Kui me üks õhtu Joosepiga niisama diivanil tagumikke lamedaks ja siledaks lesisime, siis ühel hetkel arutasime selle üle, et kui loomulik on meie jaoks teisi inimesi aidata, kui märkame, et keegi vajab kaaskodanike abi. Seoses sellega meenus mulle, et ma tahtsin ju pealinna tripist ka ühte seika jagada, mis esialgu tõi mulle tänulikuse südamesse, kuid hiljem kogu olukorda algusest peale analüüsides, lõi mulle korraga karm reaalsus pähe ja tekitas küsimuse, kas tegelikult ka jätsid inimesed mu niimoodi ripakile?
Ma ootasin Pärnu bussijaamas Tallinna bussi ja mina teadsin, et aastaid on Tallinna bussid väljunud post nr. 1 alt. Nii ma siis sättisin end Janetiga sinna ootele. Kuulsin enda läheduses ka teisi reisijaid lobisemas ja tohkendamas. Tajusin kuidas inimesed mind ja Janetit uudistasid. Erilist huvi pakkus Janet ühele väiksele põngerjale, kuid isa seletas, et ärgu seda koera segagu, kuna tegu on juhtkoeraga.
Seda on alati nii armas kuulata, kuidas lapsevanem selgitab oma mugulale, et mis koeraga on tegu, kartmata sealjuures sattuda teiste tähelepanu alla või riivata pimeda tundeid. Päriselt ka. Väga paljud vanemad üritavad miskipärast teemat maha vaigistada, kui laps peaks küsima juhtkoera või pimeda kohta, nagu tegu oleks mingit sorti tabuteemaga, mida tuleb ilmtingimata vältida. Kardetakse vist, et riivavad pimeda inimese tundeid vms. Aga ma võin kinnitada, et keegi ei riiva ega solva pimedat, kui nimetate asju õigete nimedega.Me ausõna ei hakka nutma, kui kuuleme kellegi teise suust, et oleme pimedad :D
Tegelikult on nii, et palun-palun, rääkige julgelt oma lastele pimedatest, juhtkoertest ja kõigest sellest seonduvast. Last ei pea vaigistama. Las uurivad ja saavad teadlikumaks neid ümbritsevast maailmast.
Vahepeal tuli veel reisijaid juurde. Mingi aeg kuulsin, et üks vene keelt kõnelev naisterahvas ütles miskit oma kaaslasele ja hetk hiljem nad võtsid oma ratastega kohvrid ja liikusid minema. ma mõtlesin, et läksid kioskist miskit suupoolist kaasa ostma ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna olin juba jupp aega oodanud, siis otsustasin taskust telefoni välja urgitseda ja kella uurida. Buss tuleb ju tavaliselt enne väljumist 10 minutit varem ette. Ma polnud jõudnud veel kella kuulata, kui üle bussijaamaplatsi kostus ühe naisterahva hääl, mis kõnetas mind: "Vabandage! Kas ootate Tallinna bussi?"
Ma siis kinnitasin, et tõepoolest ootan ja selle peale teatas too naisterahvas, et Tallinna buss peatus kolm posti taga pool, et ta just vaatas, et kõik läksid minema ja et ma jäin koeraga üksi siia seisma ja tuli igaks juhuks uurima, kas mul oleks abi tarvis.
Ma olin loomulikult super tänulik ja ülirõõmus, et olukord nii positiivselt lahenes ja tänasin toda naisterahvast, kuid bussis istudes hakkasin rahulikult antud olukorra peale uuesti mõtlema ja siis ühtäkki lajatas reaalsus täie auruga vastu mu naiivset kolpa. Kas nagu päriselt ka kõnniti lihtsalt tuima näoga minema ja kedagi ei kottinud, et mis sellest pimedast saab. Las seisab ja ootab - pole minu probleem. Küll keegi teine ütleb ja aitab.
