Eem, seda et... blogiauhindade hääletus on käimas ja teate nalja? Tegelikult hakkab see ühtlasi ka kohe-kohe läbi saama, noh nii umbes täpselt nädala pärast on asi lukus, finito, kõik, läbi, ei saa enam hääletada, the END!

Mõtlesin siis kõigile uudishimulikele avalikustada, et kellele see pimeblogija ise oma hääled andis:

Aasta uustulnuka, haha, et nagu ongi tulnukas või nii... kas see sõna ei peaks mitte olema uustulnuk? Ühesõnaga, eiljen monsteri kategoorias skooris minu hääled endale rõõmsameelne Brigita Murutar ja blogimaastiku jahmatanud Lihtsalt Linda, kes kirjutas filtrita enda suhetest, depressioonist, seksist, sõltuvustest, enesetapumõtetest jne. Aa, Margit Meikar sai ka minult ühe häälekese. Oma blogi tutvustab järgmiselt: parajalt nurjatu blogi suhetest, seksist ning (40+) naistest ja meestest.

Arvamusblogides olen ma tavaliselt iga aasta valinud Eveliisi, kuid seekord otsustasin hoopis toetust avaldada värsketele arvajatele, kelleks on Millimallikas ja minu uus vaieldamatu lemmik - Piia. Minge visake kindlasti pilk peale! ;) 

Pere- ja beebiblogides oli suht lihtne ja selles kategoorias sai minu hääle koos kallistustega imearmas, paramparamparaa... See Ei Ole Muinasjutt. Aune on lihtsalt üks ääretult armas ja soe inimene ning kui möödunud aasta sügisel BLOGITi üritusel esmakordselt kohtusime, siis istus julgelt minu kõrvale või oli vastupidi... ah, ühesõnaga me istusime kõrvuti ja oma vahetu suhtlusega jättis mulle sooja ja helge tunde sisse. Aitäh! :)

Veel skooris sealt kategooriast minu hääle Kristiina, kellel on kodus vahvad kaksikud ja no näidake mulle üks inimene, kellele ei pakuks mitmikud elevust. Topelt rõõm, topelt mure, kõike topelt. Äge! :)

Haridusblogides sai hääle minu vaieldamatu lemmik Ritsik, kes oskab alati nii kaasahaaravalt ja mõnusalt kirjutada, et lausa lust on, olenemata teemast, igat postitust lugeda. Mõjub oma olemuse ja blogiga kuidagi kosutavalt.

Kultuuriblogidega on veits piinlik lugu. Kuna ma viimased poolteist aastat olen olnud üks kõige kultuurikaugem malakas üldse, kes pole sel perioodil mitte ainsamatki raamatut läbi lugenud, isegi mitte sirvinud, siis minu tänu ja hääl mingu Manjanale, kes päästab mu kultuuritu hinge.

Elulistes blogides olen mina ka kenasti esindatud, aga kellele mina siis oma hääled andsin...

Hmm... tean, et paljud annavad oma hääle Jane blogile
, aga minu jaoks on Jane praegu  pigem pereelu ja laste kasvatamise lainel, mitte et pereelu ja lapsed poleks eluline, aga kuna elulistes on iga aasta meeletu konkurents, siis sooviks pigem teisi seekord tunnustada. Seega minu hääled läksid Merjele ja Mannzule. See viimane on minu teine kõige värskem salaarmastus, kelle juhuslikult googeldades avastasin. Tabasin end lausa mõttelt, et oskaks vaid ise ka nii laadnalt ja tabavalt ja mis peamine - kompaktselt, kõik ära öelda. Mul endal kipuvad postitused sellisteks eepostelaadseteks venima.

*Ei tea kas ma olen ainus blogija, kes endale ka hääle andis või olen ma lihtsalt ainuke otsekohene ja aus blogija, kes ei häbene seda avalikult tunnistada... aga jah, ma andsin endale ka hääle

Spordi- ja trenniblogi kategoorias tahaksin tegelikult ju kõigile hääli laduda. Ei, mitte sellepärast, et ma ise oleks hull spordimutt, aga teades meie ühiskonna kaalu- ja vähese liikumise probleemkohti, siis ausalt, müts maha kõigi ees, kes viitsivad, jaksavad ja leiavad endas piisavalt motti, et end mugavast diivanilohust välja õngitseda ja iga ilmaga sportima minna, olgu selleks rõve sompus ilm, paduvihm või lõõskav päike. Respekt! Ma pole küll spordiblogide püsilugeja, aga rohkem hoian silma peal sellistel blogijatel nagu Mariliis, Kadry-Ly ja Lauriita. Nii et seekord läksid hääled sinna! :)

Digiblogidest ei teaaa üüüühhteeegiii, aiandusblogid... mkm. DIY ja loomeblogid, ilublogid, noorteblogid, remondi- ja sisustusblogid... andke andeks, ma tõesti pole kahjuks kursis.

