Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Eile õhtul sattus Joosep netis ringi surfates näitlejatar Shailene Woodley Youtube kanalile, kuhu on üles laetud video sellest, mismoodi noor näitsik protestib naftatrassi vastu, mis läbiks Dakota osariiki. See ei ole lihtsalt suvaline protest või vastuseis, vaid tegu on üpriski julma ja traagilise looga, mis on USAs kestnud juba kuid, kuid main stream meedia ei pööra sellele olulist tähelepanu. Ega see ei tuleks valitsusele ja investoritele kasuks ka, kui selline julm inimvastane tegu saaks meedias üle määra palju tähelepanu, sest sellisel juhul jookseks tuhanded ameeriklased Standing Rockile kokku ja osutaks samuti vastupanu naftatrassi rajamisele.

Standing Rock - see on indiaanlastele kuuluv püha maa, mida läbib Missouri jõgi ja kus sajandeid on elanud ja tänase päevani paiknevad mitmed indiaanlaste kolooniad, kuid nüüd tahetakse ehitada naftatrass põliselanike maa ja jõe alla.

Täna hommikul vaatasime veel mitmeid videosid sellest, mismoodi indiaanlased on oma püstkojad ja hütid Missouri jõe kaldale ja Standing Rockile püsti pannud ning mismoodi nad võitlevad viimase hingetõmbeni buldooserite ja politseiga, kes lasevad neile julmalt pipragaasi näkku ja ässitavad politseikoeri kallale. Ausalt, mu hing ja süda värisevad, kui ma vaatan, mismoodi indiaanlased kaitsevad vankumatult oma püha maad ja puhast vett. Indiaani mehed, naised ja lapsed - kõik on ühte kogunenud ja lihtsalt seisavad suurte mürisevate masinatega vastakuti.  Indiaanlased korduvalt ütlevad "Water is life" ehk "Vesi on elu". Ilma veeta ei oleks elu ja see on ju absoluutselt tõsi. Kui ei oleks puhast vett, siis lõppeks planeedil Maa peagi meie kõigi ilus elukene otsa. Mul isegi praegu seda siia kirjutades tuleb nutuklomp kurku.

See halastamatu võitlus on kestnud juba kuid ja kuigi esimesed võitlused on olnud indiaanlastele edukad ja buldooserid on taganenud, siis on netis olemas videosid ka sellest, mismoodi järgmistel kordadel tuldi indiaanlasi peletama, lisaks politseile, buldooseritele, pipragaasile ja koertele, koos relvastatud armeega. Sinna relvastatud armeesse kuuluvad snaiprid ja granaadiheitjad. Really!? Kas kogu see tehnika ja relvad on ikka vajalikud? Indiaanlastel pole küll vibusid ega püsse kaasas, osadel on ainult trummid ja laps kaenlas.  Miks ei võiks indiaanlased elada oma pühal maal ja las jääda see Missouri jõgi, mis on nende jaoks ülimalt oluline, puutumata. Jumala eest, kas siis nendel kahvanägudel pole tõesti mingitki kaastunnet või südametunnistust? See, et indiaanlased ei ela kuskil suurlinna pilvelõhkujas või tiheda asustusega elamurajoonis, vaid vabas looduses ja omades laagrites ja püstkodades, ei tähenda, et see pole nende kodu. Kodu nagu see ehitis, kus Sina ja mina elame, mida ei saa sõrmenipsutamise peale kokku pakkida ja mujale nihutada.

Olgugi, et kogu see sündmustik leiab aset teisel pool maakera, siis mind see tuimaks ja ükskõikseks ei jätnud. Kogu see emotsioonidemöll, mis hõlmab endas valu, julgust, tugevust, hirmu, ühtekuuluvust ja sihikindlust, mõjus mulle nii tugevalt, et ma lihtsalt hakkasin neid videosid vaadates nutma. Miski läks minus lihtsalt katki. Sellistel hetkedel hakkan ma mõtlema nende inimeste peale, kes soovivad,et elu oleks grammikenegi põnevam ja hakkavad ajaviiteks intriige punuma. Või inimesed, kes miskipärast armastavad oma peakesi vaevata kõiksugu mõttetustega. Nagu see uute parvlaevade teema, kus tõepoolest leidus inimesi, kes tundsid siirast muret selle üle, kas kiluvõileivad jäävad ikka sama suureks või kui ei jää, siis kas hind jäetakse samaks. Ei tead, edaspidi kiluvõikude hind hoopis kolmekordistub ja reisija peab ise oma leiva kaasa võtma. First world problems!

