Ma pean endale juhiload tegema
Okei, kerime natuke tagasi. Ma kujutan ette, et päris mitmel
teist on nii mõnigi vastuseta küsimus praegu peas keerlemas: mis juhiload? Mis auto? Tsiteerides klassikuid – rahu, ainult rahu, kohe selgitan. Ma pean
lihtsalt veidi end koguma, sest see on minu endagi jaoks niivõrd
uskumatu, et ma pean end siiani iga natukese aja takka näpistama, veendumaks, et ma ei
näe und.
Esmaspäeval helistas mulle General Motorsi esindaja Kari Koponen, kes hakkas mulle viimaste aastate automaailma murrangulisi muudatusi tutvustama ning uuris, kas ja kui palju olen kursis uute tehnoloogia arengutega jne. Ma olin seal teisel pool toru nagu.. „vabandust, ega Te pole juhuslikult kogemata telefoninumbriga eksinud? Selles suhtes, et ma olen pime või nii.. no juhuks, kui Te ei teadnud või midagi“. Aga minu suureks üllatuseks ütles GMi Baltikumi juht Koponen naerdes, et on vägagi hästi teadlik minu seisundist ja tegemistest ning just seda arvesse võttes on neil mulle ainulaadne pakkumine – uhiuus isesõitev auto. Ausalt, ma ei oska neid tundeid ja emotsioone kirjeldada, mis mind tol momendil valdasid. Ma olin nagu möh? See on mingi nali, eks!? Kellegi poolt tellitud tüngakõne, jah?
Loomulikult ma teadsin, et hästi palju populaarsust on kogunud elektri- ja gaasiautod, aga et isesõitvad autod on ka juba ilma tegemas – selle kohta mul ausalt öeldes värskem info puudus. Mu viimane teadmine pärines ajast, mil alles hakati neid katsetama. Ja eks praegugi on uuemate autode sortimendis päris nutikaid isendeid olemas, mis on varustatud autopiloodi või juhti assisteeriva tehisintellektiga vms, aga mul puudus teadmine, et asjad juba nii kaugele on arenenud, et võime peagi juba esimesi autonoomseid isendeid ka meie teedel ja liikluses kohata.
Koponen selgitas, et nende alla kuuluval Cadillacil tuli tegelikult juba mitu aastat tagasi välja mudel Super Cruiser, mille kohaselt suudab Cadillaci luksussedaan CT6 sõita lausa tunde ja tunde ilma probleemideta ka maanteel. Samuti ei pea juht kordagi sekkuma, rooli katsuma vms. Ainsaks miinuseks toona oli Cadillacil see, et Ameerika autotootjana suutis see masin sõita autonoomselt ainult nendel teedel, mis oli Cadillaci enda poolt eelnevalt kaardistatud. Ja kuna tegu on ameeriklasega, siis tol hetkel oli autotootja suutnud kaardistada ainult 130000 km kiirteid kodumaal ja Kanadas. See tegi pelgalt 3% Põhja-Ameerika üldisest teede pikkusest.
Kuid see oli siis – mitu aastat tagasi, nüüd on vahepeal asjad jõudsasti edasi liikunud. Tänase seisuga on olukord selline, et General Motors ja Google lõid omavahel käed, et tuua esimesed isesõitvad autod ka Baltikumi ning siin peitubki põhjus, miks nad just minuga kontakteerusid. Esiteks olen ma pime ja mitte niisama pime, vaid.. Tuntud. Pime. Blogija., mis muudab nende isesõitva Cadillaci turunduse geniaalseks. Okei, ma alguses nii rõõsa ei olnud kogu selle „wupiduu, minu isesõitev auto“ teemaga, sest noh, tehnika, mootor, kiirus, pimedus ja kõik see kokku tekitas minus paraja annuse närvikõdi. Aga siin rahustaski Koponen mu maha ja ütles, et auto saabumiseni läheb umbes 5-6. kuud veel aega, sest Google peab värskemad kaardid eelnevalt salvestama, nad peavad kindlasti veel mõned testsõidud tegema, sest nad ei tahaks mind ja teisi kaasliiklejaid mingilgi määral ohtu seada ning mis põhiline, jõudes mu postituse pealkirjani – ma siiski pean ka juhiload tegema.