Ühesõnaga, kui sa tunned, et ma olen normaalne blogija, siis ma ei tea, ole inimene, mine SIIA LINGILE, vali oma lemmikud ja hääleta nii et maa must. Mina olen iga hääle üle õnnelik ja et teistest blogijatest ripakile jäänud hääled endale kahmata, siis lisan siia lõppu pisikese humoorika videoklipi, kus plaan oli kutsuda inimesi meie poolt hääletama, aga Janet otsustas omaalgatuslikult, just hetk enne filmimise algust, põõsasse söösta ja süüa seal maeiteamida, mingit okset. Eks vaadake ise oma ihusilmaga mu reaktsiooni! :D 

Hääletada saavad kõik, kellel on kehtiv e-maili aadress

Igas kategoorias saad valida kolm lemmikut

hääletama ei pea igas kategoorias, kui ei soovi

hääletamine toimub 01.05.2018-31.05.2

 Minu leiate siis Eluliste blogide kategooriast: www.puhtapime.ee/

Näeme siis EBAl ja ärge peljake, tulge astuge julgelt ligi ja öelge tsau, teeme koos selfisid ja lööme fännipatsu! :D
Edu ja teravat sulge kõigile osalejatele!

Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

Mu postitused ilmuvad viimasel ajal veits nihkega, sest kui ma mingi uudise või teema peale satun, millest võiks kohe kirjutada või mille kohta tahaks ka oma sõna sekka öelda, siis tavaliselt ma olen end selleks ajaks end nii soustiks juba õppinud, et ma isegi ei hakka üritama, aga kuna mu ajul on olnud paar päeva aega maha jahtumiseks, siis teen proovi.

Ma alguses mõtlesin, et kas üldse hakkan antud teemal sõna võtma, sest muidu tuleb keegi tarkpea, kes arvab, et see on üks mõttetu hala ja ving minu poolt. Kuid kindlasti pole see minu eesmärk ja tegelikult ma võiksin oma probleemiga otse EBA tiimi poole pöörduda, aga peale pikka vaagimist jõudsin otsusele, et ekstra minu pärast ei pea küll hakkama miskit muutma ja seepärast loobusin ka ametlikust pöördumisest, kuid sellegipoolest tahaksin natuke rääkida, mismoodi üks tänavune EBA uuendusi mind kui pimedat kurvastas.

Ma mõistan, et järgnev mure on puhtalt minu isiklik probleem, mis tuleneb sellest, et ma ei näe ja ma pean andma endale aru, et ega nägijad pole süüdi selles, et nemad näevad ja neil on suuremad ja paremad võimalused.
Küsite, et millest ma ometigi räägin? Ma räägin sellest, et selle aasta EBA üks uuendusi oli see, et ka instagrammerid võivad kandideerida enda Insta kontoga EBA kategooriates. Jah, just nimelt kategooriates, mitte ainult ühes kategoorias, mis loogiliselt võttes võiks olla Foto- ja videoblogid. Instagrammerid võivad absoluutselt suvalises kategoorias end sisse seada ja siin tulebki minu jaoks vähekene ebaõiglust sisse.

Esiteks Instas on ikkagi ainult ja ainult pildid. Üks klõps ja ongi ühe klõpsu ja lausega kõik maailmale öeldud. Tavalistel blogijatel, nendel, kes kasutavad enese väljendamiseks endiselt veel kirjapilti ja lisades aeg-ajalt postituse ilmestamiseks ka paar pilti, ei käi see sama hõlpsasti nagu instagrammeritel. Blogimine kui selline võtab tegelikult täitsa arvestava ajaampsu blogija päevast. Me näeme selleks vaeva, kirjutame, kujundame jne.
Teiseks, kui siit veits veel edasi mõelda, siis isegi foto- ja videoblogide kategooria jaoks on minu arvates Instagrammi kontoga veidi pläss osaleda, kuna foto- ja videoblogijad näevad ka rohkem vaeva kui instakad. Mõelge kasvõi selle peale, et videoblogija peab esmalt videoklipi filmima, läbi vaatama, lõikama, monteerima, sobiva muusika leidma jne. Ja siis tuleb instakas, kes võtab poosi sisse, teeb suvalise klõpsu, võib-olla lisab filtri ja ashtagi ja üks-kaks lauset ja voilaa - tehtud.

Aga no okei, see selleks. Võib-olla see polegi teiste jaoks nii hirmus, aga minu jaoks on see nõme, kuna pean võistlema nende kontoomanikega, kelle konto on puhtalt üles ehitatud visuaalile. Kui ma tahaksin nii väga visuaaliga võistelda, siis ma paneksin enda blogi foto- ja videoblogidesse kirja, aga ma ei pane, sest ma annan endale aru, et ma pimedana ei hakka kunagi nii palju ja nii kvaliteetseid ja nii ägedaid momente püüdma kui nägijad. Seega jah, see on nõme uuendus ja kuigi ma see aasta olen end juba üritusele ära reganud ja isegi VIP laua oma seltskonnale bronninud, siis järgmisel aastal ma ei plaani osaleda, kui see Instaka pull jääb sisse, või no osalen ehk ikka, aga mitte võistlejana, vaid lähen lihtsalt melust osa saama, sest üritus kui selline on igati superlahe! :)

