Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski. 

Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.

Ma sain täna juhuslikult ühelt kaasblogijalt teada, et mu postitused on liigendamata. Ma olin tiba segaduses, et nagu mis mõttes? Ma omastarust viimased paar aastat ainult liigendangi silm punnis ja veremaik suus oma postitusi.

Ma olen ise püüdnud hoida keskmise lõigu pikkuseks kaheksa rida ja ma ausalt ei teadnud, et see pole nägijatega arvestamine. Eks aeg-ajalt lipsab lühemaid ja pikemaid ka sisse, aga no ma ei saa ju suvalisel hetkel uut lõiku alustada, kui mõte on alles poolik...

Ma poleks tegelikult üldse hakanud antud teemal sõna võtma, aga kui üdini aus olla, siis mul natuke kihvatas ka selle saadud info peale. Et miks ei ole need keskendumishäiretega lumehelbekesed, kes on harjunud ainult pildiraamatuid ja koomikseid sirvima, varem oma suukest lahti teinud ja öelnud, et kuule Kai, ole nii armas ja kui suudad, siis ära kirjuta oma lõikudesse "Kalevipoja" eepost ümber.

Lisaks olen segaduses ka sellest, et kas visuaalselt on tõesti niiii keeruline jälgida ja oma tähelepanu hoida loetaval tekstil, kui lõik on pikem kui viis rida?

Ma mäletan oma nägijaajast, et ühe õhtuga pool raamatut läbi lugeda oli nohu, paberajalehe artikleid lugeda polnud mingi asi. Ka need said loetud, mille tekst laius üle terve A3 lehe. Mul küll tähelepanu ei teinud kuskile vehkat. Et see ongi siis see, kuhu oleme tänasega jõudnud - nutiajastusse, kus kõik peab ära mahtuma pisitillukesele ekraanile ja inimeste silmalihased on tänu sellele nii süldiks muutunud, et ei suuda enam pikemaid lõike kui koomiksid lugeda ilma, et silmad hakkaksid veritsema.

Oioi, eelviimane lõik sai nüüd üle viie rea. Loodame siis, et kellegil ei hakanud silmad verd jooksma ja et tähelepanu ei tõmmanud jäädavalt vehkat.

Ühesõnaga, mis mu point on. Kui seda ei ole palju palutud, siis palun tehke järgmine kord suu lahti, kui miski häirib ja ärge hoidke end sellepärast tagasi, et olen pime, umbes nagu pimedaga suheldes ei tohiks visuaali teemaks võtta. Kust mina pean siis nägijate erivajadustega end kurssi viima, kui keegi ei julge mulle miskit öelda, kuna kardab mind hingepõhjani solvata või haavata. Aeg-ajalt on ikka raske nende nägijatega... :D

Igatahes... andke palun kommentaariumis märku, et kui pikk lõik on Teie jaoks veel OK, mis ei tekita ahastust? :)

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Viimasel ajal olen olnud suht torssis olemisega ja tundnud, et mott on täiesti maas. Olete vist isegi seda märganud, et maru harva postitan miskit uut. Eks sellel ole ka põhjus. Ma nimelt mingi aeg võtsin aja maha ja hakkasin omaette peas mõtet veeretama, et mis oleks, kui lõpetaks üldse blogimise. No kohe täitsa ära. Finito, pakin pillid kokku ja adjöö. Ma ei taha ja ma ei viitsi ja mul on kopp ees. Jah, #olenratsionaalnesuurinimene

Kõik algas sellest, kui mul kevadise kursuse ajal polnudki lihtsalt piisavalt aega, et blogida ja see põhjustas minus frustratsiooni. Eriti rängalt mõjus see siis, kui tagasiteel koju panin bussis suurejooneliselt plaanid paika, et kui ükskord koju jõuan, siis löön jalad seinale, võtan läpaka sülle ja toksin kahe sõrmega 10 posti niimoodi valmis, et silm ka ei pilgu ja sõrmeotsad on pärast villis. Kuid reaalsus oli see, et nii kui ma kodu uksest sisse vajusin, toimus suuremat sorti pingelangus ja põhimõtteliselt ma ainult magasin ja vahepeal tihkusin looteasendis pleedi all nutta, sest ma ei jaksanud blogida. Joosep püüdis mind lohutada, aga mina ulgusin edasi nagu titt, et jätku mind rahule, sest ma tahan lihtsalt oma rutiini tagasi, tahan hommikul oma harjumuspärasel ajal ärgata, kohvi keeta, kodu kraamida, Janetiga tegeleda ja blogida. Tahan neid igapäevaseid tegemisi teha, mis olid varem minu üheks päeva osaks. No näete, siit saite praegu vastuse küsimusele, et kas olen pigem rutiini armastav inimene või pigem spontaanne.

Õnneks suvepuhkusega sai mul see halamisperiood läbi... vähemalt nii ma arvasin, sest kuigi mul oleks vahepeal olnud blogida terve maa ja ilm, siis ma ikka ei teinud seda. Miks? Sest ma tundsin, et enamik inimesi soovivad eranditult lugeda ainult ja ainult minu pimedusega seotud äpardustest, feilidest ja tegemistest, no et kuidas ma ikka täispimedana hakkama saan. Ühelt poolt saan ma lugejatest aru, et eks see teistmoodi maailm pakubki huvi ja on paeluv. Ma mäletan, kui olin ise alles 5. klassi koolijüts, siis meie kõrvalmajas elas samuti üks pime mees, kes jalutas iga päev meie maja taga oleval kasealleel, katsudes valge kepiga hoolikalt enda ees olevat teed ja muruäärt. Mäletan, et ma niimoodi salaja silmanurgast piidlesin tolle pimeda silmi (no salaja sellepärast, kuna kartsin, et kui otse silma vaatan, siis äkki vaatab vastu :D) ja need olid minu kui lapse jaoks veidi hirmuäratavad, kuna olid natuke moondunud ja üleni valged. Kuid hoolimata nendest kõhedusttekitavatest silmadest, oli mul juba lapsena mustmiljon küsimust, mida oleksin tahtnud teada, kuid ega niisama naljalt ei astu keegi ju pimedale tänaval ligi ega hakka intervjueerima.Esiti veel 20 aastat tagasi. Seepärast ongi tänapäeval blogi selline vahva kohake, kust saab veidi piiluda pimeda inimese telgitagustesse ja ma suurima rõõmuga jagangi kõiki neid hetki.

Mulle meeldib oma elu ise juhtida ja ise teha oma valikuid. Just sellisena tahan ka oma lugejatele meeldida. Ometi pole see koguaeg päris nii olnud. Mõni aeg tagasi märkas Joosep, et olen aeg-ajalt nukker ja natuke eemalehoidev ning esimesel korral, kui uuris, et mis mind vaevab, siis ma esiti ei osanudki kohe miskit vastata. Kuid natuke hiljem mainisin, et iga kord, kui päris ausalt enda tundeid ja mõtteid väljendan ning kui minu mingisugune arvamus või seisukoht ei ühildu kellegi teisega, siis vajutatakse kohe mu blogile dislike ja see on nii nõme ja mõjub ahistavalt, justkui ma ei tohiks muudel teemadel sõna võtta ja pean kindlates raamides püsima ja et mulle aitab - panen blogi kinni ja lõpetan Delfiga ka koostöö jne.

Selle peale tuletas Joosep mulle meelde ühe juutuuberi video, kes võttis sõna sellisel teemal nagu fake persona. Ehk siis see, kuidas inimesed kas sotsiaalmeedias, blogis või ilmsi jätavad endast teadlikult teise mulje sellest, kes nad tegelikult on ja mida enam nad seda teevad, seda rohkem nad seda tegema ka peavad ning  seda enam energiat nõuab see kestev valemulje jätmine. Näiteks need, kes riputavad endast kogu aeg netti üles alati ekstra sätitud pilte, alati meigituna, alati valitud riietega ja õige nurga alt... need lahutavad ennast järjest enam sellest, millised nad näevad niisama tavaolukorras, iseendana välja. See on nagu üks lõputu tsirkulatsioon, mis muutub aina stressirohkemaks ja järjest keerulisem on kogu aeg, igal ajahetkel tähelepanu käes olla selline fake persona.

