, et minna ja vaadata nagu normaalsed inimesed muiste, et kes see seal "varajastel" hommikutundidel ukse taga koputab, meie lihtsalt pikutasime liikumatult voodis edasi. Ju meist keegi ikka oleks ust avama läinud, kui see oleks olnud paaniline koputus, mille järgi võiks koheselt oletada, et kuskil on tuli lahti või kuskilt kellegi keldrist on laip leitud, kuid see oli selline vaikne ja rahulik koputus, mis ei motiveerinud meid kummatki riideid selga ajama ja ukseni loivama.

Peale paari koputust ja ootamist, saabus vaikus ja oli kuulda, et keegi lahkus trepikojast. Kuna ukse taga käimisega oli Joosepi uni nagu peoga pühitud, siis haaras öökapilt oma tahvli ja hakkas hommikusi uudiseid läbi sirvima, kui äkki küsib minult: "Kas Sa kuuled koera niuksumist?"
Ma kergitasin selle küsimuse peale väheke oma pead padjalt üles ja jäin kuulatama ning  ütlesin, et mina ei kuule midagi. Joosep ikka, et kuidas ma ei kuule?! No ma siis kikitasin uuesti kõrvu, kuid samal ajal tõusis Joosep juba voodist püsti ja liikus esiku suunas. Ma ütlesin siis uuesti, et minu meelest on see lapsenutt, sest see kostus ju väljaspoolt meie korterit.
Ma pikutasin voodis edasi, kui äkitselt kuulsin, et Joosep avas meie korteri välisukse ja esiti ma mõtlesin, et kontrollis minu väidet, et kas tõesti naabrilastest keegi nutab, kuid pani ukse uuesti kinni, kuna trepikojas valitses haudvaikus.

Joosep tuli magamistuppa ja ütles: "Näe, oligi ju Sinu koer, kes nuttis..."
"Ei olnud ju! See nutt tuli korterist väljaspoolt" raiusin ma põikpäiselt vastu, mille peale Joosep ütles: "Janet oligi trepikojas!"
"Misasja?! Satahad mulle praegu öelda, et Janet just praegu tuligi trepikojast korterisse või?" küsisin ma täiesti segaduses olles.
"Jah!" vastas Joosep. "Sa tahad öelda mulle, et ta oli terve öö seal või?"
"Ma arvan, et me lihtsalt esimest koputust ei kuulnud..." mõtiskles Joosep valjult.
"Et naabrilastest keegi tuli, koputas, me ei reageerinud ja siis tuli ise korterisse ja võttis Janeti? See ei kõla ju üldse loogiliselt, sest siis oleksid koerad lärmi teinud, kui keegi oleks korteriukse avanud ja pealegi vaata Janetit, tal pole kaelarihma ja naabrilapsed ei võta Janetit kunagi ilma rihmata..." seletasin ma. Peale seda jäime mõlemad nõutult voodi servale istuma ja vaatasime üksteisele ja Janetile kordamööda nõutu näoga otsa. Janet säras suurest rõõmust nagu juudipuu, ähkis ja keerutas, pistis oma koonu mulle pihku ja lunis paisid ja siis läks Joosepi juurde ja lõpuks hüppas voodisse ja viskas end täpselt keset voodit külili.

Kogu see lugu on nii imelik ja täielik müstika, sest kui Joosep koertele öösel viimase pissiringi ära tegi ja me veidi hiljem magama läksime, siis ma kuulsin, mismoodi Python oma pessa magama puges ja ma veel imestasin, et Janet polnud tema kohta ära hõivanud.Samal ajal mõtlesin isegi veel, et huvitav, kus siis Janet on, sest tema tavaliselt hõivabki nahaalselt Pythoni pesa või siis poeb voodi alla magama, aga ma ei tundnud voodisse pugedes varvastega Janeti karvast tagumikku, mis tavaliselt minu voodi poole alt välja ulatub. Mul oli hinges see küsimus ja natuke nagu painas, et kus on Janet, aga no ma rahustasin end maha, et ju ta siis magab köögis laua all või elutoas või no kus iganes, kuid mitte trepikojas, nagu vaene väike vanemateta laps.

