Juhtkoerte maavõistlustest ehk miks ma pettunud olen
Oeh, leidsin ka nüüd vahelduseks endas aega blogger lahti võtta. Jõudsime Janetiga pühapäeva õhtul koju. Ilmselt võite juba aimata, et võistlused ootuspäraselt ei läinud, sest muidu ma poleks oma postitust alustanud ohkega. Minus on hetkel niivõrd palju ja mitmeid emotsioone. Eelkõige pettumus ja kurbus. Kurbus seetõttu, kuna absoluutselt kõik, mis sai nihu minna, see ka läks.
Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D
Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.
Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.
Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.
Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).
Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.
Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .
Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud. No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.
Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.
Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.
Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.
Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)
Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.
Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.
Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.
Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.
Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti jne jne.
Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.
Reedel jõudsime Lätti umbes kell 8 õhtul. Pikk sõit oli selja taga ja Janet oli ilmselgelt väsinud ja tiba segaduses. Kui olime end hotellituppa sisse seadnud, siis otsustasime enne ööunne minemist, teha ümbruskonnas väikese hilisõhtuse jalutuse. Hotellist, sealsest ümbrusest ja olustikust kirjutan teine kord, sest see lihtsalt väärib omaette postitust :D
Hommikul suhtlesin veel Mariaga, kes on juhtkoeratreener ja on viimased aastad olnud võistlustel Eesti kohtunik ja suunanäitaja. Kui hommikusöök oli söödud, siis liikusime võistluspaiga poole, mis asus ööbimiskohast umbes 15 minutilise autosõidu kaugusel.
Kogunemispaigas pidi kohal olema hiljemalt poole 10ks, kus siis öeldi tervitus- ja avasõnad, tutvustati kohtunikke ja jagati kõikidele asjaosalistele helkurvestid. Mõned minutit enne ürituse algust sai Eesti meeskond ootamatu üllatuse osaliseks, kuna vanemtreener oli võistluspäeva hommikul ise otsustanud, et on seekordsetel maavõistlustel, üle mitmete aastate, Eesti kohtunik ja suunanäitaja.
Seejärel tõmbas iga võistleja endale stardinumbri. Mul pole fortuunana kunagi head kätt olnud ja see sai järjekordse kinnituse, kui tõmbasin endale stardinumbriks 6 ehk viimase stardipositsiooni. See hetk, kui mulle tehti teatavaks, et oleme viimased startijad, langes mu peale lootusetus.
Ma lihtsalt tean ja tunnen oma poobiku vanadusega tekkinud erisusi. Nagu näiteks see, et kui Janetiga üldse pikemat ja keerukamat marsruuti ette võtta, siis pigem hommikul. Just siis, kui on äsja ärganud, puhanud, värskeja tegutsemistahet täis. Kuid alles peale 5h ja 40 minutilist ärevat ooteaega tuldi meile järgi ja viidi stardipaika. Taoline pikk stand by olekus viibimine on ühele eakale juhtkoerale küllaltki väsitav ja nüristav tegevus. Kõik see aeg Janet lamas kannatlikult ja ei saanud puhata, kuna kogu aeg käis ümberringi mingisugune siiberdamine. Seega rajale minnes oli Janet väsinud ja pigem sellises olekus, et aitab küll, äkki läheks nüüd hotelli puhkama.
Ma küll enne starti patsutasin, ergutasin ja ütlesin talle, et ta on tubli ja me saame koos hakkama, mille peale ta siis nii armsasti näkitses minu rannet. Sellega väljendab Janet oma erilist kiindumust ja soosingut kellegi suhtes. Kui olime oma kudrumudru hetked ära jaganud, siis viis Eesti kohtunik meid käevangus stardipaika.
Stardipaigas asetasin silmadele silmaklapid. Need on kõikidele võistlejatele kohustuslikud, tagamaks võrdsuse, et keegi ei saaks kasutada oma võimalikku nägemisjääki. Andes märku, et oleme Janetiga valmis alustama, sain suunanäitajalt selja keskele koputuse, mis andis märku, et võin otse liikuda. Sain juba esimeste meetrite peal aru, et vaesel Janetil on liigesed peale pikka lamamist veidi kangeks tõmmanud, kuid mis seal ikka. Lootsin lihtsalt, et rada poleks väga pikk (enamasti jääb see kuskil 1,8km sisse).
