Vastik madalseis

Võtan siin juba mitmendat päeva hoogu, et midagigi siia kirjutada või anda endast pisikenegi elumärk. No selle viimasega on nüüd vähemalt korras- I'm alive. Elus võin ma küll olla, aga alates eelmisest laupäevast on mul madalseis. Nagu ikka, siis kirjutada oleks nii palju, sest ega selle madalseisu tõttu pole minu elust kuhugile kadunud seiklused, naljakad juhtumised, unistused ja nende poole püüdlemised. Aga näiteks, kui ma Tallinnast koolituspäevadelt õhtuks koju jõuan, siis olen rampväsinud ja tolle madalseisu tõttu pole ka erilist motivatsiooni midagi kirjutada. Paljusid lugejaid kindlasti huvitaks, et mis kuramuse madalseis ja miks ja kõik see muu kräpp, aga ma ei saa avalikustada seda, mis mind tõmbas rööbastelt täitsa maha kohe. Nii palju võin öelda, et see pole mitte mingilgi moel seotud minu pimedusega (a la et nüüd peale kaheksat aastat jõudis siis mulle ka lõpuks pärale, et I'm realy are blind :D Ühesõnaga nothing like that).
Noh, mis siis veel... Ma tahaksin nii väga endale sellist privaatset pinda, nurgakest, kus oleks kõik eluksvajalik olemas ja siis lihtsalt oleksin seal. See on see, mida ma praegu päriselt vajaksin- täiesti omaette olemist. Aga nojah, sellist varianti mina hetkel ei tea ja seega on see vaid unistus. Mnjah, ei oskagi hetkel miskit muud kirjutada... Või no oskaks ikka, aga sellest tuleks uus jama ja seega hoian mokad maas ja sõrmed tagumiku all. Püüan lihtsalt ennast kuidagi kokku võtta ja ikka oma igapäevastest tegemistest ülevaateid anda. Näiteks üleeile värvisin juukseid ja no ikka see sama värv- tumelilla. Kaalun eilse seisuga 51,9 kg ja endiselt järan aed- ja juurvilju, puuvilju, tatart, kala, liha, muna. Ühesõnaga the same usual thing. Läpakas hakkab ka vist otsi andma, sest vahepeal pean vajutama mitu korda ühte ja sama tähte, et see sisestuda otsustaks ja siis suvalistel hetkedel lülitab end välja. Hah, ma pole vist kunagi varem nii mitut teemat nii lühikesse postitusse kokku surunud :D

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Kurb lugeda. Kui on madalseis siis seda see ongi. Mul endal ka stress/deprekas viimased a la 4 kuud olnud, seega mingis mõttes ma täiesti mõistan. Loodan et mis iganes Su elu seal ei häiri, et siiski kõik saab korda!!!

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Ma ise loodan ka, aga eks see nõuab pigem just tugevat mõttetööd.
    Loodan, et Sullgi läheks see madalseis üle! :)

    VastaKustuta

Back
to top