Imelik on ka see, et Janet tavaliselt annab vägagi häälekalt märku, kui on kuskile üksi või maha jäetud, kuid öösel ei teinud trepikojas piuksugi. Alles siis, kui kuulis Pythoni möhatust ja aimas vist, et äkki me oleme nüüd ärkvel, hakkas endast vaiksete ja tagasihoidlike niuksatustega märku andma. Ja mina, hea armastav ja hooliv koeraomanik (lubage mul siinkohal köhatada), kes on kordumatu kord kuulnud Janeti mõminat, näutsumist, niuksumist, kiunumist, hädakisa, ei tundnud oma pisikese popsiku vaikset kutset ära, vaid Joosep oli see, kes juhtis mu tähelepanu sellele, sest ma ise oleksin täielikus südamerahus edasi hambad laiali maganud, sest no mina ausõna ei kuulnud. Öelge veel, et pimedal on hea kõrvakuulmine, muig :D

Janet igatahes pole täna minust sammugi maha jäänud. Isegi vetsu minnes, oli ta juba enne sees, kui mina jõudsin üldse oma varvastki üle lävepaku tõsta. Istus entusiastliku ilme ja olekuga nurgas ja liputas mulle rõõmsalt sabaotsa ja nii ma siis pidingi hommikuse pissil käimise koos karvase kaaslasega ära toimetama. Mul lihtsalt polnud südant teda välja ajada. Vaene hing, keegi võiks mulle nüüd loomakaitse kutsuda.
Keda teie olete maha või ära unustanud?
Pildil siis Janet peale, loodetavasti mitte väga ränka, ööd trepikojas. Leidis endale kohe väheke parema küljealuse:

Seekord sai siis postitus sellise pealkirja, kuna tegelikkuses tahtsin hakata kirjutama, et millise huvitava maitseelamuse ma eile sain ja seda täiesti kogemata. Kuid kui pealkirja mõtlesin helistas Maria ja ütles: "Kuule ma mingi 10 minuti pärast jõuan Sinu juurde." Mul oli selline face screaming in fear nägu peas ja süda vajus varvastesse. Hakkasin kärmelt peas oma kalendrit läbi lappama, jõudmaks selgusele, et kuhu ma täna minema pidin. Aga kuna minu otsingumootor tulemusi ei andnud, siis küsisin Marialt otse, mille peale vastas täiesti rahulikul häälel: "Ma pidin ju Sulle maikellukesi tooma...tahad ju veel ikka?"
Uh, kivi langes südamelt, kuid Maria sai pragada, et ärgu tehku mulle sellist šokiteraapiat, mul tõepoolest vajus süda varvastesse (varvastesse sellepärast, et mul polnud ju saapaid jalas, mille sääre vahele saaks süda vajuda). Aga ma sain nüüd oma maikellukesed kätte, asetasin need oma öökapile ja olen nende imelisest lõhnast seitsmendas taevas..

Kuid nüüd asun õige asja kallale, selle asja kallale, millest tegelikult tahtsin kribada (enne kui Maria oma lilledega sisse sõitis :D). Nagu mul ikka juhtub ja mul ei juhtu asjad sellepärast, et oleksin koba...hell no, vaid kuna näen "sutisuti" halvemini kui tavalised inimesed. Tegin eile enneolematu avastuse. Hakkasin endale tegema oma lemmikteed, no ikka seda karamelliteed mee ja piimaga. Nagu ikka, valasin vee tassi, pistsin teepakikese ka sisse ja ootasin ning kui olin oma sisemise kella järgi piisavalt oodanud, siis võtsin pakikese välja ja viskasin minema. Kui hakkasin mett teele lisama, siis äkitselt tungis mu ninna piparmündilõhn. Alguses mõtlesin, et see ei saa olla piparmünt, sest mul on ju karamelliteepakikesed eraldi klaaspurgikeses, aga korduval nuusutamisel sai selgeks tõsiasi, et tassis oli siiski imelikul kombel piparmünt. Esimese reaktsioonina ohkisin, teise mõttena kaalusin tee ära valamist ja uue tegemist, kuid jäin kolmandale mõttele truuks ja viskasin valmis piparmünditeele karamelliteepakikese sisse ning ootasin veel mõned minutid, lisasin mett ja piima ja voilaa. Ma olin tegelikult täiesti valmis, et sellest tuleb suht joogikõlbmatu solk, kuid täiesti vastupidi - see oli üleootuste hea, peaks ütlema, et lausa võrratult hea. Täna hommikul tehes endale jälle teed pistsin juba teadlikult kaks pakki tassi ja nautisin jälle piparmündi-karamelliteed mee ja piimaga. Nüüd siit edasi tekkis mul mõte ja ettepanek kõikidele teemagnaatidele, Te võiksite teha uue teesordi, sest see oleks sensiatsiooniline uudistoode ja paljud ostaksid, vähemalt mina ostaksin küll. Aga võib-olla on selline tee juba ammuilma meie poelettidel olemas, aga vaid mina rumal pime inimene ei tea sellest midagi...kui nii, siis võite vihjeid jagada.
Maikellukesed