Mina õnneks olen selle koha pealt täiesti puhta südametunnistusega, sest pole never endast kuskile feik pilte üles riputanud ega emotsioone teeselnud/varjanud, aga ühes olen ma küll süüdi – ma hakkasin mingi aeg teadlikult vältima tundlikke teemasid, mille kohta mul oleks olnud oma arvamus, sest lasin end mõjutada blogi FB laikidest. Minu jaoks oli veidi arusaamatu see suhtumine, et mis mõttes keegi vajutab ühe postituse põhjal blogile dislike? Kui ma vestlen oma sõbraga ja kui meil juhtub olema mingi konkreetse teema osas erimeelsusi, siis ma ei torma jalgu trampides uksest välja ega lõpeta ju puhtalt sellepärast sõprust ära, kui üks meist arvab teistmoodi...

Seega jõudsin vahepeal olukorda, kus kajastasingi ainult neid teemasid, mille kohta arvasin, et need on populaarsed ja võiksid mu lugejatele meeldida, kirjutades põhiliselt ainult oma pimedusega seotud apsudest, juhtumistest koeraga ja vältides neid teemasid, mis väljendasid mind kui lihtsalt Kaid, kellel on omad mõtted, arvamused ja suhtumine rohkematel teemadel kui lihtsalt pimedus, puudega inimesed ja juhtkoerad. Sest tundsin, et kui inimesed juba teavad, kuidas ma süüa teen, kuidas riideid valin, kuidas ennast kaalun, teekest keedan, veresuhkrut mõõdan, kuidas saan hambaharjale pastaga pihta või kuidas on minu koera õpetatud, siis muu neid justkui enamei huvitakski. Ometi on mul mõtteid paljudel teemadel, mõnedega neist olen rohkem kokku puutunud, mõnel teemal tahaksin lihtsalt vahest midagi oletada ja siis kommentaaridest lugeda, mida minu lugejad asjast arvavad. Arvan, et minus on märksa rohkem peidus kui humoorikas teadmeteos juhtkoeraga pimeda inimese elust.

Tegelikult, kui ma alguses oma blogiga alustasin, ei osanud ma uneski ette näha, et ühel päeval võiks mul olla sadu jälgijaid ja tuhandeid vaatamisi päevas ja et mõningane populaarsus võiks mind nõnda palju mõjutada. Alguses ajasin lihtsalt vaikselt oma rida ja olin väga kauge kogu sellest blogindusest. Tänaseks olen aru saanud, et ole milline tahad, Sa ei saa kunagi kellegile 100/% meeldida ja edaspidi on mul nendest FB blogilehtede dislikeridest poogen,sest ma ei taha ennast statistika järgi kujundada ja kogu oma pika postituse lõpetuseks tahangi öelda, et edaspidi kirjutan taas ilma filtrita ja seega olge hoiatatud, sisu ei pruugi Teile meeldida! :)

Tänasest saavad blogijad end taas registreerida Eesti Blogiauhindade galaleehk EBA 2017 üritusele, mis tänavu toimub 10. juunil Trattoria Massimos. Super ägee! :)

Ma tegelikult juba ammu ootasin, et millal Marimell selle teate välja hõikab, et saaks end juba nominentide hulka üles seada. Kuigi möödunud aastal saavutasin ma Eluliste blogikategoorias  89 blogi seast üllatusliku ja suurepärase seitsmenda koha, siis ma ei usu, et ma tänavu väga palju kõrgemale tõusen. Eluliste blogide kategooria on selles suhtes üpris igav, kuna esikolmik on etteaimatav. Kuid ega antud üritus pole ainult esikolmikusse pürgimine ja auhindade saamine, vaid võimalus kohtuda teiste super lahedate blogijatega, oma üliarmsate lugejate ja fännidega.

Kuna seekordne EBA tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas ka VIP laudade broneerimise, siis ma bronnisin ka ühe VIP laua enda seltskonnale ära. Ma küll praegusel hetkel veel päris täpselt ei tea, kes sinna minuga üldse kaasa on nõus tulema. Tean vaid nii palju, et on lootust, et Joosep veab ka end kohale. Kes siis ei tahaks Joosepiga kohtuda, eksole!? See on enneolematu võimalus olla ise oma ihusilmade ja kõrvadega tunnistajateks sellele, mismoodi see tüüp mind kogu aeg halastamatult trollib.

VIP lauad on tasulised ja sõltuvalt asukohast varieeruvad ka hinnad.Mina, pime inimene, eelistaksin otseloomulikult lavaesist lauda. Ja ei, mitte sellepärast, et siis mul oleks parem vaade toimuvale, vaid siis ma tajun laval toimuvat paremini. Muidu seal rahvamassis istudes on ümberringi hirmus sumin ja jutuvadin, mis tekitab veidi sellist mulli sees olemise efekti ja muudab ruumilise tunnetuse märkimisväärselt kehvaks. Igatahes VIP lauas on suupisted, joogid ja rikkalik kingikott (kui ma õigesti aru sain, siis kingikoti saavad kõik lauas olijad). No ja loomulikult ei tohi ära unustada suurepärast vaadet lavale, sest me ei tahaks ju, et keegi meil kogu aeg silme ees virvendaks - see on äärmiselt oluline! ;)
Lisainfi VIP laudade asukohtade ja hindade kohta leiate siit!

Andke siis märku, kas on kedagi, kes väga-väga tahaks minuga ühes lauas olla. Võib-olla jätan ühe koha lugejate vahel välja loosimiseks ka, pole veel miskit kindlat otsustanud.
Kui otsustate mingil imelikul põhjusel minuga ühineda, siis võtke varakult arvesse, et peate minu soovide ja hullude mõtete ja tegudega kaasa minema. No näiteks EBA ainukesest neljajalgsest külalisest ehk Janetist Instagrami pilte üles laadima, fotoboothi minuga tulema ja korralike piltide vahele ka mingisuguseid üüber lollakaid pilte tegema, et pärast saaks kõhud kõveras naerda ja teistele blogilugejatele demoda meie geniaalsust lapsemeelsust ja lõbusust.
Hah, oleks see vast päris humoorikas vaatepilt, kui lõpuks ei tulegi kedagi minu lauda, siis istub üks pime oma juhtkoeraga uhkes üksinduses, otse lava ees, kobab laualt suupisteid ja rüüpab jooki peale :D

Kas olete minemas EBAle ja kas blogijana, lugejana ja kas on juba esimesi muljeid tänavusest üritusest tekkinud? Enda blogi saab hääletusele registreerida siin!

Kas teate, mida mina praegu teen? Jep, blogin. Ilmselgelt, eksole. Aga kas teate ka seda, mismoodi ma praegust juttu siia toksin? Eks ikka telefoniga. Nagu esmaklassiline amööb.

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.

Ma ei oska ette ennustada, et millist vastureaktsiooni hakkab see postitus saama, kui üldse, aga mind on täna kimbutanud selline mõte, mis oleks kui teeks õige blogimisega lõpparve. Finito, kõik, lõpetan ära, panen poe kinni. Ma isegi ei tea põhjust. Lihtsalt vahepeal on varasemalt ka olnud selliseid uitmõtteid, et mida ja kellele ma ikka siin kirjutan. Aeg-ajalt satun isegi mõne oma varasema postituse otsa, eriti kui pealkiri on selline intrigeerivam ja siis loen diagonaalis läbi ja mõtlen endamisi, et pühamüristus, mina kirjutasin selle või? Keda üldse huvitab see, et ma öösel kell kolm läksin endale juustusaia vorpima ja jäin kööki magama. Keda huvitab, et ma tahan elutuppa diivanit ja rotangtooli, paljud tahavad ju. Keda huvitab, et ma järjekordselt ära eksisin või suhkru asemel soola tee sisse panin. Mis teid üldse huvitab, ah?