Paraku mõtlevad väga paljud nii, et ah, küll keegi teine aitab, mul kiire ja miks ma üldse pean end sellega vaevama, ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole. Lisaks hakkasin mõtlema, et huvitav, kui Tallinna buss oleks bussijaamaalalt välja sõitnud ja siis oleks ühtlasi möödunud ka post ühest, kas bussijuht oleks peatunud ja tundnud huvi, et ega ma juhuslikult seda sama bussi ei oota, sest ajaliselt kõik ju klapib: pime bussijaamas, Tallinna posti all ja ootab seal miskit. Lisaks oli mul eelmüügist ka pilet soetatud ja see tähendab seda, et kui bussijuhile viiakse reisijate infoleht, siis seal on selgelt kirjas, et reisijate seas peab olema ka üks pimedake. Suht loogiline oleks siis ju eeldada, et see üks ja ainus pime seal bussijaamas ongi see too reisija. Palju neid pimedaid ikka ühel ja samal ajal bussijaama satub...
Samas post nr. 4, kust lõpuks buss väljus, siis sealt paistab kenasti ära ka post ühe juurde ja ma ei saa peast välja küsimust, et kas see ongi siis see kurikuulus eestlaslik pohhuistlik loomus, millest räägitakse üle kogu maailma? Käiakse nina maas, kulm kortsus, suu mossis ja kõigil on sügavalt suva. Kas tõesti on valus tulla ja aidata?
Ei. Ma ausõna ei mõista ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi KÕIK inimesed tuima näoga minema kõndisid ja jätsid mu sinna seisma. Ma ei tea kohe. Äkki ma olen selle 10-aasta jooksul mingiks eri tondiks muutunud ja keegi ei julge mulle enam läheneda. Äkki ma näen suht nakkav oma pimedusega välja.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2017
(108)
-
▼
jaanuar
(22)
- Pimeda kõrvakuulmisest, pluss olen kleidiotsinguil
- Joosep kirjutab: random faktid Kai kohta
- Much happy
- Lapsi treenitakse nagu koeri
- Russi morda
- Ma olen lootusetu juhtum - Joosep sai sõbrapäeva k...
- Issand anna kannatust - inimesed ei oska enam lugeda
- See on ju röövimine päise päeva ajal
- Minu uued kingakesed
- Ou, vaata seda!
- Pimedad ei ole mingid pühad lehmad ehk minu frusta...
- Need on need emad
- Peast rase
- Olen suusatanud, olen kelgutanud, nüüd võib kevad ...
- Analüüsivastused
- Vahelduseks olin asjalik
- Asjad, milleni me ei küündi
- Kuulujutt
- Te ikka teate, et pimedus pole nakkav?!
- Kopsud üle vaadatud
- Joosep ei ole egoist
- Uus aasta tuli
-
▼
jaanuar
(22)
nii armsad ja humoorikad on su postid!
VastaKustutaaga tead mis? vaatamata sellele, kas inimene on pime, nägija, kurt, ratastoolis vms... siis ikkagi inimesed on väga erinevad. sina ei solvu kui keegi oma lapsega juhtkoerast vôi pimedast rààgib aga vbl môni teine on vale jalaga välja astunud ja talle ikkagi ei meeldi see kommenteerimine?
kunagi ratastooli inimesega sattusin poe jârtsis olema. tundus ka tore mees ja selgitasin oma väiksemale lapsele milleks see tool on jne... vaikselt noh, aga ratastoolis onu ûtles mulle "ma kuulen kûll"... ei saanudki aru kas pidin maha vaikima v oli see tema mingi huumor? 😀
igaljuhul on tôsi see et ole kes sa oled aga inimesed on ikkagi erinevad
Ah, see oli siis mingi kibestunud onkel ja eks neid sapiseid puudelisi on igas puudegrupis, aga ma leian, et sellest ei tohiks heituda.
