Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Kui ma kirjutasin otse südamest ja avameelselt, kas jätkata blogimist või mitte, siis ma tõesti ei osanud siukest kommentaaridelaviini oodata. Arvasin, et paar sellist ergutavat kommi ja kirjakest kukub mu postkasti, aga reaalsus oli selline, et te kallasite mu heade ja positiivsete sõnadega üle ja ma sain sellest sellist motti ja inspiratsiooni, et ma võiksin praeguse seisuga oma elupäevade lõpuni blogida :D

Tegelikult on asjaolud nüüd sedapsi, et ma ühes mingis oktoobrikuu postituses lubasin suure suuga, et ma peagi räägin teile ka ühest ettepanekust, mis mulle septembris tehti. Kuigi eile täiesti juhuslikult avastasin, et tegelikult sain telefonikõne koos ettepanekuga 28. augusti õhtupoolikul. No lihtsalt, et kõik oleks aus ja värki.
Ühesõnaga helistajaks oli siis Delfi Naisteka peatoimetaja Kairi Prints, kes selle aasta alguses tegi minuga intervjuu ja minidoki. Kuna Kairi hakkas nüüd veel ühte lehte toimetama, siis sain ettepaneku hakata kirjutama kolumne, mis hakkaksid ilmuma iga kuiselt LP Terviselehe veergudel.

Alguses olin tsipa ebalev, sest see ikkagist suurem vastutus kui isiklik blogi. Oma blogis võin kirjutada ju millal, mida ja kuidas tahan, kuid avaliku meediaväljaandes peab ikka suts jälgima ka, et mis kelbast ajad. Kuigi seda öeldi mulle kohe, et ma kirjutagu ikka nii nagu ma blogiski kirjutan ehk omaselt lõbusalt, läbi musta huumori ja sarkasmiga. Ega ma kuskile sihilikult vägisi sarkasmi pritsima ei hakka, kuid on tõesti situatsioone, kus sarkasm ise jalaga lajatab. Igatahes hullult vägev ja ma ei jaksa ära oodata, et mis saama hakkab. Loodetavasti saan ikka hakkama ja mu sulg ei rauge ja sõnad ei lõppe.

Siit on nüüd paslik kohe järgmisesse teemasse hüpata, et millise hullumeelse mõtte peale ma veel tulin. Blogipostituste grupis jagati viidet, kus Sportland otsib eepilist blogijat, kes hakkaks 2x kuus postitama 400-1000 sõnalisi blogipostitusi e-poe kodukale. Tasuks kingib Sportland blogijale igakuiselt 150 euri krediiti, mida saab laiaks lüüa Sportlandi e-poes. Täpsemat infot kampaania kohta saate tsekkida siit.

Nende kodukal seisab kirjas järgmine lõik:
"Kui sinus on Sportlandi DNA ja tahtmine seada sõnu ritta nii nagu keegi teine seda ei suudaks, siis otsime just sind.  Ei ole vahet kas tahad meie lugejatega jagada vabaaja stiilinõu, mõnusalt tervislikke retsepte või lihtsalt põnevaid seiku oma elust. Kui sinus on see miski, see X-faktor, siis on meie digiajakirja lehed ja lugejad sinu päralt."

Ma pole päris kindel, mis asi on Sportlandi DNA. Iseenesest mulle sport ja liikumine on alati hingelähedane olnud. Isegi peale nägemise kaotust ei jäänud ma nelja seina vahele kükitama ja tolmu koguma. Võiks isegi öelda, et hakkasin veel rohkem liikuma. Plusspunkte võiksin ma selle eest küll saada, et Sportland on minu lemmik sporditarvete pood juba 15-aastaselt. Mul vist ongi 90% spordi- ja talveriietest sealt pärit. Vabaaja stiilinõu osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Tavaliselt annab stiilinõu mulle õde :D
Mis puutub põnevatesse eluseikadesse, no siis kammoon, Simmo, see on täiesti minu teema ju. Mul neid jalaga segada. Tasub mul ainult nina ukse vahelt välja pista, kui ma juba olengi ühes suures seikluses :D
Tervislikke retsepte võin samuti jagada, sest kokata mulle meeldib ja kes ei tahaks selliseid imetabaseid ja lihtsaid retsepte saada, millega isegi pime inimene hakkama saabb.

Nii et mina otsustasin kandideerida. Ma poleks võib-olla seda sammu ette võtnud, aga nagu ma juba kirjutasin, siis teie kommid andsid mulle sellise motivatsiooniboosti, et ma annan endale võimaluse. Ega see kindel pole, et just mina saan Sportlandi eepiliseks blogijaks, sest Eestis on blogijaid jalaga segada ja neid tuleb aina juurde. Kuuldavasti proovivad sinna kohale veel paar tuntumat blogijat, kes on minu arvates minust palju parema sõnaseadmisega ehk eepilisemad. Üheks selliseks on näiteks Henry, kes siis peab isablogi. Nimetagem seda kuidas tahate.

Aga eks näis siis, mis juhtuma hakkab. Mul on enam-vähem peas tekst valmis, et mis ma neile esimeseks mölapostituseks kirjutan, mis ühtlasi saab olema ka kandideerimistekst. Aga pöidlad siis pihku ja loodetavasti ei saa teil minu lõusta vahtimisest ja heietustest villand, kui ma igal pool varsti vastu vahin. See on muidugi pluss, et jutud ja seiklused ei tohi kattuda, seega saaksite lugeda igast kanalist tuttuusi juhtumisi. Head asja tuleb ikka õiges koguses doseerida, muidu tekib vastunäidustus ehk okserefleks ja ilmselgelt see eraldi minu eesmärk ei ole, et paneksite roopa, kui ma järjekordselt kuskilt teie ekraanile kargan.