Nüüd tagantjärgi võistlusmarsruuti analüüsides, siis rada oli väga pikk. Minu võistluste pikimaid radu. Julgen isegi öelda, et mõtetult pikk. See tundus lõpuks minevat iga meetriga aina sürrimaks. Oleks siis sinna sisse jäänud mingid kohustuslikud otsimiselemendid, kuid minu üllatuseks ei olnud sees ukse, pingi või trepi otsimist.
- Kaks korda oli sebra otsimine, millega Janet kenasti hakkama sai.
- Takistusest möödumine, kus tuli korraks kõnniteelt maha astuda ja peale takistust uuesti tagasi kõnniteele minna. Selle ülesandega sai Janet samuti väga täpselt hakkama, kuigi seal võeti meilt punkte maha, kuna ma lõin oma peakese kergelt vastu serva ära. Kuid ma pole päris kindel, et see oli puhtalt Janeti süü. Mul lihtsalt korraks tekkis soov Janetit selle suurepärase lahenduse eest tunnustavalt patsutada, kuid siis mõtlesin ümber, aga ju ma siis juba kuidagi suutsin end veidi kallutada ja saingi oma kolksu kirja ja Janet miinuse. Mjäu!
- Pargis vasaku ääre ja põhiraja hoidmine. Saime ideaalselt hakkama.
- Maha kukkunud asja ära toomine ja kätte ulatamine ehk aport. Seekord oli see ülesanne üles seatud järgmiselt: kui jalutasid läbi pargi, siis suvalisel hetkel pudistasid "kogemata" oma valitud eseme pargiteele maha. Seisma jääda ja ümber pöörata võisid alles siis, kui peakohtunik oli selleks loa andnud. Seejärel lasid koera rihmast lahti ja koer pidi käsu peale maha kukkunud eseme üles leidma ja koheselt leitud eseme Sinu kätte tooma. Janet tegi selle 100% sihikindluse ja täpsusega ära.
- Käsklus "Siia!" täitmine.Vabastad juhtkoera rakmetest ja rihmast ning lased tal niisama tuuseldama minna ja kui peakohtunik annab koera tagasi kutsumiseks loa, siis ideaalvariandis peab juhtkoer esimese kutsumise peale tagasi tulema. Janet täitis ka selle ülesande ideaalselt! :)
- Erinevate raskusastmetega ristmike ületused. Kahepeale saime ületatud! ;)
Ühesõnaga täiesti igapäevane olustik ja tegevused, mida juhtkoeraga koos liikudes lahendada. Kuid mis siis metsa läks? .
Kui rada läbi sai, siis istusin meie meeskonna lauda ja jäime kohtunikke ootama. Mingi aja pärast tuligi kohtunike tagaruumist välja treener Veronika, istus minu vastu, ohkas ja lausus: "Kai, nüüd on asjalood nii, et Sa jäid lätlannaga viiendat kohta jagama ja seda minu süül, sest tuleb välja, et mina ei oska lihtsalt õigesti hinnata...".
Ma vaatasin Veronikale nõutult otsa, endal hing sees värisemas, mille peale ta selgitas, et tema võttis lihtsalt samade vigade eest, mida Janet tegi, konkurentidelt poole vähem punkte maha, kui Läti ja Soome kohtunikud. No näiteks, kui koer läks sebra kõrvale, siis minult võeti -1 punkt, kuid kaasvõistlejatelt võeti pool punkti. Veronika selgitas, et ta lihtsalt arvas, et sebra kõrval seisma jäämine pole täiseksimus, kuna juhtkoer sõiduteele ei astunud ja suunda ka ei muutnud. Minu jaoks kõlab ka see igati loogilise põhjendusena, et miks mitte täispunkte maha võtta. Tihtipeale oli ka nii, et kui koer läks sebra kõrvale või nurka, siis näiteks mina sain enamasti küll vist aru ja kolistasin Janeti ise sebrale, kuid ikka võeti punktid maha.