Pärnu kolme iksi Maxima kõrval on juba kuid paiknenud loomatsirkus, mis kutsub lapsi koos perega tsirkust külastama. Erilisteks tõmbenumbriteks karud, pelikanid, ahvid ja teised karvased ja sulelised.

Ma mäletan oma lapsepõlvest seda aega, mil ma olin ka üüber põnevil ja tahtsin minna just nimme loomatsirkusesse. Minu väike aju ei mõistnud tol ajal, et millise hinnaga need loomad on neid trikke tegema pandud ja et loomad võiksid olla mingilgi moel väärkoheldud, kurnatud ja depressioonis ehk maakeeli öeldes õnnetud. Mina nägin läbi lapse silmade ainult kogu seda melu, lusti, vägevaid trikke, triibulistes pükstes, krussis juuste ja värviliste nägudega kloune, kes üritasid üksteisele vempu visata. Ma sain ainult nii palju aru, et karu on üks vägev, suur ja kuri loom, keda on treenitud trikke tegema. Ma ei mõelnud oma muretu lapseliku meelega, et karu loomulik keskkond ei ole mingisugune imetillukene plats, kuhu ta on pressitud ning peab rahvast naerutama kandes roosat rosettseelikut ja üherattalisega sõitma.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen praegu kõikidele neile loomadele, kes peavad sellist rändtsirkuse elu elama. Kuidas linnud, kes peaksid saama taevalaotuses vabalt liuelda, peavad oma tiibadega hoopis rahvale lehvitama. Mesikäpad, kes peaksid praegusel aastaajal kuskil sügaval mätta all nohisema oma kõige magusamat talveund. Ahvipoisid ja tüdrukud, kes peaksid kõrgete puudelatvades istuma ja banaane puu otsast noppima, peavad selle asemel mingisuguseid mõttetuid plassmassjunne kübarast välja tõmbama ja läbi hularõngaste hüppama. See ei ole normaalne ja veel vähem on see naljakas. Need vaesed loomad peavad enamuse oma elust, kui mitte terve elu, kükitama kuskil kitsal pinnal, punktuaalselt loomatalitseja korraldusi täitma ja masinlikult mingeid idiootseid trikke tuupima. Pole harvad ka need nüpeldamisjuhtumid. Seda kõike peavad need loomad taluma ainuüksi selleks, et inimesed saaksid oma meelt lahutada. Kas see on tõesti meelelahutus?
Eile sattusime Joosepiga juhuslikult Facebookis jagatava video otsa, mis ongi tehtud loomatsirkuses ja meie arvates need loomad seal küll õnnelikud pole. Lihtsalt vaatad ja kurbus poeb hinge. Kuidas teile tundub?
Metsloomad peaksid ikka saama elada vabas looduses, loomaparkides või äärmisel juhul hästi varustatud loomaaedades, aga mitte lahutama väärastunud inimloomade meelt.

