Olen suusatanud, olen kelgutanud, nüüd võib kevad tulla! :D

Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.

CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. Mirtel Pohlad

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, ma võtan selle nüüd kasutusele :D

      Kustuta
  2. Sa oled nagu niiiii äge naine! Jagad ühe teise blogiga esikohta mu blogi eelistustes (teine on mallukas ja kokku loengi ainult 3 blogi niiet u are tge best!)
    Aga viriseks natuke. Liiga vähe postitusi :D kas mitte sa ei pidanud mingitest tallinna seiklustest just juttu tegema? Alles hiljuti:) ja neid pidi ohtralt olema, aga kus nad siis on :D ?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, ma tunnen end nüüd veits kõrvust tõstetud! :)

      Mis puutub nendesse Tallinna seiklustesse, siis üks oligi see, kus ma mingilt suvalisel tüübil käevangust kinni haarasin ja kamandasin, et hakkame nüüd minema. Teine oli see, mismoodi ma kari nägijaid (nende seas ka kohalikud) juhtisin pimesi peopaika ja kolmas, millest ma pole tõesti kirjutanud, on üks järjekordne ära eksimine. Aga ma hakkasin mõtlema, et pekki küll, ma eksin ühe kuu jooksul miljon korda ära ja ma ei tea, kas see on enam huvitav :D

      Mul on draftides reaalselt praegu kolm postitust ootel ja teine kolm on veel peas ideetasandil. Vihjena võin öelda, et üks räägib rasestumisvastastest vahenditest ja sellest, mida ma oma endokrinoloogilt teada sain ja mis taas süstis minusse väikese lootuskiire. Siis kunagi tuleb postitus sellest, et miks ma kogu aeg nii rõõmus olen (seda küsivad siis minu suvalised lugejad) D
      Näed, ja peaaegu oleksin unustanud, mul seisab üks väike challenger ees ühe teise blogijaga, kus siis nägija proovib silmad kinni teha samu asju, mis mina ja teeme enamus asju ikka aja peale ja Janetiga läheb ka kõndima ja see tuleb vlogina.

      Ühesõnaga andeksi, et pole rohkem jõudnud blogida, viimasel ajal suht väss ka kallal ja siis Joosep tahab ka süüa ja värki ja muudkui kurnab siin mind :D

      Kustuta
  3. Sa oled ikka ülitubli!

    Üleeile näitas telkus, kuidas ameerika sõdurid pandi eestis suuskadega mäest alla laskma. väga heas sportlikus vormis mehed, aga polnud lund varem näinud ja nad olid ikka väga hädsised ja kukkusid peale 1 meetri allalibisemist.

    muideks, pildistamisel kaamerasse vaatamine ei ole üldse kunstfoto. päris modellid vaatavad ikka kuskile kaugusesse unistavalt, ainult amatöörid vaatavad kaamerasse :) ühes ameerika modellisaates oli pime mees, üliilus mees ja tegi ka väga häid pilte. ma enam ei mäleta, kas võitis ka.

    VastaKustuta
  4. See on nii veider tunne, kui inimesed mind kiidavad. Kui niisama keegi möödaminnes ütleb, et olen tubli, siis on okei, aga kui juba rohkem kui üks ütleb, siis tekib kohmetus, ei oska enam istuda ega astuda :D Aga sellest hoolimata on seda kõike super hea kuulda, nii et laske aga samas vaimus edasi! :D

    Hehe, ma olen siis nendest sõduritest parem suusataja, lahe! :)

    Seda ma ei teadnudki, aga tänud, nüüd on mul vabandus alati varnast võtta! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kui ma olin kommentaari ära kirjutanud, siis ma mõtlesin veel selle modellisaate peale ja meenus, et see ilus poiss seal hoopis ei rääkinud-kuulnud, aga nägi küll.

      aga see ei vähenda üldse sinu suusatamise lahedust.
      amatöör-psühholoogina pakun, et su vanemad ei ole sind lapsena eriti kiitnud ja seepärast sul ongi nüüd keeruline mõista kuidas kiitmisesse suhtuda. Täiesti ok on ennast lihtsalt imehästi tunda ja aitäh öelda :)

      Kustuta

Back
to top