Pealegi, kui Marimell peaks hakkama arvestama kõikide soovide ja erimeelsustega, siis ei tuleks sellest üritusest head nahka. Kuid, kui suurem enamus on millegi poolt või vastu, siis igal juhul tuleks sellega võimaluse korral edaspidi arvestada. Ma ei tea, kui paljud on minuga ühte meelt, aga tean, et kui see sama küsimus oli FB blogipostituste grupis üleval, siis kiire sirvimise tulemusel jäi mulle küll mulje, et teistel on sellega jokk, no problemo. Et põhimõtteliselt, kui blogijal on tavaline eluline blogi, siis saab nii sellega osaleda, kui ka Instaga, kui see on näiteks keskendunud ainult toidupiltidele, et siis ole ainult meheks ja rega end ka toidublogide kategooriasse ära.

Ehh, saigi nüüd südamelt ära. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga "lühinägelik", et ma ei jaga matsu välja ja sellisel juhul olete kõik teretulnud mulle lademetes selgitusi jagama, või enda nägemust antud uuendusest šeerima, või mulle kaastunnet avaldama, et ma vaene hing olen pime ja ei saagi võrdväärselt teiste instagrammeritega võistelda, sest kui ma poleks pime, siis mul oleks vist poogen :D

Tänasest saavad blogijad end taas registreerida Eesti Blogiauhindade galaleehk EBA 2017 üritusele, mis tänavu toimub 10. juunil Trattoria Massimos. Super ägee! :)

Ma tegelikult juba ammu ootasin, et millal Marimell selle teate välja hõikab, et saaks end juba nominentide hulka üles seada. Kuigi möödunud aastal saavutasin ma Eluliste blogikategoorias  89 blogi seast üllatusliku ja suurepärase seitsmenda koha, siis ma ei usu, et ma tänavu väga palju kõrgemale tõusen. Eluliste blogide kategooria on selles suhtes üpris igav, kuna esikolmik on etteaimatav. Kuid ega antud üritus pole ainult esikolmikusse pürgimine ja auhindade saamine, vaid võimalus kohtuda teiste super lahedate blogijatega, oma üliarmsate lugejate ja fännidega.

Kuna seekordne EBA tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas ka VIP laudade broneerimise, siis ma bronnisin ka ühe VIP laua enda seltskonnale ära. Ma küll praegusel hetkel veel päris täpselt ei tea, kes sinna minuga üldse kaasa on nõus tulema. Tean vaid nii palju, et on lootust, et Joosep veab ka end kohale. Kes siis ei tahaks Joosepiga kohtuda, eksole!? See on enneolematu võimalus olla ise oma ihusilmade ja kõrvadega tunnistajateks sellele, mismoodi see tüüp mind kogu aeg halastamatult trollib.

VIP lauad on tasulised ja sõltuvalt asukohast varieeruvad ka hinnad.Mina, pime inimene, eelistaksin otseloomulikult lavaesist lauda. Ja ei, mitte sellepärast, et siis mul oleks parem vaade toimuvale, vaid siis ma tajun laval toimuvat paremini. Muidu seal rahvamassis istudes on ümberringi hirmus sumin ja jutuvadin, mis tekitab veidi sellist mulli sees olemise efekti ja muudab ruumilise tunnetuse märkimisväärselt kehvaks. Igatahes VIP lauas on suupisted, joogid ja rikkalik kingikott (kui ma õigesti aru sain, siis kingikoti saavad kõik lauas olijad). No ja loomulikult ei tohi ära unustada suurepärast vaadet lavale, sest me ei tahaks ju, et keegi meil kogu aeg silme ees virvendaks - see on äärmiselt oluline! ;)
Lisainfi VIP laudade asukohtade ja hindade kohta leiate siit!

Andke siis märku, kas on kedagi, kes väga-väga tahaks minuga ühes lauas olla. Võib-olla jätan ühe koha lugejate vahel välja loosimiseks ka, pole veel miskit kindlat otsustanud.
Kui otsustate mingil imelikul põhjusel minuga ühineda, siis võtke varakult arvesse, et peate minu soovide ja hullude mõtete ja tegudega kaasa minema. No näiteks EBA ainukesest neljajalgsest külalisest ehk Janetist Instagrami pilte üles laadima, fotoboothi minuga tulema ja korralike piltide vahele ka mingisuguseid üüber lollakaid pilte tegema, et pärast saaks kõhud kõveras naerda ja teistele blogilugejatele demoda meie geniaalsust lapsemeelsust ja lõbusust.
Hah, oleks see vast päris humoorikas vaatepilt, kui lõpuks ei tulegi kedagi minu lauda, siis istub üks pime oma juhtkoeraga uhkes üksinduses, otse lava ees, kobab laualt suupisteid ja rüüpab jooki peale :D

Kas olete minemas EBAle ja kas blogijana, lugejana ja kas on juba esimesi muljeid tänavusest üritusest tekkinud? Enda blogi saab hääletusele registreerida siin!