Aga eks iga inimene soovib tunda, et on vajalik, kasulik, tore, ilus ja tubli ja nii ma siis hakkangi endaga vaidlema ja argumenteerima ehk neid lolle mõtteid peast välja ajama. Tavaliselt mõneks ajaks aitab see, kui sisendan endale, et loomulikult huvitab inimesi, mismoodi Sa pimedana mööda ilma ringi seikled, peaaegu nägupidi kruusahunnikus lõpetad, mismoodi Sa palehigis otsid koduteed, mis Sind närvi ajas, mis rõõmustas ja sada muud asja veel. Ja ma teadvustan endale, et ega inimesed ei käi siin blogis ainult minu imelist kirja- ja sõnaoskust kaemas, vaid ikka see va mu pimedus on see, mis inimesi paelub ja pinget pakub, eksju.Ning just see ongi see, mis paneb mind küsima, kas ainult minu pimedus ongi see minu nišš ja kas see on OK, kui selle rasvalt siin blogin? Ma oleksin nagu mingit teatud sorti eksootiline imeloom, kes on siia keskkonda visatud ja oh kae imet, ellu jäänud.

Vahest mind lausa ärritab see suhtumine, et inimesed ei julge mulle otse oma arvamust välja öelda, kuna kardavad, et teevad mulle haiget või riivavad kuidagi minu hinge. Mõni võib-olla isegi mõtleb, et vaeseke on juba niigi palju elus pidanud läbi tegema, las elab rahulikult omas mullis. Aga teate mis? Ma tahan ja vajan, et oleksite minuga ausad ja otsekohesed. See on maru vahva, kui kiidate ja annate positiivset tagasisidet, kuid inimene vajab arenguks konstruktiivset kriitikat ehk Kui miski ei meeldi, siis tahan, et ütleksite ka selle julgelt välja. Ma ei taha, et minusse suhtutakse haletsusega, hoitakse vati sees ja puhutakse peale, kui keegi mulle halvasti ütleb. Ma tahan ise sõdida oma sõdimised ja seista enda eest. Tahan, et kui inimesed minuga suhtlevad, vaidlevad või soovivad mulle lausa sitasti öelda, siis julgevadki selle otse välja öelda ja unustaksid hetkeks selle pisikese teguri ära, et üks meist ei näe. Ma olen samaväärne vastane ja kaaslane nagu iga teine inimene siin planeedil, või väidate vastupidist?
Mnjah, see eelnev jutt võis nüüd kõlada nii, et ma hullult mangun, et keegi ütleks mulle halvasti, kuid kindlasti ei olnud see mu eesmärk. Ma lihtsalt soovin, et mind võetaks võrdväärsena ja et mu pimedusse suhtutakse lihtsalt kui väikesesse kaasusesse. No big deal, eksju.

On täitsa võimalik, et mind on tabanud seesama krooniline ja tuntud blogijate haigus, ainult et ma ei oska öelda, et mis on selle sündroomi nimi. Äkki millemoosesepärastteidhuvitabmidamateen. Ühesõnaga nii ma siin olen nagu kellapendel. Ühelt poolt on kiusatus blogida, lobiseda ja jagada kõiksugu mõtteid, tegemisi, sest mulle meeldib. Ja kuidagi tore on, kui tead, et Sul on selline väike fanclub, nagu minu virtuaalsed lugejad, võiks isegi öelda sõbrad,, kellega omi rõõme, mõtteid ja muresid jagada. Aga teisalt tunnen ma end natuke rusutult, kuna kardan, et vean teid alt, kui ei saa anda endast maksimumi. Ma ei saa alati oma postitusi asjakohaste ja ilusate piltidega täiustada, mis olgem ausad, on nägijatele ülioluline. Lisaks ma olen ülikriitiline enda kirjutamisoskuse suhtes ja vahepeal mõtlen, et kas see üldse pakub inimestele ka midagi või? On huvitav? Aga nüüd ma läksin oma eelneva ja praeguse mõtetega natuke vastuollu. Kõik see võrdväärsus ja muu kräpp.  Samas nagu vist on ka, sest kui ma vaatan oma lehe vaatamisi, siis päris arvestav hulk inimesi käib siit päeva, nädala ja kuu jooksul läbi. Hah, ise küsin ja ise vastan.

Ma pean nüüd otsad kokku tõmbama, sest Joosep tuli ja viskas end minu kõrvale voodisse pikali ja vähe sellest, et koerad niigi hargnevad, nüüd võttis terve tuusti Pythoni seljast ja üritab mulle kõigest väest karvu ninna toppida, et ma aevastama hakkaksin. Vot niimoodi nõutakse meie peres tähelepanu :D

Jeii, ma olen super "tubli". Kui mu lugemine sassi pole läinud ja kõik paika peab, siis ma olen postituse sissejuhatavat teksti juba oma viis korda ära kustutanud. Kahtlustan, et see ei jää ka viimaseks. Selline tahab siis olla üks blogija, kes ei suuda isegi oma mõttepojakesigi ritta seada. Super, braavo, tubli, istu viis!
Aga, kui nüüd natuke muudel teemadel rääkida, siis
Tegelikult mul oli asja ka. Isegi mitu. Võib-olla märkasite, et eelmise nädala neljapäeval sai mu blogi tuttuue kujunduse...
No igatahes, isegi kui ei märganud, siis vahet pole, ma kavatsen sellest nüüd natuke pajatada. Ma olin nii väsinud eelmisest kujundusest ja olgem ausad, see oli tiba pooliku mõttena teostatud ka. Mul endal oli peas n-ö pilt olemas, et millist kujundust sooviksin, kuid ma ei osanud seda sõnadega nii täpselt edasi anda, et nägijale tekiks terviklik tõmmis minu peas figureerivast pildist. Seda on tõepoolest keeruline teha, eriti veel, kui maitsed on inimestel niivõrd erinevad. Mis ühe jaoks ilus, ei pruugi seda teise jaoks olla. Vaadaku ükskõik mis kandi pealt.
Siis lõpuks, et te päris oma silmi välja ei kratsiks, pani Joosep bloggeri enda poolt pakutava default vaate peale. Teadsin, et see oli vist selline suht neutraalne ja ei midagi erilist, aga vähemalt inimesed said inimväärselt postitusi lugeda. No ja edasine asjade käik läks nõnda, et ma kirjutasin Britile. Ikka sellele meie pere- ja beebiblogi Britile, kellel on paljude sõnul roosamanna blogi, aga no kuna mina olen ka roosa ja sguushismuushi fänn (liblikad, lillekesed, pastelsed toonid- kõik vägagi minu teema), siis ma lihtsalt teadsin, et Britt ongi just see õige inimene, kes suudaks just täpselt sellise blogikujunduse mulle meisterdada, millega ma ise ka ükskord ometigi rahule jääksin ja ei mõtleks konstantselt, et mida võiks veel muuta. Ja tegelikult mitte lihtsalt pelgalt rahule jääksin, vaid oleksin seitsmendas taevas. Ja nüüdseks võin kinnitada, et ma olen tõepoolest ülirõõmus ja tänulik oma uue blogikujunduse üle, sest see on lihtsalt niii ilus, võrratu, minulik- mu sisetunne ütleb seda. Aitäh, Britt, kniksti! :)

Ainult üks asi valmistab mulle natuke muret. Nimelt need bloggeri enda poolt pakutavad postitused, mis võiksid veel lugejale huvi pakkuda. See, et pakub, see on minu meelest vägagi super. Kui saaks, siis võtaks selle "eelmise" ja "järgmise" postituse nupukesed ka, aga seda pidi Britt veel uurima, et kuidas saada. Kuid minu mure seisneb selles, et kui satute mõnd minu vanemat postitust lugema, siis pean ette juba ära vabandama, et need vanemad postitused on enamasti liigendamata. Lihtsalt kuna ma visuaalselt ei saanud oma tekstikujundust näha, siis ma ei teadnud enne, et liigendatud teksti on nägijatel mugavam lugeda. Ma kasutasin ainult taandridu ja  liigendus oli täiesti null. Miskipärast oletasin, et see on piisav, kuid siis ühel hetkel üks minu lugeja andis teada, et ma võiksin oma tekste liigendada, sest muidu ei viitsi lõpuni lugeda vms. Nii, et jah, veelkord juba ette vabandust!
Aga kuidas muidu teile tundub ja meeldib? Kas on ehk soovitusi, mis võiks olla paremini, teistmoodi või lisaks?

