Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...

Ma vaatan uudiseid ja loen inimeste väljaütlemisi ja pean tunnistama, et ma ei saa aru, miks nii paljud inimesed on mures sellepärast, et Donald Trumpist sai uus Ameerika president. Jah, ma saan aru, et inimesed kardavad Trumpi välja ütlemiste pärast, et kas USA ikka tõttab meile appi, kui Venemaa peaks otsustama ühel hetkel meid rünnata. Kuid mina sellepärast nii väga ei muretseks, kuna meil on endal tublid kaitseväelased, Kaitseliit ja pluss siis see riikidevaheline leping, mis kehtestab mõlema osapoolte kohustused. Inimkeeli öeldes tähendab see seda, et kui Eesti paneb SKPst 2% julgeoleku alla, siis NATO jätkab meie kaitsmist. Ja Eesti on seda lepet täitnud ja rohkemgi veel.

Reedestes uudistes näitas, et mismoodi isegi 200 ameeriklast protestisid selle vastu, et Trump sai presidendiks. Nagu päriselt? 200? Arvestades USA elanikkonda, siis see on sama hea, kui meie Joosepiga läheksime kahekesi tänavale protestima. Naeruväärne! Miks sellest üldse uudis oli vaja teha?
Lisaks, uskuge mind, kui oleks Clinton saanud presidendiks, siis oleks samamoodi tänavatele plakatitega vehkima tuldud. Ma lihtsalt ei mõista milleks on tarvis kogu aeg näidata Trumpi presidendiks saamist mingi globaalse katastroofina, nagu mitte ühtegi head asja ei kaasneks selle valikuga. Mina ootan küll pigem huviga kui hirmuga, et mis edasi hakkab saama.

Mina ei üllatunud, et Trump sai presidendiks, kuna olgem ausad Clintoni ja Trumpi vahe protsentides oli niivõrd marginaalne, et ma isegi imestan, et kuidas need poliitanalüütikud üldse julgesid nii kindlalt väita, et tõenäoliselt võidab presidendivalimised Clinton. Üldse kogu see presidendikampaania oli minu jaoks kuidagi nõutust tekitav. Pidevalt püüti Trumpi maha teha ja Clintonit ülistada. Trump on kloun ja Trump on rassist jne. Kuid keegi eriti ei kisendanud sellest, et Clinton on suurkorporatsioonide käpiknukk, Clinton kaitses kohtus lapsevägistajat, Clintoni meeskonna üks liikmest oli pedofiil jne.
On täiesti võimalik, et kuna konstantselt loobiti Trumpi sopaga üle ja tehti maha, siis ameeriklased ei julgenudki küsitlustele ebapopulaarset varianti välja käia ehk ausat seisukohta välja öelda. Või siis inimestel viskas kogu see Clintoni ülistamine üle ja andsid nimme hääle Trumpile.
Igatahes ma tahaks loota, et USA sai endale targa ja majandust hästitundva presidendi. Ja las nad keskenduvad oma riigi siseasjadele ja las nad hakkavad tegelema omaenda rahvus- ja julgeolekuküsimustega. Kaua see USA ikka tervet Euroopat jõuab kantseldada ja aidata. Natuke võime ise ka oma julgeolekuga tegeleda. Pealegi Venemaa, Hiina ja USA on niivõrd suured ja mõjuvõimsad riigid, et kui kuskil keegi peaks väga äärmuslikke võtteid kasutusele võtma, siis igal juhul keegi neist sekkub.

Kui kasutada uudisteankrute väljendit, siis tagasi Eesti uudiste juurde...
Mind üllatab hoopis meie oma valitsuse tegemised. Ma olin nõutu, kui peaminister Taavi Rõivas oli valmis enne umbusalduse avaldamist kõikidele opositsiooni ja koalitsiooni liikmete küsimustele vastused andma, kuid opositsiooni polnud saaliski. Tulid ainult kutsungi peale kohale, et umbusalduse poolt oma nupukest vajutada. Minu arvates suht nõme. Nagu mingi lasteaed. Ma mõistan, et tegu oli demonstratiivkäitumisega, et näidata oma suhtumist praegusesse peaministrisse. Mingisugune statement, aga kamoon, me ei ole enam lasteaialapsed. Kui ei suuda viisakalt ja täiskasvanulikult käituda, siis ära roni valitsusse istet soojendama. Aaa, vabandust, nad ei soojendanudgi istet, sest neid tüüpe polnud saaliski. Aga eks näis, kas Eestis pääseb võimule siis pigem vasakpoolsed vaated või mis üldse saama hakkab.

Kui keegi juhtus juhuslikult vaatama selle nädala Kolmeraudset, siis mulle pakkus tohutut naudingut Mihkel Raua suhtumine IRL ja Sotside erakonna esimeestesse. Lausa lust oli vaadata, mismoodi Raud ladus neile puid alla. Kellel jäi saade vaatamata, siis soovitan soojalt see järelvaadata. Mihkel Raua suhtumine ja olek annavad üpris täpselt minu mõtted ja oleku edasi, sest täpselt samamoodi mõtlen ja tunnen ka mina.