Ma olin alguses, et eem, miks ma pean lube omama, kui auto ise sõidab. Aga Koponen selgitas, et kuigi auto on täisautomaatne ja väga, väga intelligentne, siis nagu ma eespool ise tähelepanu juhtisin – tehnika. Tehnika pole kunagi 100% kindel ja ma pean sellistes olukordades kindlasti oskama vastavalt käituda. Ühe vägagi elulise igapäeva näitena tõi Koponen välja selle, et mina ja minu tuttuus Cadillac Super Cruiser võime eeskujulikult liigelda, aga teades vohavat liikluskultuuritust, siis võib minust ja autost mitteolenevatel põhjustel juhtuda väiksemaid rihtimisi. Loodame, et ei juhtu, aga eks seda loodab ju iga autoomanik. Ja kindlasti pean ma oskama riket tuvastada ja käsitleda sellist high tech masinat ja kui maanteel peaks avarii juhtuma, et ma siis suurest ehmatusest ei kargaks šokiseisundis autost välja ja jookseks igas suunas laiali.. teise mööduva auto ette. Et sellistel puhkudel pean ma kindlasti ära ootama konstaabel Torimi Mornast, kes siis teeb vastavad menetlused ja toimingud.
Ühesõnaga meil oli hästi pikk ja põhjalik telefonivestlus, mille kohta ma sain hiljem ka põhjaliku e-kirja ning ankeedi ja lepingu ja nüüd ma siis ootangi siin oma eluesimest autot. Aaarggh, ma olen niiiii elevil. Päriselt ka. Ma lihtsalt ei oska neid emotsioone kirjeldada. Mõelge vaid kui palju vabadust ja iseseisvust see mulle juurde annab. Janeti pakin auto peale, sihtkohaks panen Pärnu-Tartu-Viljandi-Tallinn-misiganes koha ja astun autost välja ja edasi saan liigeldud juba poobikuga.
Ma siin mõtlen, kas kergitan saladuseloori ja ütlen, mis värvi mudeli ma endale valisin? Ei, ei ma ikka ei ütle. Las midagi jääda ka üllatuseks. Ütlen vihjeks vaid nii palju, et see on väga minulik värv.
Esmaspäeval helistas mulle General Motorsi esindaja Kari Koponen, kes hakkas mulle viimaste aastate automaailma murrangulisi muudatusi tutvustama ning uuris, kas ja kui palju olen kursis uute tehnoloogia arengutega jne. Ma olin seal teisel pool toru nagu.. „vabandust, ega Te pole juhuslikult kogemata telefoninumbriga eksinud? Selles suhtes, et ma olen pime või nii.. no juhuks, kui Te ei teadnud või midagi“. Aga minu suureks üllatuseks ütles GMi Baltikumi juht Koponen naerdes, et on vägagi hästi teadlik minu seisundist ja tegemistest ning just seda arvesse võttes on neil mulle ainulaadne pakkumine – uhiuus isesõitev auto. Ausalt, ma ei oska neid tundeid ja emotsioone kirjeldada, mis mind tol momendil valdasid. Ma olin nagu möh? See on mingi nali, eks!? Kellegi poolt tellitud tüngakõne, jah?
Loomulikult ma teadsin, et hästi palju populaarsust on kogunud elektri- ja gaasiautod, aga et isesõitvad autod on ka juba ilma tegemas – selle kohta mul ausalt öeldes värskem info puudus. Mu viimane teadmine pärines ajast, mil alles hakati neid katsetama. Ja eks praegugi on uuemate autode sortimendis päris nutikaid isendeid olemas, mis on varustatud autopiloodi või juhti assisteeriva tehisintellektiga vms, aga mul puudus teadmine, et asjad juba nii kaugele on arenenud, et võime peagi juba esimesi autonoomseid isendeid ka meie teedel ja liikluses kohata.
