Öine külaline

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Kassidele ei tohi lehmapiima anda!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ookei, ma teadsin, et siilidele ei tohi, aga kasside kohta polnud kuulnud. Aga no meil polnud midagi muud anda ka, sest valikus oli peale piima veel: juust, tomat, tatar, majonees, leib, kurk, kaerahelbepuder, taluvõi, siider, koduvein :D Seega olen arvamusel, et see oli antud juhul parim valik ning pealegi, kui mul on valida, kas jätta kiisuke nälga või anda lehmapiima, mida väidetavalt ei tohiks teha, siis ma valin iga kell silmagi pilgutamata selle viimase.

      Kustuta
    2. Kassidele võib anda piima, kui ta seda talub. Öeldakse, et kassidel on laktoositalumatus ja seepärast ei või anda. Mul endal on kaks kassi. Üks armastab piima ja ei tekita mingit häda, aga väike ei võta isegi suu sisse piima.

      Kui kass kannatab, siis võib anda.

      Kustuta
    3. Kassidele EI VÕI piima anda, ei loe kas kannatab või ei. Kui inimene ei teadnud, siis noh, nüüd teab. Raiduda seda, et tohib küll kui kannatab, halloo mine küsi loomaarstilt kasvõi. See, et kohe tervisehädad välja ei löö, ei tähenda, et seda hiljem ei juhtu- just nagu ka poe sittade krõbinatega loomadel on. Vanasti anti imikutele ka lehmapiima, samahea näide no tõesõna.

      Kustuta
  2. Koerte krôbinaid vôid ka anda ja konservi:) ja vanasti kassid.elasidki ju sooja lehmapiima ja hiirte peal...kellegil polnud probleemi:)

    VastaKustuta

Back
to top