Mäletan ühte suve, kui jalutasin Janetiga ühest Tartu välikohvikust mööda ja mingisugune tatttnokk hõikas mulle: "Loomapiinaja!"
Kuna ma olin Janetiga alles esimest või teist suve koos, siis mulle, kui värskele juhtkoerakasutajale mõjus taoline kommentaar külma duššina. Tol hetkel ei osanud ma miskit enda kaitseks vastu kõssata ja kas sellistega üldse on mõtet diskussiooni laskuda. Nende jaoks on minu jutt lihtsalt üks soe õhk, mida ma suust välja ajan.
Kuid nüüd, kui keegi peaks hakkama haletsema minu Janetikest, et oi, kui raske ja kurb elu koerakesel on, siis ma juhin nende tähelepanu sellele, et minu poobik on õnnelik, sest tema jaoks on kõige olulisem olla minuga. Ta on üksi kodus olles õnnetu ja ulub, näutsub ja stressab. Isegi Joosepiga koosolles vahib Janet üksipulgi välisust ja joriseb, sest ta on häiritud, et ma ta maha jätsin.
Koertele on loomulikuks eluosaks liikuv eluviis ja ma pean kurvastusega nentima, et nii mõnigi koeraomanik ei viibi oma koeraga päevas õues kauem kui 10 minutit. Sups välja ja sups sisse, ongi käidud. Tartus elades võis aeg-ajalt isegi sellist pilti kohata, kus inimene lasi üle kortermaja välisukse koerakese õue ja tunnikese pärast lasi ootava kutsakese uuesti sisse. Lisaks peab koer olema tihtipeale üksi kodus ja seega ma ei pilluks juhtkoerte kasutajate suunas nii kergesti selliseid mõtlematuid süüdistusi.

Kuid see, kas või kui palju keegi oma koeraga väljas jalutamas käib, pole see teema, millele tahtsin tähelepanu pöörata, vaid jututuum on selles, et milliseid absurdseid asju sunnitakse metsloomi ja linde tegema, mis on neile läbi hirmufaktori sisse kodeeritud. See on vale. Kui üldse trikki teha või õpetada, siis peab see olema lust ja rõõm, mitte aga piitsatehnikal treenitud. Näiteks eile, kui koju jõudsime, siis mul kukkus taskust bussipilet välja ja Janet kohe krapsti haaras maast pileti ja ulatas selle mulle tagasi. Joosep oli seal samas kõrval ja ütles, et ma oleksin pidanud nägema, mismoodi Janetil kohe silmad särama läksid, kui sai mulle abiks olla. Täna samamoodi, kui trennist koju jõudsin, siis jopet kappi asetades kukkus mul teine riidepuu põrandale ja Janet kepsles vallatult kohale, haaras riidepuu, tegi väikese auringi ja tõi mulle riidepuu uhkelt ja saba liputades tagasi. See on see, kui koer ise tahab ja on entusiastlik. On olnud ka nii, et enne linna minemist vahetan kotisisu ümber ja laotan siis olulisemad esemed voodile ritta. Kui olen peaaegu kõik asjad teise kotti ümber tõstnud, siis ühel hetkel avastan, et oot-oot, aga rahakotti polegi... Algusaegadel arvasin, et ise olen koba, aga tegelikult on Janetil selline kaval komme, et salaja paneb mu rahakoti piistu ja kui ma seda otsima hakkan, siis tuleb rõõmsalt minu juurde ja tonksab mind sellega, endal umbes selline ilme ees: "Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, et Sa oma rahakotti ei unustaks. Näe, see on siin!" :D

Ühesõnaga minu jaoks on siin vahe sees, et keda, kuidas ja milleks treenitakse. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et selline meelelahutus on lubatud. Tsirkus las olla ja jääda, aga loomad peaks sealt välja jätma. Las akrobaadid lahutavad inimeste meelt ja teevad oma hingematvaid sooritusi, sest see on nende otsus. Loomad kahjuks ei oska ega suuda enda eest seista, või no lõpuks seisavad, siis kui nende psüühika enam vastu ei pea ja nad ühel hetkel ründavad. Loom lastakse maha ja ongi lõpp. Tulevad uued loomad, samad trikid ja seni kuni on taolise meelelahutuse soovijaid ja tahtjaid, siis seni see loomatsirkus ka püsib. Ma ei tea, parem minge loomaaeda või koguge raha ja sõitke kogu perega safarisse ja näidake ja tutvustage lastele, mismoodi tegelikult metsloomad elavad ja toimetavad.