Tere!
Mõtlesin, et alustaks oma postitust vähe viisakama tervitusega, kuna ma olen häbiväärselt kaua vaikinud ja oi kui roostes mu sõrmed ja mõistus on. Vahepeal on tegelikult mega palju asju juhtunud ja nii uskumatult kui see ei kõlaks, siis isegi nalja on käpatäie saadud. Ma püüdsin hoida kiivalt neid nalju blogimiseks, et Teil ka lõbus oleks, kuid ma olen suutnud peaaegu kõik oma vaimukused ära unustada. Kriban kärmelt ühe mõtte siia, enne kui see ka plehku pistab. Ühel  ilusal õhtul torkas mulle fantastiline, kui mitte öelda ideaalne bändi nimi pähe, no juhuks kui keegi tahaks bändi tegema hakata- Elektrikatkestus...kas pole suurepärane bändi nimi? Sindi Rahvamajas, 25. november 2014, kell 19:00 esineb Elektrikatkestus :D

Nädalavahetusel sai käidud Maci pool ja Mac kinkis Janetile ja Pythonile helendavad kaelarihmad. Need on helesinised ja kolme valgusreziimiga. Kiiresti vilkuv- nagu disko, aeglaselt vilkuv- nagu väsinud disko ja püsiv valgus- nagu kõige normaalsem olek. Testisime kohe õhtusel jalutuskäigul kaelarihmad kenasti ära ka. Läksime Maci ja oma nunnukate ufonautidega staadionile, kui eemalt kostus laste omavaheline jutuajamine, või no mis jutuajamine see ikka nii väga oli, kuna nad sõitsid seal ATV-dega, siis hõiskasid üksteisele "Kas Sa näed ka helendavaid koeri?". Eriti vahva oleks olnud, kui teine oleks vastanud, et ei näe, aga no vastas siiski:"Jaah, näen"
"Neil on helendavad kaelarihmad", teatas esimene teadlikult.
"Ma tean!", vastas teine enesestmõistetaval häälel.

Ühele koeraomanikule tegime ka juba reklaami, kuna Tal oli mure, et nende chiuahua (andke andeks, aga ma tõesti ei oska selle tuksleva loomakese tõugu õigesti kirjutada ja sellepärast eraldi Googeldada ka ei viitsi ning kui läks siiski täkkesse, siis see on lihtsalt puhas juhus), igatahes oli nende mure, et koerake astutakse laiaks ja mitte isegi võõraste poolt, vaid nad ise ka ei näe oma koera...ma siiralt loodan, et see fakt käis pigem pimeda aja kohta, sest kui valges ka oma nunnukest ei märka, siis helendav kaelarihm ei aita.  Igatahes, kui kellegil tekkis ka soov helendavaid kaelarihmasid oma lemmikule soetada, siis kirjutage otsingusse "led collar" ja leiategi.

Aitab tänaseks ja püüan homme olla tublim ning pikemalt kirjutada. Head ööd!

Mul on kaks kätt, olen kallistaja...aga miskipärast on nii, et kui ma inimest kallistama lähen, siis tekib alatasa segadus sellega, et kummale poole ma oma pea liigutama pean ja praktselt iga kord põrkuvad meie ninad teise kallistajaga kokku. Usun, et kohmetust ei tunne ainult mina, vaid ka teine tunneb sama. Ma vähemalt väga loodan sest siis pole ma üksi selles nõmedas olukorras.
Selline vahejuhtum leidis viimati aset pühapäeval ja kuigi peale eelviimast korda ma pinksalt mõtlesin ja analüüsisin järjekordselt luhta läinud kallistuse üle, siis jõudsin järelduseni, et inimesed vist kallutavad kallistades pea natuke vasakule. Jõudnud endas selgusele, püüdsin värske teadmise mällu talletada, et kui ma järgmine kord sööstan inimesi kaisutama, kallistama, embama vms, siis ma ei lõpeta teise inimese näos...
Mnjah...mõtlemisest oli vähe kasu, sest kui hakkasin järjekordset ohvrit kallistama, siis hakkas mu pea tõmblema, vasakule-paremale...umbes nagu auto keset sõiduteed, kes on kaotanud kontrolli juhitavuse üle ning manööverdab vasaku ja parema sõidurea vahet...ühesõnaga kuskil seal keskel, kui end metafooriliselt väljendada. Põmaki! 12 points goes to Kai for the best nosecrasher ever. Thanks!