Koponen selgitas, et nende alla kuuluval Cadillacil tuli tegelikult juba mitu aastat tagasi välja mudel Super Cruiser, mille kohaselt suudab Cadillaci luksussedaan CT6 sõita lausa tunde ja tunde ilma probleemideta ka maanteel. Samuti ei pea juht kordagi sekkuma, rooli katsuma vms. Ainsaks miinuseks toona oli Cadillacil see, et Ameerika autotootjana suutis see masin sõita autonoomselt ainult nendel teedel, mis oli Cadillaci enda poolt eelnevalt kaardistatud. Ja kuna tegu on ameeriklasega, siis tol hetkel oli autotootja suutnud kaardistada ainult 130000 km kiirteid kodumaal ja Kanadas. See tegi pelgalt 3% Põhja-Ameerika üldisest teede pikkusest.
Kuid see oli siis – mitu aastat tagasi, nüüd on vahepeal asjad jõudsasti edasi liikunud. Tänase seisuga on olukord selline, et General Motors ja Google lõid omavahel käed, et tuua esimesed isesõitvad autod ka Baltikumi ning siin peitubki põhjus, miks nad just minuga kontakteerusid. Esiteks olen ma pime ja mitte niisama pime, vaid.. Tuntud. Pime. Blogija., mis muudab nende isesõitva Cadillaci turunduse geniaalseks. Okei, ma alguses nii rõõsa ei olnud kogu selle „wupiduu, minu isesõitev auto“ teemaga, sest noh, tehnika, mootor, kiirus, pimedus ja kõik see kokku tekitas minus paraja annuse närvikõdi. Aga siin rahustaski Koponen mu maha ja ütles, et auto saabumiseni läheb umbes 5-6. kuud veel aega, sest Google peab värskemad kaardid eelnevalt salvestama, nad peavad kindlasti veel mõned testsõidud tegema, sest nad ei tahaks mind ja teisi kaasliiklejaid mingilgi määral ohtu seada ning mis põhiline, jõudes mu postituse pealkirjani – ma siiski pean ka juhiload tegema.
Ma olin alguses, et eem, miks ma pean lube omama, kui auto ise sõidab. Aga Koponen selgitas, et kuigi auto on täisautomaatne ja väga, väga intelligentne, siis nagu ma eespool ise tähelepanu juhtisin – tehnika. Tehnika pole kunagi 100% kindel ja ma pean sellistes olukordades kindlasti oskama vastavalt käituda. Ühe vägagi elulise igapäeva näitena tõi Koponen välja selle, et mina ja minu tuttuus Cadillac Super Cruiser võime eeskujulikult liigelda, aga teades vohavat liikluskultuuritust, siis võib minust ja autost mitteolenevatel põhjustel juhtuda väiksemaid rihtimisi. Loodame, et ei juhtu, aga eks seda loodab ju iga autoomanik. Ja kindlasti pean ma oskama riket tuvastada ja käsitleda sellist high tech masinat ja kui maanteel peaks avarii juhtuma, et ma siis suurest ehmatusest ei kargaks šokiseisundis autost välja ja jookseks igas suunas laiali.. teise mööduva auto ette. Et sellistel puhkudel pean ma kindlasti ära ootama konstaabel Torimi Mornast, kes siis teeb vastavad menetlused ja toimingud.
Ühesõnaga meil oli hästi pikk ja põhjalik telefonivestlus, mille kohta ma sain hiljem ka põhjaliku e-kirja ning ankeedi ja lepingu ja nüüd ma siis ootangi siin oma eluesimest autot. Aaarggh, ma olen niiiii elevil. Päriselt ka. Ma lihtsalt ei oska neid emotsioone kirjeldada. Mõelge vaid kui palju vabadust ja iseseisvust see mulle juurde annab. Janeti pakin auto peale, sihtkohaks panen Pärnu-Tartu-Viljandi-Tallinn-misiganes koha ja astun autost välja ja edasi saan liigeldud juba poobikuga.
Ma siin mõtlen, kas kergitan saladuseloori ja ütlen, mis värvi mudeli ma endale valisin? Ei, ei ma ikka ei ütle. Las midagi jääda ka üllatuseks. Ütlen vihjeks vaid nii palju, et see on väga minulik värv.