Oeh, leidsin ka nüüd vahelduseks endas aega blogger lahti võtta. Jõudsime Janetiga pühapäeva õhtul koju. Ilmselt võite juba aimata, et võistlused ootuspäraselt ei läinud, sest muidu ma poleks oma postitust alustanud ohkega. Minus on hetkel niivõrd palju ja mitmeid emotsioone. Eelkõige pettumus ja kurbus. Kurbus seetõttu, kuna absoluutselt kõik, mis sai nihu minna, see ka läks.

Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D

Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.

Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.

Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.

Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).

Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.

• Kaks korda oli sebra otsimine, millega Janet kenasti hakkama sai. 
• Takistusest möödumine, kus tuli korraks kõnniteelt maha astuda ja peale takistust uuesti tagasi kõnniteele minna. Selle ülesandega sai Janet samuti väga täpselt hakkama, kuigi seal võeti meilt punkte maha, kuna ma lõin oma peakese kergelt vastu serva ära. Kuid ma pole päris kindel, et see oli puhtalt Janeti süü. Mul lihtsalt korraks tekkis soov Janetit selle suurepärase lahenduse eest tunnustavalt patsutada, kuid siis mõtlesin ümber, aga ju ma siis juba kuidagi suutsin end veidi kallutada ja saingi oma kolksu kirja ja Janet miinuse. Mjäu! 
• Pargis vasaku ääre ja põhiraja hoidmine. Saime ideaalselt hakkama.
• Maha kukkunud asja ära toomine ja kätte ulatamine ehk aport. Seekord oli see ülesanne üles seatud järgmiselt: kui jalutasid läbi pargi, siis suvalisel hetkel pudistasid "kogemata" oma valitud eseme pargiteele maha. Seisma jääda ja ümber pöörata võisid alles siis, kui peakohtunik oli selleks loa andnud. Seejärel lasid koera rihmast lahti ja koer pidi käsu peale maha kukkunud eseme üles leidma ja koheselt leitud eseme Sinu kätte tooma. Janet tegi selle 100% sihikindluse ja täpsusega ära.
• Käsklus "Siia!" täitmine.Vabastad juhtkoera rakmetest ja rihmast ning lased tal niisama tuuseldama minna ja kui peakohtunik annab koera tagasi kutsumiseks loa, siis ideaalvariandis peab juhtkoer esimese kutsumise peale tagasi tulema. Janet täitis ka selle ülesande ideaalselt! :)
• Erinevate raskusastmetega ristmike ületused. Kahepeale saime ületatud! ;)

Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .

Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud.  No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.

Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.

Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.

Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.

Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)

Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.

Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.

Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.

Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.

Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti  jne jne.

Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.