Teine situatsioon, mis põhjustas mulle hämmingut ja segadust, oli see, kui mulle anti korraldus anda koerale käsk otsida parem tee ja no Janet keeraski kohe 90 kraadi paremale, kuid tegelikkuses pidi mõned meetrit edasi kõndima ja siis parema diagonaaliga pargiteele minema. Mulle pandi seal suunamuutus kirja. Kuid see ongi koht, kus ma protestiksin, sest juhtkoeral tavaliselt ei lubata diagonaalis minna, kui selleks just eraldi käsklust ei anta. Lisaks on juhtkoerale õpetatud, et kui talle antakse näiteks käsk otsida parem uks, siis peab alati oma peremehe kõige esimese otsitava ukse juurde viima. Kui pime saab aru, et ütles käsu liiga vara ja et tegu on vale uksega, siis juhtkoera kohus on kohe sellele järgmine uks leida. kui juhtkoeral on esimese variandina parem tee olemas ja paari meetri pärast diagonaaltee, siis ma ei mõista miks see valeks loeti?
Need, kelle koerad läksid diagonaalis parki, siis võib olla läksidki ehku peale õigesti vms. Või anti mulle liiga vara korraldus anda koerale käsklus... Nohjah, ühesõnaga segadust minu marsruudil oli rohkem kui küll.
Samamoodi tekkis segadus ka ühel ristmikul, mille suunas mina liikusin mööda vasakut kõnniteed. Janet jäi kenasti enne sõiduteed seisma. Siis anti mulle selja keskele koputus, et ületada sõidutee, mida ma ka tegin ja siis lasin Janetil otseteed jätkata, mis tegi väikese väljalõike paremale, kuid siis hakkas Läti kohtunik seletama, et suunamuutus... Ma vaatasin siis küsivalt Veronika poole, kes oli Eesti suunanäitaja ja koputas mulle vasakule õlale, et pean selles suunas minema. ma siis mõtlesin, et okei, võib olla on selline olukord, kus pean väljalõike tegema hoopiski vasakule ja siis otsesuunda jätkama, aga ei olnud nii. Kui olin Janetile korralduse andnud vasakule keerata, siis ma ootasin, et noh, millal see jõnks paremale tuleb, et saaksime otsesuunda jätkata, kuid seda ei tulnudki- õige oligi vasaku tee jätkamine. Aga mulle seda ei öeldud enne ristmiku ületamist ega ka kohe peale sebra ületust, vaid pandigi suunamuutus kirja.
Ma praegu neid olukordi kirjeldades olen täiesti nõutu ja tunnen, et mismoodi see närib mind ja ma olen segaduses. Segaduses, et miks minu ja Janetiga nii tehti.
Jah, ma ei pretendeeri I-kohale, see on siililegi selge, sest ligi 6h ootamist, see ei mõjunud Janeti tervisele hästi ja ta oli ajevil, kuid nagu Veronika ja Maria ütlesid, siis koostöö oli meil super ja kõik kohtunikud ütlesid, et ma olin üks päeva enesekindlamaid kõndijaid. Kui Janet hakkas õigest kohast ära kalduma, siis koostööna lõpetasime me õigetes kohtades.
Gerli ja Mathias, kes saidloosi tulemusel esimestena rajale, panid ka kogu võistluse kinni. Mul on nende üle siiralt hea meel, sest Gerlil on juba kolmas juhtkoer ja tubli kõndijana on ta selle kuldmedali täiega ära teeninud! Ma ütlen, lõpuks ometigi tuli see medal ära, see oli kõigest aja küsimus, millal Gerli ka kuldliigaga liitub :)
Gerli ja Mathiase punktideks oli 93 punkti 100st. Ülejäänud viis võistlejat olid väga tasavägised, kuid keegi neist ei pretendeerinud I-kohale.Teiste võistlejate punktivahed olid kõigest 0,5 ja 3 punkti. Mina ja Janet saime 87 punkti 100st. Seepärast ei anna mulle rahu see mõte, et kui Läti ja Soome võistlejatelt oleks samuti võetud samade vigade eest täispunktid maha, et mis siis oleks olnud see reaalne tulemus...
Ma tahtsin võistluse protokolle näha, et arvutada, et kui oleks hindamine olnud võrdsetel alustel, et mis siis oleks lõpptulemus olnud, kuid Läti kohtunik ütles, et protokolle ei saa näha.
Soome kohtunik ütles, et tema oleks teiste kohtunike asemel soomlastelt võtnud punkte selle eest maha, et nad liialt palju kolistasid oma valgete keppidega. Juhtkoeraga koos on lubatud kasutada valget keppi, aga see ei tohiks muutuda põhivahendiks, vaid peab jääma abivahendiks, kuid soomlastel olevat olukord muutunud kohati ikka täitsa vastupidiseks. Kuid Läti ja Eesti kohtunikud punkte selle eest maha ei võtnud. Nentisid ainult, et nii hirmsasti kolistavad oma keppidega.