Kui nüüd liikuda teistele teemadele, siis paar päeva juhtus selline humoorikas vahejuhtum. Mind ennast tabas see küll küllaltki ootamatult. Aga enne, kui ma hakkan siin oma tundmustest pajatama, ma parem räägin loo ära...

Ühesõnaga meil on Joosepiga selline vaikimisi kokkulepe, et kui näiteks mingil põhjusel minul on käed hõivatud, mustad või mind on tabanud ajutine käelabahalvatus või laiskus, aga ma tahan juua, siis hea kaaslasena ei jäta ta mind lihtsalt kuivale, vaid ulatab oma abistava käe, soovitavalt joogiga.
On näiteks olnud mitmeid olukordi, kus ma olen kodus liiga pikalt jäänud uimerdama ja siis pärast me Janetiga tormame nagu poolearulised bussile. Kuid selle rapsimise ja sehkendamise käigus on kerge oma veresuhkrut alla kukutada. Seega olen päris mitmel korral poolel teel tundnud, kuidas mu veresuhkur kolinal langeb. Alati mul pole Joosepit sedasi käepärast võtta, siis pean ise hakkama saama.Ise hakkama saamine tähendab seda, et jään seisma, urgitsen kotist mahlapudeli välja ja kaanin mahla ja kui jaksan, siis jooksen edasi ja kui ei jaksa, siis kosun ja jään lihtsalt bussist maha.
Kuid, kui mul on Joosep, siis Joosep käigu pealt annabki mulle juua, tõstes pudelisuu mulle huulile. Kokkulepe seisneb siis selles, et kui ma silmad sulen, siis see on märguanne, et ma rohkem ei soovi, ei taha, pole vaja vms.

Juhtusime siin paar päeva tagasi filmi vaatama. Või no mis juhtusime, see oli ikka plaanipärane filmiõhtu meile kahele. Tegime sellise mõnusa äraolemise. Joosep soovis, et teeksin meile filmi kõrvale kuuma kakaod, aga kuna minul oli kõht pilgeni täis, siis piirdusin ainult Joosepile tegemisega. Kuid ühel hetkel keset filmi pakkus Joosep mulle oma tassist kakaod. Ma päris täpselt ei mäletagi enam, et miks, aga justkui meenuks, et ma vist kurtsin, et mul käivad külmajudinad üle. Ma isegi ei tea millest mul jahe sai hakata, sest toas on meil umbes 24C ja Joosep istus üldse diivanil trussikute väel koivad laiali. Mina seevastu olin end mõnusasti paksu ja pehme pleedi sisse mässinud.

Igatahes taaskord sama tuttav olukord, kus Joosep tõstis kakaotassi mu huulile ja kergelt kallutas, et ma saaksin rahulikult kuuma kakaod rüübata. Ma ise ei raatsinud ju bleedi seest käsi välja "külmakambrisse" tõsta. Kartsin, et käsi jäätub hetkega ja siis puruneb kildudeks. Ühel hetkel aga hakkasin pead kuklasse kallutama, andes märku, et aitab küll, kuid selle peale Joosep lausus: "Aaa, Sa ei taha enam... Miks Sa siis silmi kinni ei pannud?"
Baramparampaa, ja nüüd pange tähele, mida üks 10- aastat olnud pime inimene, kelle pilk on jäägitult filmile keskendunud, vastas oma armsamale: "Ma ei saa ju. Ma vaatan filmi!"

Jep, täpselt need olid minu sõnad Joosepile. Kui ma selle lause olin välja öelnud, siis ma sain ise ka aru, kui totralt see kõlas, sest ma olen tegelikult kordumatu arv vaadanud filme just silmad kinni, kuna minul aitab see paremini tekstile keskenduda. Kuid üleeile õhtul juhtus hetkeks tõepoolest kuidagi nii, et ma unustasin oma pimeduse sootuks- taaskord. Samal ajal, kui muigasin endamisi, siis mõtlesin, et õige küll, ma ei näe ju, mul pole vaja oma pilku ekraanile naelutada :D

Olen siin pikemat aega vaaginud, kas kirjutada FB blogilehe laikidest või mitte. Tegelikult pole see ju absoluutselt kellegi asi, millest või kellest ma siin kirjutan ja mille kohta oma arvamust avaldan, kuid siiski-siiski... Miskipärast tundsin, et äkki ikka ei peaks, sest no mida see näpuga viibutamine ja ema Teresa mängimine muudaks. Aga kuna minu eesmärk ei olegi kedagi noomida või muuta, siis otsustasin, et ahh, tühja sellega, ma kirjutan. Ja kuna antud teema mulle end ikka aeg-ajalt meelde tuletas, siis järelikult tahtis see teema südamelt ära rääkimist. Need siis minu põhjused, miks otsustasin selle teema kätte võtta ja oma arvamuse letti laduda.

Ma ei räägi siin tavalistest laikidest, vaid n-ö rämpslaikidest ja sellest, et ma ei mõista blogijaid, kes nii väga ihkavad enda FB lehele auhinnamängude kaudu kerjatud rämpslaike. Või noh, olgem ausad, ega ma ei peagi neid blogijaid mõistma, või aru saama, et mis nende pikema aja eesmärk on. Või no eesmärgiks on ilmselt saada võimalikult tuntuks ja jõuda paljude inimesteni, aga ma ikkagi ei saa aru... Milleks mingi kreemitotsiku, patsikummi, seebi, 100 grammi salati jmt pärast käskida laikida ja jagada oma FB lehte? Ega selle ühe või miljoni totsiku pärast ei hakka keegi kellegile rohkem meeldima ju.

Mina igatahes tahan küll, et minu blogil oleks just need jälgijad, kaasaelajad ja meeldimised, mis on tulnud konkreetselt minu eluliste postituste kaudu, mis on inimesi kuidagi kõnetanud või huvi pakkunud, mitte aga see, et mis oli auhinnaks ühel loosimisel. Rämpslaik ju. Ma saan vähemalt kindel olla, et mind loetakse minu enda pärast, mitte mingi toote või saamise eesmärgil. Samas ega mul poleks kahju jagada oma lugejatele ägedaid ja vahvaid kingitusi, aga kindlasti ei oleks see omaette eesmärk laikide püüdmisel.

Eks see on ka variant, et kui keegi laigib blogija lehte näiteks kolme sokipaari pärast, et siis tema sõbrad ja tuttavad avastavad seeläbi uue blogi, mis võiks neile tõepoolest huvi pakkuda ja meeldida. Pole sugugi välistatud. Aga ikkagist eksib sinna statistikasse ära üsnagi arvestav hulk rämpslaikijaid. See on vist see blogide turumajandus.