Eile, kui ma blogis oma halava postituse postitatud sain, helistas paar tundi hiljem mulle Joosep, kes andis teada, et tuleb vist homme õhtul, see tähendab täna, koju. Tundsin end kohe veidi kõrvust tõstetuna ja olulisena. Kuid ainult almaš taevaisa teab, mis nende naiste mõistuses toimub, sest miskipärast oli mul tarvis lisada veidi putkivalt, et ega ta ometigi selle sama postituse pärast koju hakka tulema, sest mina ei tahaks, et kohusetundest või sunniviisiliselt midagi teeks. Praegu sellele lausele tagasi mõelda, siis no ausalt, tule mõistus koju! Tegelikult kohusetunne peaks just see olema, mis paarissuhtes võiks kindlasti eksisteerida. Ma pole kindel kas ma väljendan end päris arusaadavalt, aga lihtsalt, kui kohusetunnet kui sellist omavahelistes suhetes üldse poleks, siis poleks ka ju suhet kui sellist. Iga suhtega käib kaasas teatav vastutus ja kohustus. Üksteisega arvestatavas ja teineteist väärtustavas suhtes ei saa ju olla nii, et Sa oma teist poolt üldse ei hoia ega kaasa oma tegemistesse ja plaanidesse..a la otsustad lihtsalt ühel hommikul, et sõidad paariks nädalaks reisule. Või järgmisel kuul liisin auto. Või nagu täpselt meie praegune olukord, et mind lihtsalt jäeti puhkusest välja. Minu jaoks on need paarissuhte ühed oluliseimad talad- üksteisega arvestamine ja oma plaanidesse kaasamine või vähemalt kursis hoidmine. Seega ma ei saa üldse aru, kuidas ma sellise idiootsusega lagedale sain tulla, et ma ei tahaks, et seda kohustusest teeks. Kui nii olukorrale läheneda, siis ma ei pane väga Joosepile pahaks, kui ta alati ei saa päris hästi aru, mida ma tahan või soovin, sest  vahel ei saa ma isegi endast aru. Joosep igatahes kinnitas, et ei tule selle postituse pärast koju, vaid kuna natukene, nii linnunokatäie igatseb mind. Lendlesin juba suurest rõõmust ja heldimusest oma mõtetes ringi ja särasin, et meie matk saab siiski puhkusenädalal toimuma, kui äkki turgatas mulle pähe küsimus, et kas Aare tuleb ka meile (Joosepi kasuisa siis). No alguses veiderdas, et praegu ei saa vastata, kuna teeb trenni ja siis ta ei ole võimeline nii põhjalikult teemasse süübima. No okei, leppisime siis kokku, et arutame asja peale tema trenni. Suhtlesimegi siis hiljem, kus Joosep ütles, et ta pole veel kasuisaga arutanud päris täpselt seda meie pool olemist ja viibimist, kuid siis täiesti ootamatult mainis Joosep jutu sees, et no aga igatahes kolmapäevast algab jälle töö. Ma ei oska isegi kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin. See lause, et "kolmapäevast algab töö" tühistas minu jaoks Kogu selle igatsuse jutu ja põhjuse, et päriselt ka tuleb minu pärast koju. Minu mõistes tuleb ta koju ainult ja ainult töö pärast. No ja siis kütsingi end totaalselt üles, et puhkuse viimane päev on teisipäev, kasuisa tuleb ka meile ja mina ei saanud mitte ühtegi päeva tema puhkusest endale, mitte ainsamatki närust päeva.
Öösel vastu tänast magasin ka kogu selle jama pärast kohutavalt halvasti ja vähe sellest, et magasin halvasti, siis hommikul andis Janet ähkimise ja puhkimisega märku, et tal on hirmus kange ja kriitiline häda. Jooksin siis kärmelt, juuksed turris ja padi näos, preiliga välja, aga ainus häda, mis seda lammast vaevas, oli vajadus heina närida. No okei, võib-olla aastas korra või paar ärkad tõesti sellise kohutava heinamäletsemisisuga üles ja no mis seal ikka. Meil kõigil on selliseid hetki, kus tekib isu millegi järgi ja siis pead seda kohe saama aga oleks see siis piirdunud ainult heina närimisega... Selle asemel, et peale heina söömist kenasti ja tubli juhtkoerana meid tuppa viia, hakkas seal hoovi peal üks susserdamine pihta, sest ei tahtnud vist tuppa tulla. No igatahes see oli viimane piisk minu üle ääre ajavasse karikasse ja siis olin nii püha viha täis, et saatsin Joosepile sõnumi, kus ma teatasin, et ma ei soovi, et koju tuleks, kuna magasin halvasti ja hommik algas ka närviliselt ja minugi pärast tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul, sest mul on kõrini olla ainult siis tema jaoks olemas, kui härral vaba aega tekib ja seda ka ainult siis, kui midagi muud paremat pole teha.
Alates sellest hetkest on kõik täna viltu vedanud ja nagu arvata võite siis pole ma eriti heas meeleolus. Absoluutselt kõik ajab närvi ja pahaseks. Ma suutsin isegi poes müüja peale pahandada. Ma küll ei tõmmelnud temaga, vaid elu eest hoidsin kõik enda sees, aga kui poest välja sain, siis pidi ema selle pasarahe ära kuulama, mis mulle hingele oli kogunenud. Meil lihtsalt poes uus müüja, kes ilmselgelt ei tea või ei saa minu näost aru, et ma olen pime, sest ma ei käi plakat kaelas "Olen pime" ringi ja no sisestasin PIN teise numbri valesti ja kui küsisin, et mida tegema pean, et vajutasin numbri valesti, siis müüja vaatas mulle lihtsalt nõutu näoga otsa. Küsisin siis veel korra, sest ma ei saanud sellest pudinast aru, mida pobises oma nina alla ja siis lihtsalt toksisingi oma vale PINi lõpuni, mille peale teatab müüja teadlikult: "Te sisestasite vale PIN-koodi!" Ou really! Ma tean seda ise ka, aga mis mul muud üle jäi, kui mulle ei suudeta normaalselt öelda, mida tegema või vajutama pean, et saaksin oma vea parandada. Kui teisel korral sain PINi õigesti sisestatud, siis teatas müüja rõõmsalt, et see on õige PIN. Uh, mul oli selline tunne, et ma võtan selle piimapaki ja virutan selle vastu seina puruks. Kõik väiksed mõttetud laused ja tegemised ajasid täna kohutavalt närvi. Näiteks enne, kui hakkasin nodi kotti laduma, siis ema ütles: "Kai, ära vetsupaberit kotti hakka panema..." Ei tead, ma just mõtlesingi, et panen 8 rullise vetsupaberi kotti ja ülejäänud kraami- piimad, kodujuustu, banaanid, virsikud, juust jms viskan endale kõik kaenla alla.  Siis ma veel küsisin näiteks, et kas kassa asub paremal, mille peale mulle vastati jah, kuid siis selgus tõsiasi, et hoopis vasakul. Ja see oli selline "jah" tüüpi vastus, mis näitab selgelt, et küsimusse ei süvenetud, vaid peaasi, et mingi vastus sai antud. Seekord oli see jah lihtsalt kassa, aga järgmisel korral võib see "jah" või "ei" olla elulise tähtsusega.
Ema, õde ja sõbrad pakuvad, et nad võivad minuga ise matkale, kinno, randa, või kohvikusse einestama minna jne ja kuigi see on tohutult armas neist, siis mul siiski ei ole sõpradega tegevuste osas puudust, sest sõbrad ja perekond on mul alati olemas ja kõrval. Ma tahan lihtsalt Joosepiga midagi koos- kahekesi teha. Ilma, et töö- ja argimured ja mõtted segaks, ilmanetiühenduseta paariks päevaks kuskile kaduda ja lihtsalt koos olla. Kas seda on tõesti nii palju palutud?! Ma võin ju aastaringselt ainult sõpradega väljas käia ja puhata, aga see ei asenda Joosepiga koosolemist ju. Ma ei saa ju seda linnukest märkida sõpradega koosoldud aja eest meie kvaliteetaja taha.
Igatahes tundub, et Joosep võttis minu täna hommikust sõnumit tõsiselt või siis ma olen oma närvitsemisega vaese mehe täitsa ära hirmutanud, sest koju ta pole siiani veel tulnud. Mina igatahes ostsin homseks toidukraami valmis ja sellise toidukraami, et taimetoitlasest kasuisa saaks ka meil einestada.