Jõudsime täna Joosepiga tagasi koju. Mina hakkasin kohe muidugi koristama ja asju korda sättima, sest see poleks ju mina, kui ma ei koristaks. Igatahes avastasin külmkappi koristades, et oi näe, meil on jälle ligi 2L piima vanaks läinud Jeeiii!. Ma isegi ei teadnud, et meil seal riiulis piimapakk seisab, aga ega ma ei tea paljudest asjadest midagi, isegi siis, kui see mul otse nina all on...ühesõnaga kahtlustan, et Joosep oli selle piima sinna pannud ja unustanud. Minu ülesanne oli aga nüüd see sealt likvideerida...
Valasin piima kraanikausist alla, aga kuna see oli vahepeal ikka väga halvaks läinud ja haises nii meeletult...meeletult rõvedalt. Hetk hiljem kahetsesin, et ma demineerimisrühma kohale ei olnud kutsunud... omaette ooper oli muidugi see piimapakk prügikasti saada, sest vahepealsete pühadega, ei ole prügiauto käinud ja seega on ka meie prügikast konkreetselt plahvatusohtlik haisupomm. Kui hakkasin piimapakki pilgeni täis prügikasti suruma, siis vaevu suutsin okserefleksi tagasi hoida, silmad tõmbusid rämedast haisust märjaks, taustaks lasi Joosep klassikalist muusikat, aga see oli nii sünge, mis lisas täpselt sellise õige "meeleolu". Järsult keerasin end püsti, et toast värskemat õhku ahmida.
"Mis Sul on?" uuris Joosep.
"Ma ei suuda...see prügikast ja vanaks läinud piim haisevad nii hullusti, et ma oleksin praegu oksendanud...uhh! Ja Sina...Sina lased ka mulle mingit sünget muusikat..." laususin ärritunult õhku ahmides.
Joosep tõusis püsti ja tuli mind kallistama. "Kallis, aga mõtle, kui seda olukorda praegu ei oleks, siis Sul poleks millest blogisse kirjutada..." lausus Joosep rõõmsalt.
"Ma ei kirjuta sellest blogisse kuidas meil piim vanaks läks ja kuidas Sa mulle sinna juurde klassikalist "meeleolu" muusikat lasid", vastasin mina.
"Kirjuta ikka, mõtle kui huvitav on teistel pimedatel lugeda, et kui põnev elu Sul on", vastas Joosep.
"See ei ole põnev!", vastasin ma naerdes ja silmi pööritades.
Muig, aga siin see lugu siis ikkagi on. Ei , mitte sellepärast, et maru põnev on ju kirjutada käärima läinud piimast ja prügist...võib-olla oleks see põnevam, kui kirjutaksin käärimisprotsessist, aga teadmiste puudumise tõttu, jätan selle osa vahele.

