Feik persona

Viimasel ajal olen olnud suht torssis olemisega ja tundnud, et mott on täiesti maas. Olete vist isegi seda märganud, et maru harva postitan miskit uut. Eks sellel ole ka põhjus. Ma nimelt mingi aeg võtsin aja maha ja hakkasin omaette peas mõtet veeretama, et mis oleks, kui lõpetaks üldse blogimise. No kohe täitsa ära. Finito, pakin pillid kokku ja adjöö. Ma ei taha ja ma ei viitsi ja mul on kopp ees. Jah, #olenratsionaalnesuurinimene

Kõik algas sellest, kui mul kevadise kursuse ajal polnudki lihtsalt piisavalt aega, et blogida ja see põhjustas minus frustratsiooni. Eriti rängalt mõjus see siis, kui tagasiteel koju panin bussis suurejooneliselt plaanid paika, et kui ükskord koju jõuan, siis löön jalad seinale, võtan läpaka sülle ja toksin kahe sõrmega 10 posti niimoodi valmis, et silm ka ei pilgu ja sõrmeotsad on pärast villis. Kuid reaalsus oli see, et nii kui ma kodu uksest sisse vajusin, toimus suuremat sorti pingelangus ja põhimõtteliselt ma ainult magasin ja vahepeal tihkusin looteasendis pleedi all nutta, sest ma ei jaksanud blogida. Joosep püüdis mind lohutada, aga mina ulgusin edasi nagu titt, et jätku mind rahule, sest ma tahan lihtsalt oma rutiini tagasi, tahan hommikul oma harjumuspärasel ajal ärgata, kohvi keeta, kodu kraamida, Janetiga tegeleda ja blogida. Tahan neid igapäevaseid tegemisi teha, mis olid varem minu üheks päeva osaks. No näete, siit saite praegu vastuse küsimusele, et kas olen pigem rutiini armastav inimene või pigem spontaanne.

Õnneks suvepuhkusega sai mul see halamisperiood läbi... vähemalt nii ma arvasin, sest kuigi mul oleks vahepeal olnud blogida terve maa ja ilm, siis ma ikka ei teinud seda. Miks? Sest ma tundsin, et enamik inimesi soovivad eranditult lugeda ainult ja ainult minu pimedusega seotud äpardustest, feilidest ja tegemistest, no et kuidas ma ikka täispimedana hakkama saan. Ühelt poolt saan ma lugejatest aru, et eks see teistmoodi maailm pakubki huvi ja on paeluv. Ma mäletan, kui olin ise alles 5. klassi koolijüts, siis meie kõrvalmajas elas samuti üks pime mees, kes jalutas iga päev meie maja taga oleval kasealleel, katsudes valge kepiga hoolikalt enda ees olevat teed ja muruäärt. Mäletan, et ma niimoodi salaja silmanurgast piidlesin tolle pimeda silmi (no salaja sellepärast, kuna kartsin, et kui otse silma vaatan, siis äkki vaatab vastu :D) ja need olid minu kui lapse jaoks veidi hirmuäratavad, kuna olid natuke moondunud ja üleni valged. Kuid hoolimata nendest kõhedusttekitavatest silmadest, oli mul juba lapsena mustmiljon küsimust, mida oleksin tahtnud teada, kuid ega niisama naljalt ei astu keegi ju pimedale tänaval ligi ega hakka intervjueerima.Esiti veel 20 aastat tagasi. Seepärast ongi tänapäeval blogi selline vahva kohake, kust saab veidi piiluda pimeda inimese telgitagustesse ja ma suurima rõõmuga jagangi kõiki neid hetki.

Mulle meeldib oma elu ise juhtida ja ise teha oma valikuid. Just sellisena tahan ka oma lugejatele meeldida. Ometi pole see koguaeg päris nii olnud. Mõni aeg tagasi märkas Joosep, et olen aeg-ajalt nukker ja natuke eemalehoidev ning esimesel korral, kui uuris, et mis mind vaevab, siis ma esiti ei osanudki kohe miskit vastata. Kuid natuke hiljem mainisin, et iga kord, kui päris ausalt enda tundeid ja mõtteid väljendan ning kui minu mingisugune arvamus või seisukoht ei ühildu kellegi teisega, siis vajutatakse kohe mu blogile dislike ja see on nii nõme ja mõjub ahistavalt, justkui ma ei tohiks muudel teemadel sõna võtta ja pean kindlates raamides püsima ja et mulle aitab - panen blogi kinni ja lõpetan Delfiga ka koostöö jne.