Ma mõtlesin küll, et ei hakka kedagi konkreetset välja tooma, aga no paremaks statistikaks toon näitena välja Jane Almersi blogi, kelle auhinnamängud on jõudnud läbi minu sõprade ka minu FB seinale. Ma olen märganud paari oma tuttava nime Jane blogilehe jälgijate nimekirjas ja ma tean neid inimesi üpris hästi, lausa niivõrd hästi, et ma võin oma soki selle peale ära süüa, kui väidan, et nad ei loe Jane postitusi. See auhinnamängudes osalemine on lihtsalt osade inimeste jaoks nagu mingisugune sõltuvus. ja kusjuures veider on see, et need inimesed võidavadki megalt palju.
Kui korraks veel numbrilisest statistikast rääkida, siis Jane Almersil on FBs natuke üle 3500 jälgija, minu 615 vastu, kuid blogiauhindade hääletustulemuste kohaselt jäi ta minust ikkagi paar kohta tahapoole. Seega ma leiangi, et need auhinnamängudest kogutud laigid on puhas rämps. Fassaadi on küll ilus vaadata, aga karkass on nõrk.,

Ma just hiljuti sain tänu oma sellele ühele auhinnamängudes osalevale tuttavale 100 eurise DBOISS brändipoe kinkekaardi, mille ma tahaksin ära kinkida ühele oma lugejale. Seda täiesti proosalisel põhjusel. Tegu on nimelt meesterõivaid tootva ja müüva ettevõttega, aga mina olen teadupärast naine ja minul toda riistapuud kuskil püksisääres ei ripu, mis kinnitaks vastupidist. Joosepile pakkusin ka, aga no tema esmasel vaatlusel ei leidnud sealt endale midagi meelepärast. Seega annangi selle lihtsalt heast südamest ära. Nii et, kui keegi tahaks oma mehele või iseendale brändi riideid või jalatseid 100 euri võrra soodsamalt soetada, siis andke endast märku. Ja teate mis? Ma ei taha, et laigiksite selle eest minu FB blogilehte.

Vot selliste väikeste mõttetute asjade pärast vaevangi ma oma peakest. Mitte, et mul oleks kade meel, sest siin pole millegi pärast kedagi kadestada. Jumala eest, igaüks võib ju ükskõik mida välja loosida ja kasvõi iga päev auhinnamänge korraldada ja laike kerjata. Kõik saavad seda teha ja see on igaühe enda valik, aga no ma isiklikult ei tunne selleks mitte mingit vajadust. Mul oli lihtsalt vajadus selle teema kallal veidi iniseda :D

Nonii, saingi südamelt ära ja kui teil nüüd pole mitte midagi paremat teha, siis minge visake mu FB blogilehele üks laik. Kui saan 10 000 laiki täis, siis ma loosin kõigi laikijate ja lehe jagajate vahel välja ühe mudelauto, hambaharja, kaks paari trussikuid, topelt singi ja juustuga võileiva made by blind Kai, pool sokki ja ühe padjapüüri :D



PS. Ma tõstan käe südamele ja tunnistan ausalt, et mul pole Jane vastu mitte kui midagi, Teda oli lihtsalt hea näitena kasutada. Usun, et Jane on nii kõva mutt küll, et ei pahanda ega solvu :D

Asjalood on nüüd sedapsi, et just täna, kolm aastat tagasi, kui ma sellel saatuslikul päeval mainisin Kikule moka otsast, et ma võiksin ka blogima hakata, siis ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui Kiku haaras läpaka ja juba regas mulle kontot.

Minu blogimine ei saanud alguse kindlast eesmärgist jõuda kuhugi blogijate nn koorekihti või enimloetud blogide hulka. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ma sellise noore ja rohelise blogardina arvasin, et kõik toksivad kuskil omaette omas nurgas. Ja et enamus, kes kellegi blogi loeb, on nii-öelda omad joped: sõbrad ja pere. Sekka võib-olla keegi võõras, kes on juhuslikult läbi googeldamise blogisse ära eksinud. Kuid aja jooksul hakkasin vaikselt asjale pihta saamaning mul sai pilt aina selgemaks. Nimelt, ma sain aru, et tegemist on lausa omaette kommuuniga, nagu väikestviisi amatöör ajakirjandus. 

Jaajaa, sorry, ma just võrdlesin blogisid ajakirjandusega, sest ega blogijad pole ju õppinud ajakirjanikud. Aga selles minu arvates nende erinevate blogide võlu seisnebki. Nad kirjutavad päris elust nii vahetult ja ehedalt. Vähemalt need, keda mina loen. Ja kuidagi hea tunne on lugeda ja seostada end kirjutajaga. Lugeda kuidas kellegil teisel on ka kraanikauss mustade nõude alla mattunud ning kuidas juba kaks päeva pole mingit viitsimist nendega tegeleda. Või kuidas kellegil on veel selline kass peal, et muud ei jaksagi teha kui ainult diivanil lebada ja urgitseda sokis olevat auku suuremaks või saada hoopis kellegi positiivsest postitusest inspiratsiooni alustada oma elus millegi uue ja põnevaga.No ja muidugi rääkimata nendest postitustest, kus inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi reiside, toodete, toitude või kodu ehituse / remondi / sisustuse kohta. Jaa, nõustun, et nii mõnigi postitus võib olla kinni makstud ehk sponsoreeritud, aga minu arvates on need arvustused ikkagi iga kell ausamad kui reklaamipauside ajal telkust tulev reklaam, kus portselansileda näonahaga särasilmne modell naeratades räägib ette söödetud teksti, kes pole ilmselt seda toodet isegi proovinudki.

Kuna ma ise olen eluline blogi, siis ühtlasi loen ka neid kõige enam, kuna neis on kõike. Natuke saan piiluda kellegi suhtedraamadesse, köögitoimkonda, laste kasvatamisse. Natuke saan kuulda teistmoodi arvamust, lugeda mõnd tootearvustust või avastada sootuks uus toode jne. Mulle selline veidi kandiline ja toores blogindus meeldib väga. Kirjutad hingest ja südamest ning ei lihvi ülemäära palju oma tekste. Selline ehedus ja igapäevaste juhtumiste jagamine tekitab ühtekuuluvustunnet blogijaga ja see ongi see, mis toob blogisse tagasi. See on mõnus ajaviide ja tore on lugeda ilustamata argistest tegemistest ja juhtumistest. Kuulda kellegi arvamust mingisuguse aktuaalse teema kohta, kus saad tunda äratundmisrõõmu, et oi näe, ma arvan sellest või tollest asjast täpselt samamoodi. Või leiad teemale hoopis kardinaalselt teise vaatenurga, mis paneb asjad võib-olla pisut teise valgusesse.See kõik on maru põnev.

Ma alles hiljuti lugesin Delfist kellegi anonüümset kommentaari selle kohta, et küll need blogijad on kõik ikka ühed mõttetud inimesed, kes veremaik suus üritavad olla popid blogid ja keda üldse huvitab nende igapäeva elu. Jaa ainult peast haiged inimesed kirjutavad nii avalikult oma elust ja olust. Ma lugesin antud kommentaari ja esimese asjana mõtlesin, et huvitav kui antud kodanik ei loe blogisid, sest intelligentsed ja oma aega väärtustavad inimesed ei kuluta ju ometigi sellise rämpsu peale oma väärtuslikku aega, et kust ta siis nii täpselt teab kui detailselt keegi oma elu avalikkuse ette laiali laotab? Mnjaa, selline küsimus mul tõepoolest tekkis. Kuid see polnud ainus küsimus. Veel tahtsin ma teada, et miks inimesed arvavad, et blogijad punnitavad oma blogipidamisega nii, et veremaik suus? Ja kui nüüd tõele au anda, siis see veremaigu kommentaar käis konkreetselt just minu pihta, kuna see oli selle Grete ja minu uudisnupukese all ja kasutatud oli sõnapaari "puudega inimene". Aga mis see kellegi teise asi on, miks ma veremaik suus blogi punnitan, äkki mulle meeldib veremaik suus punnitada. Miks inimesed kõiksugu raudmeestevõistlustel osalevad ja krambitades üle finishijoone roomavad? Kõike ei peagi siin elus mõistma, pole vaja oma peakest selliste asjadega vaevata. Sellise väite puhul jääb mulje nagu me kõik oleksime  mingi kari masohhiste, kellele lihtsalt meeldib end hobikorras iga õhtu läpakaga pähe taguda, et saaks ometigi midagigi kirja. Ning kui ei lähe õnneks, siis tõmbume looteasendisse ja nutame end magama.