Hommikul ärgates esimese asjana lülitasin raadio sisse ja sain teada, et täna tähistatakse rahvusvahelist kadunud soki päeva (esimest korda taolisest tähtpäevast kuulsin eelmine aasta). Pean tõdema, et ma ei ole veel  enda jaoks päris selgeks suutnud mõelda, et kas sel päeval tuleb tähistada:
a. kõikide sokkide kadunud paariliste kadunuks jäämist 
b.  või seda, kui leiad üles mõne soki kadunud paarilise
Üldiselt päeva edenedes ma ei korrutanud endale pidevalt seda, et täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev, et mul see ikka Jumala eest meeles püsiks...täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev.
Täna on hoopiski  see päev, mil Joosep sõitis ära Pärnumaale ja jättis mu Janetiga nädalavahetuseks kahekesi. Ma võin nüüd kõlada nagu väike arglik plikatirts, aga ma pean vastu seisma oma väga paljudele hirmudele: pimedus, veidrad hääled, vargad ja manjakid jmt, aga et sellega paremini võidelda, siis olen endale mõningasi külalisi planeerinud (tänane külaline on küll juba lahkunud), aga loll on see, kes pole plaane teinud ja homme juba uued külalised!
Veel tahan rääkida ühest naljakast vaheseigast... Enne minekut palusin Joosepit, et too tolmuimeja tolmukoti tühjendaks (jaah, meil on selline retrosüsteemiga uudse disainiga tolmuimeja) ja ühtlasi julesin paluda, et kas Ta ei tahaks hästi suti-suti seal tolmu-karva-liiva sees sorida, sest mu sinine tibumagnet on ju kuskil seal sodi sees...ega Ta väga valida ei saanud...sobras ja leidis hoopiski minu soki! Ehh, kas pole mitte naljakas kokkusattumine...täna on rahvusvaheline kadunud soki päev ja ma leian üles soki, millest mul polnud õrna aimugi, et see kadunud on, aga sinist tibu ei leidnud ikkagi.Mjäu!
Kui Joosep lõpuks bussile jooksis ja mina oma koristusmaaniaga lõpetasin:
tolmuvõtmine- chec
põrand pühitud- check
nõud pestud- check
tolmuimejaga võetud- check
pesu pestud- check
Siis lõpetuseks otsustasin külmkapimagnetid korda seada, kuna aeg-ajalt juhtub nii, et koerad oma saba liputamisega ajavad need täiesti segi ja tekitavad külmkapiuksel täieliku kaose. Sel hetkel avastasin, et mõlemad tibumagnetid on ju külmiku peal täiesti olemas. Ma ei tea kus see ulakas tibu ent minu eest varem peitis, aga igatahes seal Ta oli.
Enne lahkumist Joosep kallistas mind,asetas oma käed mulle põskedele, vaatas mulle otsa ja lausus:"Kui Sa midagi vajad või kui midagi juhtub, siis helista Macile!" Kuna Joosep ei käinud enne äraminekut Janetiga jalutamas (kuigi lubas), siis helistasingi Macile, et küsida, kas Ta mulle külla ei tahaks tulla ja mu koonu jalutama viia.Helistasin siis sõnakuuleliku naisena Macile, kes kõnele vastas järgmiselt:"Räägi hästi kiiresti!" No ma siis kohe uurisin, et miks kiiresti ja kus Ta asub ning selgus, et Mac sõidab nädalavahetuseks maakodusse. Jeah, nii palju siis sellest. Järgmiseks võtsin kasutusele plaani B ja helistasin ületee elavale juhtkoerakasutajale, uurimaks et ega Ta oma last mulle laenata ei tahaks...aga paraku-paraku Teda ma telefoni teel kätte ei saanud. Arvestades asjade kulgu, siis tegin otsuse, et lähen ISE (vaat nii terase tahtejõuga olen ja nii rumal ka)!
Nii ma siis viisingi Janeti ja kipsi jalutusele. Kui korteriuksest trepikotta astusin ja trepist ettevaatlikult allapoole liikusin, tundsin vihma lõhna ja kartsin juba kõige hullemat. Mu nina ei petnud mind, õues sadas tõepoolest vihma. Mõtlesin omakeski, et jess, mu kips ei kannata ju väga palju niiskust, ei tea kas vihm on piisavalt niiske, et mu kipsi lagundama hakata...
Polnud aega olukorra üle arutleda, sest koon tahtis nii väga parki, seisis juba käpad ristis ja nii ma õue vihma kätte astusin. Liipasin ja tatsusin reipalt pargi poole. Poole tee peal ma väsisin ära ja haige jalg hakkas kergelt tundma andma , aga enam polnud palju minna. Jõudsin pargi serva ja kõndisin mõned meetrid mööda pargiteed rohkem parki sisse ja lasin Janeti lahti. Ei hakanud seekord meie tuttava kiigeni minema, vaid lasin jalal rahulikult puhata. Seni kuni Janet rõõmupallina ringi jooksis ja omi asju toimetas, sai mu jalg taastuda ja tagasitee tundus juba isegi lühem. Igatahes sai käidud, olen elusalt-tervelt tagasi ja olen nii rõõmus, et peale kolme nädalast vegeteerimist kodus, sain lõpuks ometigi õue. Superluks! Janet oli ka nii tubli, ettevaatlik ja mõistev!
Nagu ma oma varasemates postitustes olen maininud, siis minu kips võetakse ära 12. mai, aga-aga sellega on üks suur aga...nimelt Emadepäev on ju 11. mai ja sellepärast tellisin oma armsale ja ägedale emale lilled siit
 ja kuna mu ema elab suhteliselt kaugel, siis on äärmiselt mugav saata lilled kulleriga.
Tellisin emale imeilusa kollase roosikimbu, millele lasin juurde panna kaardi koos luuletusega. Ma siiralt loodan, et emale meeldib see pisikene üllatus, see on vähim mis ma teha saan ja kui kannatan juba pikemaid vahemaid kõndida, siis sõidan esimese asjana Talle kindlasti ka külla.