Selle peale tuletas Joosep mulle meelde ühe juutuuberi video, kes võttis sõna sellisel teemal nagu fake persona. Ehk siis see, kuidas inimesed kas sotsiaalmeedias, blogis või ilmsi jätavad endast teadlikult teise mulje sellest, kes nad tegelikult on ja mida enam nad seda teevad, seda rohkem nad seda tegema ka peavad ning  seda enam energiat nõuab see kestev valemulje jätmine. Näiteks need, kes riputavad endast kogu aeg netti üles alati ekstra sätitud pilte, alati meigituna, alati valitud riietega ja õige nurga alt... need lahutavad ennast järjest enam sellest, millised nad näevad niisama tavaolukorras, iseendana välja. See on nagu üks lõputu tsirkulatsioon, mis muutub aina stressirohkemaks ja järjest keerulisem on kogu aeg, igal ajahetkel tähelepanu käes olla selline fake persona.

Mina õnneks olen selle koha pealt täiesti puhta südametunnistusega, sest pole never endast kuskile feik pilte üles riputanud ega emotsioone teeselnud/varjanud, aga ühes olen ma küll süüdi – ma hakkasin mingi aeg teadlikult vältima tundlikke teemasid, mille kohta mul oleks olnud oma arvamus, sest lasin end mõjutada blogi FB laikidest. Minu jaoks oli veidi arusaamatu see suhtumine, et mis mõttes keegi vajutab ühe postituse põhjal blogile dislike? Kui ma vestlen oma sõbraga ja kui meil juhtub olema mingi konkreetse teema osas erimeelsusi, siis ma ei torma jalgu trampides uksest välja ega lõpeta ju puhtalt sellepärast sõprust ära, kui üks meist arvab teistmoodi...

Seega jõudsin vahepeal olukorda, kus kajastasingi ainult neid teemasid, mille kohta arvasin, et need on populaarsed ja võiksid mu lugejatele meeldida, kirjutades põhiliselt ainult oma pimedusega seotud apsudest, juhtumistest koeraga ja vältides neid teemasid, mis väljendasid mind kui lihtsalt Kaid, kellel on omad mõtted, arvamused ja suhtumine rohkematel teemadel kui lihtsalt pimedus, puudega inimesed ja juhtkoerad. Sest tundsin, et kui inimesed juba teavad, kuidas ma süüa teen, kuidas riideid valin, kuidas ennast kaalun, teekest keedan, veresuhkrut mõõdan, kuidas saan hambaharjale pastaga pihta või kuidas on minu koera õpetatud, siis muu neid justkui enamei huvitakski. Ometi on mul mõtteid paljudel teemadel, mõnedega neist olen rohkem kokku puutunud, mõnel teemal tahaksin lihtsalt vahest midagi oletada ja siis kommentaaridest lugeda, mida minu lugejad asjast arvavad. Arvan, et minus on märksa rohkem peidus kui humoorikas teadmeteos juhtkoeraga pimeda inimese elust.

Tegelikult, kui ma alguses oma blogiga alustasin, ei osanud ma uneski ette näha, et ühel päeval võiks mul olla sadu jälgijaid ja tuhandeid vaatamisi päevas ja et mõningane populaarsus võiks mind nõnda palju mõjutada. Alguses ajasin lihtsalt vaikselt oma rida ja olin väga kauge kogu sellest blogindusest. Tänaseks olen aru saanud, et ole milline tahad, Sa ei saa kunagi kellegile 100/% meeldida ja edaspidi on mul nendest FB blogilehtede dislikeridest poogen,sest ma ei taha ennast statistika järgi kujundada ja kogu oma pika postituse lõpetuseks tahangi öelda, et edaspidi kirjutan taas ilma filtrita ja seega olge hoiatatud, sisu ei pruugi Teile meeldida! :)