KustutaMulle astus ükskord isegi üks vanaema lapselapsega ligi ja küsis, kas tohib natuke siin seista, kuna soovib oma lapselapsele rääkida, et kes see juhtkoer on ja siis ühtlasi küsis kohe jooksvalt minult lisaküsimusi juurde. Maru tore ja vahva oli. Mul oli kohe terveks päevaks meel rõõmus :D
Ma arvan, et ma oleksin inimene kes tuleks ja aitaks. Vähemasti uuriks, et kas midagi on valesti, tarvis aidata...ma ei mõtleks, et nüüd solvutakse või miskit. Sest mina läheksin ju heaga :) Aga üldiselt ma usun, et enamus inimesi ongi reaalselt nii ükskõiksed, va see 1% neid kes tunnevad huvi ja tuleksid appi.
VastaKustutaJep, ma olen õnneks enda rõõmuks abivalmeid inimesi ka kohanud, aga mind just hämmastas see, et sel hommikul oli terve bussitäis kokku saanud need 99% ühiskonna kodanikest, kes ei vaevu kulmugi liigutama :D
KustutaTäna oli mul õnneks vastukaaluks selline päev, kus inimesed olid tähelepanelikud ja abivalmid. Ma kindlasti blogin ka sellest täpsemalt, mustand juba ootel ;)
Siin võib mängida ka see rolli, et ma ise alati üritan ka juurde minna, kui näen et võib abi keegi vajada, aga mõnikord nähvatakse tuimalt sulle vastu hoopis. Minusugune emotsionaalne inimene võib isegi nutma hakata ja 10 minutit ma vannun endale, et enam kunagi kedagi aidata ei taha. :D Aga väga toredad postitused ja jätka samas vaimus!
VastaKustutaOjaa, ma tean ka isegi paari pimedat, kes suht ülbelt kärgivad vastu, aga tead sellised tuleb suht kohe kukele saata :D
KustutaKommenteerin esimest korda, aga tahan öelda, et nii tore, et sa neist asjadest räägid.
VastaKustutaMinul on kolmeaastane laps ja muidugi ta küsib ja uurib kõike, mida näeb. Ja tead, ma igakord ei julgegi talle kohe seletada, sest on ikka õelutsetud ka. Kuigi õnneks harva. Meil oli lugu inimesega, kellel olid breketid. Mul olid ka kunagi, siis teadsin lapsele rääkida, miks need on. Naine pahandas, et mis see teie asi on, kuigi me lapsega vaikselt omaette rääkisime.
Samas on meil naabrionu ratastooliga, laps küsis, miks onu käruga sõidab. Onu hakkas naerma, ütles et tead, ma ei viitsi ise kõndida!
Muidu räägin lapsele ikka nii nagu asi on, siis ei jää hiljem nadisse olukorda.
See abistamise lugu läks mulle eriti hinge. Olen tavaliselt selline pikkade juhtmetega. Vbl alles bussis istudes turgataks pähe, et peatusesse jäi ju veel keegi. Igatahes, nagu öeldud, tore et kirjutad. Ja nii mõnusalt kirjutad! Katsun ka avarama pilguga ringi vaadata :)
Palju jõudu sulle!
Tead ma hakkasin mõtlema, et äkki võib asi olla selles, et inimesed püüavad lastele kohati liialt delikaatselt olukorda seletada ja siis too teistmoodi inimene kuuleb jutuajamisest ainult üksikuid fraase ja siis kohe eeldab halvimat ja kui varasemalt on olnud negatiivseid kogemusi, siis tekitabki kaitserefleksi. Pluss kindlasti ka madal enesehinnang. See muidugi pole õigustus, aga see võib olla üks võimalike põhjuseid.
KustutaMul on olnud palju selliseid olukordi, kus mul on mingi oksasodi peas, pluus tagurpidi või läbipaistev ja siis teades, et endal on olnud selliseid feile, siis järgmine kord, kui keegi itsitab läheduses, siis on tekkinud mul selline veits ebakindel tunne, et huvitav, kas mul on jälle miskit valesti, kuigi tegelikult noored tibinad vaatavad samal ajal telefonist lihtsalt mingit naljakat videot, aga mul juba sisemine paanikaosakond lahti :D