Uhh, alustan seda postitust teist korda, kuna ma täna lihtsalt ei suuda sõnu ritta seada, nii et nendest sõnadest moodustuks lause ja et lause oleks arusaadav. Kas saite aru?
Igatahes reedel toimus väääga palju asju. Näiteks Ave käis Tartus ja tõi hästi palju vahvaid riideid. Ave on minu meelest selline inimene, kes tohutult tihti uuendab oma garderoobi, sest kui vaadata neid riidekoguseid, mida laiali jagab. Ma ei oska lihtsalt muud oletada, sest kui mina nii palju riideid jagaks laiali ja annaks ära, siis ma oleksin lihtsalt konkreetselt paljas...aga ma ei anna ja õnneks hoolitseb Ave ka natukene selle eest, et ma püsiks riides.
Kuna Ave garderoobis leidub üli armsaid ja ägedaid riideesemeid, siis meil Maciga on peaaegu alati olnud väike kisma, et kes mille endale saab ja kuna Ave Tartusse jõudes suundub esimesena (pikemalt mõtlemata) alati Maci poole, sest seal pole ju Pythonit (Ave nimelt kardab meeletult koeri ja eriti Joosepi naasklit, aga Maci koonlane Ellie, polegi koer ja sellepärast polegi vaja Teda karta), siis on alati Mac esimene, kes riidekoti läbi tuulab ja parimad palad endale napsab...brrff!
Eelmine kord oli sedasi ja üle-eelmine kord oli sedasi ja üleüle-eelmine kord oli sedasi ja kuna ma hakkasin viimane kord selle vastu protestima, siis tegin Avega kokkuleppe, et järgmine kord olen mina esimene, kes saab valida ja Ave oli nõus...ma ei mäleta kas Mac oli nõus, aga see polegi oluline ju, sest kui riiete omanik on nõus, siis on diil! Aga kui riiete omanikul esineb vanuse tõttu tugevaid mäluhäireid ja Mac vaatab lihtsalt omasuurte vesiste silmadega mulle otsa ja volksutab oma lehmaripsmeid, tehes nägu "Ma ei tea millest Te räägite...", siis tulemus on see, et mina EIII saa esimesena valida...
Jõudsin mina Maci poole ja mida minu vaesed pimedad silmad pidid nägema?! Mac oli endale meelepärased riided välja valinud ja siis veel keelas Avel mulle näidata, et mille Ta minu eest ära napsas...kus on õiglus?
Kuna mina olen rahvuselt eestlane-venelane-tatarlane, ehk et kokkuvõttes üks üsna kirju loomake, siis tundsin kuidas minu veri, säärase ebaõigluse peale, vemmeldama hakkas, mille peale Mac ütles"Hea küll...selle võid endale saada" ja ulatas mulle mingi riideeseme, millest ma ei saanudki kohe aru, et kas tegu on pluusi või joogapükstega, aga tegelikult oli nunnu must boolero.
Aga seda teist riideeset Ta mulle ikka ei näidanud. Järeldasin, et eks see peab siis ikka väga minu teemas asi olema, kui nii kiivalt varjab ning tõde selguski üsna pea...Mac napsas minu eest ära imeilusa musta seeliku, mis on mitmekihiline...alumine kiht on siidine ja pealmised kihid on sellised pitsi-satsilised, ühesõnaga mega numpsik.
Jaah, Macil oli õigus! Ma poleks tohtinud saada seda seelikut katsuda, sest kuna olen taolist seelikut kuskil poolteist aastat otsinud, siis mu meeleolu läks veelgi rohkem miinustesse, kui üldse olla saab...nii umbes -1 000 000.
Kuna ma ikka hullult mossitasin ja vingusin, halasin ja tegin tohutult palju etteheiteid ja seljataha viskeid, siis Mac lõpuks murdus ja andis seeliku mulle. Aitäh! :))
Aga teate mis? Ma ei ole sugugi rõõmus, kuigi tegelikult reaalselt ja kokkuleppe päraselt kuulub seelik mulle, siis kogu selle kamarajura pärast enne seelikut...Anna andeks, Mac! Mjäu! :/
Igatahes minupoolne edaspidine kompromiss oleks see, et järgmine kord saad Sina esimesena valida ja üle-järgmine kord valin jälle mina esimesena jne. Kas sobib ja kui Sa ütled, et ei sobi, siis ma hakkan nutma!??
Sellised olid siis üleeilsed sündmused, aga ega eilne parem ei olnud...