Ma pole küll kursis, mida tähed mulle selleks aastaks lubasid või mida Mang mulle ennustas, aga tundub, et see aasta tuleb suurte muutuste aeg. Hetkel tegelen ma otsade kokku tõmbamisega, et igalt poolt MTÜdest välja astuda, kus ma olen kas juhatuses või lihtliikmena kirjas. Kõik need MTÜd on seotud pimedatega ja ega see otsus pole sündinud mul rabistades või uisapäisa. Vist olen seda otsust vaaginud oma aastake kindlasti juba ja nüüdseks olen jõudnud täie selguse juurde, et ma ei soovi kuuluda sellesse ringkonda. Jah, mitte nüüd küll selles mõttes, et ma ei soovi enam pime olla ja hakkan kuidagi poikuteerima teisi pimedaid, sest muidu nad tuletaksid meelde mulle minu enda pimedust. Ei, mitte seda. Suhtlema jään ma ikka oma pimedatest sõpradega ja tuttavatega, aga ma ei soovi olla osaline võimuvõitlustes, sest miskipärast osad kodakondsed arvavad, et mina või keegi natukenegi laiemalt mõtlev inimene ohustab nende positsiooni. Ma olen ausalt öeldes väsinud sellisest kemplemisest ja kui mulle kunagi üks sõber ütles, et "Kai,Sa oled sinisilmne omas heas usus", siis ma isegi olin natuke solvunudta peale, et minu heatahtlikust sinisilmsuseks nimetab (tsau Christel! ;)). Ma uskusin siiralt, et ühise eesmärgi poole saab ühiselt koos püüelda ja seda sõbraliku koostööna. Tänaseks on aga nii paljud olukorrad ja vahejuhtumid mulle selgelt näidanud, et ma tõepoolest olen olnud puhta lihtsameelne. Sellist asja nagu "üks väike õnnelik ja ühtehoidev kogukond", ma kardan, et seda ei eksisteeri. Võib-olla keegi lugejaist tahaks nüüd mulle öelda "tere tulemast päris maailma!" või et "lõpuks ometi oled ka Sina oma silmakesed avanud". Kuidagi mulle kui paratamatule optimistile, unistajale ja uskujale, et ühel ilusal päeval saab kõik korda (kindlasti saabki :D), on suisa ebameeldiv tõdeda või tunnistada, et ma poleks iialgi uskunud, et osades inimestes võib nii palju, vabandage väljenduse pärast, aga nii palju hingesitta olla.