Kas mäletate, kui kunagi ammu muistsel aal ma tegin teile üleskutse jätta postituse kommentaariumisse küsimusi, mida tahaksite minu käest küsida ja millele ma lubasin suure suuga vlogis vastata ja võimaluse korral ka Joosepi kampa haarata? No ehk ähmaselt kellegile ikka meenub. Isegi, kui ei meenu, siis pole ka hullu, sest olgem ausad, see oli ju enam kui seitse kuud tagasi antud lubadus. Selle aja peale unustaks isegi mu vanaema ära, et midagi nagu oli ootel. Ja ausalt see vlog pole mitte minu laiskuse või ükskõiksuse pärast siiani ilmumata jäänud, vaid kõik seisab ainult ühe tüübi taga. Tegelikult
me märtsis võtsime isegi küsimused ette ja hakkasime neile rõõmsalt otsast vastama, kuid juhtus nii, et (ma küll ei mäleta enam, et millise küsimuse juures täpselt), aga me läksime suts vaidlema ja nii jäi see salvestatud vlog teil nägemata :D Ja kui need emotsioonid ükskord vaibusid, siis tuli Joosepil mingisugune masterplan, et küll oleks alles kift, kui teeksime vlogi hoopiski õues, sest temale teadaolevalt pole veel ükski blogger õues vlogi teinud. Mina ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei jälgi kõiki Eestimaa blogisid. Ütles veel, et siis on kõik nii mõnusalt roheline, linnusirin taustaks jne. Mulle see mõte oli täitsa mokka mööda ja nii jäingi heas usus aprillikuud ootama. Me leppisime isegi ajavahemiku kokku, et mis ajaks peab see vlog purki saama ja teie ette ilmuma, aga vlogi ikka njetu, eksole.

Kui arvate, et ma ei käinud Joosepile peale nagu mingisugune uni, siis eksite rängalt. Ma arvan, et ta hakkas mingi aeg isegi õudusunenägusid minu vlogi teemaliste küsimuste pärast nägema, tekitades vaesele mehele endaga suhtlemisel ärevushäireid. Näe, jälle see kuusemutt tuleb oma vlogiga. Millal me vlogi filmime, vlog ootab endiselt, lugejad ootavad vlogi, kas lähipäevil vlogi ka filmime, millal lugejate küsimustele vastame, kuule vlog on ikka veel tegemata, äkki teeks ühe vlogi?! Ma olen nagu kõik need kuud talle korrutanud ja meelde tuletanud, et vlog ootab ja lugejad ootavad. Küll olen heaga proovinud, siis ähvardades, virisedes, vingudes, meelitades ja keelitades, mangudes ja paludes, kurtes ja seda kõike nii suuliselt, kui ka kirjalikult, aga no ikka mitte essugi. Alles eelmisel nädalal nii möödaminnes uurisin, et millal, millal me vlogi salvestame. Ja teate, mida tüüp vastas selle peale? "Kallis, ära muretse selle pärast, sellega saab kõik korda!"
Mul vajus konkreetselt karp lahti ja jõllitasin teda peale sellist vastust täiesti juhmi näoga, et no mida asja. Mis asi siin korda saab, kui ma tunnen, et olen oma lugejaid alt vedanud ja ühtlasi tuletasin talle meelde, et tema masterplan kevadel filmida, kui KÕIK on nii ilus ja ROHELINE, et vaadaku korraks aknast välja. Isegi mina pime näen, et väljas on juba praktselt sügis käes ja puud langetavad lehti ja muru kuivab. Aga noh, selle minu pika jutuvada peale kordas Joosep lihtsalt uuesti ja rahulikult, et kõik saab korda.

Aga teate mis? Kuna ma olen nende seitsme kuu jooksul kuulnud nii palju erinevaid versioone ja lubadusi, et kus, millal ja mis asendis me võiksime vlogi salvestada, siis mul pole enam usku ja võtsin ohjad nüüd enda kätte ja langetasin otsuse. See kuramuse vlog jääb tulemata, kuid teie küsimustele vastan ma ikka. Ja ei, mitte kirjalikult, nagu ma siin ja siin tegin, vaid... TÄHELEPANU! Ma teen homme oma Facebooki blogilehel live, kus kõik küsimused saavad vastatud. Selleks võtan ma appi oma õetütre Jaanika, kes filmib toda live ja loeb mulle teie küsimused ette. Ja kuna me oleme varasemalt Joosepiga korra üritanud toda vlogi salvestada, siis ma tean ühtlasi vastuseid ka nendele küsimustele, mida osad lugejad Joosepilt küsisid. Tean, et see pole ehk päris see, kui mina vastan ise tema eest, aga no ma arvan, et see on igal juhul parem variant, kui oodata millal see mees end ükskord ometigi liigutama hakkaks, eksole.
Ja siis tema ütleb mulle, et ta jääb iga kord vanaks, kui ma valmis saan või tema juurde jõuan, aga no kui tema nimetab minu aeglust vanaduseks, siis ma peaksin tema aja peale juba ammu kõdunenud olema :D