Eile käis meil külas Joosepi kasuisa ja no mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma. Mina pakkusin, et võiks Kreppi minna, kuna seal ka taimetoitlastele häid toite (Joosepi kasuisa siis nimelt herbivoor). Kuna üks seltskonna liige on peaaegu liikumisvõimetu (loe: mina), siis loogiliselt võttes läksime autoga, aga et autoga Kreppi saada, siis oli vaja auto kuskile lähedusse parkida. Tiirutasime siis autoga päris mitu ringi ümber kesklinna, aga tasuta parkimisplatsi ei leidnud. Kuna Joosepi kasuisa oli juba üsna närvis, sest ei leidnud tasuta parkimist ja lisaks ärritas Teda see, et kõik Tal sabas sõidavad. Mina mõtlesin samal ajal, et milleks Ta üldse otsib tasuta parklat. Jah, ma saan aru, et ehk sellepärast, et mitte maksta, aga küsimus ei olnud antud juhul rahas ja hiljem selguski, et Ta lihtsalt ei tea mismoodi need tasulised parklad toimivad. Jessas! Küsigu minu käest, aga eii...nii ma siis istusin autos ja kuulasin, mida Joosepi kasuisa arvab Tartust ja see polnud just ülistuslaul. Kuna see aasta kinkis Mac mulle Tartu sümboolikaga külmikumagneti, ise lisades"Igal õigel tartlasel on mingi väike asjake Tartu sümboolikaga", siis mina sel hetkel, kui kuulsin seda sõimu ja närvitsemist, et Tartu linnatänavad on vastikud ja nõmedad ning ei vasta loogikale, siis kerkis minus esile Tartu patriootlikus. Ma ei hakanud vastu sõimama ega midagi säärast, aga hiljem ütlesin, et Tal on vale arusaam Tartust ja et see on umbes sama nagu inimestegagi, et esmamulje võib olla vägagi petlik (siin on kohe hea näitena tuua...mina esimesed kuud olin üprisveendunud, et Mac on psühhost sarirappija...). Kusjuures, kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ma mõtlesin ka, et küll Tartus on ikka jubedad ämblikuvõrgu taolised tänavad, aga enam mitte. Ma teadvustan endale, et  need on olemas, aga samamoodi teadvustan ma seda, et see ongi Tartu üks osa.
Kokkuvõttes me Kreppi ei jõudnudki, vaid mehed otsustasid, et lähme Aardla Peetri Pizzasse. Nojah, kõik algas otsast peale ja selleks ajaks, kui olime jõudnud pizzasse, oli minu söögiisu ja meeleolu kadunud. Vaat ei oska öelda, et kus täpselt ma nad ära kaotasin, aga fakt oli see, et kadunud nad olid...
Peetri Pizza maine on minu silmis ikka väga alla käinud...kahjuks! Pizzad on täitsa maitsvad, aga teenindus annab kõvasti soovida. Eilne teenindaja küll elementaarseid viisakusi ei tunne ja tähelepanuga ka just ei hiilanud. Joosep küsis suure apelsinimahla, aga anti väike...tellisime pannipizza, aga saime õhukese ja kui teenindaja ei kuulnud, mida Joosep küsis, siis teenindaja küsis tülpinud häälel"Misasja?" ja üldiselt, kui ahjupastat ei ole, siis miks see on endiselt menüüs???
Lisaks eilse päeva lõpetuseks helistas mulle ema ja andis teada, et Tema krevetid surid ära. Kuna krevetid olid alles väiksed, siis Ta ei tahtnud neid kohe akvaariumisse, suurte kalade juurde, pista. Ema hoidis neid purgis, kus neil oli olemas taimestik ja toit. See sama krevetimüüja ütles, et krevette võib vabalt kasvatada klaasanumas, ilma mingisuguse veefiltrita. No nüüd teame, et ega ikka ei või küll! :(
Ma olen ennast, koostöös karmaga, isoleerinud ühiskonnast, istun turvaliselt nelja seina vahel ja ma ei ole nagu omast arust midagi paha teinud, aga miskipärast on karma mu kallal ja närib mind. Omast arust olen ma küll väga tore ja ei ohusta hetkel mitte mingil moel ühiskonda, kuid võta näpust...võib-olla see polegi karma...võib-olla on see lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Mis iganes see ei ole või mis iganes Sa ei ole, siis võta teadmiseks, et Sa EI meeldi mulle!