Ja veel üks näide...
Kui võistluse üks osa on see, et koer lastakse pargis lahti, siis peakohtunik annab märku, millal kasutaja peab koera enda juurde tagasi kutsuma ja nagu ma eespool mainisin, siis koer peab kohe esimese kutsungi peale tulema. Kui ei tule, siis läheb miinus kirja. Kutsud teist korda ja kui koer siis ka ei tule, saad teise miinuse. Kutsud, ei tule, miinus. Kutsud, ei tule, miinus jne. Lätlanna, kellega jäin viiendat kohta jagama, kutsus oma koera 3x ja Soome peakohtunik võttis selle eest -3 punkti maha, kuid Eesti kohtunik ainult ühe punkti. Minul tuli Janet seevastu viivitamatult minu kõrvale.
Kui Veronika oli mulle öelnud ja ära selgitanud, et miks ja kuidas ta hindamisega puusse pani, siis istusime vaikides ümber laua. Püüdsin võimalikult head nägu ette manada, kuid sisimas olin tohutult kurb ja pettunud. Mingi hetk, kuskil 10 minutit hiljem, ütles Veronika Juht- ja Abikoerte Kooli juhatajale, et tulgu too temaga kaasa ja nad suundusid uuesti taha tuppa, et teiste kohtunikega veelkord rääkida. Kuid ega see enam tulemusi ei andnud, sest Läti kohtunik ütles, et neil juba diplomid välja kirjutatud ja hakkas seal seletama, et kui üldse punkte kellegilt veel maha võtta, siis ainult soomlastelt ja et olgu Veronika rahul, et saab ju nagunii oma esikoha. Kuid Veronika ütles, et asi pole esikohas, vaid selles, et praegu on lihtsalt tema süü tõttu võistlejaid ebaõiglaselt hinnatud.
Esmaspäeval helistas mulle treener ja tegi ettepaneku korra veel lähipäevil Lätti sõita, et marsruut uuesti läbi käia ja ühtlasi kaasa kutsuda Läti kohtunik ja treener koos oma soomlasest abikaasaga, kes on pikaajaliste kogemustega juhtkoeratreener Soomes. Lihtsalt,et olukorda selgust tuua.
Juht- ja Abikoerte Kooli juhataja ütles, et järgmiseks aastaks tuleb ikka konkreetne tehniline dokument vormistada, et milliste vigade eest kui palju tuleb / võib punkte maha võtta. Millal märkida, et tandemil on suunamuutus. Kas kohe, kui keeravad ära, või siis, kui jäävad kindlalt kõndima vales suunas. Millal võtta pool punkti ja millal üks või enam punkti jne jne.
Järgmise päeva hommikul, kui Janet end peale pikka ja väsitavat reisi end välja puhkas ja me hommikul poodi jalutasime, siis tegi sellist super tööd, et mu lõug vajus nabani. Näitas mulle kõikvõimalikke sisselõikeid ja oli nii püüdlik. Tundus justkui ta oleks aru saanud, kui kurb ma olin, et selline ebaõiglus toimus hindamises. Kui hindamine oleks olnud võrdsetel alustel ja tingimustel ja ma oleksin siis ka jäänud sinna viimaste hulka, siis oleksin auga selle kaotuse vastu võtnud. Kuid just see ebaõiglus teeb olukorraga leppimise niivõrd raskeks ja rusuvaks.
Joosep ütles mulle väga hästi ja õigesti "Kai, Sa oled suurepärane, Janet on suurepärane ja te koos olete suurepärased ning mitte ükski võistlus ei vähenda seda. Ja ega tunnustus, diplom ja medal pole need, millega Sa iga päev ringi kõnnid, vaid see on Sinu Janet, kes Sind alati nii truult ja tublilt saadab!"
Ma mõtlesin sellele ja pean nõustuma. Need, kes mind teavad, teavad seda, et ma olen enesekindel kõndija ja Janet on super tubli juhtkoer, aga mnjah, lihtsalt see hindamine oli nihu ja tähtedeseis ei olnud seekord meie poolt.