Mul on tohutult palju armsaid ja toredaid lugejaid, kes mulle vahetevahel ikka kirjutavad. Küll nad kirjutavad niisama, et mind kiita, positiivse sõnaga kostitada, toetust avaldada, pimeduse kohta miskit uurida või siis teevad ka niisama erinevaid ettepanekuid, et millest võiksin kirjutada või arvamust avaldada. Just täna sain ma väikese push up notificationi, kus seisis, et kui ma mahti saan, et siis võiksin midagi positiivset kirjutada ;)
Esimese mõttena kargas mulle pähe küsimus, et huvitav, kas ma polegi siis viimasel ajal mitte kui midagi positiivset kirjutanud või on see dendents liiga madal? Ma nagu omast arust väga negatiivseid teemasid ei propageeri ega kirjuta vinguvaid postitusi. Pigem on mul päevakorras kõiksugu igapäevased tegemised ja juhtumised, küsimusi ja vaidlusi tekitavad teemad, millele ma loodan läbi blogipostituste vastuseid saada või argumenteeritud diskussiooni tekitada. Jah, vahepeal satuvad blogisse ka sellise tundlikuma nivooga teemad ja "what the hekk" postitused, üldse ei eitagi. Lihtsalt vahest jääb silma midagi niivõrd absurdset, et kohe üldse ei saa vakka olla. Ja kindlasti ma ei kirjuta taolisi tundlike teemadega postitusi mingisuguses psühhoosiseisundis, kus mul kirjutamise ajal on julgustuseks ka väike kirveke käe ulatuses, just in case. No ja kindlasti ei puudu minu blogist lugusid minu pimedusega seotud feilidest ja äpardustest, nagu see täna hommikune kohvi tegemise lugu, mis lõppes villidega. Minu meelest tegelikult igati positiivse lõpuga lugu ju, sest ma võin olla rõõmus, et mulle ei jää sellest püsivaid arme. Vähemalt ma arvan, et ei jää. No ja siis ma hakkasin sealt veel edasi mõtlema, et no mida positiivset on mul siia kirjutada: ma olen pime, mul on neerupuudulikus, diabeet, mu vanemad on lahutatud, mul on kõhupekk, mul on poolik haridustee jne. Mille üle ma siin nii väga rõõmustama peaksin, ah?!
Hahaa, võtsin teid praegu vahele, jah?! Tegin naljaa! No mitte selle loeteluga, mis mul viga on ja mis on minu puudused, sest need on mul ausalt ka kõik olemas, aga sellega, et kogu selle loetelu keskel võib-olla mõni inimene tõesti ei oskaks rõõmustada ja elust rõõmu tunda, aga mina oskan. Ma olen õnnelik, et mul on käed-jalad küljes ja et need, erinevalt silmadest, täitsa nagu funktsioneerivad ka. Mul on ülimega ja supertark labraator, kes on minu silmadeks ja teejuhiks. Mul on mees, kes on paras tuslapusla, aga ikkagist oma krutskitest hoolimata tohutult armas. Meil on päris oma kodu (okei, osaliselt veel panga oma, kuna meil on veel umbes viis aastat pangalaenu maksta). Mul on supertoredad õelapsed, kes mind fännavad ja mina fännan neid sajaga vastu. No ja õest endast ma ei hakka üldse rääkimagi, sest no selline õde, kes viitsib ja jaksab oma viie lapse, kodu, mehe ja ettevõtte kõrvalt veel oma pimeda õe garderoobi eest hoolitseda, tuleb maailmas tikutulega taga otsida. Mul on ülihoolitsev ema ja kuigi ta aeg ajalt lämmatab mind oma hoolitsuse ja armastusega, siis tegelikult on ju vahva ja armas, kui Sul on keegi, kes Sind nii väga hoiab ja armastab ja kuna aeg on selline rariteetne asi, mis kipub kiirelt käest kaduma, siis tuleb hoida seda, mis meil on ja talletada palju häid mälestusi endasse. Mul on minu blogi ja mul on minu imearmsad lugejad, kes imekombel on mul ikka veel alles, kuigi ma olen siin blogiveergudel turtsunud ja purtsunud, kiitnud ja laitnud, kildu rebinud ja ebaõnnestunult feilinud (huvitav, milline see õnnestunud feil veel on?). Ja olgugi, et ma aeg ajalt mõtlen, et peeti küll, paneks õige blogi kinni, sest no mul ei õnnestu kunagi nii palju ja häid fotosid oma blogis jagada, nagu seda teevad nägijad. Ma ei saa lähitulevikus ise vloge filmida ja kokku monteerida, ma ei saa iseseisvalt sobivat ja asjakohast gifi või pildikest postituse juurde otsida. Ma ei saa ise blogikujundusega tegeleda. Ma ei saa isegi osadele kommentaaridele, ilma et sellega mingisugune kammajaa ei kaasneks, vastata jne. Aga näed, siis tuleb kasvõi üks lugeja, kes taaskord ütleb miskit positiivset ja ma saan täieliku motivatsiooniboosti ja käin taas suu kõrvuni ringi.Ma isegi ei tea, kuhu ma selle postitusega jõudma pidin. Ma vist pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga ma pole nüüd sugugi kindel, kas see oli positiivne? :D
Ahjaa, ja kuulge, mul sai täna ju blogilehel 300 000 vaatamist täis. Mõne saurusblogija või veel kuulsama blogija (kas minust on üldse veel kuulsamat :D) jaoks pole see ehk mingi näitaja, aga ma olen aktiivsemalt blogimisega tegelenud umbes kaks ja pool aastat ja minu meelest on see selle aja kohta superäge saavutus. Facebooki lehel on mul hetkeseisuga 545 jälgijat, kuigi eile sain kohe kaks disliket, kui avaldasin lehmade seemendamise postituse. Ju ma riivasin siis kellegi tundeid ja maailmavaadet, kuigi see polnud ju minu eesmärk, vaid mul oli soov saada vastuseid. Me kõik ju õpime kogu elu ja ainult küsides ja arvamust avaldades saame laiendada oma silmaringi, sest me anname võimaluse diskussiooniks. Kui me igaüks nokitseksime oma nurgas ja ei jagaks mõtteid ja seisukohti, siis ei leviks kõiksugu erinevad maailmavaated, liikumised jmt. Alles surivoodil saame me öelda oma lõpliku seisukoha ja isegi siis ei pruugi see olla kellegi kolmanda jaoks ainuõige tõde. Muig, ma pidin positiivsetest asjadest kirjutama, aga nüüd juba jõudsin otsapidi oma surivoodile :D
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan on see, et ma olen hoolimata kõigest õnnelik inimene. Isegi siis, kui mõnel päeval varjutab päikest tume äikesepilv, siis see on mööduv ja ega see ei tähenda, et päike oleks kuskile jäädavalt kadunud- seda lihtsalt sellel konkreetsel momendil ei paista, aga see on olemas! :)

Käisime täna Joosepiga maja peal, kuna oli tarvis veel üht koma teist sorteerida. Seni kuni Joosep seal omi asju sorteeris, mõtlesin mina ajaviiteks blogisid läbi sirvida. Kuna ma suht paljudesse blogidesse lähen otse läbi kellegi blogrolli, siis üldjuhul ma ei vaeva end nende domeeninimedega, sestolgem ausad, mugavus maksab ka midagi ja pealegi osad blogiaadressid on nagu hiina keel. Kuid täna maksis see mugavus ja laiskus mitte "hiina keelt" õppida mulle haledalt kätte.
Läksin Mallu blogisse, et Manjana ja Triinu-Liisi blogisse klikkida, kui avastasin, et Mallul polegi enam blogrolli. Läksin koheselt Messengeri ja uurisin Mallult, et mis värk on, kas on tõesti lasknud blogrolli eemaldada või paneb minu ekraanilugemisproge pange. Mallu ütles, et mingi script on katki, aga seda juba parandatakse, kuid lahkelt jagas mulle siiski Manjana ja Triinu-Liisi blogilinke. Lisas veel juurde, et Triinu-Liis blogib ju nii harva... Kuid ma lootsin siiski, et äkki on ikka miskit uut, kuna pole juba nädal aega sinna kiiganud.
Esimesena läksin siis Manjana blogi lugema. Loen ja loen ja vaatan, et näe Mallul täitsa puha vale info, et Triinu blogib nii harva, sest blogis vahtis mulle vastu juba tänase kuupäevaga tuttuus postitus. Ja mitte ainult tänase kuupäevaga, vaid Triinu oli bloginud ka eile ja üleeile jne. Hakkasin aga rõõmsalt otsast lugema, kuni jõudsin sellise faktini, et Triinul tuli tütar peikaga külla vms. Ja siis ma mõtlen omas peas, et mida helli, kas Triinu pole mitte 23-aastane, et kui vana see laps tal siis veel on? Või et misasja, tal on laps või??!! Miks ma mitte midagi sellest ei tea ja pole kuulnud? Aaa, võib-olla pole ta tahtnud oma last avalikkusele näidata, hindab lapse privaatsust või miskit. Mitte, et see oleks minu asi, aga kuna ma tean seda pisikest fakti Triinu vanuse kohta, siis ma ei saanud seda mõtet oma peast välja, et kui vana see laps tal ikkagist on ja et mis Triinu sai lapse mingi 10-aastasena või? No kui võtta arvesse, et tuli koos peikaga külla. Vaevalt siin mõnel kolme aastasel peika on ja elab juba vanematest eraldi...
Ühesõnaga lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas oleks veits imelik Triinu ühelt parimalt sõbrannalt- Mallult küsima minna, et kas Triinul on laps... Kuid siis jõudsin otsapidi avalehel olevate postituste lõppu, kus oli kirjas "autor Manjana". Ja eiii, mul ei löönud kohe pirn peas põlema, et ma loen Manjana blogi. Samuti ei lahendanud sellega minu aasta küsimust: kas Triinu-Liis sai 10-aastaselt või veel varem lapse. Vaid mina esimese mõttena mõtlesin, et miks Triinu blogis on autoriks märgitud Manjana? Miks? Või kas tegu on blogrolliga, kuhu Triinu on jälgitavate blogide hulka lisanud ainult Manjana :D
Palun saatke mulle >"Aasta Idioodi" diplom! :D