See lugu, millest kirjutan, juhtus mõni aeg tagasi. Täpsemalt vahetult enne Tartusse kolimist....
Läksime koos Joosepi ja Janetiga Tartusse, sest Joosepil oli tööintervjuu ja kuna see läks hästi, siis Joosep soovis minna seda natukese tähistama. Mõtlesime, et kuna oma reisi Tartusse sai alustatud varahommikul, siis enne tagasiminekut, kuluks ära üks maitsev kõhutäis.
Jaah, toit oli tõepoolest maitsev, seltskond meeldiv ja meeleolu oli enam kui ülendav. Kui olime oma lõunasöögiga lõpetanud, otsustasin, et enne pikka bussisõitu oleks tark käia ära ka wc-s. Joosep ütles, et ma jätaksin koera laua juurde kohta hoidma, et ta ise saadab mu wc-sse. Mulle tavaliselt meeldib ikka koos koeraga minna, sest saan koeraga liikudes parema ruumitunnetuse, aga aegajalt teen seda rõõmu Joosepile ja käin temaga käsikäes.
Enne, kui wc-uks mu selja taga sulgus lausus Joosep:"Ma ootan Sind siin!!"
Olles wc-s saanud omadega valmis, astusin uksest välja ja ootasin, et Joosep reageeriks ja ulataks mulle käe, aga mida ei olnud, see oli Joosepi käsi ja kui veel täpsem olla, siis polnud Joosepit ennast ka...
Esmalt mõtlesin, et äkki on ta seljaga wc-ukse poole ja ma tulin liiga vaikselt ning ta lihtsalt ei kuulnud mu väljumist. Tegin siis paar sammu uksest eemale kuid ikkagist ei midagi.
Mõtlesin, et ju siis otsustas viimasel hetkel, et käib ise ka wc-s ära ja jäin ootama. Ootasin minut, ootasin kaks ja nii edasi, aga Joosepit ikka ei kuskil.
Järgmiseks suutsin välja mõelda, et võib-olla läks laua äärde istuma ja jälgib sealt, aga mis siis, kui ma seisan kuskil nurga taga...
Otsustasin, et teen veel paar sammu, et äkki siis Joosep märkab mind diagonaalis üle ruumi, aga ei märkand, sest ma suutsin mingisuguse puki otsa koperdada ja üritasin aru saada, et kus ma õigupoolest asetsen.
Olukord oli juba üpris segane ja seetõttu otsustasin, et parem püsin lihtsalt paigal ja küll Joosep ka ükskord tuleb. Parem olen seal, muidu veel eksitan end kuskile kööki või nurka...
Olin selleks ajaks oodanud ligi 10 minutit ja hakkasin muretsema ja pahuraks muutuma. Kuna Joosep on alati olnud nii usaldusväärne, siis ma ei võtnud ka oma valget keppi wc-sse kaasa ja seetõttu oli minu liikumine vägagi limiteeritud. Mõtlesin, et äkki hüüaksin oma koera ja ta tuleb mulle järgi, aga kuna mulle ei meeldinud mõte, et kõik vaataksid seda tsirkust pealt, siis loobusin peale pikka vaagimist.
Küll ma sajatasin ja mõtlesin, et kui Joosep tuleb, et saab mu käest peapesu, et mulle teavitamata kaob kuskile. Suutsin hakata juba mõtlema, et on üldse söögikohast lahkunud (no teate, et hirmul on suured silmad ja lai fantaasia), kui äkki kostub selja tagant Joosepi süüdlaslik hääl:"Kaiiii! Anna mulle andeks! Ma täiesti unustasin Su ära."
Mina:"Mismoodi Sa said mu ära unustada?"
Joosep:"Ma ei tea. Ma istusin laua ääres ja ootasin Sind ning mõtlesin ise, et miks Kail nii pikalt läheb ja kusjuures vaatasin samal ajal Su koerale otsa ja siis kella ja uuesti koerale otsa ja siis äkki meenus, et Sa oled pime....Anna andeks, Kallis!"