Kui ma kaks aastat tagasi AHHAA Teaduskeskusesse tööle läksin, siis tutvusin ühe väga toreda ja ägeda inimesega – Kikuga. Ta oli see inimene, kes käis oma vabast ajast meie juhtkoertega lõunapauside ajal jalutamas. Ja kui kõik teised  juhtkoerad olid rõõmsalt nõus Kikuga kaasa minema, siis minu poobik istus toa nurgas, põrnitses ukse peal jalutusrihmaga seisvat Kikut ja värises. Ja nii päevast päeva, kuni lõpuks suutis Kiku Janeti usalduse võita ja neist said head sõbrad. Ja kuidagi sedasi see suhtlus ka meil omavahel arenes. Kiku oli nii sõbralik ja lahke ja vastutulelik. Ma polnud varem niii sõbralikku inimest kohanud, nagu erakordselt lahke ja sõbralik.
Mingil hetkel muutus see kõik aga vääga kahtlaseks. Mäletan, et mul oli ükskord seoses  tööga vaja jääda Tallinnasse ja siis Kiku jälle lahkelt pakkus, et ma võin tema pool ööbida. Võtsin pakkumise vastu, sest mul polnud muud võimalust. Aga enne töö juurest lahkumist toksisin Joosepile aadressi, kuhu olen minemas ja kellega. Ning lõppu lisasin, et kui ta hommikul minust enam midagi ei kuule ja telefonitsi kätte ei saa, siis hakaku mind KOHE otsima. Ma nimelt arvasin, et Kiku on kirvemõrtsukas, kes uitab mööda pimedaid kõrvaltänavaid ringi, väike kirves taskus.
Aga ei midagi sellist. Meie sõprusest saab peagi kaks aastat ning olen endiselt elus (loe: ühes tükis). Ainus võimalus, kuidas Kiku võiks kellegile liiga teha, on tema peaaegu olematu kokakunst, ja sedagi tahtmatult.

Aga pühapäev oli väga ilus päev,ja ennekõike oli see päev sellepärast ilus, kuna Kiku, kes oli juba mitu päeva minu pool resideerunud, hakkas lõpuks ometi end kodu poole sättima. Küsite, et mis mõttes lõpuks? Ja isegi kui ei küsi, siis räägin ikkagi,hihi.

Esiteks, me mängisime üht väga lahedat lauamängu ning Kiku ei lasknud mul mitte kordagi võita. Lisaks naeris selle peale kiuslikult, väga kiuslikult. Kui mitte öelda õelalt. Who does that!?
Teiseks, ta õgis silmagi pilgutamata pooled mulle kuuluma pidanud seened.
Kolmandaks, ta astus üle mu käsust kui keelasin koera õues pesta. Nagu kes see teeb sedasi, et tuleb külla ja hakkab peremehitsema?
Neljandaks, ükski padi „printsessile herneteral“ ei sobinud. Küll oli padi liiga kohev, siis liiga paks, siis liiga õhuke, siis liiga kõva, siis liiga pehme, siis liiga suleline, siis liiga krõbisev jne. Järgmine kord ei saa üldse patja. Vot nii.
Viiendaks, see kõige hullem omadus – ta ei oska öösiti magada. Ta ise väidab, et valvab mu und, nagu midaiganes.  Ja ta ise veel väidab oma suurte silmadega otsa vaadates, et on suure algustähega Unimüts. Aga see on pullshit, ma ei usu sellest sõnakestki. Ega ma nüüd nii pime ka pole, et ma inimest läbi ei näeks.

Ma päriselt ka ei saa aru, mis tal viga on? Viimasel ööl ärkasin mingi umbmäärase jutumulina peale üles ning äkki taipasin, et see polegi mingi suvaline jutt, vaid Kiku reaalselt arvas, et on hea ja õige mõte magavat inimest üles äratada.

Kiku sosinal: "Kai?“ väike paus „ Kai?“ jälle väike paus ja uuesti „ Kai?“

Mina: "Möh?"

Kiku sosinal: "Mul pole und, mul on igav.“

*otsustan teda täiega ignoreerida*

Kiku: "Kai? Kai, magad vää?“ väikene paus „ Kai? Ma tean küll, et sa kuuled mind.“

*1 minut pausi*

Kiku: "Teeme ühe mängu, no hea küll, kui Sa niiii väga soovid, siis võime teha ka kolm, „ 2 sekundit vaikust, Kiku jätkab „ Kai, Kai, Kai???“

"Mina tunnen, et kui sa kohe vait ei jää, siis ma soovin sulle peksa anda.“

Lõpuks vandusin alla ning olin nõus tegema temaga ühe mängu. Leppisime kokku, et mängime midagi lihtsat, ja nii saigi domino kasuks otsustatud. Lükkasime teki jalutsisse, tõmbasime lina sirgu, laotasime klotsid voodile ja kui olime umbes kolm klotsi paika pannud, teatas Kiku süütult, et tal tuli nüüd uni ja ta tahaks nüüd magama heita. Ahah, okei.
Egas midagi. Korjasime klotsid sama targalt kokku tagasi ja heitsime magama.

Järgmisel hommikul, 1. septembril, tegin ma aga suure vea. Mainisin nimelt moka otsast, et võiks ka endale blogi teha ja loomulikult ei lasknud Kiku mul seda kaks korda öelda, vaid haaras  kohe ohjad enda kätte Ja nüüd on mul blogi. Siiani olen ma olnud suhteliselt närb kirjutaja, aga tundub, et mul pole väga valikut ja ma pean hakkama rohkem kirjutama, sest Kiku pommitab mind pidevalt oma e-kirjadega. Näiteks eile sain sellise kirja:

Eile ootasin... täna läksin kaema... no mida ei ole, seda ei ole. Ja mida ei ole? Postitusi pole.

 

Ikka veel ei ole.

 

Nüüd ka ei ole. Niisiis, võtame algusest peale: mine:

www.blogger.com

 

kui sa ei ole juba sisselogitud (aga arvatavasti oled), siis logi oma gmailiga sisse)

 

Vali: Uus Postitus

 

Ja nii edasi...

Täna sain veel ühe kirja ning see kõlas järgmiselt:

Kirjuta kuidas Sa hommikul kõrva sügasid (kumba kõrva?)... ja mitu muna omleti sisse läks... või kirjelda päev otsa mis asendis koer(ad) magab/magavad...

ja muud intrigeerivat ja põnevat, noh!

Et siis jaa. Kui ma saan nende kirjutamistega kunagi ree peale, siis on ehk lootust, et hakkan rohkem kirjutama ja siis on põhjust tihedamini siia kiigata. Seniks aga tsau-pakaa!