Kui kirjutasin siin oma kogemusnõustaja koolitusest, kus ma hetkel käin, siis selle postituse lõpus mainisin, et on üks inimene, kes on minu suhtes võtnud sellise äärmiselt ebameeldiva ja õõnestava seisukoha. Ma lubasin sellest kirjutada ja ma kirjutangi, aga ma pole siiani suutnud leida neid päris õigeid sõnu. Ega see inimene otseselt valetagi, sest üks fakt, mida minu kohta räägib on isegi sulatõsi, aga kõik muu sinna juurde käiv on lihtsalt puhas kius ja õelus, mille tulemusel tahab mulle kohta kätte näidata. Näidata või mulle selgeks teha, et mul pole lootustki kuskil kanda kinnitada ja et kõik, mis ma ette võtan või teen, et kõik luhtub, sest ma pole sobiv. Tegelikult on asjalood nii, et see minu kohta käiv fakt ei peaks üldse tema p*rsetki torkima, sest kui minul on mingisugune puudujääk tema silmis, mis peaks tema elukriteeriumite lehel olema märgitud rasvase linnukesega, siis vabandage väga, aga ma pole tema laps. Põhimõtteliselt on see inimene minu jaoks võõras ja mitte keegi. Kunagi oli ta tõesti inimene, keda isegi ehk austasin, sest oli hakkaja ja tegus ja positiivne ja abivalmis, aga peale sellist silmakirjaliku käitumist ei ole seda inimest minu jaoks olemas. Kui ta tõesti arvab, et peab ühiskonda parandama ja päästma maailma minusuguste harimatute matside eest, siis no ausalt, mina olen küll viimaste seas, keda tuleks siin maailmas püüda parandada. Pigem alustagem ikka iseendist ja oma ussitamiste, klatšimiste käigus tuleks püüda mitte unustada, et kõrgharidus ei välista matslikust. Inimlikkust, abivalmidust, hingesoojust ja heatahtlikust ei õpetata koolis, see antakse kodust kaasa ja õpitakse elukoolis.

Hetkel ma igatahes ootan väga seda aega, kui olen kõigest sellest jamast vaba ja saan kuuri alt välja kookida oma lõuendi ja hakata maalima, luuletusi kirjutama, mustikale minna, hoidiseid teha, sõpradele rohkem aega pühendada, Joosepiga iga aastasele matkale minna, sukelduda raamatute maailma, ujumas käia ja olla vaba kõigest sellest negatiivsest. Küll lõpuks see tsirkus leiab endale uue klouni, kelle kulul nalja heita ja kiusata. Kuigi südames ma loodan, et need inimesed võiksid üleüldse lõpetada sellise käitumise ja jätta inimhinged rahule. Laske teistel elada ja elagu ise ka.