Teate, mis on kõige, kõige silmakirjalikum ning mis ajab mul konstantselt südame pahaks? See kui Elisa Kolk, BSH või kes iganes teised avaliku elu tegelased postitavad Instagrami endast paljastavaid meelaid fotosid ja siis meedia korjab need silmagi pilgutamata üles ja lisab pealkirjaks "Vaata neid isuäratavaid pilte". See sama meedia, kes avaldab usinasti #metoo ahistamisartikleid ning muudkui kaagutab juurde, seistes justkui selle eest, et naisi ei vaadataks kui seksobjekte, kui järjekordset lihakäntsakat, mille peal oma rahutust püksis ja peas rahuldada. Et lihtsalt küsin, kas endale ei tundu see käitumine veits skisofreeniline? Kohe päris ausalt. Kui natukenegi analüüsida meedias valitsevat olukorda, kas siis selline käitumine ei tundu skisofreenililiselt silmakirjalik?!

Ühe käega anname piitsa ja noomime, et paha-paha, kui vahite vesistava pilguga poolpaljaid ihusid, ja hoidku taevas selle eest kui keegi neist julgeks veel vilistada kah või kommenteerida, sest see paneb meid naisi odavate koertena tundma. Ja täpselt seal samas kõrval me kutsume mehi kokku sõnapaariga "isuäratav keha". Ja siis pärast on terve kommentaarium ilkuvaid ja halavaid komme täis, et mehed on šovinistist sead, kellel tuleks munad maha võtta ja kloostrisse saata. Mehed siis ikka, mitte munad. Otsustage lihtsalt ükskord ära - kas toetate #metoo kampaaniat või teil on pohhui ja tunnistage seda, et teid ei koti naiste ahistamine, teid ei koti need hingelised traumad, teid ei koti mitte miski, mis on loo sügavam point. Peaasi, et saaks ainult oma klikid kätte.Vähemalt nii palju ausust ja austust võiks lugejate vastu olla! Ja ohvrite vastu kah.

Ja see ei kehti ainult #metoo kohta. Sama dendentsi võib märgata ka alkoholi ja liiklusõnnetuste, pere vägivalla ja muude sarnaste uudiste kohta. Üks kord oli Delfis täpselt kaks uudist kõrvuti. Üks lugu oli sellest, mismoodi alkoholi liigtarbimise tõttu kasvavad lapsed joodikvanematega ja teine uudis ilutses kohe seal samas kõrval, mis soovis teada kui palju keegi peol alkot joob. Muidu nagu poleks miskit, aga see polnud selles stiilis artikkel, et äkki katsuks vähem juua või midagi sellist, vaid konkreetselt alkohooli propageeriv postitus. Nagu alkotehase tellitud varjatud reklaampostitus. Joosep kommenteeris ka seda viimast artiklit, kus kirjutas, et meie arvates pole alkohol peo must haveosa ja et meie aia- ja sünnipäevapeod on tavaliselt sellise reegliga, et kes tahab, võtab ise oma joogid kaasa, meie külalisi alkoga ei sponsoreeri. Delfi kustutas selle kommentaari. Selle kommentaari, mis julgustas inimesi kainelt pidutsema. Täiesti haige lihtsalt.

Loomulikult algab kõik lastetoast ja kodusest kasvatusest, eluväärtustest ja põhimõtetest ning ega sotsiaalmeedia pole meie "lapsehoidja", AGA... mingine teatav vastutus ja filter peaks sellega ju ikka kaasas käima? Kas saate aru, mida ma silmas pean? On ju mingi joon, mille vahel lihtsalt ei saa ega tohiks keksida nagu arulage. Inimeste emotsioonide ja tunnete peal sedasi sõtkuda .

Pilte ja viiteid ma põhimõtteliselt ei lisa. Toksige sisse Delfi või mõni muu uudistekanal ja leiate ise ka näiteid kamaluga.

Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...