Ei tea, mis minuga lahti on, aga no kuidagi ei kisu viimastel päevadel üldse blogima, kuigi asju, millest kirjutada ja arvamust avaldada on tohuijaa kui palju. Näiteks ootavad kannatlikult oma aega ülemöödunud nädalal aset leidnud Saarema tripp ja möödunud nädalavahetuse seiklusterohke aeg Haapsalus. Mõlemad reisid jätsid mulle väga sügava mulje ja peaksin kuskilt otsast oma muljete kirja panemist alustama, aga noooo... Lihtsalt tekib mitmesuguseid tõrkeid, mis tegelikult pole üldse realistlikud ja adekvaatsed. Näiteks avan blogeri ja mõte jookseb kinni. Kui mõte kinni ei jookse, siis hakkan mõtlema, et aga keda üleüldse huvitab, mida ma nägin ja tegin seal saare peal ja Haapsalus ja nii jätangi blogimata (hah, topeltmuig, mida ma nägin, kuigi ma tõepoolest nägin, kuna mul olid head kirjeldajad ja nii manasingi endale kirjelduse põhjal sobiva pildi). Ja siis ma vaatan oma kraanikaussi, mis upub pesemata nõude alla, liiva ja koerakarvu on elamises ülemõistuse palju, pestud ja kuiv pesu vajaks kokku lappimist ja kappi ära panemist, toit vajab tegemist, lilled kastmist, tolm pühkimist jne, aga ma ei viitsi, kohe absoluutselt ei viitsi. Janet tšillib ka juba teist päeva näts tagumise jala karvadesse tuugalt kinni kleepununa ringi, mille kuskilt järjekordse bussi põrandalt üles korjas. Selle asemel, et lihtsalt võtta maniküürikäärid ja see näts sealt paari liigutusega eemaldada, ootan mina Jeesus Kristuse laskumist maa peale või et see ise sealt mingi imeväega haihtuks. Ise võiks ka duši alt läbi lipata, aga kuna ma veel päris koll välja ei näe, siis las ootab see kiireloomuline asi.
Ja leidmaks endas kübetki pealehakkamist, hängin ma nagu paadunud laiskur selle korralageduse keskel ja otsin põhjuseid, miks mitte täna alustada ootel olevate asjade ära tegemist.
Panen siia postituse lõppu loetelu asjadest ja teemadest, millest tahan ja mis ootavad lähiajal kirjutamist. No, et oleks endal ka hea järge pidada ja võib-olla soovib keegi ka sõna sekka öelda, et millist postitust kõige enam ootate, kui üldse ootate. :)
- Saaremaa ja Haapsalu trip
- Lauri Pedaja SOS pilli teemast ja abordist
- Minu arvustus filmi "Me Before You" kohta
- Ja see vlog, vlog, vlog! Uh, piinlik suisa! :(
- Kuidas ma pimedana endale riideid valin ja värve kombineerin või kuidas üldse pimedad seda teevad

Nonii, kuna viimased paar nädalat lõhub mu pea nagu segane, siis ma enam hästi ei mäleta, et millistest blogijatest pidin ma veel kujutluspildi kirjeldust tegema. Tean, et üheks oli Mari-leen aka Marimell ja siis üks selline blogija nagu Alice, kes minuga ise privas ühendust võttis ning pakkus välja, et kui mul huvi ja aega on, siis võiksin tema blogile ka pilgu peale visata ja kirjutada, milline kujutluspilt mul temast tekib. Ja esimese postituse kommentaariumis tundis huvi selline blogija nagu Liina aka minajamuud.blogspot.com (see vist peaks tema päris nimi olema), et millisena ma teda ette küll kujutan. Ma olen nüüd kahe viimasega tublisti kodutööd teinud ehk postitusi lugenud ja kõiksugu põnevaid fakte teada saanud, mis on mulle nüüd teatava pildi antud blogijatest kujundanud. No Mari-Leenu blogi ei pidanud ma kodutööna lugema, sest teda jälgin ja loen ma nagunii, aga jutt siis kahest viimasest. Kahju on ainult sellest, et mul pole pilte, mida lisada iga blogija nime taha, aga nohjah.
Alice aka draamakunni blogi avades ja esimest postitust lugedes tekkis mul koheselt kujutluspilt pikast ja peenikesest tumedapäisest vutineiust, kes ajab hoogsalt muruväljakul jalgpalli taga, aga siis lugesin postitusi edasi ja no paratamatult inimesed nipet-näpet oma jutu käigus avaldavad teatud fakte enda olemuse ja välimuse kohta ning selle tulemusel hakkaski lõpuks mu esmane pilt moonduma teistsuguseks. Kui olin mitu-mitu postitust läbi lugenud ja privaski suhelnud, siis nüüd on mulle pähe kinnistunud Alicest nägemus, kus ta on lühikest kasvu (no ütleme selline 155 cm). Suisa imelik on kirjutada või endast lühemat inimest ette kujutada. Kindlasti tumedapäine ja nats üle õlgade ulatuvate juustega. Sinised silmad, mis kujult on pigem kitsamad ja loomult naerusuine ja häästi tšill inimene. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et tegu on teistest tiba rohkem eristuva inimesega. Pean siinkohal silmas just riietumisstiili. Ei ole tüüpilise mimmi välimusega, vaid tahaks suisa öelda, et selline kergelt pungisugemetega rõõmsameelne neiu, kellele meeldivad julged värvid. Ma oma kujutluspildis riputaks talle mõne needi ka külge (näiteks kulmuneedi), aga jätan selle hetkel tegemata. :D
Liina aka minajamuud blogi lahti klikates lugesin kõiksugu erinevaid postitusi ristipõiki läbi ja peilisin ka tema kohta kasulikku infi läbi ning kujutluspilt on järgmine. Kuna harrastab postitantsu (ma tahan kaa!) ja on huvitatud bodyartist, siis raudselt õhkub temast seda naiselikku õrnust ja seksapiilsust. :D Liinal on hästi tumedad (näiteks tumepruunid) pikad-pikad ja mõnusalt paksud juuksed (no kuskil poolde selga), silmad tumesinised. Pikkust äkki kuskil 165 cm ja no kindlasti heas sportlikus vormis. Kahjuks praegu Alice ja Liina näo kohta ei oska täpsemat kirjeldust anda, kuna liiga vähe on kokkupuudet olnud. Siin aitaks mind väga palju edasi hääl, aga kuna vloge ma blogidest ei leidnud, siis njah...peate sellega leppima.
Marimell aka Mari-Leenust on mul kujutluspilt täiesti olemas ja väga detailne isegi, kuid maru keeruline on seda sama detailselt sõnadesse formuleerida. Leenul on pikkust 162 cm ja kuna ikka ja jälle pasundatakse sellest, et Leenul on olnud ja on ka praegu kaaluprobleeme, siis võiks ju kohe lambist kirjutada, et Leenu on kergelt ülekaalus, aga ma ei saa seda teha, sest minu kujutluspildis on Leenu ilusate naiselike kurvide ja vormidega ning kuna minu kujutluspilt on väääga põikpäine, siis minu peas ongi Leenu armsalt lühikest kasvu ja üks igati sale vinksis-vonksis blondide kiharatega mimm, kelle silmis on 24/7 mingisugune sära. Ja lisaks temast õhkub pidevalt energiat ja positiivsust, nagu mingi Duracelli jänes. Kui iseloomustada ühe sõnaga, siis see sõna oleks- krapsakas. Silmad on Leenul mandlikujulised, aga sellised särtsu ja veidi kavalust täis. Hmm, mis veel... Kindlasti hästi ilus ja aval naeratus ja põselohukesed. Ahjaa, nahatoon on ka keskmisest jumekam, kuna käib reisimas. No vähemalt minu peas on Leenu miskit sellist.

No ja ongi kõik, kuna keegi teine ise soovi rohkem ei avaldanud, siis ma ise ei hakka ka suvaliselt kujutluspilte üles kirjutama, kuigi tegelikult võiks Manjana ja Printsessi kohta ka kunagi kirjelduse teha, kuna nendest on mul ka viimase aja jooksul mingisugune kujutluspilt tekkima hakanud. Või kui teil endil on huvi teada saada, et kuidas ma ühte või teist blogijat oma pimedas vaimusilmas ette kujutan, siis andke kommentaarides märku ja visake igaks juhuks blogilink ka juurde, sest kuigi ma loen palju blogisid, siis ega ma kõiki maailma blogisid ikkagist ei tea. :D